28 detsember 2013

Maarja läheb homme elus esimest korda võistlema !

17 detsember 2013

Ja jälle otsin inimest...

No nii küll ilus ei ole, et ma 4 kuud kirjutanud pole. Palju on toimunud põnevat, aga siiski ma ei saaks vahetada eelmise postituse pealkirja. Ikka otsin inimest, aga mitte enam seda inimest. Lühidalt - Aadu inimene on leitud ja ma olen rahul. Aadu elab nüüd Liikva tallis. Kui keegi kunagi sinna sattuma peaks, siis saab talle külla minna :)
Aga mina tahaks nüüd otsida uut inimest, kes mu tööd hakkaks tegema. Ehk nüüdseks olen Ruila tallides lõpetanud oma tallinaise ameti ja olen groomiks. Ent lood on nüüd sedasi, et 5.jaanuar põrutan mina oma naljakale Itaaliamaale tagasi ja minu koht jääb vabaks... Abilist otsib harrastaja Kelly Kvarnstrom, kellel hetkel 4 toredat hobust Ruila tallides. Aga võta näpust, hakkajaid ja oma peaga mõtlevaid inimesi on vähe, või siis kui nad on, elavad nad kuskil teises Eesti otsas ega saa tulla tööle. Ometi töö on tore, ei midagi konti-murdvat, tasu on igati ok ja hobused toredad. Ülemusest rääkimata :) Et siis.. kes veel alles või loevad - levitage infot.

Mina olen salaja oma tagasiminekut juba ammu teadnud, nüüd ütlen välja. Hetkel 19 päeva veel Eesti jäänud... Igatsen paljut, samas jään siit ka väga paljut igatsema. Eriti just hobumaailma... Sest no.. Ma ei tea. Muideks, sain paar päeva tagasi üle 5 kuu Ellilt kirja. Panen kohe copy-paste siia.

Hi Maarja ...How are you? do you have any news ?^_^....we are working a lot in stable becouse other people are coming ! CIccio's horses are sotp in the box , becouse He spend a lot of time for give lessons -.- ....I'm working a lot with my mother...so..also I stay stop .. -.- the weather is fantastic, there are 14 degrees from 12.00 to 14.30 so..is perfect for riding ! ... Marlon became so stupid and probably he want to sell Lady..this is the only good newes ....and...Elio....I think is died XD....

So..a lot of kisses by me, Ciccio and CIccio's family ( also unt and uncle from Rose :D) :******* have a good day :******
"

Kirjutasin kirja vastu, mainimata, et tagasi lähen. Ütlesin, et töötan siin ka groomina ja tööd on, käed ja selg on haiged ja see on paha. Aga et kuidas Cicciol muidu läheb... :) Vastust pole tänaseni tulnud. Aga eks see üks varjatud töölekutse oli. Oh.. Ei teagi..

Olen Ruila väikese paradiisiga nii harjunud juba, et sealt välja astuda on ausaltöelda raske. Aga eks näis.

Igatahes kaunist jõuluootust kõigile teile :)

30 august 2013

Otsin inimest...

Hei... Kui siin veel keegi alles on!?

Mina olen alles ja annan teile endast ikka märku ka. Kohe kohe saab Eestis olemisest 2 kuud täis. täitsa harjunud juba, aga no mõnda asja ikka nii väga igatsen Itaaliast... Aga kõik vaikselt sujub, et oma tegemistega siin ühele poole saada ja siis ehk.... Näis :)

Igatahes on mu tekkinud vahepeal üks suur mure, mis vajab lahendamist. Ja sellele lahenduse otsimine on kõige raskem asi üldse. Nimelt ma otsin inimest. Ma otsin Aadule uut inimest, kellel oleks hulgaliselt teadmisi hobusekasvatusest, et eesti hobust mitte lõhki sööta; kel oleks suuur süda ja kes vajaks omale või ka oma juba olemasolevale hobusele seltsilist.

Kirjutasin varem siin, et Aadule tuleb veterinaar. Käis, diagnoosis, tegi liigestest pilti. Pildistatud sai parema jala puusaliiges, kannaliiges, sõrgatsiliiges ja kabjaluud. Probleem on kannaliigeses ja nimelt artroos. Vasaku jala kand sai ka üle pildistatud, puhas. Vet ei soovitanud ratsastamisega alustada ehk koormust praegu küll mitte anda. Oodata aasta, ehk isegi kaks. Teha siis kannast uued pildid ja vaadata, kuidas see luustunud on. Võib juhtuda, et luustub enamvähem normaalseks ja hobuse võib töösse panna, ent mitte suure koormuse alla. Metsajalutuseks ja n-ö lõbusõiduks sobiks ikka. Paraku on see võimalus ju täpselt selline, et on ja ei ole ka...

Minu ideaalis oleks Aadule kodu vaja, kus temaga endiselt edasi tegeletakse. Nagu meie. Käime jalutamas, kanname varustust, sügame üksteist ja räägime juttu vahel. Ta on tore seltsiline, kellele meeldib tõesti, kui temaga tegeletakse. Talle sobiks keegi, kes sooviks tegeleda agilityga või õpetada talle trikke... Ta on igati sõbralik ja näpitud.

Kindlasti sobiks ta elama kusagile, kus ei ole võimalik end eestlase kombel lõhki süüa, kuid saaks palju vabalt liikuda. Meil on ta suveläbi ka ööseti õues olnud, kuid talviti siiski käib öösel tallis. Samuti on võimalik teda PRIAs arvele võtta ja eesti hobuse toetust saada (meie toetust ei saa, sest sellega kaasneb 5-aastane pidamisekohustus, kuid me ei olnud väga kindlad, kas ta saab meile nii kauaks jääda).

Minu plaan oli tagasi tulles hobusele algratsastus anda ja siis talle tore kodu otsida, et ta endale toreda sõitja saaks ja ehk oleks mõned saavutused isegi spordis teinud. Aga paraku läks teisiti ja nüüd on mul talle kodu otsida äärmiselt raske. Fakt on aga see, et enne jaanuari kuud pean ma talle uue kodu leidma :(

Ja inimeste leidmine on raske. Ma ei otsi neid, kes räägivad, kui toredad plaanid neil hobusega on ja kõik on lausa lilleline. Mõne aasta pärast aga leiad, et ponil on kõike muud peale ilusa karjaelu ja eakohase kasvatuse. Ei ole vaja, et Aadu aasta pärast kusagil meetrit hüppaks ja valuvaigistist silm punnis peas oleks. Kindlasti on kavas ka tulevasse müügilepingusse vastavad punktid sisse sättida. Ja lastel paluks üldse mitte tülitada, sest lastega on see kole lugu, et need kasvavad suureks ja unustavad hobused ära. Ei, mitte kõik. Ja need toredad lapsed saavadki kontakti võtta oma täiesti adekvaatsete vanemate kaudu, kes ka teavad, mida hobuse pidamine tähendab.

Seega sisuliselt on see postitus üks "müügikuulutus" (kui kole sõna see on) ja see sisaldaks ka andmeid hobuse kohta.
Ta nimi on Aadu ja ta on ruun.
Ta on sündinud 27.05.2009
Ta on halli värvi
Tema isa on ARDO 795 E
ja ema ELDORA 4096 E

No ei ole just parim pilt..

Kui keegi teab kedagi jne... Siis ma oleks info liigutamise eest väga tänulik.

Kontakti saab minuga meilitsi
maarja09 ät gmail.com
ja telefonitsi
537 36 180
Maarja Sinijärv

Asukoht Raplamaal, Kohila vallas.

12 juuli 2013

Abbiamo finito

Mina ka tegutsen jätkuvalt. Olen blogi natuke unarusse jätnud, aga tahaks oma jutuotsad ilusasti kokku tõmmata. 

Niisiis kirjutasin, kuidas Elli mulle esmaspäeval, 1. juulil raha ära tõi. Lisaks ütles ta, et kohtume järgmisel päeval, kui nad c-ga mulle head aega tulevad soovima. Andsin kingitused ka Ellile kaasa ja ootasin rõõmsalt teisipäeva.

Teisipäeva hommikupooliku olin kodus ja ootasin Ellit ja Cicciot. Koristasin mõnuga korterit ka, aeg muudkui läks ja läks, aga Ellit ei kusagil. Pärastlõunal läksin baari ära, sest oli juba kellaaeg, mil tallis niikuinii töö käima hakkas. Istun seal ja sain Ellilt sõnumi. Selle ma kirjutaks kohe üsna otsetõlkes teile ka ümber:

"Maaarjaaaaa ma just praegu avasin su kingituse! Koos Ciccio perega! Sa oled nii armas! Tõesti aitäh kingi eest! Ma vajasin seda! Ja ka Ciccio ja eriti Ciccio ema on õnnelikud! Tal oli samuti kohvitasse vaja! Ta tahaks sind tervitada, aga ma olen hõivatud oma emaga... Me oleme Catanzaros ja Ciccio teeb midagi traktoriga! Ma arvan, et ehitab koplit! Seega... kõik ütlevad mulle, kas saaksin sulle sõnumi saata! Tõesti aitähh kõige eest! Head reisi ja... saada mulle sõnum FB-sse, kui sa oled kodus :p ! Tervitused kõigi poolt <3 :*"

Ma ei tea, ma ei hakka lahkama seda teemat, kuidas saab korraga avada kinke koos C vanematega ja Catanzaros olla.... Aga ühesõnaga pärast töönädalate lõppu jäi see esmaspäev viimaseks korraks, kui Ellit nägin ja Cicciot ei näinud üldse rohkem. niisugused inimesed siis.

Pärast smsi läksin koju, panin oma asjad kokku, pesin toa ja õhtul hiljem läksime Carmeloga koju... Kolmapäeva hommikul sõitsime Lameziasse lennujaama ja lendasin Roomasse. Sealt läksin lennu peale suunaga Riiga. Tutvusin ühe sitsiillasega, kes 4 aastat Soomes elanud ja Tallinnat külastanud, ning ühe ameeriklasega, kes Napolis aasta töötab ja teel Tallinnasse oli. Koos oma kolme sõbraga. Seega ameeriklastega olime Riia lennujaamas veel järgmised tunnid Tallinna lendu ootamas ja ajasime juttu. See oli väga huvitav kogemus ja kohtasin väga lahedaid inimesi. Brian, Adam, Kevin ja T.J.

Seega nüüdseks olen veidi üle nädala Eestis olnud ja oh, kui imelik see kõik on. Hetkel olen täiskohaga tädi ja üritan Aadule kõike õpitut meelde tuletada. Edusammu on nii palju, et suulisi kanname suus juba ilma mälumata ja varustust laseme ka probleemideta külge panna. Kaitsmete krõpsud enam nii hirmutavad pole.

Esmaspäeval tuleb meile vet natuke tervisekontrolli tegema ja siis peab hakkama ennast sinna selga upitama ning igasugu juhtimismärguandeid õppima. Sellised lood.

02 juuli 2013

Reggio Calabria, Grisolia ja raha saaga lõpp

Vahepeal natuke huvitavat toimunud jälle. Laupäeval koristasin, tegin rullbiskviiti jälle ja Cosenzasse ei jõudnud. Õhtul läksin tüdrukutega kontsertile, mis Metro ees väljakul toimus. Seda ma ei teadnudki, et sees poodides mingid hullud allahindlused olid. Aga äkki ongi nii parem.. Vähem nodi. Pärast aitasin Carmelol baaris koristada veidi..


Reedel tuldi mu pakile järgi, mis Eesti saatsin. Sellega oli ka huvitav lugu, ja segadus, nagu siin asjaajamisega alati, et ei saadetud saatelehte meilile nagu tavaliselt, vaid saadeti kood, mille pidin pärast kullerile andma ja kirjutasime koos aadressi pakile. Küll need kullerid siis helistasid, kas ma ikka kodus olen ja mis kel ja kuhu tulla ja.. Ma nagu ei pannud pilti kokku, miks nad kahe erineva numbri pealt helistavad. Aga kaks erinevat kullerit oli. Kui üks oli paki ära viinud juba, siis tuli teine ka nii 20 min hiljem. Kindel värk ikka.
Netis saan pakki jälgida ka, alles Eile hommikul läks see Lameziast Rooma. Hommikul kell 5 on Bolognast edasi startinud... Ei tea, kuhu nüüd järgmiseks maandub. Igatahes järgmiseks reedeks peaks Eestis olema omadega.

Pärastlõunal läksin Cosenzasse jalutasin poodides ja niisama rahvasummas, mis on ikka nii teistsugune Rende tänavatest ja olust...

Laupäeva hommikul aga ärkasin üles ja õues oli täiesti pilvine ja külm. Juuni lõpp!? Päriselt oli külm kohe. Kuna ma enadale suveks ainult ühe pusa kappi jätsin, siis tekkis lausa mure Reggiosse minekuga. Ning siis hakkas veel korralikult vihma ka sadama. Mul pole papusidki, mida vihmaga jalga panna, et kuiva varbaga pääseks. Nojah, istusin juba teleka ette maha, olin üksi kodus ja tegin plaane, mis ma siin kodus ära toimetan... Aga siis jäi vihm järgi ja ma ikkam õtlesin, et kui ma oma vaba päeva ära ei kasuta, siis millal seda võimalust veel on. Moraal on see, et alati, kui tekib mõte, kas minna või mitte... Mine!!

Paola-Reggio rong seekord
Panin oma ainsa pusa selga, uued baleriinad jalga (kusjuures ostsin teist korda sellised balerinad ja teadsin ju, et nad natuke hõõruvad, aga noh) ja lippasin bussipeatuse poole. Teepealt ostin hommikusögi ka kaasa (ülihea šokolaadikoogikese leidsin!) ja ootasin bussi, et rongile minna. Siis helistas Carmelo, kes oli just ka lähedal ja saatis mu ise rongile. Rongijaamas oli muidugi piletikassa kinni jälle. Kuna mul kaardil veel raha oli, ostsin automaadist pileti Paolasse. Lootsin, et seal saan vajalikud piletid.

Olgu veel mainitud, et plaanisin siiski hommikul minna ja õhtuse rongiga tagasi tulla, kuna pühapäeval sõitsid ainult mõttetud kallid rongid normaalsel ajal tagasi või siis hommikul kell 6 või hilisõhtul. Idee järgi oleks mul 4 tundi Reggios kolamiseks jäänud (ja 5 tundi kokku rongiga sõita)...

Paolas aga piletikassad samuti kinni. Õnneks sealses piletiautomaadis saab sularahaga maksta ja ostsin piletid Reggiosse, sealt tagasi Paolasse ja uuesti kodujaama. Istun mina rõõmsalt Reggio rongile, sätin mõnusalt istuma ja sõidame juba üsna tükk aega, kui enne Lameziat rong kuskil pärapõrgus seisma jääb ja öeldakse, et on väike probleem tekkinud. Kui see lahendatakse, sõidetakse edasi. Nojah, ootame ja ootame. Kokku lõpuks 50 minutit ootasime. Siis hakkasime sõitma ja 55 minutit hiljem jõudime Reggio Calabria keskjaama.

Paar peatust enne tuli meie vagunisse teisele poole vahekäiku istuma üks vana mees. Mitte vanamees. Selline nunnu vanaisalik (lausa vana-vanaisalik) valgepäine leebe näoga onu. Tal olid vaba aja stiilis põlvedeni püksid, triiksärk ja selline kalamehe stiilis vest peal. Rääkis oma vastas istuva noore poisiga juttu, et kus ta koolis käib ja kuidas ja mis... Kui rongilt maha läksime, oli ta viisakas ja lubas mu ilusasti uksest ees välja. Tunnelis aga tuli mu kõrvale ja küsis viisakalt, et ma ju ei ole itaallane, eks..?
Ütlesin, et veel mitte jah (:
Onu naeratas ja uuris, et mis ma siin teen, kas töötan.
Vastasin, et tulin natukeseks Reggiot vaatama, õhtul rongiga tagasi.
Onu tegi kahetsusväärse näo, et nii ei ole ju võimalik midagi näha.
Ütlesin, et eks ma tulen siia peagi tagasi ka.
Uuris millal.. Siis rääkis, et tema peab minema kuskile.. ühte majja ja pärast seda on ta aga vaba.. Et äkki ma tahaks temaga kohvile minna?
Vastasin, et ma ei joo palju kohvi, seega kutsus ta mind teinekord lõunale ja ütlesin, et võime minna küll. Teinekord aga. Seega onu vaatas mind, et noh, kuidas me siis teeme, vahetame numbreid või annab tema ainult enda oma mulle. Kirjutasin siis onu Roberto numbri omale telefoni ja ta tahtis, et ma kontrolliks üle ka, kas ikka õige number. Ma ütlesin, et ma usun küll teda, aga ei taha helistada, sest siis saab tema minu numbri ka. Onu naeris, et küll ma ikka olen kaval tüdruk ja läksime sõbralikult lahku. Selline muhe onu oli :)

Reggios jalutasin mööda "lungomaret" ehk siis.. promenaad? Mereäärne, laia tänavaga jalutamiseks, ühel pool meri, teiselpool sõidutee, puud, sõidutee ja vanad majad. Äärmiselt ilus. Leidsin peagi jäätisekohviku nimega Sotto Zero, millest olid mulle Paola lidos omanikud rääkinud. Loomulikult seadsin oma sammud sinnapoole ja proovisin ära. Küpsise, kinderi ja banaanijäätise. Jah, mind vaadati ka imelikult, et kreemi ja puuviljajäätise kokku panen, aga no mulle maitseb. Pärast aga kahetsesin, et kõiki puuvilja omasid ei võtnud, sest see banaanijäätis, mis ma sealt sain... Oli parim banaanijäätis, mida ma kunagi üldse saanud olen! Absoluutselt. No ja peal natuke vahukoort ja vahvlit ning siis onu rikkus selle pähklitega ära. Õnneks vähe ja sõin need kiiresti katkinärimata ära :D






Ja teiselpool merd - Sitsiilia

Aga jalutasin veel mööda rannaäärt ja tundsin, kuidas mu papud ikka üha enam hõõruma hakkavad. Vaatasin kella, et nüüd vaid kolmest järelejäänud tunnist oli ligi kaks veel alles ja suundusin paralleeltänavale. Ja leidsingi sealse peatänava, šopingutänava, jalakäijatetänava või kuidas seda veel nimetada. Paljude poodidega, riided, kingad, ehted... Päike oli ka Reggios ja prillid olin maha jätnud, seega ei näinud ma suurt midagi. Otsustasin poest kiirkorras päikseprillid ja uued papud osta. Kusjuures asi toimis väga hästi. Ühest odavamast butiigist leidsin sarnased prillid nagu mu vanad ja viimaks OVS-st olin valmis juba rannaplätud ostma, kui muud ei leia (sest sealsed plätud on ülimugavad). Aga miski teine kollektsioon oli just õiged papud ka müügile pannud ja sain kerged lipsukesega varbavahed. Ütlesin kassas onule, kes neid kotti hakkas toppima, et kas saaks nii, et ma need kohe jalga võin panna. Onu muigas, ütles: "Saan aru... ikka." See oli nii naljakas.

Jalutasin siis juba rahulikumalt ja pehmemal sammul rongijaama poole. Ostsin paar kohalikku.. pitsatäidisega pirukat kaasa ja suundusin kell 19.05 rongile. Enne jaama tõusis jube tuul ja pilved vajusid kohale. Paar piiskagi tuli. Rongil olles hakkas sadama. Täpne värk.

Ahjaa, lisaks sellele mu meduusikõrvetus hakkas hommikul rongis juba räigelt sügelema ja vana nahk tuli pealt maha. Väga roosad laigud jäid alles ja muudkui sügeles ja paistetas jälle üles. Nädal aega hiljem. Ulme vihased need millimallikad siin ikka...

Nii.. Kella kümneks õhtul olin jõudnud kodujaama ja rongil oli väga vähe inimesi. Kõik hajusid kusagile autodesse, mis neile järgi olid tulnud, mõni jalutas minema... Mina.. Hakkasin ka siis minema, aga bussipeatuses seisis üks noormees. Nagu oleks oodanud midagi. Bussi äkki. Küsisin temalt, et kas sel kellaajal veel sõidab mõni buss? Ta ütles, et jah, just see teeb viimase ringi, millega mul vaja koju saada. Ok, hetkeks tundsin kergendust, kuna ta nii enesekindel tundus. Siiski mõtlesin, et Rende peale ei ole sel kellaajal kunagi bussi näinud, kui õhtul ringi tiirutame. Cosenzas küll. Aga noh... Kutt küsis, et ma ju ei ole itaallane, eks... ? :D Ütlesin, et pole jah. Ta ütles, et tema ka pole, on Tuneesiast, eland siin 5 aastat, aga käib siiski rohkem siin tööl, ja reisib tuneesiasse tagasi, kui peab minema, et mitte Itaaliast sõltuda. Hmm, ei uurinud pikemalt... Aga igatahes ütlesin, et ma nüüd jalutan edasi, sest ei tule mingit bussi siia. Jalutasin 50 min koju. Õnneks oli ilm soe ja enam ei sadanud.

Pühapäev. 30. juuni. Olin saatnud Ellile smsi hommikul, et kuidas siis on. 30 ja puha. Kas sobib, kui pärast kella 15.00 tulen talli rahale järgi.

Elli vastas, et on parem, kui läheksin pärast 20.00, sest keegi ei maksnud eelmine päev boksiüüre, aga tulema peavad Marlon ja Elio ja saan siis raha, kui nemad maksnud. Aga veel parem oleks, kui ootaks homseni. Selge. Viimane võimalus. Elli lisas veel, et ma ei pea muretsema, sest Elli annab oma ema rahast, kui muud üle ei jää. No olgu.

Läksime pühapäeval siis Carmeloga hoopis mägilinnakest avastama. Grisolia. Armas, vaikne, võrratu panoraamiga ja vana. Ma ei suuda kirja panna seda, milliseid emotsioone need mägilinnad tekitavad.. See on lihtsalt midagi nii teistsugust, nii rahulikku... Samas ka kurb neid vanu inimesi üksi näha.. Oeh, milliseid kaadreid oleks saanud sealt linnakesest, aga minu kaamera aku sai jälle tühjaks ja Carmelo loomulikult oma superkaamera unustas koju, nagu alati :) Aga see oli äärmiselt armas igatahes.

Ootavad päikese paid

Siin elas nuker vanatädi





Remoni mees ja fiat cinquecento



Poisid tegid muusikat...
Ja Carmelo käis viigimarjaraksus, et ma ikka selle aasta esimesi juba peaaegu et valmis viigimarju saaksin proovida. No küll on ikka hea kraam, ma ei oska midagi muud öelda.
Pärast sõitsime teisele poole Paolat ja läksime kala sööma. Ning magustoit... Oeh, üks parimaid sidrunikreeme üldse (ma ei tea, mis selle asja nimi oli) biskviidi vahel... 

Ja siis eile... Saatsin Ellile hommikupoole uue smsi. "Tsau Elli :) Niisiis.. Kuidas on rahaga? Ja kas sa lähed täna talli ka? Ja kas sa lähed oma autoga? Äkki saaksin sinuga tulla, et kõigile head aega öelda..."

Elli vastu: "Tere kullake :* Ma lähen talli oma autoga jah... Aga ma pole kodus, seega ma ei tea, millal jõuan... Täna õhtul pärast tööd Ciccio saab anda sulle su raha, sest Elio ütles, et tuleb talli kell 20.00, enne on ta mere ääres. Aga talli tulemisega on keeruline."

Oh you bitch ma mõtlesin endamisi.

Saatsin smsi: "Elli.. Aga KUI Elio raga ära ei maksa? Ma pean maksma arve. Ja õhtul tulete siis Ciccioga ise siia? Kuidas ma teile asju annan jne... Ja raha on siis X summa? /---/"

Elli ütles vastuseks, et kui too ei maksa, siis annab ema rahast, aga kõigepealt ootavad ikka Elio ära.

Pärast kella 20.00 tuli Ellilt sms, et kui ma 21.40 kodus olen, siis tuleb mulle raha tooma. 5 minutit hiljem uus sms - plaanid muutusid, kas tohib kohe tulla. No loomulikult. Aga tassisin kingitused ja asjad alla, mis töösuhte lõppedes neile veel anda. Siis küsis Elli, kas mul veel endal 15 euri on, et talle tagasi anda... Ühesõnaga hull kemplemine nagu nendega alati on. AGA lõppude lõpuks sain ma oma rahad kätte ja tegime ninnu-nännu-tupsu-nunnu üksteisele ja rääkisime veel igasugu asju.

Siis Elli küsis, et kas ma homme päeval olen kodus, et Ciccio tahab mind ka veel viimast korda vaatama tulla. Ma ütlesin, et tegelt oleks tore olnud, kui talli saaksin veel viimast korda minna, kuna mul on C vanematele ka kingitus ja oleks tahtnud neid veel näha... Aga noh, eks annan kingi Ellile ja palusin aitäh öelda... Eks näis. Talli mind igatahes enam ei lasta. Ma ei leia kusagilt neid pagana bussiaegu ka, et ise sinna minna... Samas, kui nad ei taha, et lähen, äkki ongi parem nii... Ja äkki ongi parem, kui ma neid kakaseid bokse ei näe...

Carmelo käis veel välja mõtte, et äkki C on tallis jutu lahti last, et meil mingi tüli oli ja ütles, et ma ei tulegi enam sinna vms... Laseb minust mingi sita kõlaka lahti, et siis keegi ei usuks, kui ma äkki juhuslikult peaksin kellelegi hiljem tõde tahtma nende hobuse kohta rääkida.... "Et näe, see estone di merda on üks jube elukas, nüüd hakkab mind maha tegema kõigi ees.. " Aga ma ütleks selle peale vaid, et sa, kulla Ciccio, oled oma margi ise nii täis sittunud, et kõik saavad varem või hiljem aru, kellega tegu on. Või tuli see lõpp kadedusest, et ma Luisa, Piero, Angelo pere ja Paolo perega hästi läbi sain... Et nad mulle kinke tegid tänutäheks... Ma ei tea. Ja absoluutselt mind ei huvita ka enam.

Ent siiski, kui nad täna mind otsima tulevad, ma tahan Ellilt küsida veel paar kommentaari oma litsentsi kohta... :D See pakub siiski huvi mulle. Ma ei küsi, et miks on nii, ma ütlen, et ma juba tean tõde selle kohta ja helistasin ise FISEsse, tahan lihtsalt teada, miks ?

27 juuni 2013

Oeh, siinne Vodafone on üks imelik asi ikka.. Ma ei saa aru, kuidas nad seda krediiti küll arvestavad interneti kasutamiseks. Peaks maksma 20 € kuus selle netinatukese eest, mis antakse. Ühel hetkel on krediit 18 euri, siis saab kuu aega täis ja krediit on -1.99 ja netti kasutada ei saa. Laed 10 euri ja krediit on 8 ning hakka uus kuu jooksma... Irooniline on see, et kui krediit miinuses ja netti kasutada ei saa, on avalehel siiski pakkumine, et osta krediiti neti teel :) Igatahes, varsti jään üldse ilma internetita mingiks ajaks jälle. Seepärast siin kirjutan. Kuigi kirjutada väga polegi midagi.

Ah seda ka, et tutvusin airBalticu reisitingimustega ja neil on igasugu lisa makseid jälle tekkinud. Nüüd tahavad lennujaamas check-ini eest ka 10 euri saada. Tingimusi on palju, et seda mitte maksta, aga ma ei kuuluks ühegi alla neist.

Küsimus kellelegi targemale, et kui online check-in teha, kust ma siis pardakaardi saan? Prindin välja? Üsna korralikult pumbatakse ikka iga asjaga raha välja...

Siis veel laupäeva hommikul on plaan Reggio Calabriasse sõita. Veedaks öö seal, kui leiaks odava B&B (bed & breakfast) näiteks. Ilmad pole ka nüüd enam tapvalt kuumad. Korralik suvi, nii nagu olema peab.

Ja pühapäeval talli. Loodan, et läheb kõik nagu vaja ;)

Täna aga pean kööki koristama, pärast seda läheks Cosenzasse jalutama ja õhtul on Metro ees kontsert (:

23 juuni 2013

Meduus


Maarja käis täna natuke kaugemal rannas ja kohtus ka esimest korda meduusiga. Raisk, kui valus oli. Õnneks sain pihta õlavarde ja lihase kohale, et mitte väga õrn koht, aga suur kupp tuli üles, sest see elukas ikka ilusasti kallistas mind. Anti mingit rohtu, mis ei aidanud, siis saime jääd ja pärast mingit putukahammustuse leevendajat ka peale. Nüüd on nahk pruun veidi ja paistes ka see koht, pidavat jääma üsna tükiks ajaks see jälg. Rõve. Aga korralikud lained olid ka, ju nad siis kalda poole triivisid.

Siin on aga pildid Tropeast, selles rannas ei käinud, mida näete.



Tänavamuusik



Arhitektuurikunnid

21 juuni 2013

Viimased tööpäevad, viimased ärritavad emotsioonid ja puhkuuuus !

Nonii... Tõmban siis tallilugudega veidi otsi kokku.

12. juuni, kolmapäev. Bokse tehes mõtlesin vaid, et kolm viimast päeva veel ja ongi kõik... Pärast küsisin Walterilt, kas talle need minu ostetud nahast ja pannaldega kaitsmed meeldivad? Ta algul ütles, et ei ole väga ilusad. Ok... Siis naeris ja küsis, et miks ma küsin üldse... Ütlesin, et kuna need tegelt Elektrale ostsin, aga C neid Elektrale peale ei viitsi toppida, siis kingiksin need talle, kui Mendietale sobivad. Nii on tal oma isiklikud kaitsmed ja ei pea C vanasid kaunasid kasutama. Walter tänas ja pidime järgmine päev kaitsmeid proovima.

Läksin platsile, seal C hüppas Aresega. Ja Elli andis juhtnööre!! Noh, et ikkagi tema hobune ju ja kuidas tema teeb ja kuidas C võiks teha jne... Nagu muna õpetab kana ja kana on ikka kanapea, ega saa millestki aru. Mulle nii meenub, kui C vaatab mingeid suuremate sõitjate pilte ja hüppe ajal ilusasti hobune kaela sirutab. Tal on hobune, kes vajab samamoodi kaela sirutamist ja mitte seal hüppe ajal vaid fulee enne. C tegi neid hüppeid omajagu, aga tal on vaja ju hobune enne takistust ilgelt kokku pressida/tõmmata. Ja siis napilt enne takistust kannad ribidesse lüüa ja nõuda. Aga Ares on nüüd nii paks rull, et ta ei jaksagi hüpata niimoodi koha pealt, lisaks on tal jalad kanged ja ongi jälle üks tore hobune rikutud. Ja Cicciot ajas närvi, et hobune enne takistust ratsmeid käest kisub. Tegelikult nägi see välja, et kui C lasi hoogsalt hobusel peale tulla, siis Ars ajas kõrva kikki, vaatas takistust, sirutas oma kaela ette ja sättis sammu, ning hüppas ilusasti puhtalt. Sel sirutamise momendil aga C ei oska istuda, hobune "tõmbab ratsmed käest" ja C teeb ise mingi X hüppe.
Kui C aga hobuse kokku pressis, hakkas too tõepoolest enne takistust ratsmeid käest kiskuma, sest tahtis pead sirutada ja nina rullis ju hobune ei näe ka korralikult, kuhu läheb. Aus hüppaja on Ares sellegipoolest ja tegi ka väga alla minnes suure põrke, justkui jäi õhus seisma ja siis maandus (üldiselt tagajalgadega takistusse, kuna hoogu edasitõukeks vähe). Aga noh, ma hoidsin oma suu kinni, mis mul enam öelda on. ainult Elli ütles: "Ise sa ütled, et hobused pevad kaela sirutama, ta sirutab ju, sa pead laskma..." ja C otsis mingit vabandust...

Igatahes.. Neljapäeval ka tallis, ei midagi uut, boksid ja muud suurt ei teinudki, sest tööga hakati hiljem pihta kuuma tõttu ja C oma hobusteni ei jõudnudki, kuna pidi Marlonit ja Alessandrat ja Angelot juhendama...

Õhtul aga viisid Angelo ja Francesca mu koju ära. Rääkisime natuke juttu ka. Francesca küsis, et kuidas C hakkama saab, kui ma nüüd minema lähen, et kes bokse teeb ja värki... Ma keerasin ümber (kuna ta lapsega taga istus) ja ütlesin siiralt: "Francesca, ausaltöeldes, mind absoluutselt ei huvita, mida ta seal tegema hakkab..." Ja hakkas pihta... Kerge muie ja Francesca ütles, et ta on aru saanud jah ja siis tuli üldse välja kogu see lugu, mis nemad arvavad asjast ja saavad ise ka aru, et C päris korras pole. Kunan neil on ka kodus hobused juba pikka aega olnud, siis ühtteist nad ikka hobusepidamisest teavad. Angelo tunnistas rahulikult, et jah, ratsutamises ta pole kõige kõvem käsi, sest pole varem kuskil õppinud, aga päris esimest korda see pere hobuste juurde ei jõudnud C juures ikka. Seega jah... Tunnistasin neile lõpuks üles, et mina ei näinud, kuidas vet oleks Magellani (õige kirjapilt G, mitte C-ga) hambaid raspeldanud. Sest C käis jutuga taga, et Angelo ratsutab nii ja nii ja see ei ole hammaste probleem vaid see, et Angelo ei oska ratsutada. Neil tõmbasid näod kuidagi tõsiseks, aga no mulle tegelikult ka ei meeldi, kui normaalsetel inimestel nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Francesca, Angelo, poeg Biaggio ja Magellan. Pilt Elisalt.

Reede hommikul tegin kaerahelbeküpsiseid, õigemini lausa müsliküpsiseid. Talli viimiseks. Ellile saatsin smsi, et palju mul raha läheb arvete maksmiseks vaja, et muidu mul äkki pärast läheb meelest ära ja siis on tal kõik ilusasti kirjas. Talli minnes öeldi, et peame pärast rääkima sellel raha teemal. Elli küsis summad uuesti üle, siis aga läks tallist ära ja ütles, et kui tagasi tuleb, siis räägime. Tagasi ta aga ei tulnud, seega... Nojah.
Petuliale ja Matildele panin veel puhta saepuru alla ja mõndasi inimesi nägin viimast korda. Luisa, Walter, Marlon, Sabina ja Alessandra. Õhtul ootasin siis pikisilim Ellit, või siis kojuminekut, et Ciccioga ise rääkida... Aga Angelo ja Francesca pakkusid, et võivad mu jälle ise koju viia. Vaatasin Cicciole küsivalt otsa, et nagu rääkima peaks ju... ? Ei, tal oli hea meel, et mingit eraldi sõitu minu pärast tegema ei pea. Olgu siis.

Õhtul käisime Carmeloga kalarestos söömas ja rääkisin talle oma sisetundest, et see asi ei ole veel rahulikult lõppenud, midagi on kahtlane... Mida me peame rahast rääkima? Miks ei räägitud, miks C lasi mu koju, kui meil on vaja rääkida? Kus on mu raha arvete jaoks? Midagi on kahtlane, ma ütlesin...

Ja laupäeva hommikul, kui ma oma suurima õnnetundega ärkasin ja talli igale hobusele küpsisepakke kokku panin, sain Ellilt smsi... siinkohal teen neist tõlked ja panen nii sõnasõnalt kirja, kui võimalik.

Elli: "Tere hommikust kullake :* Vabandused eilse pärast! Täna peame rääkima sinu rahast! Aga... Ma pean ütlema kahte asja: sel kuul sa pead töötama 16 päeva, aga 16 on pühapäev! Seega, kas eelistad tulla talli homme ja jääda koju esmaspäevast? Või jääd koju homme ja tuled talli esmaspäeval? Ja Ciccio ütles, et 3 või 4 (ma praegu ei mäleta) neljapäeva sa olid kodus mai kuus. Kas eelistad tulla talli need 3 või 4 päeva või eelistad, et Ciccio annab sulle vähem raha nende päevade võrra? Sa ei pea mulle vastama :) Saame rääkida tallis :* Näeme hiljem :*"

Oi, kuidas ma vihastasin seda smsi lugedes. Päriselt ka. Elli ise räägis eile teistele, et ma lähen ära ja pühapäev on viimane päev tallis jne... Ja siis hakatakse mingeid päevi tagantjärgi küsima. Ja kes kurat üldse ütles, et ma 16 päeva töötan juunis? Ja mis siis on, et see 16 pühapäev on? isegi, kui ma oleks ühe päeva rohkem teinud, oleks kokku tulnud 13 päeva, seega.. Üleüldse, me ju rääkisime teisipäeva Ciccio endaga!! Nagu.. oikurjamaütlen. Hetkeks viskasin need küpsised ka kus see ja teine.. ei ole ju võimalik, et niimoodi keeatakse... Natuke mõtlesin ja kirjutasin Ellile vastuse.

"Aprillis on 30 päeva, mina töötasin 20, ta maksis xxx eurot. Mais on 31 päeva, mina töötasin 22 ja ta juba maksis seesama-xxx eurot, sest ma KÜSISIN enne 2 vaba päeva nädalas ja küsisin enne, kui palju ta siis maksab. Perfektne aeg midagi muuta.. Täna on viimane päev, nagu rääkisime! Mind ei huvita, palju raha saan, mu tervis on mulle tähtsam kui raha. Juulis 2012 ma töötasin 17 päeva, ta ütles, et maksab xyx eurot selle eest, loodan vähemalt selle raha saada. Aitäh."

7 minutit hiljem saabus vastus.

Elli: "Ma arvan, et midagi pole muutunud! Päriselt! Ta maksis xxx eurot iga kuu! Ja see kuu sa ütesid, et tahad töötada 16 päeva oma probleemi pärast. Ja see on ok! Aga 16 on pühapäev, seega sa lõpetad esmaspäeval! Ja Ciccio ütles, et on ok, kui jääd koju iga neljapäev, sest ei tunne end hästi, aga kui jääd koju, saad otsustada, kas tahad vähem raha või kasutada oma "vabu" päevi! Seepärast sa oled kodus viimasel kuul, aga Ciccio annab sulle normaalselt raha sest ta mõtles, et sa eelistad kasutada oma vabu päevi ja tulla talli teised 4 päeva, aga mitte võtta vähem raha! Kui sa eelistad võtta vähem raha ja lõpetada täna, on ok... Kuidas tahad!"

Tegelt ma lugesin seda smsi päris mitu korda ega saanudalgul pihta, mis vabade päevade kasutamisest ta räägib... Siis sain süsteemile pihta, et kui muidu on nädalas 1 vaba päev ja saan x raha, siis kui tahtsin 2 vaba päeva, on normaalne, et saan y raha, aga C MÕTLES, et ma ei taha y raha, vaid x raha, nagu koguaeg. Seega andis 2 vaba päeva ja x raha. Aga ta MÕTLES, et ma siis teen need justkui üleliigsed vabad päevad järgi, kui olen 16. juuni tööga lõpetanud. Ent seda ta ainult mõtles endamisi, pold pooltki sõna juttu neist vabadest päevadest või midagi... Ja sellest ta ka aru ei saanud, et ma ei ole huvitatud haige seljaga üldse seal töö tegemisest enam (ok, las see selg jääb, niikuinii ei taha seal tööd teha enam, ka täie tervise juures mitte) ja kaks vaba päeva tähendab seda, et ma ei tule nii tihti enam!

Vastasin siiski: "Aga teisipäeval me juba rääkisime sellest. Ta küsis sama asja, mida sina praegu... Seepärast on muutunud midagi."

Elli vastas: "Jah! Sest sul on palju päevi, mida saad kasutada, nagu ise tahad! Sa võid kasutada kodus olemiseks, sest sa ei tunne end hästi, või võid kasutada reisimiseks Cosenza ümbruses... Näiteks!"

Arulage sms, millele ma ei saanud pihta, mida sellega mõeldi. Et mul on liiga palju vaba aega ? Aga oleks ma öelnud, et ma võtan mais 2 vaba päeva ja 17 juuni, pärast töö lõppu kohe stardin Eesti poole minema, siis oleks öeld, et pean sügisel tagasi tulema, et päevad järgi teha või ? No täielik ajuvabadus, sest selle poole kuu kohta ma ise ütlesin, et olen nõus maksma pool korteri üürist ka, kuna ma ju teise poole kuust tööd ei tee. See mõte laideti kohe maha ja öeldi, et nemad ikka ise maksavad. No ma loodan ka. Sest see enam jutuks pole tulnud.

Pakkisin siiski küpsised kokku ja mõtlesin, et keegi teine pole süüdi, et need inimesed normaalsed pole. 


Veidi aja pärast tuli sms, et C tuleb mulle järgi kell 15.00 (mitte 13.00, nagu alati) Loomulikult järgi tulles oli Elli juba auto peal. Ilmselgelt ei tahtnud C muga kahekesi seda sõitu talli ette võtta. Ta nagu kardaks muga rääkida... Ja ega me autos ei rääkinudki või pahased polnud. Elli ja C lollitasid oma telefonidega ja uuisid asju ja tegid nalja nagu kõik oleks üli ok. Talli minnes vahetasin riided, C läks majja Filippot tooma ja elli ütles, et peaksime ehk kohe rääkima... Muide temast oli saanud väike silmi pilgutav inglikene, kes mulle kõike head ja paremat vaid soovis ja kunagi midagi pahasti pole tahtnud öeldagi... Oi, kuidas ma vihkan niisuguseid inimesi.

C-l läks kaua aega ja siis rääkisime rahulikult, kuidas, mis, miks. Ja seletasin ,et ma ei öeld, et ma töötan 16 päeva, vaid 16.-ni. Sest see on pühapäev, nädala lõpp ja pärast seda oleme lõpetanud noh. Elli aga vastu, et ahah ja nii hoopis jah... ok. Kirjutasin paberile üles, et see kuu tuli 12 tööpäeva ja tahan nede eest raha saada, seega muu mind ei huvita. Kui ta tahan et eelmise kuu eest päevad järgi teen, lahutame neist 12-st ned 4 neljapäeva maha ja saamegi terve mai kuu, mille eest ta on maksnud. Seega jääb juunisse vaid 8 päeva alles ja maksab siis nende eest. Ja muidugi eelmise aasta juuli ka. Elli ei saanud mu seletusest mitte midagi aru, kuigi olin juba asju puust välja lõikamas ja kuradima punaseks ka värvimas...

Siis ta ütles oma versiooni, et C mõtles, et annab mulle juuni eest ka sama raha, mis tavaliselt saan (sest nii peakski olema, 2 nädalat eelmise aasta juulist, 2 nädalat nüüd), aga lahutab maha need lisa-vabad päevad. No ma ei tea, täpselt sama teeb välja, lihtsalt seletasin teise nurga alt. Sama summani jõudsime ikka välja. C jõudis ka talli, aga teda ei kottinud üldse, millest räägime. Elliga tegime asjad omavahel selgeks, ta ütles, et läheb nüüd räägib Ciccioga ja vaatab, mis too ütleb. Oeh...

Pärast õhtul siis ütles, et jah, nii saimegi asjad selgeks. AGA praegu tal pole mulle raha anda. Peab ootama, kuni keegi on boksiüüri ära maksnud jälle ja siis saab. Ja täpset summat ei oksa ka öelda, sest peab nüüd arvutma, kuna pole tegu täis kuupalgaga vaid peab mingeid päevi hakkama arvestama, aga vähem kui xxy see summa ei ole. Ja mulle see xxy summa sobis. Ent tegin natuke rahulolematut nägu ja ütlesin Ellile ka, et ma ütlesin üle kuu aja ette, millal töö lõpetan, kas siis üks kord ei saanud mu jaoks midagi kõrvale panna. Elli ütles, et noh, võib oma ema käest raha küsida ja mulle maksta ja siis C maksab talle. Ma ütlesin, et väga kena, aga teeme siis ikka nii, et C maksab otse mulle, kuna hetkel otsest vajadust mul selle raha järele pole ja nälga ma ei jää.

Leppisime siis kokku, et kuu lõpus lähen talli. 30, pühapäev. Koos Carmeloga lähen, ta teab ka kõiki neid lugusid ja äkki kui neil sel päeval ei peaks seda raha olema, siis on neil kellegi ees vähemalt natuke häbi. Ja ma tean, et Carmelo seda asja nii ei jätaks ka, seega kui mina enam ei jaksa nende tuuleveskitega võidelda....

Ega see kõik veel lõppenud ei ole ! :D

Aga muidu Angelo ja Francesca tegid mulle kingituse. Sain omale hobuse kuju, tänutäheks jällegi lahkuse ja abi eest, nagu mulle öeldi. Super armsad inimesed.


Õhtul tähistasin Martini Asti, seenepitsa ja suure arbuusiga. Nii hea oli olla mõttega, et ma ei pea seal tallis enam harki kätte võtma. Uskumatu lihtsalt (:

Pühapäeval oli kohe selline pingelanguse päev. koos väsimuse ja kerge peavaluga muidugi :D Aga pärastlõunal läksime Carmeloga randa. Mitte kauaks, sest päikse all ei olnud ka väga hea olla. Ujumas ei käinud, sest dušši polnud kuskil kasutada ja mulle ei meeldi, kui soolakiht pärast nahale jääb. 

Esmaspäevast algas aga tõeline puhkus. Tähendab, ärkasin 7.30, panin pesumasinast riideid kuivama kell 8, tegin pannkooke hommikuks ja kahe tunni pärast olid esimesed asjad juba kuivad rõdul. Päääiikkeeee !
Suundusin bussiga rongijaama, ostsin pileti Paolasse ja sealt edasi Amanteasse.


Oli ainult ranna plaan, mitte linna tuur, sest ei jaksanud selle kuumaga midagi jalutada rohkem. Liiga hilja ei taht tagasi ka tulla, kuna rongiliikl on mõneti nagu on. Läksin ühte lidosse (rannaklubi), maksin koha eest 10 euri, kuna jätsin tõelise turisti mulje ja pärast ujumist ei saanud ka korralikult pesta vaid mulle anti voolik külma veega. Tere tulemast, kui pole veel turistihooaeg alanudki noh. Sõitsin koju tagasi. Jalad olid kergelt punased. Sain päikest. 
Käisn baarist läbi ja küsisin Carmelolt mõnd retsepti kokkamiseks. Käisin poes, kodus tegin pastat kabatšoki, peekonikuubikute, sibula ja kirsstomatitega ning vähese juustuga. Täitsa hea sai, aga ilmselt jäi see ka viimaseks korraks mul kodus pastat teha, sest selle kuumaga oli seda ikka natuke palju. Aga pole hullu, õhtul sõin jäätist peale :)


Tegelikult ongi siin kuumaga mul dieet - jäätis, puuviljad (peamiselt arbuus) ja vesi. Jäätist läheb palju, aga ega muud väga ei kannatagi süüa. Õhtul hiljem ehk, kui juba nii 20 kraadi järgi jäänud ja päike loojas, siis võib pitsatüki süüa...

Teisipäeval ärkasin 8.30, käisin väljas, juba hommikul oli tappev kuumus. Nii 12 paiku läksin Metropolisse paari riideeset otsima. Sain põlvpüksid 13 euriga ja ühe pitsiga õhukese maika 5 euriga. Kodus oli veel ühtteist teha ja pärast avastasin, et rong oli ka Paola poole just ära läinud, pidin järgmise võtma. Jaamas selgus aga, et piletikassa oli kinni ja siin rongist pileteid osta ei saa, nagu meil. Oli veel piletiautomaat, aga seal sai ainult kaardiga maksta. Õnneks mul raha kaardil veel oli ja mõtlesin, et mis seal ikka. Tagasituleku piletit miskipärast ei lubanud osta, aga noh, Paola pole nii kaugel, et sealt kuidagi koju ei saaks.

Siiski jalutasin mööda rannaäärt ja mulle haakus sappa miski kutt. Olevat Marokost ja elavat siin 13 aastat ja tahtis nüüd väga sõprust luua minuga. Läbi lillede saatsin ta ühte pimedasse kohta, aga too mind rahule ei jätnud. No ei tahtnud randa ka enam minna sellise tilberdise pärast, kell oli ka juba parajalt ja sain järgmise rongiga koju. 

Arianna ütles,et korteriomanik palus edasi öelda, et pean maksma üüri seekord enne 25.juunit. Edastasin selle teate Ellile, sest pole justkui minu rida. Saas tekkis küsimus, et kui neil pole raha mulle maksta, siis kust tuleb raha korteriomanikule sel kuupäeval ? Aga ei huvita, kust tuleb, peaasi, et makstud saab...

Kolmapäeval 19. juuni tõusin samuti varakult. Läksin 9.02 rongile ja Paolasse. Jalutasin eelmine päev nähtud täitsa normaalsesse lidosse, maksin terve päeva eest 8 euri varju ja tooli eest ja oligi ok. Ainus asi, et vesi oli must. Ilmselt oli öösel mõni laev oma jääke merre lasknud ja kerge kiht oli merel. Vahepeal oli parem ka, kannatas ujuma minna. Seega veetsin 5 ja pool tundi rannas, varju alla ja merel. Super puhkus ;) Päiksega läksime ka natuke tülli, ta arvas, et lõpp lahe oleks mind ära põletada... Kuidagi nii järsku, käis see, et ma ei saanud arugi, millal ma üleni punaseks olin tõmbunud. Kreemitasin hoolega... Aga vähemalt olen pruunim, kui kunagi varem üldse vist olnud olen (: Ja plastkanuuga tegin merel ka tiiru... 


Õhtul käisime Carmeloga selles uues hiina restoranis ka. Täitsa huvitav süsteem on. Maksad 18 euri ja sööd seal kõike nii palju kui tahad. Soojad toidud, riis, nuudlid, liha, kana, mereannid (mis muidu kallid siiski) ja sushi! Aga kõik, mis omale taldrikule tõstad, pead ära sööma, kui järgi jäad, pead 10 euri lisa maksma. Aga söök oli hea! Lõpuks jõime sooja riisiviina ka.. Selle oleks vabalt joomata võinud ka jätta...

Eile ei teinud suurt midagi, kõige kuumem päev vist siiani üldse. Hommikul käisin baaris, aga vastik oli... Palavus keskpäeval... Kell 5 hakkasin kodus alles koristama. Käisin kell 7 poes ja ikka oli palav. Ostsin kodule lähimast poest 7 kilose arbuusi. Selles poes on üldiselt kallid puuviljad ja juurviljad. Seega maksin 7,7 kg eest üle 7 euri, 99 senti kilo. Aga kaugemalt ei anna sellist kogust koju vedada ka. Ilus punane ja magus! (:

Täna on ka üsna tappev palavus. Kodus veel ühtteist teha, pärastlõunal vaatab, mis saab ja õhtul lähme õllepeole :D Vähemalt on hea soe õhtu, saab väljas istuda ja joome Paulaneri õlut. Homne saab raske olema.... 

17 juuni 2013

Tere hommikust! Ausalt ma teen viimase töönädala postituse ka, aga hetkel ma lihtsalt pidin tulema ja kirja panema selle, et ma nägin õudusunenägu :D

Nimelt nägin unes, et olin siin, kodus, korteris, miskipärast ei olnud meil elektrit, aga oli juba hommik. Ja kuulen, et uksekell helises. Kuna tuled ei põlenud, ei näinud ma läbi uksesilma, kes ukse taga on ja olin sunnitud ukse avama. Kui selle avasin, astus aga liftist välja NEARCO, saduldatud ja CICCIO sadulas, võistlusriietes. C ütles: "Noh, lähme tööle nüüd!" Ja mina lippasin... Sest olid võistlused, kuskil mu korteri lähedal, aga tegelikult oli see Ruila väike maneež... :D Ulme lihtsalt.

Aga muidu kiireks ülevaateks veel, et täna hommikul läksin kell 8 rõdule pesu kuivama panema ja pidin päiksepiste juba saama. Paari päevaga on meile tulnud see kauaoodatud suvi, ehk taastunud on periood, mis oli siia tulles. Hüvasti tekk, sokid ja pikad varrukad. Nii, nüüd lähen teen pannkooke ja vaatan, millisesse randa täna minna ;) Olge armsad, saadan päikest teile!

15 juuni 2013

Täna on viimane tööpäev...


Lisan tund aega hiljem : Ja juba nad rikkusid ühe sõnumiga mu terve päeva! Oi blinn, seda järgmist postitust kirjutan ma alles siis, kui ma maha rahunenud olen. Täitsa ..... !

12 juuni 2013

Keerukoht ...

... ei ole koht, kus midagi oluliselt muutuks, vaid koht, kus mõnuga keeratakse.

Reedel läksin talli, C ja Elli tulid järgi. Ei rääkinud me suurt midagi. Ei küsinud keegi, kuidas kellelgi läheb või mis toimund on vahepeal... Siga-palav oli. Luisa tuli talli. Näitas ühel vabal hetkel mulle oma vana litsentsi, jälle samad asjad, kirjastiil ja kleeps sama... Kõik klapib. Pärast andis Luisa mulle oma mälupulga, et ma talle tallis tehtud pilte annaksin. Kellelegi vist väga ei meeldinud, et ma Luisaga nii palju rääkisin...

Koju läksin Elliga ja Manueli viisime ka koju. Kuna Manuel mu lähedal elab, siis Elliga omavahel jäi meil vähe aega olla. Aga selleta suutis ilusasti tühja jutuga ära täita.

Laupäeval läksin talli, Elli tuli mulle järgi. Huvitaval kombel rääkis terve tee minuga üsna tühistest asjadest.

"Kas sa oled ikka selle forno tarallisid proovinud? Oi, ma näen seda särki täna juba 4. korda. Sara on ikka korteris? Kuidas Ariannal läheb? Issand, ma olen nii väsinud täna, niii palav on, ma ei saa kohe aru, miks ma pean kell 3 ratsutama hakkama, ma suren ära palavusse..."

Jõudsin siis vahele torgata lause, et tuletaks meelde, et C peab mulle veearve raha andma. Elli: "Oi, kui hea, et Sa ütlesid. C ei teagi sellest midagi, sest ma unustasin ju ära... Hiihiiii" Vot siis oli küll see koht, kus mu sarkasm oli levelil, mil ma ei saanud enam aru, kas ma teen nalja või... Ütlesin, et jah, eks muidugi pean meelde tuletama, sa ju unustad meil kõik asjad ära.... Ja me naersime. Aga erinevate asjade üle. Siis tuli tal oma arvuti jutt meelde jälle ja ütles, et peab C emale ikka midagi arvutist näitama... No, bitch please... ma nägin, et sul paar päeva tagasi rüperaal autos vedeles...

Palav oli küll tol päeval. Kõik istusid ja vedelesid varjus, ägisesid, et ei saa midagi teha... Mina tegin bokse.
Huvitav asi oli see, et C ei rääkinud minuga terve päev. Ütles minu kuuldes Ellile: "Ütle Maarjale, et ta...." Pärast käskis mul Arese valmis panna. Puhastasin hobuse ära, panin kaitsmeid peale ja siis tuli C boksi, ütles Ellile, et too ulataks valtrapi. "Nii saab kiiremini." Saab küll, aga see toon... Jube kurjad olid kõik millegipärast.

Pärast platsil läks jälle mingiks eputamis-hüppamiseks. Hobune läks igal korral takistustele liiga alla, siis tegi sellise kohapealt põrke ja kõik pidid hämmastusest külili kukkuma, kui kõrgele hobune ikka hüpata oskab. Oeh...

Muidu Elio hüppas ka Corintoga. Mingi maks 70 cm tegid. Tublid olid täitsa, Corinto ka ärkas enne takistust üles. Muidu magab koguaeg. Aga ma korra nägin ka seda tõmmekat värava poole, mismoodi ta mul koperdada võis. Ta lihtsalt teeb mingi äkilise tõmbe, astub jalgadega külje peale ja astus esimesed jalad risti, kabjad kokku. Ma ei tea, ei oska kirjeldad, kirusin, et ma digika maha jätsin. Aga ei ole hullu, Elio surus kannuse ribidesse ja sõit võis jätkuda. Jah, mees sõidab meil kannustega. Iga selline moment ma mõtlen: "Ma lähen minema.... Ei ole minu asi enam!"

Õhtul sain palju hästi ilusaid suuri ja magusaid kirsse ja pühapäeval käisime Carmeloga Pizzos jalutamas. Esimest korda käisin lühikeste pükstega õues :D (Sest siin käivad ju pooled ikka veel kasukatega, seega vaadati mind üsna kahtlaselt... Aga ilmselt avastasin põhjuse ka, lühkaritega ei tohi kirikusse siseneda...)

Ja siis algas uus töönädal. Mina rõõmust rõkkamas, et viimased 5 tööpäeva jäänud. (Sest aprilli lõpus küsisin edaspidiseks 2 vaba päeva nädalas, Ciccio sellele mõistele küll pihta ei saanud... aga vedas välja.)

Tegelikult nii rõõmus päev ei olnudki, sest kuulsin, et pühapäeval oli Ciccio onu ära surnud. Ciccios mingeid leina märke küll ei leidnud, ema tal oli see, kes venna kaotusesse rängalt suhtus. C ütles, et teda nagu surmad väga ei rõhu, kui sureb, siis sureb, ju pidi surema ja ongi kõik noh... Nojah. Keegi seega sõitma ei tulnud ja Elli oli ka ema abistamisega hõivatud. C enam pahane ka ei tundunud, hea seegi.

Elio tuli küll talli. Oli ratsariietes. C ei tahtnud mingit tööpäeva organiseerida, et matuse-päev. Oli sepale ka öeld, et ärgu ta tulgu. Aga mind palavaga bokse tegema oli ikka vaja vedada... Eliole ütles aga, et Corintol tuli tagumine raud boksis alt ära. Nüüd on ju kaks kuud rautamisest möödas.C ütles, et lõi raua alla tagasi, aga kui nüüd õue minna, siis see tuleb kindlasti alt ära, et peab ikka sepa kutsuma ja nii ratsutama minna küll ei saa. Kaval nipp küll, aga üsna valetamise alla klassifitseerus, sest puha vale jutt. Läksin bokse tegema ja oli näha, et ei ole seal raua kallal küll käidud... Elio muidu ütles, et jaa jaa, sepa peab kutuma jah, homne päev, aga raha ei jätnud, nagu alati...

Walter käis ka tallis, isa tal küsisi Ciccio käest, et ma siis varsti lähen ära jah... C vastas, et jah 16.-ni on siin. Ma siis mõtlen, et miks ta ei võiks öelda, et laupäev viimane päev on...

Teisipäeval lähen mina veel rõõmsamalt talli. Ilm on mõnus, parajalt soe, tuuline... Teen bokse, Angelo ja Francesca saabusid. Francesca jäi mulle veidi seltsiks, rääkisime juttu. Rosita on tiine. Mäletate veel nende esimest hobust Rositat? Tore hobune, jalad olid läbi ainult. Aga üliarmsa iseloomuga. Saab friisi täkust järglase. See oli see lugu, et täkk hüppas neil kodus üle aia ja tegi Rositale varsa. Aga noh, paras aeg, Francesca ise ka lapseootel. Ma ei teagi täpselt, milla Francesca pudenema peaks, aga Rosita peaks poegima detsembri lõpus või jaanuaris.

Angelo hobusel lõikasin lakka ka täna. Ütlesin Angelole, et ta peab ise selgeks õppima, ma ju lähen ära. Küsis, kas tagasi ka tulen... Ütlesin, et ei tea... Ei tahtnud vaesekesele öelda, et SINNA talli küll mitte kunagi enam.. Aga temaga ja tema perega kohtume ilmselt küll veel... siiski Marano elanikud...


Vahepeal olid kaks jänkut aiast välja saanud ja Rambo hammustas ühe teise ilma ning pisem jänks pääses pakku. Saime selle kätte ja läks aeda õnnelikult tagasi.

Saabus Sabina koos Alessandra ja Alessiaga. Aitasin neil hobuse valmis panna ja pesuboksis hakkas Alessandra selga minema. Ütlesin, et kui platsile läheb, peavad sadulavööd pingutama. Ei pingutanud väga, sest sel loomal ka mingi probleem ja eelmine kord hüppas pesuboksist (15 cm kõrgem põrand) välja. Alessandra ütles, et tema ei oska seljast pingutada ja oh ja ah. Ütlesin, et küll C pingutab siis. Sabina ütles, et võib ju siin ka ära pingutada siis. Ütlesin, et noh, võin ka pingutada siin, aga siis väljapool pesuboksi. Ei taha, et ta sealt väla lendab jälle. Sabina siis, ütles, et võib ju väljapool boksi selga ka minna. Ok, Alessandra läks selga, hobune tahtis juba minna, kui tüdruk hakkas hobust peatama. Mina võtsin ühe käega kergelt ratsmest, hobune tagurdas, ema hakkas karjuma kergelt, hobune tagurdas veel, ag taga oli Francesca ja Angelo auto, hobune oli kahe tagurpidi sammuga vastu autot ja ajas esimese otsa püsti. Siis ma jõudsin lahti lasta, muidu oleks vast kabjaga ka saanud. Naistekari kõik paanikas. Asi käis kähku, ega ei jõudnud ma öelda ju ka, et Alessandra ei pea ratsmest tirima ja kui tagurpidi hakkas ajama, oleks säärega edasi pidand ajama. Ok, minu süü ka, et ma lasin tüdruku enne selga juba, kui sadulavöö väljapool boksi ära pingutada. Francesca oli autos, tagaistmel oma pisikese pojaga, uks lahti. Hobune tagurdas esiukse juurde, kannaga vajutas Pandale peegli alla mõlgi sisse ja küljepeegli keeras ka kokku. Aga see vist viga ei saanud, painduski. Kõik lahenes rahulikult, keegi viga ei saanud, raha nõudma ei hakatud ja mina ka süüdi ei jäänud. Läks hästi. 

Pärast pidin c-le ka olukorda selgitama, ta ei näinud ju midagi. Aga tal oli naljakas. Hea seegi. Elio käis ka tallis. Käis küsimas, kas sepp käis. C ütles, et käis küll, aga Corintot ei teinud, kuna raha ju pold. Mees sõitis siis koju tagasi, läks raha tooma. Ja täiesti hämmastaval kombel ta tuli talli tagasi, tõigi sepa raha. Uskumatu. Walter ja Manuel ajasid Elio tuleku ajal kanu ühest hoovi servast teise :D Elio ju kardab neid. See oli küll üsna naljakas.

Nearcot kordetasin. Tagasi tulles lõikasin veel Alessandra hobusel tukka. Luisa hobusele lõikusime Manueliga porgandeid ja õunu ja olin niisama hea ja tore, sest mulle jõudis kohale, et ma varsti ei pea seal enam olema... Aga mingi kahtlane noot oli asjal siiski...

Koju minnes viisime Manueli jälle ära. C tegi terve kojusõidu Manuelile ajupesu, et ta peab omale ikka hobuse saama ja isaga hästi rääkima, et too hobuse ostaks jne. Ma ei tea, ma ei suuda seda kuulata. "Sa oled nii tubli, et kui sa edasi tahad õppida, siis pead oma hobuse ostma" jne... Ja siis, kui Manuel autost välja astus, küsisin, et kuidas selle viimase nädalaga siis teeme... ?
C: "Ütle, kuidas soovid?"
Mina: "Kas nagu eelmisega, et neljapäev ja pühapäev vabad.. ?"
C: "No kui sa neljapäeval tulla ei taha, siis jah... Noh, et pühapäeal pead kuskile minema jälle v?"
Mina: "Pühapäevaks on plaanid tehtud jah, kui ok, siis teeme nii."
C: "No ja kui neljapäeval ka midagi tegema pead, ok, kui sulle nii sobib, keljapäev ja pühapäev kodus, siis tuled esmaspäeval, jah?"
Mina - oi, mida **** !?
C jätkab: "..ise ütlesid ju, et 16.-ni. 16 on pühapäev, siis ei tule, et siis päevad täis saada..."
Mina: "oot, et kui ma kaks päeva ei tule, tules esmaspäeval? Ei ei, uus nädal ei mängi välja.. Et kui ma neljapäev tulen, siis on ok? Oleme laupäevaga lõpetanud? Et tulen kõik päevad nüüd kuni laupäevani ja siis pühapäev kodus ja siis kõik ?"
C: "Nojah, et kui sa neljapäev kuskile minema ei pea, siis mulle sobib nii jah"
Mina: "Ok, teeme siis laupäevani välja!"

Siis ma pidin küll roheliseks vihastama ennast. Sa k****i a*v, ei saa aru, et ma olen kaks vaba päeva omale küsinud, et puhata, kuna mu selg valutab. Õues on vahepeal nii palav, et sa peesitad päeva kuumemal ajal oma taksiga kusagil vaikses varjus samal ajal, kui ma su hobuste sitta roogin. "Oi, ei, sa oled tüdruk ja ei pea nii palavaga seda rasket tööd tegema. Parem teen hommikul jahedas ise boksid ära," oli eelmise aasta suvel jutt. Oi, küll mind ajab pahaseks selline asi. Eks 10 tööpäeva eest on kahju poole kuu raha maksta... Aga 11 päeva eest ei ole?

Osadele kindlasti võib tekkida küsimus, et mis see 1 päev siis enam on selle 11 kuu kõrval.... Ent see 11 kuud on sellise jama jaoks ikka palju. Asi oli põhimõttes. Ja muidugi minu suures ootuses sealt kiiremini minema pääseda. Ei ole lugu, lubab vihmast ilma ka ja ongi parem jahedas neid bokse puhastada. Aga see nädal tundub üks paganama pikk nädal olevat... Mis siis, et juba on kolmapäev. Ma pean veel 4 päeva vastu pidama. 

Ainult loodan tõesti, et raha, mis mulle antakse, ei ole kellegi koopiamasinast tulnud, nagu mu litsents... 

06 juuni 2013

Juunijulmus jätkub... ja litsentsi-saaga saab uue pöörde

Täiesti hämmastavad lood ikka sünnivad siinpool...

Ma kohe jutu jätkuks alustan selle Nearco katkise rauaga (vaata eelmisest postitusest pilte), mis tookord "parandati." Eile C läks Nearcot kordetama selle sama rauaga. Siiani oli hobune boksis seist, kuna ütles, et raud ei kannata. Peab sepa kutsuma. Eile ikka ei jaksanud rohkem oodata, vaatas, et raud ikka all, läks kordega... 5 minuti pärast oli tagasi, sest hobune, kes oma mitmepäevast energiaülejääki mõnuga rahmedades välja elas, kaotas selle pooliku tüki rauast koos veerandi kabjaga... No mõistus ikka ei võta üldse midagi kinni...

Aga esmaspäeval viskasin Pavaro boksi tühjaks. Asemele panime uue puru. See puru, mida pakkidena müüakse. Oli saabunud euroalus koos 18 pakiga. Mõnus saepurulaast, kohev, kuiv, aga ei tolmanud sendi eestki. Jutt käis, et paki maksumus on 20 euri. Seega aluse eest 360 €. C ütles, et võttis prooviks, et vaadata, palju kulub, kuidas kulub... Mulle ütles, et äkki Pavaro boksi (peaks nii 3x3,5 olema vist) peaks minema kolm pakki. Ehk neli. Kahtlesin. Ikka rohkem kulub seda. Lõpuks C sai ise ka aru ja nägu läks veidi morniks... Panin 6 pakki saepuru sinna ja siis oli ok. Kui see kuiv on, siis tundub hirmus palju, aga järgmiseks päevaks juba norm. C loogika on ju see, et kuu aega peaks see saepuru seal boksis vastu pidama. Kuna rahvast oli ümberringi, ütlesin kõva häälega välja, et selle puruga ei saa nii kaua midagi teha, sest see ju ei ima sisse nagu peenike. Märga peab ikka tihemini välja vedama ja seega peab tihemini puru asemele ka panema. C siis kiitis takka. Seega ei ole midagi, et 120€ lööd hobusele alla ja kuu aega saad läbi... 

Aresel oli peenike puru boksis, sinna tahtsid ka kohevamat alust saada, panin 4 pakki peenikese puru peale. Nii juba läheb, sest alumine kiht vähemalt imab midagi, tekib kerge matt ja hobune saab rahulikult pikutada ka, ilma, et jalaga siputades põrand välja tuleb.

Järmine päev tahtis C Nearcole ka pehme puru lisada. Aga seal oli seda peenikestki põlvini. Niigi teen seal boksi puhastades kaevetöid ja kui veel 4 pakki pehmet ka otsa panna... ei ei, ütlesin, et Nearcol tuleks pool puru enne ära vedada ja siis ok.

Teisipäeval tõdesin, et see laast on ilus ja pehme küll, aga ikkagi on sellega mõningad agad, mis isiklikult ei meeldi. Näiteks hark ei sõelu junne laastude vahelt ilusasti välja, laastud on täpselt nii palju suuremad, et ei kuku hargiharude vahelt ilusasti välja. Teiseks jääb see saepuru väga hästi pindede külge ja neid tuleb maru kaua harjata, enne kui pinded puhtaks saab. Ja loomulikult lausa haakub see laast hobuse sabasse. Ja kuna C igapäevaselt ei kasuta pihustatavat palsamit, siis on neid sabasid ja lakkasid üsna kole puhastada...

Teisipäeval juhtus veel niisugune asi, et ühel hetkel sõitis talli juurde valge mikrobuss, kust astus välja miski asjalik tädi, rääkis arusaadavalt itaalia keelt, mis pärineb kusagilt põhja poolt ning hakati koos C-ga uurima Pavarot. Elli tuli mulle mingi hetk teatama, et kas saan Elektra valmis panna ja Manuelile trenni anda, kuna saabus keski tundmatu vet-olevus Pavarole ja keegi ei tea isegi miks. No ilmselgelt selle lonke pärast, mida ma ka siin mainisin.

Tädi tegi lonkeanalüüsi seal ja lõpetuseks tõstis ka röntgeni aparaadi bussist maha. Nii tore oli näha, et siia ka mõni selline vet ära on eksinud. Ja no ilmselgelt oli ta kusagilt Põhjast pärit, kuna ta oli äärmiselt tähtsa olekuga ega ei pidanud vajalikuks üleliigseid inimesi tervitada... Ning kui ta Cicciol seda.. plaati hobuse jala taga palus hoida ja kui Pavaro oma jala puualuse pealt tõstis ning plaat talli põrandal ümber kukkus, hõikas ta: "Cazzo, cazzo, cazzo!" (tõlkes: "Meessuguorgan, meessuguorgan, meessuguorgan!") ning pildus silmist sädemeid lähedalolevate inimeste pihta... See tekitas kuidagi nii koduse tunde :D 

Mind oleks huvitanud, kui palju siin sellise teenuse eest ka raha küsitakse. Aga ei hakanud Ciccio käest midagi küsima. Kui ise ei taha rääkida, siis mis ma ikka teise rahakotis veel sobran.

Ahjaa, pärast Manueli trenni, kui tallis olime ja elektrat puhastasime, nägin Arest talli poole kappamas. Elli jälle kukkus. Seekord lonkas veidi ja sai puusa pihta mingi matsu. Aga see pole enam uudis...

Koju sain aga temaga. Kahekesi autos olles küsisin temalt ilusasti viisakal toonil, et mis värk sellem inu patentega (see kaart, litsents, kindlustus) siis on, et ikka veel pole minuni jõudnud.. ? Elli siis pööritas natuke häbenevalt silmi ja ütles oma armsal kahetsusttundval toonil:
"Ei ole midagi selle kaardiga. Asi on minus... Mina unustan selle sulle tuua koguaeg. Tead, ükskord ma unustasin oma arvutit ka nädal aega talli tuua, et C emale ühte tähtsat asja näidata. No lihtsalt täitsa tuulepea olen. Ma panin ükskord isegi meelespea oma telefoni ja siis ka unustasin selle kaasa võtta, sest mu ema tuli ja küsis, kas ma saaksin seda teha ja ..." ... siis mu vennal oli jälle paha ja siis mu koer tuli tuppa ja sõi mu lihatüki ära ja mul olid käed rasvased ja siis tuli üks mees sooja vee asja parandama ja ma pidin üldse temaga minema ja pärast jälle unustasin ära ja siis mu naabri kass sai ka pojad ja linnud juba ka laulavad ja näe soojaks pole ikka läinud...
"Aga teeme nii, et homme hommikul teed mulle vastamata kõne ja kui ma su nime oma telefonil näen, siis ma ikka võtan selle kaasa talli."
Mina siis vastu: "Või... Me võime veel ühte moodi teha. Et sa tavaliselt õhtuti oled kodus ikka jah? Et ma näiteks tulen õhtul ja võtan ise selle kaardi su kodust?"
Elli: "Jah! Nii võib ka. Teeme siis nii, et kui ma selle homme hommikul ise maha unustan, siis õhtul tuled läbi ja võtad ise... "
Hmm... Miks ma täna õhtul kohe ei võiks minna.... Olgu, Elli, mängime siis veel natuke...

Eile hommikul tegin nende mõrudate mõtete kõrvale rullbiskviiti. Esimest korda elus tuli biskviit välja nii, nagu tulema peabki. Sain ilusaid magusaid kirsse ka ja nii ma need koos toorjuustu-rikotakreemiga üheks rulliks kokku sättisin. Väga hea sai. Ja kui juba Carmelo mu biskviiti kiitis, siis võin päriselt ka uhke olla :)

Aga eile tallis tegin bokse tasa ja targu... Saabus Elli. Teatas mulle kohe, et unustas jälle mu kaardi maha. AGA ta läheb koju tagasi mingi hetk ja siis tuleb uuesti talli ja üritab selle ikka kaasa võtta... Pärast minnes ütles Sabinale, et läheb oma ema töö juurde... Mina siis tuletasin meelde, et ta peab midagi mulle ka tooma... Noogutas mulle ainult ja kadus. Kui tagasi tuli, ei hakanud ma midagi küsima... Teadsin ju, et ei ole võimalik mulle tuua midagi, mida tal ei ole... Aga võta näpust... Ta tuli vaikselt mu juurde ja teatas, et ta tõi mulle litsentsi ära...Vahi värki..

Andis selle mulle teiste tegevuste käigus tallikoridori vahel üle, ise ruttu Filippoga Cicciole järele minnes... Ma siis uurisin seda natuke ja minu kõrvale saabus ka Luisa, kes tallis oli ja hobusega lõpetamas. Luisa oli sel üleandmise momendil oma auto juures. Otsis mulle üht valuvaigistit. Kui saabus, näitasin talle oma kaarti. Ta vaatas ja tegi suured silmad, et kuidas on võimalik, et selle uuendamise kuupäevaks on märgitud 13.04.2009 ? Ja minu nimi puha Ä tähega kirjutatud ja... Oh seda nalja küll. Mina ei küsinud Ellilt enam midagi. Teate, mul nii siiber sellest lasteaia tsirkusest seal...

Üks vahva lugu teile veel muidugi. Kuna ma hetkel natukene invaliidistunud olen ja mul selg valutab alates mingisuguse saepuru koti tõstmisest juba mõnda aega tagasi, siis tööd tehes on natuke nadi olla ja närv jala sees tuikab. Selle tulemusena kõnnin naljakalt ja ei saa rahulikult kummarduda. Kõik näevad, küsivad, oi, Maarja, mis nüüd juhtunud on. Sellega asi piirdub. Mulle tegelt ei meeldi, kui igaüks talli vahel sellise küsimuse peab esitama. Aga tegelt natuke meeldib ka, sest mida kõvema häälega nad küsivad ja mida rohkem C seda küsimust kuuleb, seda põnevam mul jälgida on. Aga ilmselt kõik arvavad, et C on juba kõik endast oleneva andnud, et ma ennast ikka paremini tunneksin, sest kuidas muidu ma seal talli vahel ringi jooksen veel.

Kuni eile saabus talli Piero, kes teba, kuidas mina asjadest arvan ja kuidas C asju ajab ja kes ei karda kõva häälega oma arvamust välja öelda. Nägi mind, küsis, et mis mure mul on, vastasin, et ei ole hullu midagi, selg veidi valutab.. Piero vastas: "Ja teed tööd? Sa pead puhkama! Niimoodi rabeledes ei lähegi see mööda ju."
Ciccio oli pesuboksis, kuna kuulis Pierot midagi rääkimas, küsis, et mis asja.. ?
Piero Cicciole: "Tal selg valutab ja hüppab siin ringi? Puhkama peab minema, muidu ei saagi terveks ju."
Ciccio Pierole vaikemal häälel: " Jah... No nüüd ta läheb arsti juurde, Elli ema saadab visiidile..."
Piero: "Aa..."
Mina mõtlen - mida kuradit ma just kuulsin ?
Pole keegi minuga poolt sõnagi mingist arstist rääkinud, mingist visiidist... Tahtsin küsida, et päriselt, lähme arstile või ?

Sa oled nii lammas, et sa võtad talli tööle tüdruku, ilma tegemata tervisekindlustust, ilma tegemata mulle seda paganama litsentsi, mis on ka kindlustus tallis toimuvate õnnetuste puhuks. Nähes, et inimesel on ilmselgelt valus, ei paku sa päeva jooksul kordagi, et puhkaks natuke; küsid kahe ja poole nädala jooksul kaks korda, kuidas enesetunne on... ja siis, sa ****,  valetad veel teisele inimesele minu nina all näkku, et ma lähen arsti juurde. Vot, kui ma siiani kannatasin neid asju ja mõtlesin peas vabandusi välja, miks sa, kulla Ciccio, nii loll võid olla, siis nüüd panid ikka küll mõnusalt pange.

I-le pani ta veel täpi peale ja punkti ka lõppu, kui mind koju viies ütles, et näeme siis homme jälle. Vot ei näe, kodus olen. Puhkan. "Aa, no ok, näeme siis reedel, ilusat õhtut."

Hämmastav... aga selle kaardi kohta ütleks veel nii palju, et ma sain kaks pilti kehtivatest kaartidest, mille kättesaamisega pole inimestel probleeme olnud. Lisan pildid siia ka. 

Erica kaart, Rendese ratsakeskuse kaudu

Andrea kaart, C.I. Green Village
minu kaart, samuti C.I. Green Village kaudu välja antud
On huvitavaid sarnasusi minumeelest kahel eelmisel kaardil. Näiteks nende kleeps ei ole kääridega välja lõigatud, Green Village omab aga minu ja Andrea kaardil erinevat registrinumbrit. A Lucica oma minu kaardil teisiti kirjutatud, aadress pole kahes reas, nagu aadressi vormistamise nõue tegelikult ette näeb, mu nimi on kirjutatud Ä tähega, mida itaalia keeles ei eksisteeri ja puudub "N. Tessera" juurest see väike numbri märgike, mida mu klaviatuur ei oma. No ja loomulikult see, et sinna 2009 kirjutatud on. Lisaks sellele on mu kaart silmnähtavalt varem kasutuses olnud, kriibitud ja vana kleepsu mahanühkimisest jäljed näha (sest originaal kleeps paistab olevat ka pikem).

Ma enne uurin tõe välja, kui uusi valesid kuulama lähen, miks see kõik nii on.

Muidu on nii, et sel nädalal 2 tööpäeva ja siis arvatavasti 5 veel. Ning saab puhata. Ilm on ka soojemaks läinud, ning kui puhkus hakkab, lähen mere äärde (: Ja tegelikult olen ma juba praegu rahul ja õnnelik, sest see jama saab kohe kohe läbi ja ma ei pea ennast mingitest troppidest üldse mõjutada laskma. Tean ,et mul on siin olemas ka mõned inimesed, kelle peale rohkem loota saab, kellega päriselt tore aega veeta on ja kellega ei pea sa-meeldid-mulle-ka mänge mängima :) Üleüldiselt võiks selle kokku võtta lausega... Non me ne frega un cazzo!

02 juuni 2013

Juunikülmus, juunijulmus

Kolmapäeval tallis tegin boksid ja pärast pesin Elektra. Manuel käis üle kuu aja sõitmas jälle. Elektral lõikasin lakka ja saba, ta nägi nii õnnetu välja juba. Seppa on ka vaja, ma ei tea, kuidas need tema kabajad koguaeg nii hirmsad on.

Õhtul käisime tüdrukutega söömas. Kõik asjad, mis seekord tellisin, olid pretud või õlis küpsetatud. Suupistest magustoiduni välja. Aga see magustoit oli niii hea ja niii kahjulik :) Õlis küpsetatud puuviljad karamelliga. Pirni, ananassi ja banaani lõigud. Mmm...

Neljapäev oli vaba. Homikul käisin väljas, baaris ja Metros poes. Kodus koristasin ja puhkasin niisama. Õhtul käisime jäätist söömas.

Reedel tegin boksid, sel ajal saabus Elio. Kui lõpetanud olin viimase kolme boksiga, siis alles Elio läks sõitma. Kui tagasi talli jõudis, pesin mina Nearcot ja C pani Arest valmis. Aga pärast sõitu hakkas Corinto jalaga kraapima ja närvilisi liigutusi tegema, vahtis kõhtu, näris hammastega ja viskas pikali. No ei ole võimalik ju... Jälle tiirutas. Kuigi oli boksi teinud ühe hunniku! Pärast sõitu. Ja pärast sõitu sellised tunnused. Kõhtu hoidis üleval, krampis. Ja siis tuli C jutuga, et NÜÜD, Elio, näed, mis juhtus, aga meil pole rohtu ka, seega pead poodi minema või veti kutsuma...

Neljapäeval oli ta ka tallis käinud ja C oli ussirohust rääkinud. Elio ütles: "Jälle peab andma? Ma alles eelmine aasta ostsin..." Palju õnne, noh...

Seega nüüd rõhutati, et kui vet.apteeki läheb, ostku kohe ussirohi ka. Pidi tooma Finadyni, selle pudel maksab siin 54€, aga C saab soodukat, miski 30-ga saab kätte. Ussirohi 20 €. Elio kehitas õlgu ja mossitas, et nii palju raha läheb sellele hobusele. Aga kui ta kiiresti üritas jalgu pesta ja nägi, et hobune tahab pesuboksis ka pikali visata, siis tekkis tal lausa mure. Küsis Ellilt (sest C hobusega platsile läks): "Äkki Maarja saab hobust pesta ja vaadata ja ma siis lähen rohtu tooma?"
Elli esimest korda ütles üsna kurjal toonil: "Vaata, Maarja on hõivatud Nearcoga, C ratsutab ja mina pean minema ka sõitma. Mitu korda me sulle ütlesime, et pead rohu tooma? Sellepärast pididki enne ostma, et selliseid olukordi vältida. Nüüd mis saab? Näed, vajad teist inimest, kes hobust jalutaks. Nii ei käi asjad."

Elo lükkas saba jalge vahele ja pani hobuse boksi, seal oli Ciccio isa, kes muidugi hobust jälgis ja püherdada ei last. Elio kihutas Cosenzasse. Kui Nearcoga lõpetasin, võtsin muidugi Corinto ja läksin teda korde peal jalutama, ajasin takka, et jookseks ka. Kui traavis juba korralik samm tuli, hakkas kõhust sellist marudat loksumise häält tulema ja hobune jäi koheselt seisma. Tegi junne ka, aga pärast seda ei muutunud midagi, tahtis peagi jälle püherdama heita. Lõpuks Elio saabus. Tänas, et ma hobusega tegelesin. Aga kas mees ostis Finadyni ? Ei, miski muu odavam valuvaigisti oli. Ja kas mees ostis ussirohtu? EI. Täielik ....

Hobune sai süsti, rahunes maha, seisis seotult boksis mõnda aega ja oli ok. Õhtul hiljem sai natukene heina ka, sest muidu sööb ta öösel boksiukse eest ära. Ja endiselt ma kardan, et sel loomal on ussid. Aga ei tea ka, ei ole varem kokku puutunud niisuguse loomaga. Millest nii sage tiirutamine... ?


Eile oli 1. juuni. Teate küll ju, jooksite kõik lühikeste riietega ringi, sest õues oli soe, päike paistis. Meil siin oli aga hommik külm. Päeval tuli päike välja nii 10 minutiks, siis oli hea soe. Sai pusagi maha võtta. Aga pärast hakkas sadama. Korralikult ikka. Ja õhtul oli 15 kraadi, tuul ka. Kole. Terve nädal on niisugune jahe ilm olnud. Ei mingit päikest, pilves ja külm. Päeval nii 18 kraadi sooja, aga see ei ole üldse soe. Kohalikud on hämmingus, sest tavaliselt on nad juuni alguseks juba ujumas käinud, aga seekord mitte. Ma loodan, et kahe nädala pärast tuleb ikka korralik suvi tagasi... Tahan ka päikest saada ja ujuda.

Aga enne vihmasadu käis sõitmas Elli Aresega. Olen vist öelnud, et Ciccioga Ares enam ei pukitagi, hüppab täitsa nunnult ja rahulikult ka ja täitsa ok hobune. Siis läks selga Elli. Kes siiski juba kukkus ükspäev, kuna Ares pukitas. Eile Ares tegi korra ühe puki, aga seda ilmselt seepärast, et Elli midagi sassi ajas ja pärast takistust ootamatult suunda vahetas ja Arest ajavad sellised äkk-liigutused pöördesse. Siis pidi Elli hakkama süsteemi hüppama. Enne üks lattaed, siis süsteem, sirge peal. Aga.. No Elli ei ole oma istakuga veel valmis hüppama. Ta.. Teda polegi seal sadulas õieti. Ta on nii ette kaldus ja krampis ja käed pulkas, et ma ei saa aru, kuidas ta seal seljas üldse on. Ciccio ei seleta ka muud, kui ülat taha hüppe ajal, et ta ikka päris ninuli ei kukuks ja kõik. No aga kui sa sõitja ei ole ja hobust takistuseni ise ei vii, siis hobune hüppab sealt, kust tahab ja Elli lihtsalt reisib kaasa. Ares tegi aga süsteemi esimesel takistusel kauge tõuke, seega vahe läks sassi ja teisel takistusel tuli kokku mingi iks hüpe, ent Ares pingutas tegelikult ilusasti, ei ajanud maha ja päästis hästi. Elli logises sadulas, aga seekord jäi selga. C siis seletas midagi uuesti ja järgmine ring tuli samamoodi... Süsteemist välja hüpates tegi Ares justkui kohapealt tõuke, Elli ilmselt oli valmis, et ei hüppa või jooksevad takistusse sisse, aga Ares jällegi päästis, hüppas, puhtalt ja Elli jäi räigelt maha, lendas sadulast välja, istmikuga hobuse kaelale, tegib paar sammu pärast takistust niimoodi, kuni Elli ikka alla libises. Aga libises pahasti, sest kukkus hobuse esijalgade ette. Vaatepilt oli kole, aga seekord läks ikka mega õnnelikult. Kuigi kabi riivas Elli pead ja kui tüdruk püsti tõusis, oli pool nägu verd täis. Räägime siiski näost, sealt tuleb palju verd. Elli ei saanud midagi aru, ta ütles, et kõik on ok. Aga meie näod, C, Paolo ja Alessandra... Elli ehmatas seepärast ära. Tegelikult läks hästi, sest tabamus oli vaid ühele veresoonele, millimeetrine auguke ja kõik korras... C tegi paar tiiru Aresega ise ja olid lõpetanud. Hobune oli ju tubli. Elli on see, kes pole valmis.

Kui Aresega lõpetanud olin, andis C Alessandrale trenni, kes ka oma uue hobusega hüppas. Alessandra on aga täiesti vastupidine Ellile. Tal on ka igasugu hüppeid ette tulnud, kuna ta ka väga oluliselt ei oska mõelda, mida ta sela hobuse seljas teeb, kuhu minema peab... Aga tal on üsna hea istak ja ilmselt tajub hobust rohkem. Hüppe ajal oskab ta ka hobusega hästi kaasa minna ja mingi väega saab ta ennast alati sadulasse tagasi või kukub kuidagi väga stiilselt, sest haarab end alati kusagilt kinni.

Mina panin Nearco valmis, viisin platsile ja jalutasin, kuni C Alessandraga lõpetanud oli. Nearco sõidab ka uue sadulaga. Asi aga selles, et uue sadula tripid on lühemad kui vana omad, ent sadulavöö on Cicciol ainuke. Kõigile hobustele. Nearcole panen ühelt poolt esimestesse aukudesse ja teiselt poolt jääb 10 cm puudu. Kummiga vöö. Tavaliselt Paneme C-ga kahekesi kinni. Ma sikutan ühelt poolt ja hoian sadulat paigal. Ta siis kinnitab pannalt. Aga eile mingi väega panin ühe pandla ise kinni. Teist enam ei jaksanud. Aga näha on ju, et sadulavöö on lühike. C ütles platsil, et ei ole midagi, ta seljast venitab veel kolmandasse auku. o.O Vot siis tegin suured silmad.

Nearcol on esimestel kapjadel all alumiiniumrauad. Teist kuud, kui mitte kolmandat kasutuses. Kahe kilbiga. Sõitma minnes olid rauad korras, kaks kilpi alles, kõik ok. C hakkas eile hüppama. Kuna pealtvaatajaid ka oli ja Luisa-Piero samal ajal platsil, pani mees ikka korralikult hullu jälle. Ikka nii pool sammus 140-150 lattaedu oli vaja paugutada. Üks okser ka, millel laiust oli jälle omajagu, aga seekord ma ei mõõtnud. Kõrgus oli ka normaalne, vast 120. Siis aga ütles, et paneksin lattaia, tõstaks 2, tõstaks 4, tõstaks 3 ja nii see latt mulle õlani oli. Nearco oli tubli. Väga tubli. Uskumatu tegelt, kui tubli peab hobune olema, et niisuguseid kõrgusi täiesti x nurga alt hüpata.

Kui lõpetanud olid, siis C jalutas natuke ja ma nägin ,et esimene raud ikka päris korras omadega pole. Üks kilp oli kadunud ja raud oli laiali vajunud.... Vot sellist asja ma näen esimest korda, et raud all katki hüpatakse... Tegin pilti ka. 


Julm värk. Aga tegelikult veel julmem on see, et C võttis pärast haamri, koksis selle väljaulatuva osa kabja alla tagasi, lõi ühe naela ka sinna sisse ja ütles, et niikuinii tuleb sepp kutsuda...

Aga üldiselt lähevad mu kaks viimast töönädalat nüüd lõbusamalt, sest tallis on raadio ja kui ma mingit jama kuulata ei taha, siis laulan mõttes laule kaasa... :)

Ahjaa, eile oli Marlon ka Ladyga hüpanud veidi. Kui ma Elli kukkumise järel Arest jalutasin, siis jalutas mees platsile ja hakkas oma takistust mõõtma. Seisis kõigepealt kõrvale ja vaatas, kas põlveni on. Siis võttis mõõdulindi ja pani kõrvale. Ma pärast mõõtsin ka üle. 50 cm oli. (: