29 august 2012

Ciccio kiiks ja uuest kodust

Esmaspäeval läksin talli, näitasin oma uusi papusid, mis mulle kingiti... Ja ütlesin Cicciole, et näe, C tõi mulle kingiks kaitsmed ka. Ciccio vaatas, näppis, oo, ilusad, aga neid küll C ei toonud, kui ta hobuseinimene pole. Küll aga ei mahtunud talle pähe, et ta ei näinud, kuidas ma need kaitsmed poest tallini transportisin nii, et tema ei näinud. Igaljuhul talle meeldis mu ost. Ja siis juhtus see, mida me Elliga arvasime. Cicci ütles: "Jaa, need on nii ilusad kaitsmed, neid hoiame kapis võistluste jaoks." EI ! Ütlesin, et viskame need mustad jurad minema ja kasutame neid. Ciccio ikka ajas, et ei, need mustad on head kaitsmed ja uued on liiga head, et kodus kasutada.

Nimelt on Cicciol kiiks panna kõik uued ja ilusad asjad kappi ning kasutada neid vaid võistlustel. See on muidugi tore, et võistlusteks meil ilusad asjad on, aga ühel päeval avas C oma varustusekapi ja sealt tuli välja igasugu asju, mida tegelikult oleks tallis vaja kasutada. See on see.. mingi hoiak. Et need ilusad asjad paneme paremateks päevadeks. Teate, tegelikult on nii, et need on vaid asjad. Uued asjad on kõik ilusad, aga asjad on tehtud kasutamiseks. Asju saab osta, kasutada, parandada ja vajadusel uuesti osta. Ei ole asju, mis on liiga head, et kasutada.

Elliga rääkisime ükspäev varustusest, et on normaalne, kui igal hobusel on oma hari, eriti Rosital, kuna tal mingi naha värk praegu on. Elli ütles ka, et ta tõi Aresele ka oma harja ja harjakasti... Ma jäin mõtlema, et huvitav, miks ma neid siis näinud ei ole? Loomulikult seepärast, et Ciccio pani harja kusagile peitu, et seda võistlusteks kasutada. Esmaspäeval me muud nalja ei kuulnudki, kui et head asjad on kõik võistlusteks. Minuarust võiks siis ju kodus ka näiteks Mendietaga treenida, kuna ta väga terve pole, ja Arest hoida boksis võistlusteks. Aga noh, Cicciol umbes nii ongi, et hobused on ainult võistlemiseks, mitte mingisuguseks maastikul jalutamiseks või jumala eest koplisse laskmiseks. Sest maastikul võib hobusega midagi juhtuda ja ta ei ole inimene, kellel väga veaks. Alati on mingi probleem, et ei saa võistlema minna. See selleks, tegu on juba süvenenud probleemiga, mida välja juurutada väga raske.

Vahel on mul tunne, et ma tahaks Ciccio tooli külge kinni teipida, tõsta siis tool kopli ette ja lasta Nearco või Mendieta koplisse mürama. Ma kujutan ette, et ta tunneks sama, mis klaustrofoob hämaras liftis 12. korrusele sõites... Tegelikult olen ma normaalne. Hmm.. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas jõuluks koju saada :D

Muidu esmaspäeval ja teisipäeval sõitsin jälle Rositaga. Täitsa lõpp, mulle meeldib see hobune. Ta on nii tubli. Vähemalt mina tunnen vahet, et ta juba mõikab mu märguandeid paremini ja teen temaga rohkem üleminekuid ja suunamuutusi, et teda pehmemaks sõita. Ciccio vähemalt ei sega mind, kui Rosiga sõidan. Aga eile läks küll Rositaga trenn käest ära. Ma ei vaadanud kella, kui pikalt temaga tööd tehti. Mina jalutasin pikalt ja tegin traavi, miski 20-25 min vast kokku. Siis sõitis Angielo. Vaatasin, et viimaks ikka lõpetas ka, aga siis läks veel Ciccio selga, et galoppi ka teha. Hmhh. Nüüd on hobusel kolm puhkepäeva, loodan, et vähemalt saan üks päev kordet teha talle, et ta lihtsalt lampi seisma ei peaks.

Käisin tema puhul välja veel mõtte, et äkki see naha teema on allergia putukatõrjele. Kasutame putukatõrjena õunaäädika ja tsitronellaõli segu. Lihtsalt tuli nagu mõtteks, sest söödast see ilmselgelt ei tule. Muidugi rääkisin ma Ellile veel, et põhjuseks võib olla mitte puhas boks ja stress, kuna hobune on olnud 2 aastat vabapidamisel varasemalt. Aga kuidas sa Cicciole ütled, et boks on must, ta ju võtab märja saepuru iga nädal välja ja iga kuu aja tagant vahetab puru välja. Varem võttis kord kuus märja puru välja ja teised tallid ei korista üldse bokse... Aga Ciccio arvas nüüd, et jah, just, see tal ongi. Allergia putukatõrje vastu.

Igatahes eile õhtul pärast Rosita pesu sain ma Francescalt 20 €. Tegin küll nägu, et oi, ma olen nii üllatunud ja väga kena teist.. Aga tegelikult kõige selle eest 20 kuus. Elli pärast ütles, et nad lubasid pool anda praegu ja pool laupäeval, kui oma puhkuselt tagasi on. Noh, 40 kuus on juba ok. Elli arvas, et vähe. Mina ei kurda.

Kui veel eilsest kirjutada, siis Serena käis Elektraga sõitmas ja hüppamas. Hüppasid galopis väikest rada 4 takistusega. Oleks te Elli nägu selle peale näinud. Talle ei meeldi, et Serena Elektraga sõidab. Mulle ei meeldi, et Serena üldse sõidab ja hüppab. Tal oli alles põlveopp ja üldse ta pingutab vähe oma suhtumisega üle. Aga siin ongi inimesed imelikud, tuleb lihtsalt harjuda (:


Täna hommikul käisin viimaks oma silmaga uut korterit ka vaatamas. Teate, täitsa kena pesa on. Alustades juba väljast, see maja on ilus. Väisukse tagune oli ilus, kus postkastid ja uksekellad on. Välisuks on klaasist, sealt sisse minnes on trepikoda nagu üks suur fuajee. Istekohaga ja peegliga, trepp ja lift. Lift on samasugune nagu Catanzaro kolme tärni hotellis. Peegliga. Hakkan elama 4. korrusel, kaheksakordne maja on. Sisse minnes on avar elutuba, kus oli vaid üks diivan ja kirjutuslaud riiuliga. Väga tühi ja natuke kõle, loomulikult veel valged seinad, mis selle kõik ära rikub. Aga muidu oli superilus köök, kaks wc-d, millest üks on pisike koos pesumasina ja kraanikausiga, teine aga suur ja avar, koos dušinurga ja eraldi vanniga. minu tuba on üpris pisike, aga mahutab voodi, öökapi, kirjutuslaua ja riidekapi. Aken on avatav ja tuleks natuke tuulutada, vaade pole just kõige ilusam, siiski linn. Elutoast läks uks rõdule, rõdu on suur ja kaarja kujuga ning seal on teinegi uks, mis läheb kööki. Kohtasin oma ühte korterikaaslast ka, tundus täitsa ok, kuigi siiski itaallanna, eks... Teine tüdruk pidi nädala lõpus tagasi tulema, kes räägib vähemalt natuke inglise keelt ka.

Homme hommikul lähme ostame mulle pesukuivatusresti ja voodipesu ning ehk veel midagi. Viime need korterisse, saan võtmed ja reedel ilmselt kolin sinna. Praegune kodu on ju vaja septembriks vabastada. Uue korteri lepingu pidime sõlmima aga septembri lõpus või esimesel oktoobril, mis on ka viimane aeg, et siis mu kohalolek ära registreerida. Kõik on korras, paberid on käigus ja Elli tuttav tegeleb lepingu koostamisega, sest mul korteri leping on veidi teistsugune, kui kohalikel. Aga korteriomanik on jälle Elli tuttava tuttav, mis on hea.
Ja internetti korteris ei ole, seega pean Elli pulka jääma kasutama. Loodan, et seal on siis vähemalt parem levi.


Pärast käisime poes, ostsin Elektrale pesulapi, et teda pärast trenni ei peaks kõva harjaga nühkima. Eile katsetasin, et teda lapiga pestes on ta palju rahulikum. Ciccio veel ei tea, et see Elektrale on. Kui selle talli viin, siis ta kindlasti ütleb, et võime seda võistlustel kasutada.

Ahjaa, hommikul avastasin, et keegi oli mulle surnud hiirepoja ukse taha vedanud. Mõtlesin, et mu Kiisu on lõpuks mulle ka süüa toonud. Kui aga pojakese põõsa alla viskasin, kostus teiselt poolt heki tagant üks jäme mjäu. Mind põrnitses mingisugune musta-valgekirju kiisu. Selge, otsisin hiirekese üles ja viskasin talle. Kassil oli lõbu laialt ja mängis sellega tükk aega. Kassid on ikka ägedad :)

28 august 2012

Pilte võistlustelt

Mägedes kasvavad lilled nagu meilgi. Aga kes on lille peal?

Võistlusväljak

Soendusväljak

Platsi kastmine

Rada on võistlejatele tutvumiseks avatud. Oi, takistus jäi ehitamata.
Teine takistus samuti, kuid see on kaadrist väljas.
Pisike tubli rikas tüdruk, kellel on ikkagi kolm isiklikku hobust.
Aga nägi ka ilusaid hüppeid ja palju häid hobuseid
Juba vana hobune, kelle kohta Ciccio teadis rääkida, et pidevalt on
mingeid rohtusid täis topitud, et ainult võistelda saaks 
Isegi niisuguseid asju võib Itaaliast leida. Päris kodune tunne.

Ebakorrektne võistlusvorm, eelmises sõidus paljanes pluusi ja pükste vahe.
Esimesel takistusel on onu veel viisakas.

27 august 2012

Camigliatello võistlused

Tervitused teile. Paar sõna sellest, et reedel sõitsin jälle Rositaga natuke. Mulle täitsa meeldib see hobune, sest kui alustasin ja ta vasakule poole pööretel oli mega kange ja õlaga kõvasti sisse vajus, siis varsti suutsin talle selgeks teha, et mingisugune paine võiks ikka sinnapoole olla, kuhu sõidame. Tubli hobune on. Jalad olid ka reedel paremad ja Angielo tõi mingisugust rahustavat geeli ka kõõlustele. Noh.. ega see paha ei tee. Muidu pärast oma sõitu läksin Petuliat pesema ja varsti saabud Angielo Rositaga. Ütles, et nad kukkusid. Kukkusid jah, mõlemal jala pealt karv maas ja üleni tolmused. Sammus oli hobune koperdanud ja nina maha pannud. Õigemini nad ei tee sammu, vaid kulgevad niisama pärast trenni mööda platsi. Aga kõik läks hästi.

Laupäeval umbes 11 hakkasime Silasse sõitma, et võitlusi vaadata. Oh... Teate, esimesed parkuurid oli nii hariv kogemus, et ma sain täitsa aru, miks Ciccio mulle kogu aeg ütleb, et ma hea ratsutaja olen. Hakkasin seal isegi seda uskuma. Mõni ratsanik paistis olevat takistussõidu platsile täitsa ära eksinud, näiteks vesterni väljakult. Mõni lihtsalt ei osanud üldsegi mitte hüppe ajal seljas istuda, mõni oli väga vana hobusega, mõni äärmiselt ebakorrektselt riides arvestades oma kehamassi. ega ikka ei ole ilus, kui rasv sadulas loksub ja hüppe peal terve publik paljanevat tagumenti vaatama peab.

Platsimeeskonda kuulus vist 5 meest, kellest üks oli võistluste ametlik sepp. Nad tegid mega uimast tööd ja kui kuulutati välja, et rada on võistlejatele vaatamiseks avatud, ei olnud kaks takistust veel üles ehitatudki. Latid olid vaid oma kohal ja takistuse nr. Aga milleks...

Eks huvitavat, teistsugust, negatiivset, arusaamatut oli palju, aga räägin parem teile ühest huvitavast võistlusest, mida peeti. Kohalikud rääkisid, et see on väga omapärane Sila võistlustele. Platsil on üleval 8 takistusega üsna tehniline rada. Kõik on üksikhüpped, st ilma süsteemita. Antud on normiaeg ja platsile tulevad kaks võistlejat. Eesmärgiks on sõita mõlemal võistlejal rada 1 kord puhtalt läbi ning takistuse puhtalt hüppamine annab punkte. Kui esimene võistleja ajab näiteks 4. takistuse maha, peab tema paariline rada edasi sõitma, hüpates 5. takistust. Kui paariline hüppab ülejäänud raja puhtalt, alustab ta jälle takistusega nr. 1. Siis on justkui tema kord oma rada läbi sõita. Kui tema ajab mõne takistuse maha, peab esimene sõitja jälle raja üle võtma ja hüppama järgmist takistust. Kui ratsanik tõrgub, peab paariline hüppama seda sama takistust, mille ees tõrguti, kui temagi tõrgub, läheb kord jälle esimesele sõitjale. Olgu.. nüüd ma jäin kahtlema selles tõrke osas tegelikult. Igaljuhul maha võib põhimõtteliselt ajada iga takistuse, lihtsalt järgmist takistust hüppab teine ratsanik ja niimoodi vahetada võib senikaua, kuni aeg läbi saab. Aja mõte on aga see, et kes kogub rohkem punkte ja läbib raja kiiremini, on võitja. See eeldab aga head tiimitööd, et teine võistleja oleks iga hetk valmis rada üle võtma, kui mõni latt kukkuma peaks. Paljud seda aga ei mõistnud või arvasid, et paariline teeb puhta sõidu. Tuleb valvas olla.

Laupäeval ostsin varustuse poest (sama onu käest, kellega juba eelmisel korral kohtusin) omale pika steki. Muidu sõidame Marloniga ühe sama stekiga, kui too jälle sõitma hakkab, siis pean ma mingi roika võtma. Leidsin parema. Minu omal polnud hinda peal, aga täpselt samal stekil, mis oli 10 cm pikem, oli hind 10 €. Ütlesin onule, et minu stekk peaks siis ju vähemalt 9 maksma, sest see on lühem. Kauplesime mõnda aega ja sain steki 8 euriga kätte. Hiljem onu ütles Ellile ja Cicciole, et kas nad on kindlad, et ma Eestist pärit olen, paistab nagu Napolist, kust igasugu kauplejad pärit.

Võistlustelt läksime talli, söötsime hobuseid ja pärast seda Silasse tagasi, aga veidi teise kohta. Angielo ja Francesca perega pitsat sööma. Jõudsime suht hilja tagasi ja öösel oli näha, kuidas üks väike mäepealne mets tervenisti põles. Päris hirmus vaatepilt oli. Terve Cosenza ja Rende olid vingu ja tossu täis. Seekord oli ikka päris suur tulekahi. Pühapäeva hommikul oli vine kadunud, kuid nii minu kui ka Ciccio kodus oli terve õu tuhka täis.

Pühapäeval taas Silasse sõites oli näha, et tuli oli kontrolli alla saadud. Vaatasime jälle võistlusi ja käisin hobusepoes kolamas. Proovisin 95 euriseid ratsapükse teksamaterjalist ja 43 euriseid olematust materjalist pükse. Teadsin, et ma neid niikuinii ei osta, aga tahtsin ikka oma kanni nii kallisse kohta pista. Õhtul läksin ikka uue hooga kaitsmeid vaatama, et ehk saab nende räbalate asemele mingid uued kaunad soetada. Näppisin niisama Chetaki nahast kalleid kaitsmeid, mille esimene paar maksab poes 59 € ja tagumine üle 30. Onu tuli aga ligi, ütles mulle, et need on head kaitsmed ja annab mulle 4 tk 40 € ära. Elli tegi suured silmad seda juttu kuuldes.Ma nagu jäin ka mõtlema, et kas ikka õigesti aru sain, aga viimaks otsustasin ära osta. Materjal on hea ja kvaliteet ka, seega need peaks mõnda aega ikka kestma.

Lugu on aga selles, et Cicciot polnud ja tema ei tea siiani, et need ostsin. Kuna need on minu kaitsmed võin nüüd ise otsustada, kellele need peale panen, kui hobuseid valmis panen. Neid musta värvi räbalaid mina enam ei torgi ja viskaks need parima meelega prügikasti. Tean aga, et Ciccio ilmselt väga õnnelik pole, et oma raha kulutan varustusele, aga novembrini ma ka ei jaksa oodata, kuni ta ükskord Verona messilt suvatseb kaitsmed osta. Ehk mu liigutus saadab teda nüüd vähe kiiremini poodi kaitsmete järele. Kui ei, ei ole mul selle vastu midagi, et neid kaitsmeid peale Elektra ka teistel hobustel kasutan.

Täna plaanisime Elliga, et kui Elektraga sõitma lähen, panen kaitsmed peale ja teeme nalja, et mu Carmelo (mu salapärane C siis) tõi need mulle kingituseks Sitsiiliast. Teada värk, et Ciccio uskuma ei jää, aga nalja ikka teeme. Siis tuli välja, et mina täna Elektraga ei sõida, sõidavad Serena ja Francesca. Elli arvas, et Serenale küll ei ole hea mõte uute kaitsmetega hobust valmis panna. Mina jälle arvan vastupidi.  Ostsin kaitsmed hobuse heaolu pärast, mitte selleks, et kui mina ratsutan, on varustus ilus. Äkki paneb see Serenat ka mõtlema, et mida tema oma isiklikule Nearcole ostnud on... Või Mendietale, kellega sõitis ? Või mida tema on teinud, et mõnel ta hobusel siin hea oleks ?  Aga ilmselt ta ei tule selle peale, vaid tunneb rõõmu, et ta hobune hea välja näeb...

Muidu .. oma ratsutamise kaardist pidin ka teile rääkima. Et siis siin tuleb võistluslitsentsi hakata taotlema 6 kuud enne esimest võistlust ja selle kaardiga saab esimene aasta võistelda vaid 60 ja 80 cm. Selle kaardi eest pidi maksma 55 € aastas ja kui aasta aega on möödunud, siis saab vahetada selle kaardi vastu, mis lubab võistelda 90-115? Ja siis on juba vaja osaleda teatud arv võistlustel ja need puhtalt läbida, et järgmist taset saada jne.. Nagu järgusüsteem. Mõtlesin ainult, et pidime ju augustis mu kaarti ka taotlema, aga Elli rääkis, et C oli sellega juba juulis tegelenud ja kui ta nüüd ei eksinud, siis 13 juuli maksis selle eest raha. See tähendab, et täpselt 6 kuud hiljem ehk alates 13. jaanuarist saan ka mina osaleda võistlustel tasemega kuni 80 cm. Nüüd tuleb veel vaid hobune selleks leida. Stardimaksudest kirjutan ma teile teine kord.. See on mingi eriline süsteem siin. Igaljuhul, olgem õnnelikud süsteemi üle, mis meil Eestis tegelikult kehtiv.

Nii.. siis Marlon tuli ka eile talli, tal võeti kips ära, nüüd tuli meelde, et tal hobune ka on. Hobune pole 30 päeva boksist välja saanud. Päris lahe. Ma ei tea, eile sai igasugu juttu räägitud talle, äkki hakkab tal mõstus kuskilt otsast sisse voolama. Kahtlen. Igatahes võttis ta oma sadula ja läks seda koju rasvatama. Millalgi näeme teda ehk jälle. Ahjaa, Marlon tuletas mulle meelde, et õpetasin kohalikele järgmise eestikeelse sõna. Siiani oskavad nad öelda "Tere". Kui juttu tuli Marlonist ja Eliost, palus Ciccio õpetada mõne inetu sõna ka. Nüüd nad oskavad siin öelda "Tere, sitapea"...

Olgu, praegu lõpetan, pean paari minut pärast talli kobima, seega pilte teile hetkel lisama ei hakka. Teen selleks eraldi postituse. Ciao ciao.

23 august 2012

Nii.. Kirjutaks mingeid uudiseid teile. Midagi väga põnevat pole toimunud, olen kaks päeva Rositaga sõitnud. Lihtsalt natuke, enne kui Angielo selga läheb. Hobu on mõnusa liikumisega muidu, aga mind ikka see jalaviga häirib. Käiguvahe ilmselge jällegi, Elli on minuga ühel arvamusel, aga Ciccio väga numbrit ei tee. Muidu on hobune alla ka võtnud veidi, pekki on ikka kadunud selle kuu ajaga, nüüd võiks mõni lihas ka tulla, siis oleks täitsa ilus hobune.

Palav on meil ikka, täna õhtul jõudsin koju, auto näitas 29 kraadi sooja. Õhtune õhk on muidugi suurepärane ja niimoodi võiks see 29 kogu aeg olla. Päeval näitab auto 40, see ei ole nii mõnus.

Korteriomanik pidi oma puhkuselt tagasi linna tulema laupäeva pärastlõunal. Meie läheme laupäeva hommikul Silasse ratsavõistlusi vaatama. Äkki sealt tagasi tulles saan korterit ka lõpuks näha. Pühapäeval võin ka võistlusi vaatama minna, kui tahan, aga ei pea, sest tegelikult on mul ju vaba päev. Aga mis ma siin ikka oma lemmik-itaallaseta passin. Arvatavasti lähen vaatan, sest Silas on kliima ka mahedam ja saab kartuleid süüa (:

Täna Francesca ja Angielo rääkisid tallis oma friisikatest, nende lakkadest ja patside punumisest. Tegin siis Arese peal kähku mingi hispaania patsi näidise, kõigile meeldis. Aga nad olid ikka näinud mingit patsi, mis oli lakaharja lähedal, tegin siis hispaania patsi lühikeselt ja siis proovisin n-ö kalasaba mööda lakaharja. Jätab mulje, et hobusel polegi lakka, aga ratsanikul seljast maru ilus vaadata. Kõik kiitsid ja öeldi, et kui lähme võistlustele, pean patse hakkama tegema. Uujaa. Vähemalt midagi kasulikku :)

Muidu mu Kiisu söögiisu on kolmekordistunud, nagu ta isegi. Rasedate asi. Avastasin, et ta nüüd magab mu basiiliku-peenras ööseti. On vist nii paks ja laisk, et ei jaksa kaugele minna ega endale sööki püüda enam. Kahju kohe, kui siit ära pean kolima. Loodan, et uued üürilised siin hoolitsevad ka Kiisu eest.

Seega.. ma ei tea, kirjutan, kui olen võistlusi näinud ja jälle midagi huvitavat leidnud. Olge tublid (:

21 august 2012

Tõin täna Rosita boksist välja, et puhastada ja kordetada. Avastasin, et ta kaelal oli umbes 15cm diameetriga laik, kus nahk oli täiesti kuiv, karv vähe kare ja nahk nagu kõõmane. Teisel pool oli samuti sama mure. Ciccio arvas, et võib olla mingi allergiline reaktsioon. Saepurule. Samas kui hobune on koguaeg siin nüüd saepuru peal elanud ja varem pole midagi olnud.. Boksis vahetati saepuru täielikult välja 3 päeva tagasi. Seda reaktsiooni oli Ciccio juba eile avastanud. Aga üleeile õhtul andis Ciccio neile teistsugust sööta. Äkki sellest ?

C arvab heaks kord kuus hobustele anda müsli asemel leotatud kaera koos nisukliidega. Kord kuus.
Triibuline osa on kuiv ja nagu vananev nahk

Täna oli Ciccio võtnud ette reisi Luisa, Piero ja Marloni koju, et neilt isiklikult hobuste boksiüür välja nõuda. Luisa ja Piero käisid raha välja, Marlon, meie suur advokaat, kirjutas tseki, mis muutub kehtivaks reedel. C sai natuke kurjaks ka ja ütles, et kui sellist jama korraldavad, siis peavad hakkama ette maksma. Lisan veel, et neil puudub absoluutselt igasugune leping rendibokside kohta.
Eliole helistati ka ja öeldi, et oleks nagu viisakas hobuse sööt kinni maksta. Aga Elio ütles, et temal pole probleemi, tema hobune võib ainult heina kaa süüa :)

Nii ebaaus...

... et siin kasvavad viigimarjad, viinamarjad, mandariinid, apelsinid ja granaatõunad kah veel ! Pirnipuul oli ka üks pirn eile peal, Ciccio sõitis Nearcoga puu alla ja korjas selle pirni mulle. Unustasin seda eile süüa, seega proovin täna talli minnes ära.

Veel päikestvõtvad granaatõunad
... kuidas Ciccio Mendietat kohtleb. Tuletan siis meelde, et ükskord C ütles, et proovib teiste suulistega ja kui hobune siis ka ei hüppa, lõpetab temaga hüppamise. No see järgmine kord tema imesuulistega oli mõnda aega tagasi. Unustasin teile kirjutada. Kolme rõngaga suulistele lisati ülemisse rõngasse juurde kett, et tekitada kangiefekt.


Hobune hüppas tol treeningul küll. Mina ütleks, et mitte seepärast, et hobusel need suulised olid, vaid hobune oli paar päeva enne seisnud, energiat oli, lisaks hüpati madalamaid takistusi ja otse peale sõites, mitte pärast pisikest pööret, kus kolme fulee pärast on takistus ees. Seega suutis Ciccio omaarvates meid kõiki veenda, et viga oli suulistes.

Eile tegi C jälle Mendietaga hüppetrenni. Kõrgused ei jõudnud väga kasvadagi, kui Mendieta oma arvamust hakkas avaldama. Ei hüppa ja kõik. Aga ikka oli Cicciol vaja pressida ja hüpata. Ta armastab hüpata süsteemi tagumist takistust ka ilma esimest hüppamata, et saaks ikka võimalikult viltu takistusele peale sõita. Kui hobune koostöö lõpetas, sai C vihaseks, kihutas hobusega veerand ringi galoppi (pole näinudki varem, et Mendieta nii kiiresti joosta suudab), krahmas siis hobuse seisma ja edasi minnes tegi paar madalat hüpet. Mendieta tegi mingeid kummalisi hüppeid, kas liiga kaugelt või mega kõrgusesse ja siis lõpetati see pull ära. Mina ütlesin sel ajal aga Ellile: "Mul on kahju seda öelda, aga kui ma tulevikus seda veel nägema pean, siis tahan oma asjad võtta ja Eestisse tagasi minna." Olen enam kui kindel, et minu lause jäi Ellil Cicciole tõlkimata. Lihtsalt nii tigedaks teeb, et me kritiseerime Luisat ja Pierot vale kitumise eest, aga enda tegusi ei näe. Ja nõustun täiesti Kati arvamusega, et Ciccio on huvitav inimene, kes jalaprobleeme suuliste vahetamisega ravida üritab. 

Ja siis pool naljaga ütlevad mulle, et ma olen koolisõitja, kuna sõidan Elektraga ilma kannusteta ja pika stekiga ning armastan hobust ratsmesse sõita. Seda nalja tehti eile Serenale, kes muide käis eile esimest korda pärast põlveoperatsiooni sõitmas.

Nii need asjad lihtsalt on, siit õpib nii mõndagi. Näiteks, millist elu ma kunagi oma hobustele ei tahaks, mismoodi ma kunagi sõita ei taha ja milliseid vahendeid ma kunagi hobustel kasutada ei taha. Oot, kas ma mitte varem 2 aastat sama ei õppinud ? Tekib küsimus, et kus õppida seda, mida tuleks teha, kuidas tuleks sõita, kuidas hobuseid siis pidada ?

Ei, tegelikult nende varasema 2 aasta sisse mahtus vägagi palju teooriat ja ka praktikat, mida ja kuidas tuleks teha. Lihtsalt negatiivsed emotsioonid võimenduvad alati. Aga ilma nende teadmisteta ma ei teaks praegugi, mis siin on õige või vale. Loomulikult ei tea ma kõike praegugi, aga elu ongi selleks, et õppida.

Üritan teilegi edaspidi asju kirjutada natuke neutraalsemas toonis või positiivsemalt, et selliseid nutu-postitusi vältida. Sest tegelikult tuleb olla positiivne ja kannatada tõrv meepotis ka ära, et meepurk ükskord puhtaks limpsida. Mul ju siin veel luksuskorterisse kolimata ja ostlemistuurile pole ka veel jõudnud. Mind ootab ka päevane Tropea ja kunagi ehk Pompei linna varemed. Novembris FieraCavalli Veronas ja valmivad mandariinid. (:

Nii on ! (:

20 august 2012

Üht-teist siit-sealt

Täna talli minnes küsisin, kas Elektra tagumised kabjad ja ümber rautatud on. Ei olnud. Elektra pandi aga Francescale valmis ja C arvas, et ma võiks pärast sõita. Mina ütlesin, et vot ei sõida, kuna uusi raudu pole. Pärast C küsis, kas ma siis aitan homme uued rauad panna. Ikka aitan. Sepa töö on tore, kui saan abiks olla.

Angielole panin Rosita valmis, tema ikka aitas ka. Kuna ellmine kord tagumised kaitsmed valepidi peale pani ja märkuse tegin, andsin talle kaitsmed ja palusin täna peale panna. Tahtis jälle vasaku jala kaitsme paremale jalale panna, aga ütlesin talle, et teisiti käivad. Angielo ja Francesca on toredad inimesed ja vähemalt tahavad õppida, kuidas asju õigesti teha. Selle üle on mul hea meel. C sõitis natukene Rositat soojaks ja seejärel sõitis Angielo ise. France tegi natuke Elektraga traavi, kuid oli veidi väsinud ja kõige parem just ei olnud. Algaja asi, ütles, et tal jalad eelmisest sõidukorrast veel valusad.

Mina tegin ligi 10 min Aresele enne sõitu kordet ette. Tiba sammu ja kerget traavi, et Ellil oleks kindlam sõita. Tegin temast täna video ka, kuidas ta galoppi ja pärast traavi tegi. C sõitis ka Aresega ega suutnud oma vaimustust kuidagi tagasi hoida. Talle Ares ikka nii väga meeldib. Ma endiselt ei imesta, kuna ta on kõige tervem ja liikuvam hobune siin tallis ka. Tegin Ciccio galopist ja traavist ka video. Õhtul näitasin ka neile. Neid tuleb natuke tihemini filmima hakata (:

Luisa tuli täna talli. Ütles, et teda algaval nädalal tõenäoliselt ei ole ja järgmisel nädalal ka mitte, kuna selg on ikka nii haige ja vaja kuskile puhkusele ka minna. Uuris siis, kas mulle sobib, et need kaks nädalat edasi lükkame ja ma ikka olen valmis teda aitama kui ta tagasi on. Noh, iseeneset kõik on korrektne. Las tal siis olla ka tore ja aitan teda septembri algul natuke, kuigi minu tasuline kuu aega läbi saab. Makstud ju on kuu aja töö eest.

Muidu rääkisime täna tulevikuplaanidest, mis seotud talliga. Ikka ei saanud üle ega ümber sellest paberimajandusest Itaalias. Siin on inimesed niisugused, et kui mingeid asju on vaja ajada advokaatide või arstidega, siis poetakse neile väga külje alla, luuakse sõprussuhteid ja antakse kingitusi.. Või noh, ma ei oska sõnastada. Igaljuhul Ciccio õde, Maria, andis ühele advokaadile kaks kana (mitte elusat, liha-versioonis) ja puuvilju, öeldes, et need on nende oma kasvatatud. Tegelikult ostis Maria kanad poest ja terve perekond oli Maria peale pahane, et miks teine siis niimoodi valetama pidi. Pealegi nad maksavad advokaadile töö eest ja pole vaja sedasi külje alla pugeda. Tegu siis ikka nende maadejagamistega siin kolme järeltulija vahel.

Senini pole otsustatud, mis maatükk kellele läheb ja kuidas pabereid vormistada. Siiski on teada, et maatükk, millelt juba kamargi maha kooritud, et killustik ja liiv peale vedada uue platsi tarbeks, saab siiski Cicciole. Keegi ei tea aga, miks tööd siiani seisavad. Plaan oli juba aprillis see plats ja jooksuaed koos korderingiga valmis saada, kuid midagi pole muutunud. Tookord jäi töö seisma, sest Maria oli öelnud, et tal on tuttav, kellelt odavamalt liiva saab. Seni pole keegi seda tuttavat näinud ja C peab jälle hakkama platsitegijaga nõu pidama.

Samuti on Cicciol plaan talli laiendada. Praegusest põhitallist on plaan üks boks koridoriks teise talli ehitada, kus praegu on Tosca ja Rosita. Tahab oma hobused ühte kokku panna ja teisele poole Luisad-Pierod-Marlonid jätta. Plaan hea. Selle teostamiseks on aga ehitusluba vaja. Elli meenutas, et taotlus oli vist sisse antud umbes mai kuus. On lootust, et keegi sellega sügisel tegelema hakkab...

Sama on praeguse ratsaplatsiga. Tahetakse osta see maatükk linnale, et sinna peale siis uut teed hakata rajama. Teede-ehitus peaks aga hakkama toimuma 5-8 aasta pärast. Praegu tahetakse osta lihtsalt maad ning kuni ehituseni ei tohi seal peal midagi teha.

Ning sama lugu rääkis mulle Elli oma maja kohta. Nende esimesel korrusel pole palju aknaid ja nad tahavad ehitada praeguse väikse ukse ja väikse akna asemele suure ukse koos suure avara aknaga. Selleks on vaja võtta nõusolek naabritelt ja minna täita mõningad paberid... a la linnavalitsuses. Registreerida oma soov ja anda sisse taotlus väikeseks muudatuseks. Elli oli reedel pabereid viinud ja ühest kontorist jooksutati teda teise kontorisse. Seal aga öeldi, et paberid saadetakse kolmandasse ja kui Elli küsis, et kaua sellega aega võib minna, naerdi ja öeldi, et võib-olla oktoobris keegi vaatab seda. Kena.

Muidu kiitsin C emale, et proovisin tomatikastet ja see oli super. Mulle anti järgmine soovitus, et kui tomatikastet keedan, siis enne valmimist sinna sisse segada üks munakollane ja pidi veel parem olema. Peab katsetama. Munakollast armastavad nad siin pastale lisada küll. Proovin mõni päev, kui jälle kokkamise isu kallale tuleb.

Kardan muidu küll, et sellest allavõtmise plaanist ei tule midagi välja. Täna mainisin viigimarju ja mind saadeti kilekoti ja tooliga neid korjama. Ütlesin ju, et ilusamad on kõrgemal ja ma neid kätte ei saa. Täna ronisin natukene ringi, tegin pilti ka teile ja pärast mugistasin viigimarju jälle. Jube head ikka on.








Enne kojutulekut sõin õhtust Ciccio perega. Ikka spagette värsketest tomatitest tehtud kastmega, natuke liha ja tomatisalatit ning arbuusi. Rääkisime erinevatest marjadest ja puuviljadest. Teatasin neile, et meil on sügiseti tavaks teha moose ja kompotte. Küsisin, kas viigimarjast ka moosi tehakse. Nad ütlesid, et ikka, aga ilma suhkruta, kuna need on niii magusad. Ma tahan ka viigimarjamoosi ! Lisaks öeldi, et septembris algab veinitegu. Mm.. Seda tahan ma näha. Siis saan teada, kuidas nad seda imepärast jooki teevad.

Muidu õhtusööki saatis lõkkepragin, kuid mitte selline mõnus mahe tulekene kusagil lõkkekohal, vaid tõeline põleng. Päris hirmus, kui eemalt puude tagant, maksimum kilomeetri kauguselt oli näha metsik lõõmav tulekahi. Siin on see kahjuks tavaline juhtuma, kuna maa on kole kuiv ja kõik on tuleohtlik. Ciccio rahustas meid, et põlengu ja meie majade vahel on jõgi, seega tallini ega majadeni midagi levida ei saa.

Aa.. Ja eile õhtul oli mul huvitav vaatemäng toas. Kui hakkasin magama sättima, kuulsin, et mingi elajas lendab toas ringi. Leidsin ta üles, mingi mardikalaadne, roheline ja kandiline. Teate küll, see, kes tapetult hirmus vänget haisu levitab. Igaljuhul üritasin teda õrnalt maha lüüa.. No algul uimastada ja siis õue viia, kuid ta kukkus mu voodi servalt kapi ääre alla. Kiirustasin sinna, et ta põgenema ei pööseks, kuid minust jõuti ette. Üks ämblik, kelle kodu ma olin koristades kahe silma vahele jätnud. Te oleks pidanud nägema seda reaktsiooni, seda töökiirust ja seda askeldamist, mis hakkas toimuma. Ämblik oli kolm korda väiksem, kui see roheline tegelane, kuid põrandal vedas ämblik oma niidi ümber putuka, sikutas ta üles oma võrku ja hakkas ümber tema sahmerdama. Jälgisin seda suure hoolega kuni endale teavitasin, et ma siiski ei hakka kapi nurgas ämblikke söötma. Andke andeks, aga tõin oma prussakamürgi ja lõpetasin nende mõlema elupäevad. Kahju küll, et ämblik pidi tühja kõhuga surema ja roheline putukas ilmselt piinles, kuid nüüd on nende mõlema piinad lõpetatud. Ning mina lähenesin kapinurgale tolmulapiga...


18 august 2012

Millised emotsioonid !

Mõtlesin sellele postitusele tükk aega pealkirja, et teid lugema kutsuda. Lihtsalt nii emotsioonideküllane lõuna on mul täna olnud, et tahaks teiega seda jagada.

Niisiis, mu külmkapis seisis Ciccio emalt saadud purk selle tomatimöginaga, mida nad tookord õuel läbi masina ajasid. Mulle anti õpetussõnu selle valmistamiseks, kuid olin siiani unustanud sibula soetada. Ühel õhtul anti mulle ka sibul ja küüslauk koju kaasa ja kuna hommikul selgus, et mul on täna hoopis vaba päev, pidasin õigeks veidi vaaritada.



Lisasin toorkastmele veidi õli, hakitud sibulat, küüslauku ja veidi soola ning keetsin pisut üle 15 minuti. Loomulikult polnud mul õrna aimugi, kas seda kõike õigesti tegin, kuid tulemus... Tulemus oli nii maitsev, et olin seda kastet valmis ka ilma makaronideta sööma. Tibake lisasin ka musta pipart sellel suurepärasele segule ja hoidsin vaiksel tulel kuni pasta valmimiseni. Hiljem kuumutasin koos pastaga ja serveerides lisasin peale parmesani juustu ja paar basiiliku lehte. Te ei kujuta ette... Kõrvale veel kaks sooja sibula-juustusaia (:



Itaaliasse tulles mõtlesin, et mulle ju tomatid ja tomatikaste maitseb, samuti pastatoidud, seega ei tohiks probleemi olla. Kodus valmistatud pasta poest ostetud tomatipastaga oli aga kaugel minu maitseideaalist. Tekkis teatud skeptiline hoiaks selle Itaalia suure pastaarmastuse suhtes. Aga nüüd ma mõistan. Poe kraam pole ikka pooltki see, mis värske, kodune ja isevalmistatud toit. Olin varem Ciccio juures ka head pastat saanud, kuid ei osanudki selle peale mõelda. Loomulikult oli see hea, aga valmistatud oli see ju ka tõelise itaallase poolt. Nüüd aga selle isevalmistatud kastme tõttu nautisin minagi pastat. Ilma igasuguse hakklihata kusjuures. Lihtsalt see kaste... värske tomati maitse, mahe, natukese küüslauguga... Ja parmesan seal lisaks. Mulle tuli taas meelde, miks ma siin olen... Et neid suurepäraseid emotsioone veel kogeda. Ja need ei kaasne siin ainult söömisega. (:

Eilegi oli ilus päev. Kodunt välja minnes juba nägin, et keegi oli prügikasti ümbruse ära koristanud ja jätnud välja sildi, et keegi prügi prügikasti kõrvale maha ei jätaks.



Õhtul käisime C-ga Walter pizzerias pitsat söömas. Walter on siis see koht, mis asub kohe via Pasquale Rossi korteri lähedal. Oi, kui palju ilusaid emotsioone seal oli ja kui ilusaid asju oli mäletada. Pitsa on seal ka suurim ja parim, mis kusagil mujal. Loomulikult polnud ma jälle võimeline tervet pitsat ära sööma, lihtsalt ei jaksanud.

Üldse oli õhtu nii ilus. Kuulsin palju ilusaid asju, mis pani mõtlema, et inimesed siin on ikka hoopis teistsugused, kui meie maal. Neil on lihtsalt üks suur omadus, mida meie inimestel ei paista olevat - oskus elada läbi südame. Tunda. Mitte kogu aeg mõelda ja teha. Ma ei taha meie inimesi kuidagi halvustada või meid jääpurikateks tembeldada. Aga näen seda vahet ka enda peal. Emotsioonitu, äraolev ja külm. Meenub, kuidas C küsis ka Tropeas, kas mul on keegi lähedane surnud, et asju nii tuimalt vaatasin. Tegelikult ei osanud ma oma vaimustust lihtsalt kuidagi välja elada. Sest Tropeas ei ole võimalik külmaks jääda. Siinsete inimestega suheldes ei ole võimalik külmaks jääda. (:

Küsisin ka Ellilt eile, et mida inimesed Itaalias teevad, kui nad tunnevad end kuidagi rusutult või natuke tigedalt. Kuidas maandavad itaallased pingeid? Nad ju naeratavad kogu aeg, kõigile. Ka Luisale ja Pierole naeratatakse. Kuidas? Elli ütles, et ta ei tea, kuidas see võimalik on. Eile ta ütles mulle, et ta on kaks korda kukkunud seetõttu Arese seljast, et Piero on teda või hobust kuidagi ärritanud platsil. Esimene päev kihutas Piero galoppi oma hobusega, või Petuliaga, vahet pole, sest galoppi tuleb ju mõlemaga kihutada. Ta ei arvesta kunagi platsil teistega ja tema sõidusuund pole etteaimatav. Eriti Petuliaga, kes mikro-pöördeid teeb. Seega sõidab ta platsil ette või kihutab lihtsalt väga lähedalt mööda. Arest ajab see veidi pöördesse ja Elli kaotab kontrolli hobuse üle. Teine kord tegi Giorgia Piero hobusega galoppi, aga kuna galopitõste ei õnnestunud, tuli Piero hobust utsitama ja kivikestega platsile loopima. Isegi Elekta ärkas selle peale üles, Aresest siis rääkimata. Elli ütles, et kui ta seekord ka Piero mingi nõtruse peale alla kukub, jätab ta hobuse sinnapaika ja läheb Pierole kallale. Samas ütles ta, et ta püüab kõigiga sooje suhteid hoida, kuna see pole tema tall ja kui tekib konflikt mõnega, võivad need võtta oma hobuse ja tallist minema minna. See pole aga Cicciole kasulik ja hiljem levitatakse jutte jne..

Elli eile alla ei kukkunud, kuigi Piero kihutas ka Petuliaga galoppi, aga seekord hoiti distantsi. Mina sõitsin jälle Elektraga samal ajal ja Piero terroriseeris hoopis mind. Lihtsalt lambist oleks 2 korda kokku põrganud temaga, sest ta arvab, et tal on eesõigus igal pool sõita. Lammas.

Kui ka mõni negatiivne emotsioon kirja panna, siis nägin eile Piero hobuse sadulavööd. Need ripuvad küll talli vahel, aga alati on välimine pool ilusti kõigile nähtav. Eile Ciccio juhtis lihtsalt tähelepanu ja ma mõtlesin, et see pole reaalne.. Luisa oma on veidike parem, aga praguline ja suht kivikõva on seegi. Asjal on imelihtne põhjus - pärast igat sõitu pestakse nahkvarustust vee all ja pannakse kuivama, kuid kunagi ei kasutata rasva või hooldusvahendit. Ciccio ikka rasvatab varustust ja kõik sadulavööd on imepehmed.


Aga siiski.. Lõpetuseks tahan öelda, et täpselt kuu aja pärast on minu sünnipäev (: 

17 august 2012

Kahtlane

Eile hammustas Petulia mind seljast, ma pold lihtsalt piisavalt kiire, et teda blokkida. Kordetasin Rositat järgmiseks, ütlesin juba eelmine kord, kui nägin Angielot sõitmas, et hobuse tagumised jalad olid paistes tibakene ja nägin käiguvahet. Eile kordetades vasakule poole oli jälle käiguvahe ilmne, kuigi ma ei saanud aru, millisest jalast see tingitud oli. Paistis siiski esimesest jalast.. Ütlesin Ellile, ta ütles Cicciole ja C ütles, et Rosita on koguaeg niimoodi liikunud. Fuck nohh.

Pärast pesin Rosita, Petulia ja läksin Elektraga sõitma. Elektra oli ka imelik. Ma ei tea, ma ei oska kirjeldada praegu, jätan selle lihtsalt meelde. Ilmselt ma lihtsalt ei saa aru, mida ma valesti teen ja siis C ei ütle ka. Eks tal oli eile rohkem tegemist Elli ja Aresega ka, sest Elli kukkus jälle 2 korda Arese seljast alla. Pärast küsiti minu arvamust ka, sest isegi Piero avaldas oma arvamust.. Mille mõttest ma väga aru ei saanud. Mina arvasin aga, et kuna Ares niisugune natuke nipsakas ja isepäine hobune on, siis Elli lihtsalt ei anna talle kogu aeg mõtlemisainet. Ciccioga hobune ei mängi lolli, sest C vähemalt sõiab koguaeg, mängib ratsmetega, nõuab pöördeid, teeb peatusi.. On näha, et hobune töötab millegi kallal koguaeg. Elli... Ta ei tee ju tegelikult midagi ja kui ta käed ikka nii pulksirged on, siis ei saagi ta mingit asja nõuda. Seletasin seda natuke läbi lillede talle muidugi.

Aa, Elektra ajasin ka tigedaks eile. Pärast trenni oli aega, võtsin ta nööri otsa ja läksime platsile jooksma/jalutama. Jooksin temaga natuke käe kõrval ja olles ise hobuse vasakul küljel, jooksime pöördega paremale. Elektra sai kurjaks ja hüppas kolm korda ühe esijalaga õhku, nagu oleks sellega mulle pähe tahtnud virutada. Nii juhtub, kui magava hobuse üles äratad. Ta vist ehmatas ise ka ära pärast.

16 august 2012

Ferragosto ehk 15. august Itaalias

Keegi ei osanud mulle väga ära seletada, miks seda 15. augusti siin üldse tähistatakse. Minu sõnaraamat tõlkis seda kui Neitsi Maarja kroonimise püha... Elli küsis selle peale, et kas tõesti ?

Hommikul mõtlesin, et ma ei söö midagi, kuna mind hoiatati lõunase söömaorgia eest. Paraku avastasin, et mu külmkapis oli vaja natuke korrektuure teha ja olin sunnitud sööma, et mitte toitu raisata. Kerge eine kodus ja siis sõitsime Elliga Ciccio juurde. Lahkusime Ciccio juurest umbes kell 13.00 ja olime Brunella juures 10 min hiljem. Ootasime seal veidike, tutvusime jälle uute nägudega ja siis hakkas see pihta...

Alustuseks ühel taldrikul kolme erinevat sorti pastat, siis pakuti ahju-liha ja grill-liha ja salatit kõrvale ja grillitud kana-varras koos paprika ja muude asjadega.. No ja õike muud ka, mida ma ei olnud lihtsalt võimeline sööma. Niigi jäi pool alles sellest kõigest ja kõht oli meeletult täis. Siis näitas Brunella meile kasside maja ja oma väikest hoovi, siis oma vanemate vana korterit ja hulgaliselt kaktuselisi ja kõike muud... Rääkisime paar sõna juttu ja siis oli magustoidu aeg. Üks valge ja pruuni kirju kook oli mega hea... Siis veel Elli ema küpsetatud aprikoosimoosiga kook, siis melon, arbuus, virsik ja ... viigimarjad. Värsked viigimarjad. Loomulikult ei olnud ma neid varem söönud ja pidin proovima. Täitsa lõpp. Mind hoiatati viigimarjades sisalduvate kalorite eest, aga .. ma ei suutnud end tagasi hoida. Lihtsalt parim puuvili, mida süüa värskelt ja mis on ühe korraga nii mahlane aga samas magus.


Viigimarju on siin mitmesuguseid. Nende sõnul valged ja mustad, tegelikult rohelised ja punased või tumedad lillad. Need konkreetsed viigid olid pärit Ciccio maja juurest. Ei mina ega Elli polnud neid varem avastanud. Aga nüüd siis tean... Eile sõitsime Brunella juurest talli juurde tagasi ja jäime puud otsima, aga otsisime valest kohast. Leidsin uue platsi nurgast ainult kaktuse ja selle viljad. Peagi saab ka kaktusvili valmis ja siis tahan seda ka proovida. Müstiline.. Siin elaks ainult puuviljadest ka ära.

Aga elliga käisime eile tema juures, ta tegi mu dokumendist koopia, et see mu tulevase korteri omanikule saata lepingu tegemiseks. Elli tegi oma majas väikse ringkäigu ja.. See oli nii naljakas. Itaalia linna majad ongi naljakad. See ei old mitte väga suur maja, aga korruseid oli vist kokku 4. Järjest väiksemaks muutusid toad ja järjest nurgelisemaks. Muidu oli kodu väga ilus, maitsekas, puhas ja korras. Elli ütles, et kaks aastat tagasi olid ta vanemad pangalaenu võtnud ja selle ostnud, kuid siis läksid vanemad lahku ja nii nad seal elavad.

Elli juurest talli juurde tagasi sõites näitas ta mulle minu maja ka. Maja on ilus küll, ei kurda.. Asukoht.. veel parem. Olin just üks õhtu C-ga sealt tänavast sõitnud, mulle meenus. Mul on lähedal kõik asjad, baarid, poed, väike market, suur Metropolis ja kõik kõik. Just seetõttu oli korteriomanik maksnud selle korteri eest 75 000 € rohkem kui Elli pere praeguse maja eest. Just just, andmed on õiged. Loomulikult ma ei hakanud Ellilt küsima, et kui palju nemad oma maja eest maksid, aga ma kujutan ette, et see polnud mitte odav.

Minu korter asub muidugi uues ehitises ka. Mõtlesin täna Google-mapis ringi vaadata, et mis mul seal lähedal siis asub jne.. Avastasin, et Google on sellel tänaval ülesvõtte teinud 2009. aastal. Sel aastal oli minu tulevane maja ümbritsetud veel ehituspiirdega ja maja seina ääres laiutasid tellingud. Panen teile siia Googlest kopeeritud pildi ka. August 2009.

Kui ära kolin, siis panen pilte praegusest olukorrast. Kujutan aga ette, et mu uus kodu on tõesti kena. Ahjaa, Ciccio ütles erilise vaimustusega, et mul on parkett-põrand. Ma nagu hetkeks ei osanud reageerida.. Et mis siis? Aga muidugi, siin riigis on parkett-põrand justkui luksuse märk, sest tavaline on kiviplaat või marmorplaat. Nüüd olen ma veel rohkem õnnelik, et mu põrand on kodusem kui seni majades, mida külastanud olen (:

Kuid Elliga sõitsime tema juurest talli tagasi, et jälle koos Ciccioga Brunella juurde tagasi sõita. Õhtusöök ootas ju ka ees (: Läksime tagasi, nägime Brunella kassipere ära ja tegime pimedas Maria nõudmisel pilte ka. Seejärel võis uuesti sööma asuda. Ikka pitsat ja liha ja puuvilju ja kooki... Ajasime aga juttu ja kuskil 23.00 paiku hakkasime sealt kodu poole liikuma. Kõht oli täis, viigimarjad maitstud ja tuju hea... Kusjuures - päeva jooksul jõin kokku ühe klaasi veini. Ega teisedki veiniga liialdanud, kuid seltskond oli lõbus koguaeg.

15 august 2012

Tubli palgatööline

Olgu, kuskile ma veel ei lähe siit. Vahel lihtsalt tahan kirjutada välja kõik emotsioonid, mis siin tekivad. Ehk kellelgi on abi, kui kunagi ka plaanib välismaale minna ja kujutab ette, et see lust ja lillepidu on. Ei ole. Tuleb ise elu ilusaks teha (: Või hakata irooniat armastama...

Täna tulid Ciccio ja Elli mulle järgi ja C-l polnud häält. Müstika, kuidas on võimalik, et itaallane jääb keset augusti kuud haigeks ? Lihtne - liiga palju konditsioneere ja ventilaatoreid igal pool.

Harjutasin end siis "vaikiva-töölise" rolliga täna. Tuleb natuke välja küll, kui vaja. Alustuseks panin Petulia valmis, rääkisin talle, et mina pole süüdi, et tal tropp omanik on ja pingutasin sadulavööd end plaksuvate hammaste eest kaitstes. Tuli vaid rõõmu tunda väikestest asjadest, näiteks, et panin hobuse kiiremini valmis kui Kõiketeadja-Piero. Järgmiseks panin Mendietale sadula selga. Rääkisin talle ka ühtteist. Vaevalt, et hobused siin eesti keelest aru saavad, aga vähemalt ise tean, et olen talle südant puistanud. Olgu, tegelikult olen ma veel mõistuse juures, lihtsalt.. Kuidagi peab tuju parandama.

Platsil, kus oli peksa-hobust-edasi-ja-sae-suust-kuis-võimalik-Piero, olen-ilus-aga-mu-selg-on-nii-valus-Luisa ja ... tahan-hüpata-hobusega-kelle-jalad-on-haiged-Ciccio, vaatasime olukorda paar minutit Elliga vaikides... Siis sulgesin silmad ja pöörasin näo päikese poole. Lõunamaa õhtune päike on nii mõnus. Angielo ja Francesca olid ka seal, natukese aja pärast küsisid Ellilt, et kas ma olen väsinud.. Elli vaatas mind, teadis küll, miks ma hobuseid ei vahi ja vastas, et ma võtan päikest :)

Päikest ei saanud kaua nautida, kuna peagi tuli asuda töökohustusi täitma. Mina kui kuulekas palgaline krapsasin pingilt püsti ja asusin Mendietale takistusi ette seadma. Sain oma tööga päris hästi hakkama, kuna takistasin Mendieta hüppamist korralikult. Aa.. See vist ei käigi nii... Noh, igaljuhul oli näha, kuidas pärast mikro-pööret meetrisele takistusele lähenemine ebaõnnestus ja Mendieta end püsti viskas. Täheldasin asjaolu, et Mendieta hoiab keksides ühte jalga rohkem üleval just nagu lonkamisel. Kui muidu end püsti ajavad hobused armastavad ka tõugata esimeste jalgadega end kõrgele, siis Mendieta puhul oli näha, mismoodi ta oma jalga hoidis ja pärast keksimist traavis sama tegi. Aga seda kõike mõtlesin mina oma pisikeses blondis peas ja tõstsin aga järgmise okseri ette.. Millegipärast oli Ciccio kole närvis, kui ma hobuse takistamisega jälle hästi hakkama sain... Saa siis aru. :)

Trenni lõpus ütles C aga sellise lause, et ta proovib ühe korra veel Mendietaga hüpata mingi imevidinaga.. Ma ei tea, õmbleb tiivad hobusele äkki... aga kui see imevidin ei tööta, siis lõpetab Mendietaga töötamise. Rumal mina suutsin ainult seda mõtet toetada ja tagant kiita. Ma ei tea, mida ta järgmisel korral katsetada tahab, aga ma olen enam kui kindel, et hobune tõrgub jälle. Ehk mitte esimesel treeningul, aga järgmisel kindlasti. Aga mida mina ka tean..

Järgmiseks panin Rosita omanikele valmis. Täna nad tõid hobusele putukatõrje vahendit, kuna Rosita eelmine kord meeletult sahmis. Ma ei suutnud jälle oma suud kinni hoida ja ütlesin, et mul on hea meel näha, et vähemalt keegi tahab midagi muuta. Elli vähemalt mõistis mind. Mõtlesime, mis selle sadulaga ka teha, et turi katki poleks. Võtsin sadula ilma igasugu pehmendusteta ja viskasin hobusele selga. Turja ja sadulakaare vahele ei mahtunud minu kaks näppu korralikult ära. Muidu istus sadul isegi täitsa hästi võrreldes siin mõndadega.. Ütlesin, et võime katsetada teist pehmendust, millel on turja kohal tühi ruum, et äkki tõstab sadulat natuke, aga ma ei usu. Teades, et neil kodus on veel sadulaid, soovitasin järgmine kord mõne kaasa võtta, et proovida. Sest neile tuli ju üllatusena, et kui sadulakaare vahele ei mahu kaks näppu ja kui ise selga istud, siis sadul vajub VEELGI allapoole... Päriselt ka. Katsetage. ;) 

C pani mulle Elektra valmis.. Mina muidugi julgesin vaadata, kas hobuse tagumised kabjad on korda tehtud, nagu eile lubati. Ei olnud. Viltune nael ilutses ikka kabja sees, aga peamine et raud ju küljes püsib. Nii ta on, seega alustasin vaikiva ratsanikuna hobuse tänast piina-protsessi. Sammu ja traavi. Veel traavi ja galoppi. Galopp oli päris mõnus täna. Siis pidas Ciccio targaks minu takistamist. Tal see väga hästi välja ei tulnud, sest mina suutsin oma katkise hobusega kõikidest takistustest üle hüpata. Nii palju, kui ma muidugi suutsin hobust takistustele peale vedada.

Elektra lihtsalt läks täna nii põlema, kui takistusi nägi. Kui ma ta traavis toimima sain, siis galopis ma seda ei oska. suutsin ta galopis ilusti ratsmesse sõita, kuid niimoodi takistusele peale minna küll polnud võimalik, sest siis tahtis see pea sealt ilusast asendist välja tulla, selg nõgusaks minna ja jalad kiiresti kiiresti all ringi käia. Mõtlesin, et tulen uuesti ja lasen hobusel siis oma tempo valida ja lihtsalt hoian teda sääre ja ratsme vahel korralikult, et minema ei pane. Mamma mia, kus siis tegi lennu, aga isegi mina kui kogemusteta hüppaja sain aru, et see oli nii koba peale minek, et anna olla. Siis mõtlesin uuesti minna, aga vot ei saanud enam Elektrat galopile. Ei saa ja kõik. Traavile ka ei saanud. Aitas talle. C ikka kisas, et sõitku ma galoppi ja tulgu uuesti, aga mina ei osand Elektraga enam midagi teha. Lasin aga ratsme järgi ja võtsin kerge traavi nagu hakkaks lõpetama. Ega hobune loll loom ole (Seda ei tohi siin kõva häälega öelda, Luisa ja Piero maailm kukub kokku muidu). Elektra sai ilusasti aru, mida ma tahan ja paari traavisammu järel blokkis jälle. Jalutasin ja võtsin uuesti traavi, et takistusest lihtsalt mööda traavida. Pekki see mõte noh, siis arvas tark hobune, et ma ikka tahan hüpata. Polegi nii tark loom nagu arvasin. Kiskus pea jälle üles ja kiirendas sammu. Aga ausalt öeldes saaksin ma hobusega palju paremini hakkama, kui mul oleks rahulik treener, kes ütleks, et ma oma käsi kõrgele ei tõstaks, et ma rahulikult istuks ja hobust edasi ei pressiks nii palju, et oma jalad paigal hoiaks ja sääremarju krampi ei kisuks... Rumal palgatööline võib ikka ju unistada vahel. Aga märkamatult olin ma jälle 110 cm ületanud.

Pärast andsin Elektra Cicciole, ta jalutas seal Nicole isa paar minutit sammus, võtsin Petulia ja hakkasin teda siis jälle külma veega üleni pesema. Täna pidin siis kõva harjaga tema katkist turja ka nühkima. Nühkisin, natuke raske on, kui hobune paigal ei püsi, pead lakke viskab ja korduvalt voolikule seetõttu peale astub. Aga hobused ongi ju ühed rumalad loomad... Eksole.

Elliga tuli midagi teemaks pärast.. Luisa ja Piero ilmselt.. Ahjaa, see, et mida nad hobustele sisse söödavad. Toidunõus on kaks kilo müslit, sinna lisaks pannakse kaks pakki pärmi, mitte nagu meie see väike pakk vaid suurem sellest. Siis õunu, porgandeid, saiakuivikuid korralikult ja peaaegu pool pudelit õli. Kõigele lisaks oli juurde vaja ka piimapulbrit, aga Elli ütles, et seda nad praegu ei kasuta. Minuarust on hobuse seedimine üsna tundlik ega ole kui leivaküpsetusahi... Ma ei tea, mul ei ole olnud vajadust ühelegi hobusele pärmi, õli ja piimapulbrit sisse sööta. Kas kellelgi on kogemusi ?

Ahjaa, tahtsingi sinna jõuda jälle, et ega ma ju ka tark ole.. Elli arvas aga, et mina olen tallis oluline, sest tean palju teooriat ja olen asja õppinud, mis siis, et noor olen. Jah, Särevere teadmised tõepoolest on siin midagi, sest neil siin pole sedagi... Ciccio on aga aastakümneid praktiseerinud ja oleks oluline kogemusi vahetada ja üksteise arvamust küsida. Ütlesin Ellile salaja välja, et mul ei teki tunnet siin enam arvamust avaldada, kui sest niikuinii kasu pole. Tean küll, et pean oma usalduse kuidagi ära teenima, aga ütlesin, et see pole lihtne ja parem hoian oma suu kinni ja teenin siin vaikides raha. Elli seda jälle õigeks ei pidanud.. Eks tegelikult uleb leida kuldne kesktee... Aga ma vähemalt püüan.. Miks ma mudu siin olen.

Igatahes 15. august Itaalias on püha. Mitte suur, aga piisav, et poed kinni panna ja jälle koos perega ühiselt pasta-taldriku taha istuda. Võetakse mindki ühisele söömingule Brunella majja kaasa. Brunella oli siis Ciccio venna pruut. Tore naine. Rääkis eile õhtul, et tema suitsetas 33 aastat ja jättis 2007. aastal maha. Vaadates talle otsa, tekkis küsimus, et kui vana see naine siis on.. Tuli tagasihoidlik vastus, et tema on juba 51-aastane. Teate, mul jäi sõna otseses mõttes karp lahti. Ma poleks eluski öelnud, et ta 51 on. Arvasin, et 37 maksimum. Aga pole hullu, ma siin ei oskagi inimestele vanust pakkuda, tegin ühe 45-aastase ju ka nooremaks (: 

Sellised lood seekord. Mina lähen pärast seda kirjutist oma kiisusid õue üle lugema ja siis tudule. Kirjutamiseni.

14 august 2012

Tagasi koju ?

Täna oli küll selline tunne, et miks pagan ma siia tulin...

Alustuseks sain eile teada, et Mendietal on distaalse kabja sündroom, mis on siis süstikluu ja selle all oleva sünoviaalpauna ja süvapainutaja kõõluse haigestumine. Seepärast need ravirauad ja jalg peab olema asendis nagu hobune kannaks kontsakingi. Mäletan hästi, et tegin sel teemal koolis ettekande ja leidsin igast materjalist, et sellise hobusega ei ole mõistlik hüpata. Eriti 130 cm tasemel. Aga arst oli öelnud siin, et pane aga geeli peale, paremaks ei lähe, aga kord kuus võib võistlustel käia. No ma ei tea, kui kolm aastat tagasi see arst nii ütles, siis tänasel päeval võiks see arst midagi uuesti öelda. Aga C arvates ei ole probleem nii tõsine ja võib võistelda küll. Mis siis, et käiguvahe ilmselge on. Ja ma pidin hobust täna jälle šambooniga kordetama. Tunnen süümekaid, kui selliseid asju tegema pean.

Panin Petulia valmis, pingutasin sadulavöö sinna, kuhu Luisal vaja. Petulial on ilmselgelt valus ja ta juba närib mind boksis, kui seda vööd kisun. Täna .. oli lihtsalt see hetk, kus hobune vaatas mulle oma suurte tumedate paluvate silmadega otsa. Vastik.

Siis panin Elektra valmis, sest Nicole oli juba Mendieta kordetamise ajal saabunud ja ootas sõitu. Seega oli meil kiire kiire. C ise oli muidugi koos Rosita ja Angielo/Francescaga platsil, Elli pani Aresega ka minema ja jõudsin ainult enne Ellile mainida, et Elektra tagumise raua ühe poole viimane/üksik/ainuke nael on ka kõver. Raud oli tiba viltu all ja kilp soonis juba hobuse kabja sarvkesta sisse, kui too jala maha pani. Seega võtsin kõvera naela välja, aga ei teadnud, mis C edasi tahaks teha, kas võtaks teised naelad ka välja ja paneks raua uuesti korralikult alla? C ei tulnud talli juurde ka, jalutasin platsile ja siis tuli vastus, et kiire kiire on, Nicole ootab ja löödi, kõmm, sinna üks nael viltu alla, et raud kuidagi püsiks. Selge.

Mina pidin enne sõitma, ilmselt, et hobune siis pärast lapsega kordel rahulikum. Aga Elektra jalad on nagu on ja peab pikemalt sammu enne tegema, traavi ka vähe pikemalt enne galoppi. Ta on lihtsalt kange enne. Ja siis Elli tõlgib mulle, et C küsis, kas ma saaks juba galoppi teha, et Nicole sõita saaks. Siis kammis mul küll ära ja mõtlesin, et hüppan hobuse seljast alla, et loom C-le üle anda. Aga näed, pole nii suurt iselooma. Proovisin hobust galopile tõsta, aga no ei jaksa mina nii kõvasti teda pressida, et tõuseks. Tean, et ta tõuseb hästi, kui olen enne aktiivsemat traavi teinud (mis peakski normaalne olema?) Seega traavisin mossis näoga edasi, nõudsin hobuselt rohkem, võtsin sammu ja tegin mõlemast jalast galoppi. Siis natuke traavi, et hobust lõdvestada ja säh... Valmis ta on.

Mõtlesin, et marsin platsilt oma pesemist ootava Petuliaga minema, aga ei. C oli öelnud, et kui Rosita omanikud tahavad, et hobune õpiks säärt tunnistama, siis las ma proovin sõita, et ma viitsin selle ratsastuse osaga mässata. Ise C sõitis Rositaga üks päev ja tegi korralikku sääre eest astumist ja räägib, et hobune ei tea, mis säär on. No pekki, Rosita teab paremini, mis on säär, kui Petulia. Ma ei tea, mida ta vingub.

Läksin siis Rositale selga. Hell yeah, kui mugav sadul ja kui mugavad jalused jälle, istuks nagu pilve peal. Hobusele panid sääred õrnalt vastu, see hakkas liikuma. Siis aga ilmnes tegelik probleem. Hobune vehkis peaga, sapsis-rapsis ega tahtnud edasi minna. Sitta selle säärega, käed olid need, mis talle ei meeldinud seal ratsmete küljes. Hobuse suuga lihtsalt polnud võimalik kontakti võtta. Ellile ütlesin ka, et pole sel hobusel sääre vastu midagi, peas on midagi nihu. Lasku hambaid kontrollida. Oli ju näha Angielo ja Francesca käte erinevusest ka hobuse pea asendi muutust. No ma ei tea. Minu arvamus. Pärast tulin seljast maha ja pöörasin teda käe kõrval, kasutades sääre kohal steki tugevamat otsa ja hobune liikus sinna, kuhu vaja. Pööras tagumist otsa ja astus küljele. No.. 

Pärast katsusin selga ka, ei ole tal seal lihastes ka miskit ebameeldivust, kui Esti õpetuste järgi neid vähe mudisin ja pressisin. Hobune ei teinud teist nägugi. Pressid aga sääre kohale, hobune astub eest ära. Turi oli küll täna natuke jälle ära hõõrutud ja midagi peab seal välja vahetama, kui siis sadula...

Siis pesin selle Petulia ära, Luisa käskis külma veega pesta kogu hobune puhtaks. Fain. Turja jätsin harjaga nühkimata, seda üritas mulle seletada, et ma ikka ta hobuse katkiselt turjalt kõik koorikud maha kraabiks. Kurat. Ostke korralikud sadulad endale ja ärge toppige igasugu porolooni pudi sinna alla. Korralikust geelpadjast peaks piisama. Ega see geel, mis valtrapi all on, ei lõhu ju ometi seda turja veel enam.

Siis veel meenus hommikune uudis. Mulle leiti uus kodu. Korter pidi fantastiline olema, ilus uus, uues ehitises kus on uus lift jne... Olin juba õnnelik, kuni nad ütlesid, et jagan korterit kahe tüdrukuga. Möh. Nojah. Tore siis. Järgmised 10,5 kuud istun kahe italianaga lukskorteris, ilma igasuguse privaatsuseta. Ok, mul pidi oma tuba olema, aga põhimõte on nagu via Pasquale Rossis (kus praktika ajal elasime).

Point pidi selles olema, et esiteks ei taha siinsed korterite üürileandjad lepinguid teha ja n-ö ametlikult üürilisi võtta, kuna pidid selle pealt mingit maksu maksma. Ei kujuta ette, aga mul on lepingut vaja, et end registreerida. Teiseks, ei taha nad, et korterit üürib üks inimene. Tahetakse võtta mitu inimest korraga või üürida korter perele. Ka minu praegusesse majakesse pidid septembrist tulema kaks meest. Ma ei tea, isegi rohkem makstes ei meeldi inimestele, et üks inimene sees elab. Mingi järjekordne Lõuna-Itaalia kiiks.

Pean ootama mingi nädala veel, sest siis tuleb korteriomanik ise mere äärest tagasi ja saan ka korterit vaatama minna ja lepingu ära teha ja viimaks end siia hingekirja lisada... Aga täna oli küll tunne, et.. kas ma üldse seda tahangi. 

Tean jah, et elu lihtne pole ja kõik selle jama kompenseerib siin mulle üks tore inimene ja lootus, et ühel päeval selle päikeseriigi teisigi paiku näen... Kuid siiski. Ma ei ole itaallane ja mulle ei meeldi itaalia suured pered. Ma armastan oma privaatsust. Oma privaatsust. Oma. Will see... 

12 august 2012

Petulia proovitud

Eile olin ikka parajalt väsinud, seda Tropea postitustki kirjutasin päris tükk aega ja enne talli minekut tegin ühe tunnise uinaku.

Tallis rääkisin ka oma seiklustest ja Luisa oli ka end talli vedanud, seega kuulis, et ma kell 4 koju jõudsin. Petulia oli eelmine päev seisnud ja nii ilmselt sündiski Luisal ja Pierol mõte, et võiks mu ratsutama lasta. Äkki ma siis kukun viimaks alla.

Alustuseks panin Mendieta sadulasse valmis, seni kaua, kuni C temaga trenni tegi, panin mina Petuliat valmis, algul valmistasin kordeks, aga kuna Piero tuli, panin siiski sadula. Piero sõitis esimesena, Ciccio tegi samal ajal Nearcole kordet. Peagi sain mina ka Petulia selga. Mulle öeldi, et hobune tahab ilgelt liikuda, aga vajab rohkelt säärt. Ma ei tea, ehk ei saanud ma millestki õigesti aru, aga ei kõlanud loogiliselt. Igaljuhul hea oli, et Petulial on mõnus sadul ja veel mõnusamad jalused. Need laia põhjaga, ma tahan ka kunagi selliseid.

Hobune oli natuke püss küll, panid sääre vastu ja juba lendas, tagasi väga hästi ei tulnud, sest suust on hobune mega kõva. Ratsmesse mina seda looma sõita ei osanud, ok, mõned sammud tulid päris ilusad, aga siis viskas mära jälle pea lakke. Aga no sellel on ka selg ju nässus ja sadula alune hõõrutud, seega ei imesta. Enne seda tegi Piero mingit hullu galoppi ja, kus põntsus sadulas nagu segane.

Tegelikult oleks Petulia maru hea hobune lääneratsutamisesse, ma mõtlesin. Säärega pööramisest ei tea hobune midagi, võta aga üks ratse millimeeter lühemaks ja hobune läheb selles suunas. Samas pane säär korraks vastu ja ta teeb sekundist galoppi. Kui teda pidama ka saaks plaksust, siis võiks Luisa tünnisõite küll teha Petuliaga. Pöörded on tal head. Proovisin täisistakus seal seljas istuda ja end rahulikult lõdvaks lasta, et hobune koguaeg mingit põrkepalli oma seljal tundma ei peaks. Ta ka lõdvestus kaelast hetkeks, kuid lõdva ratsmega traavi ta küll teha ei osanud, ei saanud aru, miks mul väga mingit kontakti pole. Ei, huvitav vaheldus. Elli vaatas ka ja Luisa oli talle öelnud, et talle meeldis minu täisistak. Lisas, et ta ise teeb ka täisistakus tööd, aga praegu ei saa, sest selg on ikka nii valus. Elli meenutas, et need 2-3 aastat ta siin küll täisistakus Luisat näinud pole.

Pärast minu sõitu lasti hobune koplisse, mina panin valmis Elektra, sest meile tulid talli miskid külalised ja kaks tüdrukut tahtsid ratsutamist proovida. Jalutasime lihtsalt 2 ringi platsile peale ja korras. Kuid lõpuks tuli välja, et eesti tüdruk jalutas hollandi hobusel vene tüdrukut Itaalia. Kaks vene neidu, üks õpib siin ülikoolis ja tein võis niisama külas olla, kuna see ei osanud peale vene keele midagi rääkida. Ja minul on ka jälle Itaalias vene keele blokk ees.

Pärast läksin ise ka selga ja Elli sõitis Aresega. Cicciol oli mingi kiire trenni tempo peal, ilmselt, kuna ilm oli kahtlane ja paar piiska vihma tuli. Kui olin mõlemat pidi traavi teinud, kästi mõlemast jalast galoppi ka teha ja siis hüppama hakata. Ega ma tegelikult ei olnud väsinud juba sellest Petulia kangutamisest ja kiiruga hobuse valmispanemisest.. Ei ole hullu, hüppasin galopis väikest ja lattaeda mõlemast jalast ja siis tuli okser, jälle mõlemast jalast ja kõrgus tõusis ka nii 90 kanti. Kõik muu paistis täna ok olevat, aga kui juba kõrgem takistus on, peab ikka elektrat rohkem edasi ka sõitma. Viimane hüpe oli kahtlane, Elektra läks siis juba ise kiirustades peale, hüppas natuke kaugelt ja ma jäin koledasti selga, aga kuulsin platsi äärest kellegi sellist kiljatust.. Kartis vist, et kukun alla :) Muidugi tänu sellele hüppele oli mul küür seljas jälle. Ciccio siis rääkis mulle, et see nagu polegi kõige hullem, et ma ei jäänud hüppel maha ja andsin ratset järgi ja kõik, aga lihtsam on ikka sirge seljaga hüpata ja ilusam ka. Järgmine kord lubas mulle laua jupi selja külge siduda, et ma sirge seljaga ratsutaks ja hüppaks. Nüüd tahaks, et keegi teeks pilte jälle või videot, et ma ise ka aru saaksin, mida teen. See hüpe käib ju nii kiiresti, et ma ei jõua mitte midagi selle ajal mõelda.

Viisin Elektra ära, pesin Petulia esimesena ja siis C juba pesi ise Elektra puhtaks. Ma olin juba päris väss ja ootasin koju saamist. Eile läksingi ilusasti enne keskööd magama ja täna tudusin heaga 14.30-ni (: Katsuks täna ka enne keskööd magama minna. Enne seda tahaks aga midagi head süüa valmistada, aga ei tea mida. Endiselt vist peab pastat tegema, sest millegi muu valmistamiseks on ikka midagi puudu mul.

Aa, muide, poes käies pöörasin oma pilgu külmas asuvatele piimapudelitele ja leidsin vist mingi normaalsema piima ka. Säilivusaeg oli 15. augustini ja maitse on ka natukene normaalsem. Vähe naturaalsem kui see piim, mis soojas seisab ja kuid säilib. Muidugi 750 ml piima ilusas klassikalises klaaspudelis maksis 1.44 €. See kuude kaupa säiliv pläga maksab 1.08 €. Seega piim on siin igal juhul kallim.

Aga olgu, lähen võtan oma hakkliha nüüd sulama ja mõtlen midagi head välja.

11 august 2012

Öine Tropea

Eile käisin poes. Viisin päris palju raha neile sinna. Viisime asjad koju, Ciccio juba helistas, et me tuleks, kuna sepp saabus. Jõuame talli ja sepp sõidab ära, mõtlesime, et pole ju võimalik nii kiiresti uusi raudu alla panna. Aga siis ütles Ciccio, et Calabria regiooni sepp saabus ja unustas rauad koju.  :D Sepp unustas rauad koju. Sõitis siis järgi ja kui alustas kell 17.00, siis lõpetas 19.00 Nearcoga.

Mina kordetasin Mendietat, kelle esijalgu lähemalt uurides avastasin, et see rautus ilmselt tekitab talle käiguvahe ja seepärast ta esiots nii kole kange on. Natuke pukitades käis tal tagumine ots ka alt ära ja traavis hakkas jalga hoidma. C ütles, et pole hullu midagi, las jookseb edasi. Ok, jooksis ilma külgratsmeteta, siis panin need peale, nagu kästud ja lõpetuseks jälle ilma, sest siis ta sai ikka sirutada ka traavis. Aru ma ei mõista, miks need külgratsmed peavad nii lühikesed olema...

Mendieta viisin tagasi, panin Elektra valmis, sest Costantino tuli ka talli ja sai natuke sõitmist proovida. Õigemini käskisin tal korralikult ja õigesti istuma hakata, enne kui ta üldse mingid ratsmed kätte sai. Tasakaal paistis päris hea olevat, aga jäime suht õhtu peale jälle, seega lõpetasime pimedas. Muidu olin natuke kuri enda peale, et boksis ei märganud, et C oli nagu ühte Elektra esikapja värkinud ja raua uuesti alla pannud, aga teist mitte. Hobusel oli märgatav käiguvahe traavis, aga mul kästi edasi sõita. Üks kabi pikem kui teine.

Õhtul jõudsin koju ja sättisin end valmis. Tähtede vaatamisest poleks midagi välja tulnud, kuna taevas äks õhtuks nii pilve, et tähti peaaegu polnudki. Kuigi siin pidi ka pühapäev vastu esmaspäeva parem tähesadu olema. Igatahes kuna kombeks on minna mere äärde või mägedesse, siis läksime oma C-ga mere äärde..
Aga mitte Paolasse, vaid sõitsime 140 km kaugusele Tropeasse, mis on väga armas ja vana mereäärne linn. Seal on meeletult ilusad rannad valge liivaga ja alati puhas helesinine vesi. Paraku päris rannas me ei käinud. Jalutasime kaks tundi öisetel tänavatel, mis olid täis inimesi, noori ja vanu. Igal pool müüdi midagi, baarid, kohvikud ja restoranid, käsitöö, meened ja tõelised firmabrändid... Inimesed, kes müüsid oma kunstiteoseid ja valmistasid neid koha peal. Üks mees valmistas pilte ainult spreivärvidega, käe ja paberitükkidega. Ei mingit pintslit ja töö oli valmis umbes poole tunniga. Olen varem selliseid kunstnikke vaid videodelt näinud.



10 august 2012

Kuu aega Itaalias. Meri, tomatid ja kummalised inimesed

Nägin unes, et külastasin kellegagi poodi ja kui oma asjad olin ära maksnud, nägin eemal riiulil meie armsat hapukoore pakki. (Muide see oli "tere" hapukoor, aga sinise pakendiga, mitte punasega) Läksin jooksuga sinna ja märkasin, et seda müüdi 6 € pakk. Kahjuks oli kiire ja jäin sellest ikka ilma. Kõik unenäod pole ka ilusad.

Aga eile hommikul ärkasin vara ja startisime.. (tahaks kirjutada, et C-ga, aga mul on neid C-id juba päris mitu siin blogis. Igaljuhul, mitte Ciccioga ega ka Costantinoga, aga kolmanda C-ga, natuke rohkem minu C) Startisime C-ga siis mere äärde. Enne hüppasime kohvikust läbi, jõin oma esimese latte macchiato kuu aja jooksul. Teie mõistes caffe latte ja see oli niii hea ja võrratu maitsega kohv, täpselt nagu mulle meeldib.

Mere äärde läksime ikka Paolasse, teise randa. Koht oli muidu ilus, aga seekord ei olnud vesi just kõige puhtam. Seega ujumine polnud kõige suurem rõõm, aga päikest sain küll. Seekord normaalselt, ei põlenud ära, ent valgetest rantidest ikka lahti ei saanud...

Umbes 12.30 olin kodus, panin pesu pesema ja olin niisama asjalik ja 16.00-ks talli. Seal passisime ikka nii kaua, kuni Ciccio platsi kastis. Mingi hetk jooksis ta aga tagasi, kuna oli oma otsaesise vastu takistust kuidagi ära lõhkunud. Verd natuke tuli, aga see oli väga suur probleem tema jaoks... Sest ta on üldse natuke omamoodi, aga selline naljakas. :)

Õue peal käis aga sellele hooajale tüüpiline töö. Tomatikastme valmistamine. Kui meil sügiseti pressitakse õunamahla, siis siin on spets masin tomatimassi valmistamiseks.
Sinisest nõust tõstetakse puhastatud tomatid masinasse, mis eraldab koored ja vedela mögina. Koored rohelisse kaussi ja tomatikastme materjal valges anumas. Seda möginat pani Ciccio ema mulle ka koju purgiga kaasa. Õpetussõnadega muidugi. Esimene päev peaks see külmas seisma, järgmine või ülejärgmine päev tuleb seda valmistama hakata. Lisada tuleb natuke õli ja sibulat ning siis keeta 10-15 minutit madalal tulel. Pärast seda on tomatikaste valmis söömiseks ja pastale lisamiseks.

Ega siin nalja pole, tuleb valmistada kohalikku kraami. Mulle juba niigi loeti sõnad peale, et mulle tuuakse suurem pott ja pean õppima, kuidas itaaliapäraselt süüa teha, kui tahan siin aastakese elada. Ei saa ju iga õhtu pitsat väljas süüa (: Eks ta õige ole ja huvitav ka.

Mulle meenus seik jällegi oma praegusest lemmikfilmist "Söö, palveta, armasta", kui peategelane üüris Roomas vanemalt naiselt korterit ja naine märkas, et peategelane Liz pole abielus. Seepeale ütles naine, et korteris on reegel, et ükski võõras mees ei tohi sinna ööseks jääda. "Kui ameerikalsed Itaaliasse tulevad, tahavad nad ainult spagette ja vorstikesi" Mulle öeldi, et see pole nii ainult ameeriklastega (: Mina lepin aga spagettidega ka...

Tallis käis sepp eile. Tegi Mendieta kabjad korda. Luisa tuli ja panin talle hobuse valmis, sest tema selg on ikka nii haige. Ta rääkis veel, kuidas liigaasta teeb temale alati liiga. Ei tea, kas seepärast ongi liigaasta, kui veebruaris 29 päeva on.. No igatahes sel korral on ta selg haige ja ta sai väidetavalt päikesest mingid punnid omale kõhu peale. Rinna alt kuni aluspesu servani välja, mida ta meile loomulikult näitama pidi. Ei olnud ilus vaatepilt. Ka ilma punnideta poleks olnud... Aga mu jutu mõte on see, et kui inimese selg on nii haige, et ei suuda oma hobust kordetamiseks ette valmistada, siis kordetada suudame küll. Ja kuidas veel. Piits plaksub hobuse igal sammul, aktiivne samm hobusele järgi... Täitsa terve inimene paistis olevat. Ma saan aru, et on mugav, kui keegi paneb hobuse valmis ja teda peseb ja selle eest maksad, aga siis ei peaks sinna juurde käima see suur oi-kui-valus-mul-on-jutt. Lihtsalt huvitav on jälgida.

Mina kordetasin Arest, kes 2 päeva seisnud oli, pesin ta puhtaks, siis pesin Petulia puhtaks ja Rosita oli samal ajal valmis pandud. Angielo oli ise sadula selga pannud ja need valtrapi tripid ka kinni pannud. Elektra oli ka valmis, Elli sõitis temaga. Pärast seda pidin mina sõitma ja siis Nicole trenni saama, aga mina viisakalt keeldusin, sest ei pea seda hobuse seisukohalt õigeks. Seega eile ma ei sõitnud. Pesin hobuseid. Rositat pesin ka, aga tema varustuse võtsid maha Elli ja Francesca, seega ma ei näinud midagi, mis seal oli. Pärast Angielo tuli ja tahtis küsida, kas ta oli hobuse ilusti saduldanud, aga pettus, kui kuulis, et ma ei näinudki. Nemad peavad minu arvamust väga oluliseks.

Pestes nägin Rosita turja.Hullem polnud, aga koorikut ka peal ei olnud ja natuke oli lahti hõõrutud seda karvutut kohta. Angielo tuli ütlema, et seal oli enne trenni koorik peal olnud, et ju siis valtrap hõõrus selle ära. See salv aitab ja kuivatab hästi. Ütlesin neile, et parem oleks siis see korralikult ära kuivatada enne ja ära parandada ning siis sõitma hakata. Seepeale öeldi, et ega nad järgmine päev ei tulegi. Enne tehke oma hobune korda, siis sõitke.

Vot niisugused lood. Aga täna tõenäoliselt kordetan Mendietat ja pidime paar hüpet Elektraga tegema, siis tuleb Costantino talli ja ehk täna pääseb hobuselegi selga. Täna peaks varem tallis lõpetama ka, kuna on 10. august ja kõik ootavad tähesadu. Lugesin just uudist, et Eestis peaks tähed paremini nähtavad olema pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Aga noh, eile õhtul avastasin, et Eestis paistavad tähed suuremad ka kui siin. Mulle öeldi seepeale, et me oleme tähtedele lähemal. Muidugi, me oleme ju üleval pool kui Itaalia :) Igatahes veedan tänase õhtu mere ääres, teeks rannal lõket ja vaataks, kas mõni neist pisikestest tähtedest alla langeb. Ehk püüan mõne kinni ja mu soovid lähevad kõik täide...