Mina ka tegutsen jätkuvalt. Olen blogi natuke unarusse jätnud, aga tahaks oma jutuotsad ilusasti kokku tõmmata.
Niisiis kirjutasin, kuidas Elli mulle esmaspäeval, 1. juulil raha ära tõi. Lisaks ütles ta, et kohtume järgmisel päeval, kui nad c-ga mulle head aega tulevad soovima. Andsin kingitused ka Ellile kaasa ja ootasin rõõmsalt teisipäeva.
Teisipäeva hommikupooliku olin kodus ja ootasin Ellit ja Cicciot. Koristasin mõnuga korterit ka, aeg muudkui läks ja läks, aga Ellit ei kusagil. Pärastlõunal läksin baari ära, sest oli juba kellaaeg, mil tallis niikuinii töö käima hakkas. Istun seal ja sain Ellilt sõnumi. Selle ma kirjutaks kohe üsna otsetõlkes teile ka ümber:
"Maaarjaaaaa ma just praegu avasin su kingituse! Koos Ciccio perega! Sa oled nii armas! Tõesti aitäh kingi eest! Ma vajasin seda! Ja ka Ciccio ja eriti Ciccio ema on õnnelikud! Tal oli samuti kohvitasse vaja! Ta tahaks sind tervitada, aga ma olen hõivatud oma emaga... Me oleme Catanzaros ja Ciccio teeb midagi traktoriga! Ma arvan, et ehitab koplit! Seega... kõik ütlevad mulle, kas saaksin sulle sõnumi saata! Tõesti aitähh kõige eest! Head reisi ja... saada mulle sõnum FB-sse, kui sa oled kodus :p ! Tervitused kõigi poolt <3 :*"
Ma ei tea, ma ei hakka lahkama seda teemat, kuidas saab korraga avada kinke koos C vanematega ja Catanzaros olla.... Aga ühesõnaga pärast töönädalate lõppu jäi see esmaspäev viimaseks korraks, kui Ellit nägin ja Cicciot ei näinud üldse rohkem. niisugused inimesed siis.
Pärast smsi läksin koju, panin oma asjad kokku, pesin toa ja õhtul hiljem läksime Carmeloga koju... Kolmapäeva hommikul sõitsime Lameziasse lennujaama ja lendasin Roomasse. Sealt läksin lennu peale suunaga Riiga. Tutvusin ühe sitsiillasega, kes 4 aastat Soomes elanud ja Tallinnat külastanud, ning ühe ameeriklasega, kes Napolis aasta töötab ja teel Tallinnasse oli. Koos oma kolme sõbraga. Seega ameeriklastega olime Riia lennujaamas veel järgmised tunnid Tallinna lendu ootamas ja ajasime juttu. See oli väga huvitav kogemus ja kohtasin väga lahedaid inimesi. Brian, Adam, Kevin ja T.J.
Seega nüüdseks olen veidi üle nädala Eestis olnud ja oh, kui imelik see kõik on. Hetkel olen täiskohaga tädi ja üritan Aadule kõike õpitut meelde tuletada. Edusammu on nii palju, et suulisi kanname suus juba ilma mälumata ja varustust laseme ka probleemideta külge panna. Kaitsmete krõpsud enam nii hirmutavad pole.
Esmaspäeval tuleb meile vet natuke tervisekontrolli tegema ja siis peab hakkama ennast sinna selga upitama ning igasugu juhtimismärguandeid õppima. Sellised lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar