Täna talli minnes küsisin, kas Elektra tagumised kabjad ja ümber rautatud on. Ei olnud. Elektra pandi aga Francescale valmis ja C arvas, et ma võiks pärast sõita. Mina ütlesin, et vot ei sõida, kuna uusi raudu pole. Pärast C küsis, kas ma siis aitan homme uued rauad panna. Ikka aitan. Sepa töö on tore, kui saan abiks olla.
Angielole panin Rosita valmis, tema ikka aitas ka. Kuna ellmine kord tagumised kaitsmed valepidi peale pani ja märkuse tegin, andsin talle kaitsmed ja palusin täna peale panna. Tahtis jälle vasaku jala kaitsme paremale jalale panna, aga ütlesin talle, et teisiti käivad. Angielo ja Francesca on toredad inimesed ja vähemalt tahavad õppida, kuidas asju õigesti teha. Selle üle on mul hea meel. C sõitis natukene Rositat soojaks ja seejärel sõitis Angielo ise. France tegi natuke Elektraga traavi, kuid oli veidi väsinud ja kõige parem just ei olnud. Algaja asi, ütles, et tal jalad eelmisest sõidukorrast veel valusad.
Mina tegin ligi 10 min Aresele enne sõitu kordet ette. Tiba sammu ja kerget traavi, et Ellil oleks kindlam sõita. Tegin temast täna video ka, kuidas ta galoppi ja pärast traavi tegi. C sõitis ka Aresega ega suutnud oma vaimustust kuidagi tagasi hoida. Talle Ares ikka nii väga meeldib. Ma endiselt ei imesta, kuna ta on kõige tervem ja liikuvam hobune siin tallis ka. Tegin Ciccio galopist ja traavist ka video. Õhtul näitasin ka neile. Neid tuleb natuke tihemini filmima hakata (:
Luisa tuli täna talli. Ütles, et teda algaval nädalal tõenäoliselt ei ole ja järgmisel nädalal ka mitte, kuna selg on ikka nii haige ja vaja kuskile puhkusele ka minna. Uuris siis, kas mulle sobib, et need kaks nädalat edasi lükkame ja ma ikka olen valmis teda aitama kui ta tagasi on. Noh, iseeneset kõik on korrektne. Las tal siis olla ka tore ja aitan teda septembri algul natuke, kuigi minu tasuline kuu aega läbi saab. Makstud ju on kuu aja töö eest.
Muidu rääkisime täna tulevikuplaanidest, mis seotud talliga. Ikka ei saanud üle ega ümber sellest paberimajandusest Itaalias. Siin on inimesed niisugused, et kui mingeid asju on vaja ajada advokaatide või arstidega, siis poetakse neile väga külje alla, luuakse sõprussuhteid ja antakse kingitusi.. Või noh, ma ei oska sõnastada. Igaljuhul Ciccio õde, Maria, andis ühele advokaadile kaks kana (mitte elusat, liha-versioonis) ja puuvilju, öeldes, et need on nende oma kasvatatud. Tegelikult ostis Maria kanad poest ja terve perekond oli Maria peale pahane, et miks teine siis niimoodi valetama pidi. Pealegi nad maksavad advokaadile töö eest ja pole vaja sedasi külje alla pugeda. Tegu siis ikka nende maadejagamistega siin kolme järeltulija vahel.
Senini pole otsustatud, mis maatükk kellele läheb ja kuidas pabereid vormistada. Siiski on teada, et maatükk, millelt juba kamargi maha kooritud, et killustik ja liiv peale vedada uue platsi tarbeks, saab siiski Cicciole. Keegi ei tea aga, miks tööd siiani seisavad. Plaan oli juba aprillis see plats ja jooksuaed koos korderingiga valmis saada, kuid midagi pole muutunud. Tookord jäi töö seisma, sest Maria oli öelnud, et tal on tuttav, kellelt odavamalt liiva saab. Seni pole keegi seda tuttavat näinud ja C peab jälle hakkama platsitegijaga nõu pidama.
Samuti on Cicciol plaan talli laiendada. Praegusest põhitallist on plaan üks boks koridoriks teise talli ehitada, kus praegu on Tosca ja Rosita. Tahab oma hobused ühte kokku panna ja teisele poole Luisad-Pierod-Marlonid jätta. Plaan hea. Selle teostamiseks on aga ehitusluba vaja. Elli meenutas, et taotlus oli vist sisse antud umbes mai kuus. On lootust, et keegi sellega sügisel tegelema hakkab...
Sama on praeguse ratsaplatsiga. Tahetakse osta see maatükk linnale, et sinna peale siis uut teed hakata rajama. Teede-ehitus peaks aga hakkama toimuma 5-8 aasta pärast. Praegu tahetakse osta lihtsalt maad ning kuni ehituseni ei tohi seal peal midagi teha.
Ning sama lugu rääkis mulle Elli oma maja kohta. Nende esimesel korrusel pole palju aknaid ja nad tahavad ehitada praeguse väikse ukse ja väikse akna asemele suure ukse koos suure avara aknaga. Selleks on vaja võtta nõusolek naabritelt ja minna täita mõningad paberid... a la linnavalitsuses. Registreerida oma soov ja anda sisse taotlus väikeseks muudatuseks. Elli oli reedel pabereid viinud ja ühest kontorist jooksutati teda teise kontorisse. Seal aga öeldi, et paberid saadetakse kolmandasse ja kui Elli küsis, et kaua sellega aega võib minna, naerdi ja öeldi, et võib-olla oktoobris keegi vaatab seda. Kena.
Muidu kiitsin C emale, et proovisin tomatikastet ja see oli super. Mulle anti järgmine soovitus, et kui tomatikastet keedan, siis enne valmimist sinna sisse segada üks munakollane ja pidi veel parem olema. Peab katsetama. Munakollast armastavad nad siin pastale lisada küll. Proovin mõni päev, kui jälle kokkamise isu kallale tuleb.
Kardan muidu küll, et sellest allavõtmise plaanist ei tule midagi välja. Täna mainisin viigimarju ja mind saadeti kilekoti ja tooliga neid korjama. Ütlesin ju, et ilusamad on kõrgemal ja ma neid kätte ei saa. Täna ronisin natukene ringi, tegin pilti ka teile ja pärast mugistasin viigimarju jälle. Jube head ikka on.
Enne kojutulekut sõin õhtust Ciccio perega. Ikka spagette värsketest tomatitest tehtud kastmega, natuke liha ja tomatisalatit ning arbuusi. Rääkisime erinevatest marjadest ja puuviljadest. Teatasin neile, et meil on sügiseti tavaks teha moose ja kompotte. Küsisin, kas viigimarjast ka moosi tehakse. Nad ütlesid, et ikka, aga ilma suhkruta, kuna need on niii magusad. Ma tahan ka viigimarjamoosi ! Lisaks öeldi, et septembris algab veinitegu. Mm.. Seda tahan ma näha. Siis saan teada, kuidas nad seda imepärast jooki teevad.
Muidu õhtusööki saatis lõkkepragin, kuid mitte selline mõnus mahe tulekene kusagil lõkkekohal, vaid tõeline põleng. Päris hirmus, kui eemalt puude tagant, maksimum kilomeetri kauguselt oli näha metsik lõõmav tulekahi. Siin on see kahjuks tavaline juhtuma, kuna maa on kole kuiv ja kõik on tuleohtlik. Ciccio rahustas meid, et põlengu ja meie majade vahel on jõgi, seega tallini ega majadeni midagi levida ei saa.
Aa.. Ja eile õhtul oli mul huvitav vaatemäng toas. Kui hakkasin magama sättima, kuulsin, et mingi elajas lendab toas ringi. Leidsin ta üles, mingi mardikalaadne, roheline ja kandiline. Teate küll, see, kes tapetult hirmus vänget haisu levitab. Igaljuhul üritasin teda õrnalt maha lüüa.. No algul uimastada ja siis õue viia, kuid ta kukkus mu voodi servalt kapi ääre alla. Kiirustasin sinna, et ta põgenema ei pööseks, kuid minust jõuti ette. Üks ämblik, kelle kodu ma olin koristades kahe silma vahele jätnud. Te oleks pidanud nägema seda reaktsiooni, seda töökiirust ja seda askeldamist, mis hakkas toimuma. Ämblik oli kolm korda väiksem, kui see roheline tegelane, kuid põrandal vedas ämblik oma niidi ümber putuka, sikutas ta üles oma võrku ja hakkas ümber tema sahmerdama. Jälgisin seda suure hoolega kuni endale teavitasin, et ma siiski ei hakka kapi nurgas ämblikke söötma. Andke andeks, aga tõin oma prussakamürgi ja lõpetasin nende mõlema elupäevad. Kahju küll, et ämblik pidi tühja kõhuga surema ja roheline putukas ilmselt piinles, kuid nüüd on nende mõlema piinad lõpetatud. Ning mina lähenesin kapinurgale tolmulapiga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar