Nii ebaaus...

... et siin kasvavad viigimarjad, viinamarjad, mandariinid, apelsinid ja granaatõunad kah veel ! Pirnipuul oli ka üks pirn eile peal, Ciccio sõitis Nearcoga puu alla ja korjas selle pirni mulle. Unustasin seda eile süüa, seega proovin täna talli minnes ära.

Veel päikestvõtvad granaatõunad

... kuidas Ciccio Mendietat kohtleb. Tuletan siis meelde, et ükskord C ütles, et proovib teiste suulistega ja kui hobune siis ka ei hüppa, lõpetab temaga hüppamise. No see järgmine kord tema imesuulistega oli mõnda aega tagasi. Unustasin teile kirjutada. Kolme rõngaga suulistele lisati ülemisse rõngasse juurde kett, et tekitada kangiefekt.

Hobune hüppas tol treeningul küll. Mina ütleks, et mitte seepärast, et hobusel need suulised olid, vaid hobune oli paar päeva enne seisnud, energiat oli, lisaks hüpati madalamaid takistusi ja otse peale sõites, mitte pärast pisikest pööret, kus kolme fulee pärast on takistus ees. Seega suutis Ciccio omaarvates meid kõiki veenda, et viga oli suulistes.

Eile tegi C jälle Mendietaga hüppetrenni. Kõrgused ei jõudnud väga kasvadagi, kui Mendieta oma arvamust hakkas avaldama. Ei hüppa ja kõik. Aga ikka oli Cicciol vaja pressida ja hüpata. Ta armastab hüpata süsteemi tagumist takistust ka ilma esimest hüppamata, et saaks ikka võimalikult viltu takistusele peale sõita. Kui hobune koostöö lõpetas, sai C vihaseks, kihutas hobusega veerand ringi galoppi (pole näinudki varem, et Mendieta nii kiiresti joosta suudab), krahmas siis hobuse seisma ja edasi minnes tegi paar madalat hüpet. Mendieta tegi mingeid kummalisi hüppeid, kas liiga kaugelt või mega kõrgusesse ja siis lõpetati see pull ära. Mina ütlesin sel ajal aga Ellile: "Mul on kahju seda öelda, aga kui ma tulevikus seda veel nägema pean, siis tahan oma asjad võtta ja Eestisse tagasi minna." Olen enam kui kindel, et minu lause jäi Ellil Cicciole tõlkimata. Lihtsalt nii tigedaks teeb, et me kritiseerime Luisat ja Pierot vale kitumise eest, aga enda tegusi ei näe. Ja nõustun täiesti Kati arvamusega, et Ciccio on huvitav inimene, kes jalaprobleeme suuliste vahetamisega ravida üritab. 

Ja siis pool naljaga ütlevad mulle, et ma olen koolisõitja, kuna sõidan Elektraga ilma kannusteta ja pika stekiga ning armastan hobust ratsmesse sõita. Seda nalja tehti eile Serenale, kes muide käis eile esimest korda pärast põlveoperatsiooni sõitmas.

Nii need asjad lihtsalt on, siit õpib nii mõndagi. Näiteks, millist elu ma kunagi oma hobustele ei tahaks, mismoodi ma kunagi sõita ei taha ja milliseid vahendeid ma kunagi hobustel kasutada ei taha. Oot, kas ma mitte varem 2 aastat sama ei õppinud ? Tekib küsimus, et kus õppida seda, mida tuleks teha, kuidas tuleks sõita, kuidas hobuseid siis pidada ?

Ei, tegelikult nende varasema 2 aasta sisse mahtus vägagi palju teooriat ja ka praktikat, mida ja kuidas tuleks teha. Lihtsalt negatiivsed emotsioonid võimenduvad alati. Aga ilma nende teadmisteta ma ei teaks praegugi, mis siin on õige või vale. Loomulikult ei tea ma kõike praegugi, aga elu ongi selleks, et õppida.

Üritan teilegi edaspidi asju kirjutada natuke neutraalsemas toonis või positiivsemalt, et selliseid nutu-postitusi vältida. Sest tegelikult tuleb olla positiivne ja kannatada tõrv meepotis ka ära, et meepurk ükskord puhtaks limpsida. Mul ju siin veel luksuskorterisse kolimata ja ostlemistuurile pole ka veel jõudnud. Mind ootab ka päevane Tropea ja kunagi ehk Pompei linna varemed. Novembris FieraCavalli Veronas ja valmivad mandariinid. (:

Nii on ! (: