Täpselt 2 nädalat on veel Eestis olla.

Jaanipäevaks...

Kopeerin siia kalli Kai tänased jaanisoovid kõigile, kuna need iseloomustavad seda võrratut ilma kõige paremini. "Soovin kõigile mõnusalt läbi vettinud riideid, kustuvaid lõkkeid ja toredat liha leotamist !"

Mina olen omadega seal maal, et ootan nädala pärast toimuvat lõpetamist, peab organiseerima paar asjakest seoses kooliga veel, peaksin usinasti itaalia keelt õppima ja veel viimaseid asju müüki panema, mille eest oleks lootust ehk raha saada. Viimasega on vähe kehvasti, aga vähemalt kõik hädavajalikud asjad on nüüd reisiks organiseeritud ja jääb oodata vaid mineku päeva...

Koduse olukorra tõttu ei ole praegu kahjuks aega keelt õppida väga, siin nii palju muud tegemist. Tean, et pean selle käsile võtma, muidu ei saa ma endiselt muffigi aru ja elu läheb seal maru keeruliseks. Õnneks on mul seal küll Elli, kes natuke inglise keelt räägib, kuid ta on ka ainus.

Üldsegi, Elisa kirjutas mulle paar päeva tagasi. Teatas, et Calitat pole enam. Miski jama soolestikuga, tõenäoliselt siis soolekeerd. Kahju, tore hobune oli. Üks vahva tegelane, kellega ma julgesin hüpata ka. Kes ei mäleta, siis Calita oli vanem võistlushobune, kes nüüd algajaid õpetas ja samuti meie sõidukas oli. Siis mainis Elli veel, et neil on 37 kraadi sooja seal ja töö hakkab pihta õhtupoolikul, hommik on mul vaba. Lisaks leiti mulle elukoht, mis pidi "really pretty" olema. Ja Marlon oli lubanud mul oma Ladyga ratsutada.. Seega, Marii, please, don't kill me! :D

Hakkasin tasapisi oma masterlisti ka koostama, et mis asjad pean kaasa võtma. Ahjaa, ning vanemad kinkisid mulle lõpetamise puhul digikaamera (: Nii suur aitäh neile.

Muid uudiseid vist väga ei olegi. hobused elavad hästi, parmud on välja tulnud ja isegi öösel on nii palju putukaid, et nad ei taha välja jääda. Vot.. Aga ma nüüd lähen vist vihmavarju all istutama ubasid, mis ma suures rohimistuhinas välja olin tõmmanud... (see maltsa-istandus ei ole minu teema, eksole).

Head jaani!

Eksam sooritatud

Ja nii see on. Testis oli 30 küsimust, mitte 60. Lisaks loosisin endale kehapiirkondade tundmise ja hobuse saduldamise. Ja siis muidugi rakendamine. Praktilised osad said sooritatud kõik maksimumile, testist kaotasin 4 punkti, seega kogu tulemus 96 punkti 100-st. Hinne "5". Võin vist omadega rahul olla. Kuigi kaotasin tobedate küsimuste pealt punkte, aga mis seal ikka. Praktilises osas olen ilmselt tugevam (:

Igaljuhul läbi need Särevere kaks õppeaastat ongi. Tagasivaadates tundub, et aeg on justkui märkamatult lennanud. Esimesel aastal harki käes hoides oli aga tunne, et see ei lõppegi kunagi.. Ja no see tunne oli ikka õigustatud ka, ei old see nii lihtne midagi. Aukudest läbi ja üle küngaste, läbi sõnniku, muda ja tolmava heina oleme kõik jõudnud positiivsete eksamitulemustega lõpuni. On paljut, mis oleks võinud teisiti olla, on ka häid ja meeldivaid ülesandeid ja hetki olnud. Üks kogemus, mis on ometigi minu ellu toonud mitmeid uusi võimalusi, on jällegi juures.

Tahaks loota, et kõik selle aasta hobumajanduse lõpetajad leiavad selles koolitees vähemalt midagi kasulikku ja meeldejäävat, leiavad vigu, mida ise kunagi tegema ei hakka ja leidsid toredaid inimesi, kellega oma mõtteid edaspidigi jagada. Tänud, kallid kursakaaslased, et teiega oli lõbus ja see pikk ja keerukas etapp kindlasti palju-palju huvitavam! 

Lennakem edaspidi veel kõrgemale ja oleme sama tublid ja vastupidavad kui seni! Sama soovin PH3 kursusele! (:

Homme on eksam... homme hommikul. HOMME.

... kuhu see aeg kaob küll ?

Võistlustest võistlusteni.. ja eksamini

Kiiruga teen kokkuvõtte, et üle-eelmisel nädalalõpul viibisin 4 päeva Ruilas Siimule ja Grethelile abiks. Võistluste aeg oli vihmane. Kõik päevad, kui ma ei eksi ja külm ka. Teisel juunil kandsin talvejopet, selle peal tuulekas, müts, kindad ja kummikud. Meil on tore suvi. Igaljuhul aitasin pühapäeval (3.06) ka asjad kokku pakkida ja hobuseid ära saata ja jälle üks Kevadtuur selja taga.

Esmaspäeval tudusin kaua ja hakkasin koristama. Panin veidi asju kokku, mida mul enam vaja ei lähe ja millega kirbuturule kavatsen minna. Nii koristasin ka teisipäeval ja kolmapäeval koristasin sadularuumi ka. Palju asju leidsin üles ja palju asju on, millest tahaks lahti saada. Seega 16. juuni Raplasse kirbukale.

Kolmapäeva hilisõhtul läksin kooli, neljapäev ja reede möödusid ratsaspordi tundide saatel ja võistlusväljakule asjade kokkutoomise, -otsimisega. Kogu võistlust, nii takistussõitu kui koolisõitu, korraldas nii meie kui PH3 kursus. Mina olin jälle informaatori rollis, takistussõiduga sujus hästi, aga koolisõiduga peab ikka alati olema mingeid kalasid sees. Sain ise ka korra ühest asjast veidi valesti aru, kuid kõik lõpuks laabus ilusasti ja loodame, et võistlejad jäid üldises kokkuvõttes korraldusega rahule.

Pühapäeva õhtul (10.06) korjasin oma asjad ühikast kokku ja kolisin välja. Kertu tuli minuga kaasa ja sõitsime minu juurde. Esmaspäev pakkisin asjad lahti ja käisime bokse tegemas ja Nennu koplit koristamas. Puhastasime tiba varustust ja kuna ilm oli vihmane, siis võtsime hobused ka sisse kuivama, et hiljem rakendamist harjutada. Selleks tuli ka süsteem välja mõelda. Et Nennu paigal püsiks, siis parkisime ta heinarulli ette, et tal oli võimalus koguaeg süüa, mitte minema tormata, nagu tal kombeks. Ta oli väga tubli ja püsis ilusasti omal kohal.

Aadule proovisin ka natuke loogarakendi varustust. Sedelga vastu ei ole tal midagi, range proovisin nüüd ka. Täku kael - kõrvade tagant nii jäme, et range on raske ümber pöörata. Ja kui juba kiusamiseks läks, siis tõin pinded ja valjad ka. Pinded olid muidugi pika krõpsuga, aga mul läks üldse meelest maha, et hobune võiks krõpsu karta. Seega kui otsa lahti tõmbasin, et kinnitama hakata, pidi poiss loomulikult hirmunult eest ära astuma. Järgmine asi, millega teda siis harjutama peab. Valjad panin ka poisile pähe ja ootasin nii kaua, kuni mälumise ja ürituse keel-üle-suuliste-lükata lõpetas. Tubli poiss oli kokkuvõtteks.

Teisipäeva hommikul tõstsin poisi väiksesse koplisse, kus Nennu muidu heina sööb. Nennu sai nii kauaks väikse rohukopli omale. Proovisime siis Aaduga veidi ohjamise süsteeme. Ikka järkjärgult hakkasin asju lisama ja lõpetuseks kõndis Kertu Aadu kõrval, mina ohjadega taga. Kasutasime endiselt ainult päitseid, suulise märguannetega ta veel tutvunud pole. Kõik lõppes nii, nagu üks ilus õpetamine lõppema oleks pidanud. Tänan siinkohal Kertut! Oleks me niisuguse asjaga iga päev tegelenud abilisega koos, oleks Aadu palju suurema teadmistepagasiga praegu.

Eile, kolmapäeval (13.06) käisin Säreveres, võtsin ringkäigu lehe, tõin mõned asjad veel toast ära, mis sinna unustasin, rakendasime Soneti ette ja käisin oma tagi kohtunikemajast ära toomas. Väga tegus värk. Ära tulles kuulsin uudiseid ja võtsin loomulikult ühe Türi burksi :P Vahepeal organiseerisin endale veel reisikindlustuse ka.

Koju tulles tegin boksid ja kiusasin hobuseid. Puhastasin kabjad ja võtsin jalgu üles, eriti just Aadul, kuna täna tuleb Jaan sepatöid tegema. Kiusasin poissi veel ühe riidetükiga ja ta oli väga tubli ja armas.

Nüüd siis veel 3 päeva jäänud ja siis on eksam. 18. juuni, kell 9.00 kutseeksam. Esiteks test (30 punkti), rakendamine (30 p) ja loosipiletiga kaks praktilist ülesannet (kumbki 20 p). Kokku siis 100 p võimalik saada ja ma üritan ikka sinna maksimumi lähedale jõuda. Mis need 2 aastat muidu käidud said. Hinnetega on ka tunnistusel nii, et esimesest aastast on raaamtupidamise koondhinne 4, kõik muu peaks olema väga hea.

30.juunil kell 11.00 Paide kultuurikeskuse suures saalis toimub lõpuaktus. (: