Abbiamo finito

Mina ka tegutsen jätkuvalt. Olen blogi natuke unarusse jätnud, aga tahaks oma jutuotsad ilusasti kokku tõmmata. 

Niisiis kirjutasin, kuidas Elli mulle esmaspäeval, 1. juulil raha ära tõi. Lisaks ütles ta, et kohtume järgmisel päeval, kui nad c-ga mulle head aega tulevad soovima. Andsin kingitused ka Ellile kaasa ja ootasin rõõmsalt teisipäeva.

Teisipäeva hommikupooliku olin kodus ja ootasin Ellit ja Cicciot. Koristasin mõnuga korterit ka, aeg muudkui läks ja läks, aga Ellit ei kusagil. Pärastlõunal läksin baari ära, sest oli juba kellaaeg, mil tallis niikuinii töö käima hakkas. Istun seal ja sain Ellilt sõnumi. Selle ma kirjutaks kohe üsna otsetõlkes teile ka ümber:

"Maaarjaaaaa ma just praegu avasin su kingituse! Koos Ciccio perega! Sa oled nii armas! Tõesti aitäh kingi eest! Ma vajasin seda! Ja ka Ciccio ja eriti Ciccio ema on õnnelikud! Tal oli samuti kohvitasse vaja! Ta tahaks sind tervitada, aga ma olen hõivatud oma emaga... Me oleme Catanzaros ja Ciccio teeb midagi traktoriga! Ma arvan, et ehitab koplit! Seega... kõik ütlevad mulle, kas saaksin sulle sõnumi saata! Tõesti aitähh kõige eest! Head reisi ja... saada mulle sõnum FB-sse, kui sa oled kodus :p ! Tervitused kõigi poolt <3 :*"

Ma ei tea, ma ei hakka lahkama seda teemat, kuidas saab korraga avada kinke koos C vanematega ja Catanzaros olla.... Aga ühesõnaga pärast töönädalate lõppu jäi see esmaspäev viimaseks korraks, kui Ellit nägin ja Cicciot ei näinud üldse rohkem. niisugused inimesed siis.

Pärast smsi läksin koju, panin oma asjad kokku, pesin toa ja õhtul hiljem läksime Carmeloga koju... Kolmapäeva hommikul sõitsime Lameziasse lennujaama ja lendasin Roomasse. Sealt läksin lennu peale suunaga Riiga. Tutvusin ühe sitsiillasega, kes 4 aastat Soomes elanud ja Tallinnat külastanud, ning ühe ameeriklasega, kes Napolis aasta töötab ja teel Tallinnasse oli. Koos oma kolme sõbraga. Seega ameeriklastega olime Riia lennujaamas veel järgmised tunnid Tallinna lendu ootamas ja ajasime juttu. See oli väga huvitav kogemus ja kohtasin väga lahedaid inimesi. Brian, Adam, Kevin ja T.J.

Seega nüüdseks olen veidi üle nädala Eestis olnud ja oh, kui imelik see kõik on. Hetkel olen täiskohaga tädi ja üritan Aadule kõike õpitut meelde tuletada. Edusammu on nii palju, et suulisi kanname suus juba ilma mälumata ja varustust laseme ka probleemideta külge panna. Kaitsmete krõpsud enam nii hirmutavad pole.

Esmaspäeval tuleb meile vet natuke tervisekontrolli tegema ja siis peab hakkama ennast sinna selga upitama ning igasugu juhtimismärguandeid õppima. Sellised lood.

Reggio Calabria, Grisolia ja raha saaga lõpp

Vahepeal natuke huvitavat toimunud jälle. Laupäeval koristasin, tegin rullbiskviiti jälle ja Cosenzasse ei jõudnud. Õhtul läksin tüdrukutega kontsertile, mis Metro ees väljakul toimus. Seda ma ei teadnudki, et sees poodides mingid hullud allahindlused olid. Aga äkki ongi nii parem.. Vähem nodi. Pärast aitasin Carmelol baaris koristada veidi..

Reedel tuldi mu pakile järgi, mis Eesti saatsin. Sellega oli ka huvitav lugu, ja segadus, nagu siin asjaajamisega alati, et ei saadetud saatelehte meilile nagu tavaliselt, vaid saadeti kood, mille pidin pärast kullerile andma ja kirjutasime koos aadressi pakile. Küll need kullerid siis helistasid, kas ma ikka kodus olen ja mis kel ja kuhu tulla ja.. Ma nagu ei pannud pilti kokku, miks nad kahe erineva numbri pealt helistavad. Aga kaks erinevat kullerit oli. Kui üks oli paki ära viinud juba, siis tuli teine ka nii 20 min hiljem. Kindel värk ikka.

Netis saan pakki jälgida ka, alles Eile hommikul läks see Lameziast Rooma. Hommikul kell 5 on Bolognast edasi startinud... Ei tea, kuhu nüüd järgmiseks maandub. Igatahes järgmiseks reedeks peaks Eestis olema omadega.

Pärastlõunal läksin Cosenzasse jalutasin poodides ja niisama rahvasummas, mis on ikka nii teistsugune Rende tänavatest ja olust...

Laupäeva hommikul aga ärkasin üles ja õues oli täiesti pilvine ja külm. Juuni lõpp!? Päriselt oli külm kohe. Kuna ma enadale suveks ainult ühe pusa kappi jätsin, siis tekkis lausa mure Reggiosse minekuga. Ning siis hakkas veel korralikult vihma ka sadama. Mul pole papusidki, mida vihmaga jalga panna, et kuiva varbaga pääseks. Nojah, istusin juba teleka ette maha, olin üksi kodus ja tegin plaane, mis ma siin kodus ära toimetan... Aga siis jäi vihm järgi ja ma ikkam õtlesin, et kui ma oma vaba päeva ära ei kasuta, siis millal seda võimalust veel on. Moraal on see, et alati, kui tekib mõte, kas minna või mitte... Mine!!

Paola-Reggio rong seekord

Panin oma ainsa pusa selga, uued baleriinad jalga (kusjuures ostsin teist korda sellised balerinad ja teadsin ju, et nad natuke hõõruvad, aga noh) ja lippasin bussipeatuse poole. Teepealt ostin hommikusögi ka kaasa (ülihea šokolaadikoogikese leidsin!) ja ootasin bussi, et rongile minna. Siis helistas Carmelo, kes oli just ka lähedal ja saatis mu ise rongile. Rongijaamas oli muidugi piletikassa kinni jälle. Kuna mul kaardil veel raha oli, ostsin automaadist pileti Paolasse. Lootsin, et seal saan vajalikud piletid.

Olgu veel mainitud, et plaanisin siiski hommikul minna ja õhtuse rongiga tagasi tulla, kuna pühapäeval sõitsid ainult mõttetud kallid rongid normaalsel ajal tagasi või siis hommikul kell 6 või hilisõhtul. Idee järgi oleks mul 4 tundi Reggios kolamiseks jäänud (ja 5 tundi kokku rongiga sõita)...

Paolas aga piletikassad samuti kinni. Õnneks sealses piletiautomaadis saab sularahaga maksta ja ostsin piletid Reggiosse, sealt tagasi Paolasse ja uuesti kodujaama. Istun mina rõõmsalt Reggio rongile, sätin mõnusalt istuma ja sõidame juba üsna tükk aega, kui enne Lameziat rong kuskil pärapõrgus seisma jääb ja öeldakse, et on väike probleem tekkinud. Kui see lahendatakse, sõidetakse edasi. Nojah, ootame ja ootame. Kokku lõpuks 50 minutit ootasime. Siis hakkasime sõitma ja 55 minutit hiljem jõudime Reggio Calabria keskjaama.

Paar peatust enne tuli meie vagunisse teisele poole vahekäiku istuma üks vana mees. Mitte vanamees. Selline nunnu vanaisalik (lausa vana-vanaisalik) valgepäine leebe näoga onu. Tal olid vaba aja stiilis põlvedeni püksid, triiksärk ja selline kalamehe stiilis vest peal. Rääkis oma vastas istuva noore poisiga juttu, et kus ta koolis käib ja kuidas ja mis... Kui rongilt maha läksime, oli ta viisakas ja lubas mu ilusasti uksest ees välja. Tunnelis aga tuli mu kõrvale ja küsis viisakalt, et ma ju ei ole itaallane, eks..?

Ütlesin, et veel mitte jah (:

Onu naeratas ja uuris, et mis ma siin teen, kas töötan.

Vastasin, et tulin natukeseks Reggiot vaatama, õhtul rongiga tagasi.

Onu tegi kahetsusväärse näo, et nii ei ole ju võimalik midagi näha.

Ütlesin, et eks ma tulen siia peagi tagasi ka.

Uuris millal.. Siis rääkis, et tema peab minema kuskile.. ühte majja ja pärast seda on ta aga vaba.. Et äkki ma tahaks temaga kohvile minna?

Vastasin, et ma ei joo palju kohvi, seega kutsus ta mind teinekord lõunale ja ütlesin, et võime minna küll. Teinekord aga. Seega onu vaatas mind, et noh, kuidas me siis teeme, vahetame numbreid või annab tema ainult enda oma mulle. Kirjutasin siis onu Roberto numbri omale telefoni ja ta tahtis, et ma kontrolliks üle ka, kas ikka õige number. Ma ütlesin, et ma usun küll teda, aga ei taha helistada, sest siis saab tema minu numbri ka. Onu naeris, et küll ma ikka olen kaval tüdruk ja läksime sõbralikult lahku. Selline muhe onu oli :)

Reggios jalutasin mööda "lungomaret" ehk siis.. promenaad? Mereäärne, laia tänavaga jalutamiseks, ühel pool meri, teiselpool sõidutee, puud, sõidutee ja vanad majad. Äärmiselt ilus. Leidsin peagi jäätisekohviku nimega Sotto Zero, millest olid mulle Paola lidos omanikud rääkinud. Loomulikult seadsin oma sammud sinnapoole ja proovisin ära. Küpsise, kinderi ja banaanijäätise. Jah, mind vaadati ka imelikult, et kreemi ja puuviljajäätise kokku panen, aga no mulle maitseb. Pärast aga kahetsesin, et kõiki puuvilja omasid ei võtnud, sest see banaanijäätis, mis ma sealt sain... Oli parim banaanijäätis, mida ma kunagi üldse saanud olen! Absoluutselt. No ja peal natuke vahukoort ja vahvlit ning siis onu rikkus selle pähklitega ära. Õnneks vähe ja sõin need kiiresti katkinärimata ära :D

Ja teiselpool merd - Sitsiilia

Aga jalutasin veel mööda rannaäärt ja tundsin, kuidas mu papud ikka üha enam hõõruma hakkavad. Vaatasin kella, et nüüd vaid kolmest järelejäänud tunnist oli ligi kaks veel alles ja suundusin paralleeltänavale. Ja leidsingi sealse peatänava, šopingutänava, jalakäijatetänava või kuidas seda veel nimetada. Paljude poodidega, riided, kingad, ehted... Päike oli ka Reggios ja prillid olin maha jätnud, seega ei näinud ma suurt midagi. Otsustasin poest kiirkorras päikseprillid ja uued papud osta. Kusjuures asi toimis väga hästi. Ühest odavamast butiigist leidsin sarnased prillid nagu mu vanad ja viimaks OVS-st olin valmis juba rannaplätud ostma, kui muud ei leia (sest sealsed plätud on ülimugavad). Aga miski teine kollektsioon oli just õiged papud ka müügile pannud ja sain kerged lipsukesega varbavahed. Ütlesin kassas onule, kes neid kotti hakkas toppima, et kas saaks nii, et ma need kohe jalga võin panna. Onu muigas, ütles: "Saan aru... ikka." See oli nii naljakas.

Jalutasin siis juba rahulikumalt ja pehmemal sammul rongijaama poole. Ostsin paar kohalikku.. pitsatäidisega pirukat kaasa ja suundusin kell 19.05 rongile. Enne jaama tõusis jube tuul ja pilved vajusid kohale. Paar piiskagi tuli. Rongil olles hakkas sadama. Täpne värk.

Ahjaa, lisaks sellele mu meduusikõrvetus hakkas hommikul rongis juba räigelt sügelema ja vana nahk tuli pealt maha. Väga roosad laigud jäid alles ja muudkui sügeles ja paistetas jälle üles. Nädal aega hiljem. Ulme vihased need millimallikad siin ikka...

Nii.. Kella kümneks õhtul olin jõudnud kodujaama ja rongil oli väga vähe inimesi. Kõik hajusid kusagile autodesse, mis neile järgi olid tulnud, mõni jalutas minema... Mina.. Hakkasin ka siis minema, aga bussipeatuses seisis üks noormees. Nagu oleks oodanud midagi. Bussi äkki. Küsisin temalt, et kas sel kellaajal veel sõidab mõni buss? Ta ütles, et jah, just see teeb viimase ringi, millega mul vaja koju saada. Ok, hetkeks tundsin kergendust, kuna ta nii enesekindel tundus. Siiski mõtlesin, et Rende peale ei ole sel kellaajal kunagi bussi näinud, kui õhtul ringi tiirutame. Cosenzas küll. Aga noh... Kutt küsis, et ma ju ei ole itaallane, eks... ? :D Ütlesin, et pole jah. Ta ütles, et tema ka pole, on Tuneesiast, eland siin 5 aastat, aga käib siiski rohkem siin tööl, ja reisib tuneesiasse tagasi, kui peab minema, et mitte Itaaliast sõltuda. Hmm, ei uurinud pikemalt... Aga igatahes ütlesin, et ma nüüd jalutan edasi, sest ei tule mingit bussi siia. Jalutasin 50 min koju. Õnneks oli ilm soe ja enam ei sadanud.

Pühapäev. 30. juuni. Olin saatnud Ellile smsi hommikul, et kuidas siis on. 30 ja puha. Kas sobib, kui pärast kella 15.00 tulen talli rahale järgi.

Elli vastas, et on parem, kui läheksin pärast 20.00, sest keegi ei maksnud eelmine päev boksiüüre, aga tulema peavad Marlon ja Elio ja saan siis raha, kui nemad maksnud. Aga veel parem oleks, kui ootaks homseni. Selge. Viimane võimalus. Elli lisas veel, et ma ei pea muretsema, sest Elli annab oma ema rahast, kui muud üle ei jää. No olgu.

Läksime pühapäeval siis Carmeloga hoopis mägilinnakest avastama. Grisolia. Armas, vaikne, võrratu panoraamiga ja vana. Ma ei suuda kirja panna seda, milliseid emotsioone need mägilinnad tekitavad.. See on lihtsalt midagi nii teistsugust, nii rahulikku... Samas ka kurb neid vanu inimesi üksi näha.. Oeh, milliseid kaadreid oleks saanud sealt linnakesest, aga minu kaamera aku sai jälle tühjaks ja Carmelo loomulikult oma superkaamera unustas koju, nagu alati :) Aga see oli äärmiselt armas igatahes.

Ootavad päikese paid

Siin elas nuker vanatädi

Remoni mees ja fiat cinquecento

Poisid tegid muusikat...

Ja Carmelo käis viigimarjaraksus, et ma ikka selle aasta esimesi juba peaaegu et valmis viigimarju saaksin proovida. No küll on ikka hea kraam, ma ei oska midagi muud öelda.
Pärast sõitsime teisele poole Paolat ja läksime kala sööma. Ning magustoit... Oeh, üks parimaid sidrunikreeme üldse (ma ei tea, mis selle asja nimi oli) biskviidi vahel... 

Ja siis eile... Saatsin Ellile hommikupoole uue smsi. "Tsau Elli :) Niisiis.. Kuidas on rahaga? Ja kas sa lähed täna talli ka? Ja kas sa lähed oma autoga? Äkki saaksin sinuga tulla, et kõigile head aega öelda..."

Elli vastu: "Tere kullake :* Ma lähen talli oma autoga jah... Aga ma pole kodus, seega ma ei tea, millal jõuan... Täna õhtul pärast tööd Ciccio saab anda sulle su raha, sest Elio ütles, et tuleb talli kell 20.00, enne on ta mere ääres. Aga talli tulemisega on keeruline."

Oh you bitch ma mõtlesin endamisi.

Saatsin smsi: "Elli.. Aga KUI Elio raga ära ei maksa? Ma pean maksma arve. Ja õhtul tulete siis Ciccioga ise siia? Kuidas ma teile asju annan jne... Ja raha on siis X summa? /---/"

Elli ütles vastuseks, et kui too ei maksa, siis annab ema rahast, aga kõigepealt ootavad ikka Elio ära.

Pärast kella 20.00 tuli Ellilt sms, et kui ma 21.40 kodus olen, siis tuleb mulle raha tooma. 5 minutit hiljem uus sms - plaanid muutusid, kas tohib kohe tulla. No loomulikult. Aga tassisin kingitused ja asjad alla, mis töösuhte lõppedes neile veel anda. Siis küsis Elli, kas mul veel endal 15 euri on, et talle tagasi anda... Ühesõnaga hull kemplemine nagu nendega alati on. AGA lõppude lõpuks sain ma oma rahad kätte ja tegime ninnu-nännu-tupsu-nunnu üksteisele ja rääkisime veel igasugu asju.

Siis Elli küsis, et kas ma homme päeval olen kodus, et Ciccio tahab mind ka veel viimast korda vaatama tulla. Ma ütlesin, et tegelt oleks tore olnud, kui talli saaksin veel viimast korda minna, kuna mul on C vanematele ka kingitus ja oleks tahtnud neid veel näha... Aga noh, eks annan kingi Ellile ja palusin aitäh öelda... Eks näis. Talli mind igatahes enam ei lasta. Ma ei leia kusagilt neid pagana bussiaegu ka, et ise sinna minna... Samas, kui nad ei taha, et lähen, äkki ongi parem nii... Ja äkki ongi parem, kui ma neid kakaseid bokse ei näe...

Carmelo käis veel välja mõtte, et äkki C on tallis jutu lahti last, et meil mingi tüli oli ja ütles, et ma ei tulegi enam sinna vms... Laseb minust mingi sita kõlaka lahti, et siis keegi ei usuks, kui ma äkki juhuslikult peaksin kellelegi hiljem tõde tahtma nende hobuse kohta rääkida.... "Et näe, see estone di merda on üks jube elukas, nüüd hakkab mind maha tegema kõigi ees.. " Aga ma ütleks selle peale vaid, et sa, kulla Ciccio, oled oma margi ise nii täis sittunud, et kõik saavad varem või hiljem aru, kellega tegu on. Või tuli see lõpp kadedusest, et ma Luisa, Piero, Angelo pere ja Paolo perega hästi läbi sain... Et nad mulle kinke tegid tänutäheks... Ma ei tea. Ja absoluutselt mind ei huvita ka enam.

Ent siiski, kui nad täna mind otsima tulevad, ma tahan Ellilt küsida veel paar kommentaari oma litsentsi kohta... :D See pakub siiski huvi mulle. Ma ei küsi, et miks on nii, ma ütlen, et ma juba tean tõde selle kohta ja helistasin ise FISEsse, tahan lihtsalt teada, miks ?