29 detsember 2010



Ja nii ongi. Vaikselt ja lumiselt. Kaunist aasta lõppu kõikidele blogijatele. Jätkakem uuel aastal tegusalt ja asjalike postitustega. Ning makske ikka kaardiga, vähem stressi (:


PS. Ja mis haigus see üldse on nii palju mandariine süüa?

PPS. Mandariini kilo maksab vähemalt 13.90, mitte nagu bensiin 95, 19 kr liiter!

23 detsember 2010

Puhkus

Teisipäeval tulin koju. Nüüd on jõulupuhkus. Tagasi kooli alles 10. jaanuaril.

Kodus olen ka hobustega mässanud. Teisipäeval võtsin Aadu jalgu üles. Isa on temaga vahepeal päris head tööd teinud. Esimesi annab juba nagu päris hobune. Ainus halb komme on meil näksamine. Peab suht ettevaatlik olema ja igas olukorras. Tal on lausa närimise vajadus. Igat asja proovib hambaga natuke. Pean mõtlema, kuidas tema käitumisega hakkama saada.

Eile võtsin Aadu nööri otsa ja läksime lume sisse jooksma. Väga vale otsus. Mul ei ole absoluutselt võhma, et põlvini lumes sumbata. Poiss käitus ilusti ja oli igati tubli. Panin ta boksi ja vajasin ise palju aega taastumiseks. Jalgu võtsime ka hiljem. Tagumistega peab just rohkem harjutama. Jala tõstab küll üles, aga tahapoole väga sirutada ei taha.

Täna olin targem. Jalutasime nööri otsas mööda teed. Ikka on tal nööri vaja närida ja veidi sahmerdada, aga muidu on tubli ja kõnnib kõrval ilusasti. Peatub ka märguande peale. Seejärel võtsin Nennu ja jalutasime temaga ka. See oli vahva. Tal on alati kuidagi nii mõnus olek, kui midagi uut saab teha või koplist kaugemale jalutama saab. Püüan temaga ka tihemini jalutama minna.

17 detsember 2010

Jõulupeod... ja midagi mõtiskluseks

Nädal on olnud suht tegus ja väsitav. Internetiga on endiselt keerulised lood, seega kirjutan täna kodus olles.

Teisipäeva hommikul ja õhtul tallis. Kolmapäev oli jõulupeo-päev. Esmalt koolis. Maneežis pidi iga kursus omalt poolt midagi esitama. Eriti äge oli jõulunäidend, kus olid kuused, punamütsike, pillimees, põder, Grinch ja ratsapolitsei (Kadi ja Fakiir). Nalja ja tagaajamist oli palju. Järgmisena tutvusid põllukas ja autokas hobusega (Maris ja Lanzeria). Asjalikud küsimused ja võrdlused. Siis oli meie kord.

Pakkusime omalt poolt võistluse, kus olid juppideks jaotatud varustus koos hobusega, mis tuli kõik aja peale kokku panna :) Nalja nabani. Ka autokad ja põllukad osalesid võistlusel. Aega polnudki tarvis kalendriga mõõta, sest Kati L oli neile veidi abiks. See, kuidas poisid pindesid peale panid, oli enneolematu. Mina ei oska vist siiamaani nii hästi siduda. Ei oska veel mõned, kes hobumajandust õpivad. 

Ise osalesime ka võislusel. Saime üldarvestuses kolmanda koha ja olime päris tublid. Seejärel läksime talli klassi teed jooma ja piparkooke sööma. Siis tegime tallile oma kursuse poolt ka väikese kingituse. Paistis, et neile meeldis. Hiljem läksime veel maneeži mänge mängima ja niisama nalja tegema. Jällegi oli meie kursuse rahvas viimane, kes ürituselt lahkus. 

Pärast tallipraktikat läksime Mirja-Mai juurde. Sõime, jutustasime ja jagasime kinke. Kingijagamine oli nagu ikka - tore. Armas on vaadata, kui sinu tehtud kingitus teisele rõõmu valmistab. No ja mina nõudsin oma kingi välja legendaarselt Contra "Suitsiidiklubiga".

Neljapäev oli selline teistsugune päev. Psühhos läksime saaniga sõitma ja nelja  hobust saanisahinaga harjutama. Mul polnud just parim päev. Tänapäevaselt öeldes feilisin täiega. Ma ei tea. Kuna see blogi peaks olema kasuliku jutuga, siis peaksin selle vast lähemalt lahti kirjutama. Samas on tunne, et ei taha seda üldse teha. Kokkuvõtteks läks kõik hästi ja lõbusalt.

Aga mis siis juhtus, jah? Anti võimalus Lance'ga sõita. Kati oli Safiriga, Marii Big Beniga ja Marilin Robuskiga. Panin Lance'i valmis, läksime maneeži kõik, läksin selga, pidime saani taga ootama, aga tema ei tahtnud kuidagi paigal seista. Tahtis minna, korra vehkis peaga, taandas, ei jäänud seisma. Ja mida mina tegin? Teadsin, et maha ma sealt tulen. Kati veel seisis Safiga mu kõrval ja ütles, et ma rahulikult istuksin ja krampi ei läheks, aga mina ei saanud istuda seal. Oli korra mingi moment, kus ma ei kuulnud ega näinud mitte midagi. See vist ongi see koht, kus silme eest mustaks läheb ja asi ära keerab. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas ma võimalikult kiiresti sealt alla saaksin. Siis kuulsin, et Kati hüüdis Katit, et Maarja ei taha Lance'ga sõita. Jess. Kõik passisid. Kati tuli, võttis oma hobuse, jalutasime parklasse saani tagant ära ja siis küsis, kas tahan hobust vahetada. Nii saingi omale Robuski ja Lance käitus täiesti normaalselt. Mitte küll terve tee, talle ei meeldinud seismised. Robuskiga oli hoopis teine asi, muidugi ebamugav oli seljas istuga, kuna mul olid teksad, ja tema sadul oli hästi lai, kuid siiski teine asi. Tagasi maneeži tulles ehmatasid hobused suure ukse kinnipanemisel, Robusk tõmbas ka jooksma, kuid ma jäin ilusasti selga. Ka see oli kuidagi nii teistsugune. Tundsin, kui pingesse ma läksin. Ma ehmatan kõiksugu asjade peale rohkem kui hobused. Ma ei ole enam seljas vaba, ei naudi seda. Ma olen krampis, istun seal justkui sunniviisiliselt, kuigi ma tahaks seal olla. Tahaks, kui ma ei kardaks.

Pärast panin Lance'i boksi, tema asjad korda ja tallist tulles tuli Kati tee peal vastu. Vaatas mulle küsivalt otsa, ning mul tekkis niisugune süüdlase tunne. Tean, põhjuseta, aga mul on nii halb tunne pärast selliseid kogemusi. Tean ju, et Lance ei ole mingi kuri või probleemne sõiduhobune, kõigest noor alles. Keegi ei ole mind sinna ka sundinud. Miks ma üldse siis nõustusin? Võib-olla olin viimastest trennidest veel nii enesekindel, et uskusin endasse. Miks ma siis selga ei jäänud? Teadsin ju, milles asi on. Nii palju küsimusi on peas. Mis edasi saab?

Nagu öeldud, ei olnud neljapäev mu parim päev. Nii polnud ka täna. Terve päeva keerlesid kõiksugu mõtted ja küsimused peas. Olen sellistes olukordades päris vastik. Seega, kui keegi loeb seda blogi, kellega neljapäev või reede vastik olin, siis vabandan :) Aga igaljuhul oli hea tulla koju ja sulguda oma pisikesse maailma. Viisin hobused õue, tegin rahulikult bokse ja suhtlesin oma kolme pallikujulise kassiga, sõbrunesin kitsega ja uurisin isegi kanasid. Lihtsalt nii turvaline keskkond minu jaoks, aga huvitav ikkagi. Siis mängisin pool tundi koeraga ja tulin inimeste sekka tagasi.

Päeva aitas korda saata üks eriline inimene. Ilma temata oleks mu õhtu täiesti sisutu olnud. Tuleb hoida seda, mis sul veel vähegi säilinud on. Kõike ei saa kaotada. Aga palju olen ma juba kaotanud, mis arvatavasti enam tagasi ei tule...

13 detsember 2010

Väike ootus

Hei hei. Lund on ikka palju ja külmemaks läheb ka. Täna käisin ilusasti kõikides tundides ja õhtul enne talli praktikat arutasime, mis saab meie talli jõulupeost. Iga kursus mõtleb mingi etteaste või mängu ja kanname ette. Jõulupidu on kolmapäeva pärastlõunal meie tallis. Oma kursusega (kuigi meid oli 12st kohal vaid 3) tuli ka päris huvitav idee, kuid sellest kirjutan pärast üritust. Ehk midagi muutub veel või ei tule asi päris nii välja.

Homme hommikul oleme talli praktikal ja õhtul ka. What a joy. Kolmapäeval on pärast õhtust praktikat ka kursuse jõulupidu, niiet hakkab juba jõulutunne kujunema ;)

Olge te ka mõnusad, nautige lumist ilma ja viimaseid Eesti kroone.

11 detsember 2010

Saaniga sõitmas

Täna võtsin õppust, kuidas hobust saani ette rakendada. Midagi rasket nagu polegi, palju pisiasju tuleb aga meelde jätta. Täna vaatasin kõrvalt ja isa seletas, homme pidin ise rakendama. Nennu on ainult jube närviline, tahab koguaeg minna ja hakkab kraapima.

Võtsin ühe padja omale istumise alla ja vana hobuseteki jalgade peale, istusin saani, isa andis mulle ohjad ja päästis hobuse lahti. No ja nii me läksime. Maja eest tee peale pidime minema läbi suure lume. Üks tee on ju lahti lükkamata meil, vall on tee otsas. Pidin vallist üle sõitma, aga kuna saanist eriti midagi ei näe ja lund sadas ka tihedalt, siis läks sellega vähe nihu. Oleksin pidanud risti üle sõitma, aga pöörasin hobuse liiga varakult tee suunas. Saan käis hetkeks küliti, mõtlesin, et kukungi maha, aga upitasin end kõrgemale otsale tagasi ja jäin saani. Nennu nagu ei märganudki midagi, temal oli hirmus kiire kuskile. Tegime sõitu natuke ja kui hobune rahunes, tahtsin pilte ka teha. Digikas oli vist veid kannatada saanud selle saanis veeremisega. Lülitas end kogu aeg välja. Sain kaks kehva pilti, aga vähemalt on mul tõestus, et käisingi sõitmas.



Tagasi tulles oli Nennu päris märg, panin talle teki peale, et veidigi kuivaks. Varustus omale kohale, tegin boksid ja viisin heina. Loodan, et homme jõuab ka sõitma minna, ehk saab siis pilte ka.

10 detsember 2010

Mis toimub ?

Ma ei saa aru. Mis siin toimub? Õues on torm, lumi, rohkem lund ja veel rohkem lund. Aga reeglina on meil iga talv lumi olnud ja inimesed ei näe lund ju igal hilissügisel esimest korda. Libedad teed väga paljudel kordadel ei vii autosid kraavi. Tihemini viivad autosid kraavi inimesed, kes rooli taga istuvad. Ja kriisikomisjon? Meil on autorivi 15 km pikk, inimesed seisavad teel tunde ja olukord ei olegi kriitiline. Ma ei mõista.


http://www.postimees.ee/?id=355319

Ühesõnaga tänane päev kulus mul Säreverest koju jõudmiseks. Sain hakkama viimaks, aga ega see tore ei olnud. Muidugi golf on sellise ilmaga liiklemiseks päris hea auto (:

Homme siis lähen plaanipäraselt saaniga sõitma, vaataks lund positiivsest küljest ka.

09 detsember 2010

Palju kodutööd ja lumine Monika

Esmaspäeval tegin Nennuga väikse tuuri metsas. Tegin nalja ja panin sedelgale jalused külge. Muidu poleks vast seljas püsinud, väga libedad püksid olid jalas. Aga väga mõnus oli. Tegime mõned sammud galoppi ka.

Aadule panin sedelgat selga jälle, pingutasin rihmasid ja harjutasin teda asjaga. Tubli oli seekord.

Teisipäeval pidime saaniga sõitma minema, kuid ma ei saanud sellega üksi tegeleda. Isa oli valgel ajal kodunt ära, seega jääb asi nädalavahetusele. Lund on ju ka meeletult, siis peaks mõni tee normaalne olema ja saame korralikult sõita.

Vahepeal pole midagi uut toimunud. Tõbisevõitu. Kirjutasin ka ühe ööga siin referaadi ahhal-tekiini tõust. Kui hea hinde saan, võin harimise mõttes siia ka jagada midagi. Mitte, et siin lugejaid oleks...


Ning Nennule tegin n-ö kliinilise diagnostika ka. Või noh, me Katiga tegime ;) Sellised huvitavad praktilised ja iseseisvad tööd on meil. Nüüd tuleb ka varsa saamise teemal referaat valmis kirjutada ja siis on suuremad tööd tehtud. Aga referaate tuleb kindlasti veel ja saame neid palju kirjutada, seega tuleb kohe harjuda selle mõttega. Väike moraal: kui ülesanne antakse, tuleb seda kohe järjepidevalt täitma asuda. Ei tasu jätta asju viimasele minutile nii, et sellest lõpuks kasugi pole.

Täna käisin ka Kati trenni vaatamas Lisanderiga. Lisander kolib pühapäeval Säreverest minema ja tegin temast siin viimased sõidu pildid. Aga nagu mu seebikarpi juba kiideti... :) Homme pildistame veel veidikene ja siis üritan Poledrast ka pilti teha. Üldse peaks pildistama rohkem, blogi on ka nii pildivaene.

Järgmisel nädalal on meil õhtune tallipraktika ja meie grupil on ka hommikune tallipraktika kahel päeval. Õnneks reedel saame kohe pärast tööd koju, kuid siiski. Nuh jah, mis siin kurta. Siis on pool kooli nädalat veel ja jõulupuhkusele minek.

Ning õues on lumesadu, lumetorm. Keegi tark andis sellele nimeks Monika. Aga sadu on meeletu, ma ei tea, kuidas ma homme siit koju saan. Auto tuleb kõigepealt lume alt üles leida. Täna tallis ja poes käies oli tunne, nagu oleks Alaskale sattunud. Tõsimeeli, see on ulme!




Seda ärge ühikas järgi tehke (:

05 detsember 2010

Pole paha

Täna koristasin veidi sadularuumi. Nüüd on seal soe õhk sees ja puhastasin mõned asjad üle, et need pehmed oleksid. Otsisime ka loogarakendi varustuse välja ja tegin selle puhtaks. Leidsime Nennule sobivad rangid ja homme hakkan teda ette rakendama. Tänane päev lihtsalt läks kuidagi nii kiiresti.

Aadu ja Nennu käisid täna eraldi õues. Enne poiss. Seejärel võtsin ta sisse, tegin boksid ja kiusasin teda veidi sedelgaga. Võtsin traavirakendi sedelga, seda annab kõige rohkem reguleerida. Pidin sealt need aisa kinnitusrihmad ära võtma, jäid üleliigseks. Vaatasin, et edasiseks ohjamiseks oleks see ka päris hea, sest aisade aasad on just parajal kõrgusel, et neist ohjad läbi panna. Seega päris sobiv vidin meie jaoks. Aga Aadule see eriti ei meeldinud. Võõrad asjad on ikka võõrad asjad temale. Kartis veidi ja jäi selliseks imelikuks ja häirituks, kui sedelga selga sai. Katsuda ta laseb end muidu igalt poolt ja pole hirmus, kuid tänane oli tõesti uus ja üllatav talle. Arvan, et ma liiga kaugele ka asjaga ei läinud, kuna paanikat ei tekkinud ja kõik toimus lühikest aega.

Andsin talle veel puhkepausi ja hiljem talli minnes panime isaga päitsed pähe, nööri külge ja võtsin ohjad kaasa. Tegime siis väikest harjutamist. Isa jalutas Aadut, mina harjutasin teda ohjadega tagant. Algul ühelt poolt, siis teiselt ja korraga. Lõpus oli juba harjunud ja jalutas päris rahulikult isa kõrval. Õnneks ei olnud täna päeval väga külm ka, kuid õhtu poole tuul tugevnes ja Aaduga tagasi minnes oli juba tunne, nagu oleks Siberist tulnud. Muidu oleks võinud pikemalt õues mässata.

Ahjaa, bokse tegin ka, nagu mainisin juba. Kaks boksi, saepuru, terve käru ja kerge hark... Ma armastan oma pisikest talli. (:

03 detsember 2010

Kodus

täna oli kuidagi eriti huvitav päev. Boksidest leidsime hobuste sõnnikut ja maja ümber nööride vahel kablutas kari suksusid. Ah...

Tegelikult oli juhe nii koos, et iga väike asi tundus naljakas. Ääretult meeldiv tunne oli autos istuda ja vaadata, kuidas Särevere asula märk aina kaugenes ja kaugenes. Olin kodus viimati 14. novembril.

Järgmisel nädalal on palju teooriatunde. Algab ka erialane inglise keel. Õhtsel talli praktikal käib meie esimene grupp, seega meie õhtune praktika on ülejärgmisel nädalal. Üks nädal, mil ühtki boksi tegema ei pea.

Kodus on ka veider olla kuidagi. Hobused teevad jälle mingit nalja. Lumega on pool kopli voolu jälle kadunud ja nüüd on Aadu see, kes läbi kopli värava jookseb. No ma ei tea, mis halb aura siin nendel koplitel on. Igaljuhul läksin teda kiusama täna talli. võtsin valjad ja suulised ka kaasa. Tegime lihtsalt tutvust. Valjad panime pähe ja suulisi lasin eraldi kõrvale näksida. Panin suulised korra suhu ka, aga kaua ei kiusanud. Siis silitasin teda jalutusnööriga üle kere. Tagumiste jalgade juurest eriti. Kui ühel päeval õues rahulikult oleme, siis saame korde harjutusi teha ja prooviks veidi ohjamist ka. Ehk tuleb miskit välja. Jalgu võtsin ka hetkeks üles, kokkuvõttes jäin küllalt rahule.

01 detsember 2010

Veel tallitööd

Talli minnes avastasin kõigepealt, et täna on juba detsember. Oh.. vaheaeg, jõulud, aastavahetus ja muu ilus jooksis mu silme eest läbi. See oli ka kogu ilu minu tänases päevas. Hommikust saati on mu kaaslaseks olnud tugev kõhuvalu, seega hobuseid keeldusin ohutuse mõttes välja viimast.

Mis siis ikka, hobused välja ja bokse tegema. Täna ei tulnud ka turvast ja põhubokside tegemisele kulus rohkem aega, kui turbaga boksidele. Vähemalt ei olnud veeämbrid jääs ja lõunaks tuli neid küllalt vähe täita. Panime boksidesse ikka rohkem põhku, lõunased heinad ja valmis ta viimaks saigi. Aga täna oli raske. Meil on kõigil tüdimus. Tüdimus ka sellest organiseerimatusest, et inimesed jalutavad minema, kuigi neil on kohustused. Kõik on üks sasipundar ja keegi ei tea, mida täpselt teha tuleb. Ootan ikka järgmise nädala tunniplaani ja ma ei jaksa ära imestada, kui seal peaks jällegi talli praktikat olema. Tõesti ei taha jõulude ajal kodus haige olla.

Pärastlõunastesse valiku ja aretuse tundidesse ka lihtsalt ei jõudnud. Tulin ühikasse, sõin ja magasin siiani. Ärgates vaatasin, et Kati on kadunud. Ta on Lisandriga sõitmas ja tuldi müügivideot tegema. Loodan, et sõit tuli ilus ja video veel ilusam (:

Kui nüüd muidu optimisti pilguga ringi vaadata, siis ilmad on päris ilusad ja käis väike mõte peast läbi, et koju minnes peaks Nennu varustuse üle vaatama. Ehk leiduvad meil parajad rangid ja saab tema ka saani ette panna. Nii mõnus oleks pingevabalt mööda lumist metsa traavida. Ehk siis tuleb mulle jälle meelde, miks ma siin olen.