30 juuli 2012

Ai

Hommikul oli valus ärgata, valus pesta ja valus riidesse panna. Tallis oli valus riideid vahetada ja hobust valmis panna. Natuke oli valus ratsutada ka ja tagasi tulles oli valus autos istuda. Sest ma sain PÄIKEST! Selg oli see koht, kuhu ma oma jogurtit ei ulatunud plätserdama, teised kohad pole valusad, aga punased ikka. Nägu on ka punane peas nagu vähil. Aga ei ole hullu, järgmine kord olen targem, kui päikse kätte lähen. Siinse päikse kätte.

Palav oli ka täna. Esmalt kordetasin Arest, siis pesin, siis tuli see perekond. Angielo, Francesca ja Nichole (kirjapilt kaheldav). Kuna hommikul käis sepp ja tegi lausa KAKS hobust ära (Ares ja Rosita), siis said nad oma hobusega täna ratsutada. Mõtlsin, et olgu, panevad oma hobuse valmis ja lähevad.. Aga Elli ütles mulle, et kas saan hobuse ära tuua...

... kas saan hobuse ära puhastada, kas saan hobuse valmis panna. Kas saaksin hobust ka ette kordetada. Eks ma ikka saan, teen mis mulle öeldakse, sest töötan siin. Aga tekkis lihtsalt küsimus, et miks nad ise ei tee ?

Elli pani samal ajal Elektra valmis, kui ma kordetasin Rositat. Rosital on vähemalt mõnus lahtine liikumine ja paistab päris tubli hobune olevat. Itaalia sporthobune, kelle ... põlvenmiss on täisverelist, aga isa oli vist teadmata.

Kordetasin ära, läksin vaatasin Elektra üle, aitasin täna Elli selga, kuna C ei tahtnud, et Elli täna ilma ratsutamata oleks. Elli sõitis, siis sõitsin mina, natuke traavi, natuke galoppi, siis läks hobune lõpetuseks lapsega kordele, kuna Rositaga sõidavad ainult isa ja ema. Kui sõidu lõpetasin tulin Rositaga pessu, pesin ta ise puhtaks ka ja omanikud vaatasid kõrvalt. Pärast rääkisid Ellile, et ma olen ikka nii tubli ja puhastan ja pesen hobust hoolega jne.. jne.

Vot. Tallis leidsin kaks hiirepoega, suht vastsündinud, olid seina seest välja kukkunud. Näitasin kõigile ära, siis tõin kassipoja ja see sai väikse suupiste. Pärast püüdis kuskilt teine kassipoeg ka hiire. Neid siin ikka jagub. Ma tapsin ka ühe ära, ta oli riietusruumi seinakatte all, aga see paistab poolenisti läbi, seega vajutasin selle hiire lössi. Teine oli ka, selle lõin uimaseks ainult, pärast oli minema jooksnud.

Homme hommikupoole lähme vist üht korterit vaatama. Loodan et on ilus ja korras ja pole väga kallis, sest asukoht on parem kui sellel siin. Eks näis. 

Aa, ja Luisa käis ju näd vah võistlustel. C oli küsinud, et kuidas läks.. Luisa ütles talle, et mõlemal päeval puhtad sõidud ja võitis üldarvestuses ka oma 90 cm. Ainult rosette ta talli ei toonud, need olid koju jäänud. Hommikul aga, kui sepp käis, küsis C temalt ka, et kas ta Luisa sõitu nägi. Sepp ütles, et nägi ikka, esimene päev tuli 2 takistust maha, teine päev tuli 3 takistust maha... Otsustage siis ise... 

29 juuli 2012

Päev meres ja mägedes

Nii, alustan siis algusest ja üritan mitte väga pikale venitada.

Hommikul üritas Costantino mu kodu leida, aga GPS pani väheke puusse, sest mõned km eemal on sama nimega tänav. Igaljuhul sõime hommikust ja kohtusime minu juures Ciccio, Elli ja C õe Mariaga. Asusime Paola poole teele.

Kuna hommikul oli palju rahvast, olid tasulisel alal mereäärsed kohad ära võetud ja saime koha baarile lähemal. Alustuseks tegime meres tiiru. Paola rand ei ole just ilus, olgem ausad, eestis on ka ilusamaid rannajooni. Siin puudub liiv, on väikesed kivikesed, mis olid päikesega nii kuumaks köetud, et palja jalu seal peal kõndida ei kannatanud. Põletasin endale talla alla vist villi, kuna liiga kaua ühe koha peal seisin.





Suurest vaimustusest, kui eelmine kord hilisõhtul vett sain katsuda, kiirustasin ka seekord mere äärde. Aga oi üllatust. Kui päeval ikka 40 kraadi sooja on, siis see merevesi on üks ilgelt külm asi. Ilmselt on välistemperatuuril ja veel nii oluline vahe, et vesi tundus väga külm. Ei, ujudes ei olnud hullu midagi, sest siiski oli see läbipaistev ja helesinine, kergete lainetega ja megasoolane, mistõttu sai lihtsalt vees vegeteerida ilma ujumata. Supermõnus!

Siis võtsime päikest natuke, sõime ja lebotasime. Ilm ei tundunud nii kuum midagi, dušš oli ka lähedal, seega sai ennast vahepeal kasta ja siis päikese all või varjus edasi istuda. Ma nagu ei tundnudki, et see päike väga hull oleks, panin ikka päiksekaitset ka, aga... Noh. Võttes ära oma oranžid päevitusriided, tundus nagu oleksin valged pikud selga pannud...

Igaljuhul C, Elli ja Maria läksid varem ära, et minna talli. Kuna minul vaba päev, jäime Costantinoga veel natukeseks, siis pakkisime asjad ja läksime jäätisebaari. Täitsa lõpp, kui suur jäätis antakse 1,5 € eest. Jama oli ainult see, et väljas oli nii kuum ja pidin seda meeletul kiirusel sööma, et sellest mitte ilma jääda. Aga kohalik pehme jäätis on ikka üle kõige. Ja kui palju erinevaid maitsevalikuid... Vahvel võiks olla ainult selline nagu Eestis, aga jäätis ise on mega!

Jalutasime natuke mööda tänavaid, kobisime autosse ja sõitsime mööda vana mägiteed Cosenza/Rende poole. Tee peale jäi huvitavaid asju. Esiteks mäed. See kurviline mäest-üles tee. Männimets. Sõjaaegsed .. varjundid. Joogikohad, kust tuli puhast ja külma mägede vett. Lehmad, kellel kaelas suured kellad. Veel kurve ja ilusaid vaateid... 








Justkui tseen filmist, kus vanad targad mehed arutavad maailma asju mägede puhta vee ja pühaku pildi juures (mis jäid kaadrist välja)

Joon mägede värsket vett


Koju jõudes avastasin, et olen ikka natuke palju seda päikest saanud ja hapukoore olematuse tõttu tõmbasin maitsestamata jogurtit punastele kohtadele peale. Loodan, et nahk jääb selga.

Õues, maja ees nägin, kuidas sisalik mingit putukat taga ajas ja ta kätte sai. Milline toiduahel. Sitikas sisalikule, sisalik kassile, kass.. sööb krõbinaid ka. :) Mõni hetk hiljem kaklesid mu trepi kõrval kaks võõrast kassi. Üks oli täpselt sellist värvi nagu mulle meeldib - vesihall. Eile õhtul nägin jälle prussakat õues. Rõve rõve rõve. Tapsin ta ära. Pärast seda nägin üht elukat veel... Nemad ütlevad siin tema kohta salamandra. Ehk siis salamander ? Sisalikulaadne, keda on tegelikult väga mitut liiki selle nime all. Kes on väga erinevat värvi, olen näinud valget ja rohelist, suurt ja väikest, neil on natuke lühem nina kui sisalikul, kerelt võivad olla aga priskemad ja püüavad toitu keele abil. (Mulle meenub "Rapuntseli" film, kus Rapuntslil oli selline roheline tegelane alati endaga kaasas)

Olgu, mina lähen nüüd omale süüa tegema. Üritan ilusasti tududa ka, homme ju jälle tööpäev (: Kõike kaunist teilegi ja tehke ikka plaane, et mulle siia külla tulla ! (:

Mõnus hommik, mõnus trenn ja mõnus õhtusöök

Täna avastasin, et Ruilas toimuvat Rahvuste Karikat saab jälgida otse-ülekandena. Küll ma olin õnnelik. Tassisin läpaka õue, varju, seal on parem levi, sirutasin oma koivad päikse kätte pruunistuma ja tundsin ennast nagu Ruilas (: Kahju oli ainult sii, kui avastasin, et minu aja järgi hakkab GP sõit kell 15.00 ja mina pean 15.30 talli minema. Siim sõitis ka GP-d ja tahtsin näha. Siis saatis Elli mulle sõnumi, et ta jõuab kell 17.00 või hiljem. Jess (: Vaatasin ära GP ja ümberhüpped. Väga põnev oli. Homme on ka, aga homme ma ei näe...

Sest homme hommikul üritab Costantino minu maja üles leida, toob mulle sarvesaiu ja sööme hommikust ning ootame siis Ellit ja Cicciot, et koos Paola randa ennast sättida. Loodan, et ma homme ära ei sula/põle. Aga saan ennast vähemalt sellesse soolasesse vette kummuli visata, kui asi väga tõsiseks kisub. Panen oma digika aku laadima, et teile rannast pilte teha. (Mis muideks pole väga ilus, aga Paola on kõige lähemal ja mugav)

Täna läksime Elliga talli, C lõpetas Nearcoga platsil ja ootasime, kuni hobune kuivand oli. Õues oli lihtsalt nii palav, et ei saanud sõitma minna. C on nagu väike neegrike, tema võiks sõita ja hüpata 50 kraadiga ka vist.

Mina puhastasin Arese, Elli läks täna temaga sõitma, tegin pilte ka. Pärast Ellit sõitis C ka natuke galoppi, sest C-le räigelt Ares meeldib. Saan aru ka, sest hobune on tõesti väga hea. C istub natuke paremini ta seljas ka kui näiteks Nearco või Mendieta seljas.

Seejärel panin valmis Elektra, sellele väiksele tüdrukule, kes nüüd trennis käib (ja kelle oma hobune ka siin on, aga miskipärast nad ei sõida nüüd temaga.. Ahjaa, ta ootab ka seppa. Jälle see sepp). Tegid kordel sammu ja natuke linta-lönta traavi, aga pärast seda on mul mõnus selga minna, kuna hobune on juba soe ja valmis enda jalad kõhu alt natuke välja ka sirutama. Elli tegi pilte ka.. või vähemalt üritas, aga kuna päike kadus, siis ilmselgelt oli digikal jälle vale programm ja ühtegi pilti ei tulnud. Vaid ähmased udukogud, kus ma aimatavalt hüppan. Või noh, ei hüpanud. Ma täna galoppi ei teinud. Traavis väike harjutus, kus algul olid kavaletid ja siis miski 40 cm kõrge latt. Pärast seda tekkis latt, väike rist, latt ja 50 cm lattaed. Suht nunnu ja Elektra oli päris hea, üritame tegeleda sellega, et teda rahulikumalt takistusele peale saada, aga noh. Mul on selle jaoks oma arvamus. Samas oli täna parem, ka mu istak oli sirgem ja sain hobusega paremini hakkamaa. Neist udustest piltidest nägin vaid, et ma ei oska hüpete ajal oma kätega midagi teha. Kui traavis ja galopis olen juba enavähem saanud käed otseks ja küünarnukist pehmemaks, õlavarred enda kõrvale (vanasti olid mul karukäpad randmest ja küünarnukid käisid külgedele laiali), siis hüppe peal lükkan küünarnukid ikka laiali nagu sitavares.. ehk lennuvõimetu lind.

No mis seal ikka, pean selle C-le järgmine kord selgeks tegema, et ta mulle seletaks natuke. Oleks vist õige aeg hakata temalt ka nõu küsima. C jäi seekord mu hüppekestega rahule muidu. Pildilt nägin ka, et mu selg oli sirgem ja jalad polnud nii ees, seetõttu oli mul parem tasakaal ja püsisin seljas kindlamalt. Lõpetuseks tegin täisistakus traavi, kus üritasin ennast hästi lõdvaks lasta ja sügavale sadulasse vajuda.Vist toimis, sest hobune tuli seljast pehmemaks, tundsin seda esimest korda. Tasapisi hakkas ka ratsmesse tulema, kui rohkem peale sõitsin. Paraku ei ole mu jalad ikka nii tugevad, et võiksin lõdvestatud istakuga hobust rohkem ratsmesse sõita, ilma et krampi lähen ja säär omal kohal püsiks. Pole hullu, harjutan veel.

Lõpuks pesin Elektra puhtaks, panin talle tõrva kabja alla (profülaktika mõttes) ja saatsin boksi. Kõik. Vahetasin riided ja asusime iga-laupäevasele õhtusöögile koos C vanemate, venna ja vennanaisega. Mulle meeldivad laupäeva õhtud seal. Saab head süüa, räägitakse erinevatel teemadel, saab parimat veini ja on lihtsalt lõbus. Pealegi avastasin täna, et saan päris palju juba nende jutust aru. Jaajaa.. päeva parim osa oli, kui sõidu ajal C hüüdis üle platsi Ellile itaalia keeles: "Elli, ütle Maarjale, et ta tuleks nende lattide peale nüüd täisistakus!" Mina hüüan teiselt pool lattide poole sõites itaalia keeles: "Jaa, ma sain aru!" Cicci oli jälle nii õnnelik, et ma aru saan :) Üldse ta nimetab mind juba itaallaseks, kuigi mul on nüüd rääkima ka vaja õppida.

Brunella uuris täna, et mis on Eestis ilusat, eripärast või miks seda külastada. Milliseid inimesi Eestis kohtab jne. Teate, see on nii raske koht alati. Mul tekib küsimus endal ka, et no miks pagan te peaks küll Eestisse tulema, kus on inimesed, kes ei naerata, on kadedad ja mõtlevad ainult enda heaolule. Te võite küll mõelda praegu, et see pole tõsi, kuid saate aru sellest alles siis, kui olete nii sõbralikke ja abivalmis inimesi kohanud, nagu Calabrias. Just Calabrias, sest põhja pool on inimesed külmemad ja rohkem "eurooplased".

Aga ütlesin, et Eesti on nii teistsugune. Kõige lihtamate asjade poolestgi. Nagu see, et meie võtame toas välisjalanõud ära. Nad küsisid, et kas nagu Jaapanis või Hiinas..? Ma ütlesin, et neil ilmselt on mingi religiooni põhjus või kes teab mis, aga meil on see puha praktiline, sest õues on must ja toas peaks ikka puhas olema. Wao. Õige! Nüüd tahavad kõik Eestisse tulla, sest meie toa põrandad on puhtad. 
Muidugi ütlesin, et parim asi on loodus ja metsad ja värske õhk ning privaatsus. Taaskasutus. Puhtus. Ja inimesed on ka välismaallastega sõbralikumad. Seega võivad nad tulla küll. Veel lisasin, et meie söömiskultuur on palju erinev ja just seetõttu, et sööme tavaliselt ühe eine ja ühel taldrikul kõik koos. Mitte alustuseks pasta ja pärast salat ja siis liha ja kõrvalt taldrikult ampsame kartuleid kõrvale. Üritasin seletada, et palju on minimalistlikkust just meid mõjutanud raskete aegade tõttu. Ühtäkki tundsin ennast nii targana... (:

Aga ei, ma nüüd poen oma linade vahele (see väljend on leidnud tähenduse), et hommikul vara ärgata ja oma sarvesaia oodata. (: Homme räägin merest teile..

28 juuli 2012

Kiisudest

Tänaõhtune kiisu-rünnak inspireeris mind kirjutama. Pildil pole isegi mitte pooled talli kiisud. Neil neljal on veel viies õde/vend ja teises pesakonnas on kaks poega. Siis kolm emakassi, kellest ühe pojad on veel kusagil peidus. Ja see pole veel kõik.. Kaks neist on uuesti poegi ootamas. Kui ka mitte kolmas. Seega tallis on kasse korralikult ja see on hea, sest nad püüavad hiiri, sisalike, ämblikuid ja muid rõvedadi elajaid. Samas on neile toidu varumine üsna kulukas ja räägitakse ju, et kass tühja kõhuga jahile ei lähe.

Täna koju tulles ootas minu Kiisu juba ka ukse taga ja avastasin, et sellel on ka tited kõhus. Minu Kiisul oli  väike sabarakk kaasas täna. Pisike, nälginud ja karjuv pojakene, keda ka enne olin siin tänaval näinud. Viisin talle toitu, aga tänava serva, sest olgugi, et mul temast kahju on, ei saa ma siin mingit kassihotelli pidada. Minu Kiisu on tore ja seltskondlik, kratsib oma kirbud siia maha, püüab ühe sisaliku ja läheb oma teed, muidugi pärast seda kui on kõikvõimalikud söögipalad mult välja pressinud. Ma ei taha muidugi teada, kuhu ta oma pojad toob. Kardan, et ma pole selleks ajaks siit korterist veel lahkunud ka, kui ta nendega maha saab..

Seega.. Itaalias on kiisu-uputus. Inimestele muidugi kassid meeldivad, kuna nagu juba varasemalt mainisin, nad hävitavad suuremaid kahjureid. Võib-olla (jah, kirjutan sidekriipsuga, minule see keeleuuendus kohale ei jõudnud) on kiisudel omal väiksemad kahjurid, kuid see ei paista kedagi häirivat. Ning arvamus, et Itaalias kasse süüakse, ei pea paika. Tegin sellealast uurimust siin. Kõik itaallased, kellelt olen kassi-ampsu kohta pärinud, vaatavad, et olen ikka päris sassis omadega. Nemad seda ei tee, ei usu ega õigeks pea.

Interneti uuringute kohaselt on kiisu-eine jutt tulnud ilmselt ühest telesaatest, kus mees kassi lihast rääkis ning sellega kerge skandaali tekitas. Kirjanduses on välja tulnud ka, et Toskaana turul müüdav jänese.. või küüliku liha on raskematel aegadel asendatud salaja kassiga. Anatoomiliselt üsna sarnane.. Ju siis ka maitselt, ei tea. Ei tahaks proovida ka. Aga eks niisuguseid vassijaid leidub igas maailma otsas. Mina julgen väita, et meie siin Lõunas vähemalt kurru-nurrusid ei söö. (:


Kui nüüd natuke tõsisemalt ka rääkida, siis eile hommikul käisin Elisaga poes, püüdsime Conadist hapukoort leida, aga saali-töötaja vaatas meid juhmi näoga. Mis siis ikka ostsin vähemalt pannkoogi materjali, lootuses pühapäeval pannkooke teha.

Talli minnes pidin Menditat kordetama külgratsmetega, mis olid talle ilmselgelt lühikesed. Üritasin mainida ka, aga C arvas, et kui üks auk järgi lasta, siis on liiga pikk. No ok, ma kõigest töötan siin. Teen, mis kästakse. Hobune polnud hea, kabjad on mega pikad, esiotsal käiguvahe. C räägib, et seppa on vaja. Sepp.. Oh, ma parem ei hakka.

Pärast sõitsin Elektraga, Elli üritas C-ga rääkida, mida talle olin öelnud hobuse selja kohta. Mul olevat pseudoprobleem.. Sest hobune hüppab ja hästi ning pole nii hull kui Luisa v Piero hobune. Ok, ma siis ootan, kuni asi hullemaks läheb, sest tuletagem meelde, et ma kõigest töötan siin. Ei, muidu meil tallis probleeme pole. Kõik muu on väga super.

Eile õhtul tulin koju, et omale makaroni keeta ja korralikult õhtust süüa, kuid läksin hoopis Paolasse, merevaatega restorani õhtustama (:

Niimoodi tuldi mulle ükspäev järgi

Täna öeldi mulle, et C oli helistanud ühele numbrile, kes korterit üürib. See pidi asuma Metropolise lähedal ja arvatavasti läheme seda esmaspäeval vaatama. Noh, see on arvatavasti, pole veel kindel.

Tänased tööülesanded - vaata Mendita sõitu, puhasta Nearco, korrasta boks, vaata Arese sõitu, tõsta takistusi, pese Ares, sõida Elektraga ja pärast pese. Tehtud.

Päeva heategu - päästsin Arese sisemistest vigastustest. Elli puhastas teda, boksiuks oli lahti, ainult kett ees. See on alati nii, kui puhastamine/saduldamine käsil. Tema boksi kõrval on suur söödatünn, mille kaanele on mugav asju asetada. Elli oli sinna pannud ukse kinnituse klambri. Üks kõver tugev traadijupp, mis uksekinnitus pulkast läbi käib. Ares muidugi otsis midagi head ja virutas selle klambri sealt ära. Nägime, kuidas see ta suhu kadus ja vastu hambaid vaid kolises. Hoidsin ta suud lahti, suunaga allapoole ja pärast mõnda mäluvat liigutust kukkus klamber välja. Ares elus ja terve, mina jälle tubli ja Elli,C õnnelikud. Ma ju räägin, et Ares on vahel natuke tropp.

Muidu on vist nii, et pühapäeval lähme siiski mere äärde. Peaks Costantinoga kokku saama (kui mäletate, ta oli Benase tööandja/praktikajuhendaja, kes käis meil lasanjet tegemas ja kellega Silat külastasime), aga tööajad ei klapi. Pühapäeval olen vaba, aga tema plaanis mere äärde minna, Elli ja C plaanisid ka, seega lähme kõik koos. Jei (:

26 juuli 2012

Mis mõttes?

Ikka pean kirjutama kolmapäeva päevauudiseid. Alustuseks helises mu telefon, kus Eesti kaart sees. Lauatelefoni nr, mõtlesin, et kes teab, mis, igaks juhuks vastan.
Tel: "Tere, olen ... , helistan teile Elisast, on teil hetk aega rääkida?"
Mina: "Ei ole ausalt, kuna viibin välismaal ega taha vastuvõetava kõne eest maksta väga."
Tel: "Oi, siis küsin, millal tagasi Eestisse jõuate?"
Mina: "Aasta pärast"
Tel: "Heehh.. Selge, teile me helistame siis aasta pärast tagasi, nägemist."

No mis mõttes? (:

Seejärel läksime talli, teel rääkis Elli, kuidas Marlon oli oma haiglaskäigust teatanud. Tal oli pandud terve käsi kipsi, kuigi öeldi, et katki pole midagi ja röntgenpilt anti kaasa. Kips peab peal olema 30-40 päeva.

Nagu.. Mismõttes?

Elli rääkis, et Cosenza haigla on muidu täitsa ok koht, aga see ortopeedia (?) osakond pidi vähe mööda olema. Soovitasid Marlonil oma pilt kaasa võtta ja teise haiglasse kobida, aga noh, Marlonile pidi kips meeldima vist. Nüüd oli C-l ja Ellil plaan kuu lõpus Marlonilt küsida, kas tahab, et mina Ladyt liigutaksin.

Töö kohta nii palju, et panin täna Nearco ratsutamiseks valmis, ajal, mil C ja Elli käisid poes koertesööki toomas. Siis läksin platsile, istusin trenni lõpuni ja siis panin omale Elektra valmis. Sõitsin ja pärast seda pesin hobuse. Pesin valjad ka korralikult puhtaks ja .. oligi kõik. C pesi Nearco ja Arese ise puhtaks, Arese panid ise valmis ka. Ja siis, kui nad pessu tulid, juhtis Elli mu tähelepanu sellele, et mõlemad on natuke mudased. Nad kukkusid koos hobusega. Aah, Mis mõttes?

Ei noh, point oli selles, et plats oli ikkagi liiga libe, kuna hommikul sadas. Nagu.. Oh really? Mis siis, et päike kütab, see ikkagi kogu platsi ei kuivatanud. Aga õnnelik kukkumine oli olnud, keegi viga ei saanud ja lihtsalt vajusid lompi kummuli. C oli natuke tujust ära küll selle pärast, aga pold hullu. Muidugi... Kõike oma juttu ei lubanud ma Ellil C-le õhtul tõlkida... Ehk siis.. Elektrast rääkisime natuke.

Ma uurisin seda Elektrat täna lähemalt. Tal on sadula all äärmiselt hõre karv. Samuti on ta nahk selline õrn ja veresooned kumavad läbi. Küünarnuki tagant mööda kõhuäärt jooksevad üsna jämedad sooned ja turja peal on vana hõõrdumise jälg. Hobune on äärmiselt kuri, kui teda saduldada ja selja pealt puhastades hell. Samuti pestes on ta valmis tapma, kui sadulavöö kohta pesen. Palpeerisin ta seljalihaseid. Ta pidi pooleks nõrkema, kui tiba survet selja pikkilihastele avaldasin. Terve selgroo pikkuses oli valuaisting märgatav. Ja siis me räägime platsil, kui hobune ei taha peatuda, koha peal seista või maalatte nähes rahulikult neile peale traavida, et hobune on praegu natuke totu ja liiga tugev? MIS MÕTTES ??

Elektrat seal uurides ja katsudes tahtis kül nutt kurku tulla, et kuidas ma ka nii lammas olen ja pole seda varem uurinud. Loomulikult ei taha ta, et ma tal seistes seljas istuks ja selle mittesobiva sadula talle vastu niigi õrnasid kohti surun. Loomulikult ei taha ta seljast lõdvestuda, kui tal on valus ja tahab sirutada ainult täiesti ette-alla, ilma igasuguse kontaktita. Ilmselgelt see sadulavöö (praegu on tõesti normaalse tugevusega, käsi mahub vahele) on olnud kunagi palju rohkem pingal, mis surub need sooned sealkohav väga ebameeldivasse olekusse.Sadula ja valtrapi vahel olev katkine pehmendus ( no ikka korralikult ribadeks ühest nurgast) teeb asja ainult hullemaks.

Seega ma rääkisin Ellile oma loo ära ja mida ma arvan. Asi on ikkagi tõsine. Olen sellest ennegi mõelnud, kuid.. Viimased päevad on kuidagi eriti jamad olnud. Ent kiidan seda hobust taevani, kuna ta siiski nii koostööaldis on... Vaatame, mis temaga ette võtame.

Luisa käis ka tallis, oli kuidagi kurvavõitu teine. Ta hobusel paistab silmapõletik olevat, sealt jooksis mingit koledat sodi ja rähma, aga ei ole hullu, võtame boksist hobuse, paneme valmis ja lähme platsile, sest laup-pühap on võistlused, sõitmata ei jäta. Kui talt silma kohta küsiti, vastas naine, et vahet pole, kui ära puhastada, see tuleb kohe tagasi, parem puhastada siis pärast trenni, trenni ajal pole oluline. Mis mõttes ?

Olen siin olnud 2 nädalat ja juba on juhe koos. Samas on kõik muu ju hästi ja tore. Homme lähen Conadisse süüa ostma ja hakkan rõõmsalt pastat mugima, nagu õigele itaallasele kohane...

Ajaa, Elli ütles, et nad tegid avastuse - Eesti on Euroopa Liidu liige. Juba 2004. aastast. M.. ....? Ega ma Hiinast tule, loomulikult oleme EL-s. :)

25 juuli 2012

Natuke teistsuguseid inimesi

Esmaspäeval läksin selle väikse vihmaga siiski õue. Jalutasin selle Marconipiù-ni, või lihtsalt Marconi, ühesõnaga kaubanduskeskus, kus on McDonalds ka. Teist korda juba käisin seal, aga mäkki sisse ei läinud. Tubli tüdruk (:

Igaljuhul avastasin kaks asja. Marconi on kõige mõttetum kaubanduskeskus eales ja teiseks, me olime Marii ja Michelega sealses Trony poes käinud. Michele ostis sealt printeri või faksi vms ja meie näime igavesti suurt vedruvankrit seal jõuluajal.

Käisin paaris oes, või noh, paaris, seal rohkem polnudki neid. Kas kõik riided on nii kallid ja moekad, et kusagile neid selga ei pane või siis pole üldse midagi sellist, mis kanda sobiks. Üks poeke oli päris tühi, paistis nagu oleks lõpumüük. Leidsin sealt ühe kelidi pikkusega valge topi. Lihtne, tavaline, ilma igasugu kaunistuseta, piltideta, õlapaeltega ja suur silt juures "made in china". See oli maksnud kunagi 60€. Siis oli soodukas olnud 32€ ja esmaspäeval seisis nede topide kohal hind 10€. Pidin kassast igaks juhuks üle küsima, kas tõesti 10? Ostsin selle ära. Rohkem poodides ei käinud. Trony on ainus mõttekas asi, kui tehnikat vaja osta. Seal on kõike.  Ventilaatoritest juhtmevaba hiireni välja. Ja McDonalds...

Igaljuhul eile ärkasin normaalsel ajal üles. Sõin omale valest riisist keedetud riisiputru virsikumoosiga ja ootasin talliminekut. Ilm oli mõnus, kui päike paistis, oli soe, kui ei, siis oli selline Eesti tunne. Aga ei sadanud. Talli minnes ei pidanud ootama, kuni C platsi kastab, aga ikka passisime tühja ja rääkisime juttu. Kui laupäeval olime istunud õhtusöögi lauas, siis nägime, mis kell Luisad-Pierod ära läksid, kuigi Luisa tol päeval ei sõitnudki. Hommikul, kui C talli läks, avastas ta, et Luisa esimese võistluse pildid on seina pealt kadunud. See oli päeva teema. Et Luisal oli laupäev veidike kehv päev, siis nüüd tehti nalja, et ta rebis pildid seina pealt alla ja viskas minema. Kuidas või mis tegelikult, keegi ei tea :) Igaljuhul naljakas.

Rääkisime veel paberimajandusest.Nii palju, kui ma Elli tõlkest aru sain, siis selleks, et mind ametlikult talli tööle võtta, peab C... Noh.. Ma ei oskagi nüüd ümber tõlkida jälle. Ok, selleks, et ta saaks kõigi maksete eest tseki anda ja ametlikult palka maksta, peab ta olema selle hobuste alla kuuluva maa omanik. Point pole selles, et ta peab mingi ettevõtte looma, aga oluline on see, et tema on maa omanik. Vot nii. Praegu on maa omanikuks tema isa ja kõik kuulub isa ettevõttele, mis tegeleb põllumajandusega. Seega.. Nad tegelevad siin maadejagamisega.

Mõte on aga selles, et mina tohin siin viibida kolm kuud ilma igasuguseid lepinguid näitamata. Hiljem pean tõestama, et oman elu- ja töökohta. Kui C oma maadejagamist selleks ajaks korda ei saa, siis võetakse mind lepinguliselt tööle tema isa aziendasse. Igaljuhul mulle öeldi, et ma ei pea selle pärast muretsema ja kõik on ok.

Täna ilmselt lähme politseisse mu kohalolekut ka registreerima. See politseinik on asjast täiesti teadlik, kuid on raske selleks aega saada nende tiheda töögraafiku tõttu. 

Siis veel... Saan mingisuguse ratsutamise kaardi. Seda saab alles augusti algul, kuna see organisatsioon on puhkusel praegu. Selle kaardi saamisest 6 kuud hiljem tohib võistlema asuda. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik C selle üle on. No .. Ma ka natuke ootan, aga ma ei usu, et ma kuskile lähen. See pole reaalne.

Korteri kohta rääkisime ka, et siiski oleks parem siit minema kolida, et saaksin poodi üksi minna ja väljas käia nädalavahetuseti (seda ütlesid nemad muideks, see on väga oluline teema Itaalias). Aga nüüd tekkis Cicciol üks mure. Mu Kiisu. Et kui ma ära kolin, siis pean oma suurest sõbrast laiali minema.. Aaah. (:

Ok, tööd tegime ka natuke. Panin Nearko valmis kordele ja C, Elli panid Arese valmis kordetamiseks, siis kordetasin mina Arest ja C Nearcot. Ares on suht lahe tegelane, aga samas täielik lammas ka. Ja oi, kuidas ma ootan, et septembrist hakataks uut platsi edasi tegema. See muld on ju nii savine, et pinnas on väga libe, kui vihma on sadanud. Seepärast kordetasin selles ... kordeaias. Mis on kole lagunenud ja inetu. Pinnas on seal parem, tibake peenikest kruusa moodi asja on peal. Aga see aed on nii logu, et hobune suudaks ennast iga minut ära lõhkuda, eriti Ares. Tal peab hoolega silma peal hoidma, et ta millegi otsa ei jookseks.

Pärast sõitsin Elektraga, kes oli kaks päeva seisnud. energiat oli tal küll kõvasti rohkem, aga ta ei kasutanud seda selleks, et aktiivsemalt edasi liikuda, vaid mitte koha peal seismiseks ja ennast pidevalt värava poole vingerdamseks, õlg ees kusagile vedamiseks jne. Samuti ei suuda ma teda ratsmesse sõita noh. Kui sõidan tagant rohkem peale, tahab ta ette alla joosta küll, kuid seda nii, et tiriks mul ratsemd käest ja lükkaks nina maha. Kui eest hoian või ratset võtan, siis ta kas jääb seisma või viskab pea oma mugavasse asendisse tagasi. Kui kätt vahelduvalt lõdvestan, tunneb ta kohe, laseb kaelast alla, kuid momentaalselt ka pidurdab.

Igatahes tegin galoppi ka. Galopiletõste on niisugune, et eest peab ratsme võtma hästi lühikeseks ja selle peale tal hakkab juba mõte tööle. Kui võtad veel lühemaks ja annad säärega märguande ka, siis tõuseb, aga kael on kuskil tagurpidi. Sõitsin täisistakut, kuna olin ka videolt jälginud, mismoodi hobuse esiotsale toetuma panen, kui ise sadulas püsti ja valesti istun. Sadulasse istudes muutub hobuse kehahoid koheselt. Üritasin siis vähemalt galopis teda vastu ratset sõita, kuid sellest ei saanud ta üldse aru. Või pigem ei saanud mina aru ? Katsusin siis hästi sirgelt ja lõdvestunult seljas istuda vähemalt. Oli palju parem. Tallis C ütles, et talle meeldis mu galopiosa täna, sest istusin väga ilusti. Ehk siis, point, miks C nad kõik galopi ajal sadulasse püsti paneb, on see, et keegi ei oska muidu seal istuda ja põntsuvad vastu hobuse selga. Kui püsti oled, siis vähemalt ei tee hobusele liiga, seega mulle on vist luba täisistakus galoppi sõita antud. 

C pani Marlonile seal veidike latte ja pisikesi ristikesi.. Sõidan mina ja kuulen järsku ilget mütsatust. Marlon kukkus Lady seljast alla. Ma ei tea, viimasel ajal kukuvad kõik. Ma ei näinud, mis täpsemalt juhtus, aga ta hoidis oma randmest kinni ja arvas, et see võib katki olla. Ise liigutas seda ringiratast ja ütles, et natuke on valus.

Õhtul C helistas Marlonile ja mees ütles, et ootab röntgeni järjekorras. Loodan, et tal ikka päriselt katki pole midagi. Meie olime pärast asjatoimetusi Elliga kiiresti koju liikumas, et C tuleks ja meid mõlemaid peale korjaks. Nimelt - meid kutsuti õhtusöögile. See perekond, kellel friisid on ja kes meil trennis hakkavad käima nüüd.

Nad on üks huvitav perekond.. Elavad .. ühes teises linnas, mille nime ma ei mäleta. Igaljuhul on see maja-majas kinni piirkond, kus üle tee on väike market ja teisel pool teed maja. Üpris suur maja, mis tundus kõik nende perekonnale kuuluvat. Mitu põlvkonda, nagu neid siin ikka koos elab. Sissesõidutee läheb väiksest kaldast alla ja kui auto pargitud saime, vaatas meie poole friisi täkk, kes on 5-aastane, ilus, nagu friisid ikka. Elab seal varjualuse ja oma koplikesega.

Õu oli suur, nende treiler seisis varju all ja teiselt poolt läks jälle kallas alla. Seal elas friisi mära, 10 v 11-aastane. Talle oli seltsiks ilmselgelt vana hobune, kes oli hästi huvitava ja uudishimuliku näoga. See oli kunagi politsei hobune olnud. Pereisa Angelo on politseinik (liikluspolitsei) ja nemad olid kunagi koos patrullinud. Angelo pole nii vana mees, et see oleks aastakümneid tagasi olnud, kui veel autosid polnudki :) Ma ei tea, see teema jäi poolikuks.

Veel olid neil mingid elajad väljas puuris, kaks papagoid elasid teises puuris, kellel oli pesakastis kolm poega. Siis läksime garaaži, mis oli terve maja alune osa ja mega suur. Seal oli neil oma sadularuum ja hobuste söödad. Neil on kiiks hobuste asju osta. Seega neil oli mingi siinse popi firma valtrap ja mitu paari valjaid, päitseid. Üks üldsadul, kaks western-sadulat ja üks mingi westerni-sadula laadne asi veel. Pluss sadul, mis neil talli obusega kaasa tuli. Nänni jagus.. Kõik oli ilus, puhas... suur ja korras. Seega ei paistnud just vaesed inimesed olevat.

Elli ütles, et Angelo ja Francesca (jälle üks Francesca jah, mitte see sama, kellele trenni andsin) plaanivad üht tiinet friisikat veel osta. 12 aastane. Pakkumine pidi 4000€ olema, kuna on sundmüük. Mõtlesin ka, et päris hea hind ju. angelo oli selle täku ostnud 3 aastat tagasi, kui ta oli 2-ne, maksis ta eest 6000€. Friisikad... Aga seda oli näha, et hobune koos nendega pikemat aega elanud on. Angielo vilistas ja hobune jooksis kohale. Angelo patsutas hobusele õlale, öeldes :"Ütle tere" ja hobune tõstis esijala üles. Selline armas (: Tore on kohata viimaks ka teistsuguseid hobuseomanikke, kui Luisa ja Piero, Elio ja Marlon.

Täkk ja Angelo

Lisaks kõigele on neil ilus maja, puhas ja mugav, lapsel on kaks erinevat tuba.. Üks magamistuba ja teine mängimistuba. Poisil oli niii palju mänguasju, et täitsa müstika. Poeg on neil... äkki 5 aastane. Tal on oma ratsutamiskummikud ja ratsapüksid ja hobusega pusa. Mitte selline lastepusa, vaid nagu ikka päris, ainult miniatuurne. Täitsa pekkis, kui nunnu see välja nägi. Siis oli veel 4 koera majas. Tuletan meelde, tegu oli siiski suure majaga, kus olid ka suured rõdud ja kutsad elasid rõdul või väljas. Kaks noort bokserit. Emane ja isane. Isane oli hästi vahva tegelane, mängis minuga ja müttas ringi. Siis oli kaks seda peenikest musta koera, kes natuke suurem kui kass on. Üks oli maru tige tegelane, enda arvates kõige suurem ja igedam koer tervel maamunal. Nagu need väiksed ikka (: Teine oli tore ja sõbralik.

Vot nii palju loomi, asju ja emotsioone. Tore õhtu oli, sõime muidugi pitsat, liha, juustu ja mingit juustu ja zukiini värki ja lõpuks jäätist. Francesca isa (kes käis ka nendega päeval tallis kaasas ja nägi, kuidas ma ratsutan) ütles, et ma võin veel jäätist võtta, sest ma tema meelest ilusasti ratsutasin. :)

Täna hommikul ärgates jälle sadas. Ja nüüd paistab päike jälle ja enne veel sadas ja paistis päikest.. Naljakad ilmad. Muidu kuulsin, et teile on ka nädalavahetuseks 30 kraadi sooja lubatud. Laupäevaks 15 ja pühapäevaks 15, jah? :) 

Söötsin Kiisul kõhu täis, nüüd võiks midagi tarka teha, kuni talli lähme. 

23 juuli 2012

Täna sajab !

Öösel ärkasin üles, kuna kuulsin müristamist. No ikka korralikult müristas. Terve tuba läks valgeks iga sekundi järel. Polnud enam kindel, et äike.

Astusin kell 4 öösel ukse juurde, avasin selle ja nägin, kuidas mägede kohal pilvede taga üle kahe sekundi välku lõi ja müristas. Tõsiselt ilus vaatepilt oli tegelikult, mõtlesin seda filmida, aga olin liiga unine selle jaoks. Tuul oli ka päris kõva ja pool tundi hiljem ärkasin jälle, sest siis sadas ja tuul oli hullem. Terve öö müristas ja möllas. Ka hommikul sadas ja Elli saatis sõnumi, et täna võin kodus olla. Homme pidi ka sadama, aga siis lähme varustust puhastama. Tegelikult nüüd on ilm juba ilus, pilvine, kuid temperatuur on mõnus.

Sain videoga ka hakkama. See on ilma helita, kuna mingi autorikaitse seadus hüppas mulle YouTubes näkku. Lisasin siia Dire Straits - So Far Away loo muidu, mis sobis igati oma mõttelt :) Nüüd võite seda lihtsalt juurde kuulata. Ei ole hullu, ma alles õpin seda videode värki ja Youtube majandust. Nüüd võite mu sõitu vaadata, aga mul on endal ka selle galopiosa pärast häbi, seega.. Püüan edaspidi ratsutama hakata.

Ja suuremaks ei oska ma ka seda teha, seega vaadake läbi YouTube (klikates video all servas paremal olevale YouTube ikoonile)

22 juuli 2012

Töökohaga rahul

Lihtsalt tore on töötada kohas, kus inimesed on nii mõistvad, hea huumorimeelega ja hindavad tiimitööd. Siin on ka miinuseid, kuid siiski olen ma rahul, et siia tulin. Pealegi kõige tähtsam on, et saab palju nalja.

Piero õpetab Luisat hüppama, öeldes, et ta ei tohi takistusi vaadata. Luisa meil natuke kardab hüppamist, seepärast Piero nii ütleb. C ja elli selle peale räägivad ka, et kui nad autokoolis käisid, siis õpetaja ütles, et ära vaata teed, kindlasti ära vaata, kuhu sa sõidad, vaata aknast välja...

Elio pole ikka raha toonud, eile käis tema isa hoopis tallis ja tahtis, et C hobuse välja viiks ning tema valvaks kõrval. No meie mädand logudikust hüppas Elio hobune jälle välja, sain ta kätte, viisin sisse ja siis oli Elio isal õige aeg koju minna. Elliga jäime rääkima, et väga raske oli tõesti see 25€ see kuu tuua või 50€ järgmine kord. Õhtuti välja sööma minnes kulutad selle 25€ samamoodi. Lisaks ei taha ta sepale maksta, kuigi hobune ei saa varsti käidudki. Boksiüüri maksmisega pidi ka viivitama... Iga kuu 10 päeva üle õigest tähtajast. elli jälle ütles selle peale, et see on normaalne. Ega kui tema poodi läheb, tahaks ka kõike võtta ja raha mitte anda. See pole ainult Elio probeem :D

Eile saabus talli uus hobune. Selle perekonna oma, kellel kaks friisikat on. Sain algul aru, et neil ainult kaks friisi ongi ja üks tuleb siia, aga neil on kolm hobust ja poni. Seega mingi tumekõrb 12-aastane mära tuli neile sõiduks siia. Hobune näeb välja veidi paksuke , tagajalad on vähe armilised (oli kuskile aia vahele kunagi kinni jäänud). Kui Matteo, Luisa ja Piero talli tulid, siis Ciccio tegi Matteole nalja, et ostis omale GP hobuse, läheb temaga 160 cm võistlema ja hobune maksis 40 000€ :) Matteo käis hobust vaatamas, ei öeld väga midagi, aga läks Luisale ka rääkima. Luisakesel oli juba enne veidi paha tuju, kui ta nägi Cicciot ja Nearcot hüppamas. Neil läks lihtsalt nii hästi tänane trenn, et Luisa muutus kurvaks. Pärast seda hobuse juttu ütles naine, et ta ei lähe üldse sõitma täna.

Selle eest tapeti Matildet terve päev. Matteo sõitis, Piero õpetas teda... Piero on üks igavene kuri õpetaja ja vigises seal iga asja kallal, mis Matteo tegi. Poiss oli niigi närvis juba ja kui Piero talle mitu korda hüüdis, et poiss galoppi kiiremini sõidaks, siis Matteo lajatas stekiga vähe tugevamini, Matilde lõi tagant üles ja Matteo kukkus alla. Poiss oli nii tige isa pihta, et tõusis püsti, ei püüdnud hobust kinni, võttis hoopis kaska peast, säärised jalast ja jalutas minema. Kuna me kõik istusime platsi väravas, kui Piero hobusega kohale jalutas, ei saanud ta midagi hullu vist öelda. Kuigi nägu oli küll selline peas, et oleks poisile ise peksa andnud.Tegi miskit nalja, läks ise selga ja hakkas oma hobust ise uhama. Siis veel Giorgia (see tüdruk, sugulane neil) käis ka seljas ja pärast Matteo uuesti.... ja nii kuni õhtuni välja.

Vahepeal mina sõitsin Elektraga. Üritasin eile paremini istuda, kuna piltide pealt nägin, milline kõverik ma olen. Ikka vajuvad õlad längu ja pööretel kallutan ennast liiga palju sissepoole. Teine asi on see, et mu säär vajub liiga ette. Milles asi on? Kas jalused on liiga lühikesed? Või on see sadul kuidagi ebaloomulikult? Sest ma tunnen end täitsa hästi sadulas, aga hiljem vaatan pilti, et misasja, nii pole võimalik ju olla.. Teine asi on see galopp. Täisistakus ma ei taha väga palju sõita, sest Elektra selg on niigi pinges tihtipeale. Seega tõuseks sadulasse püsti, aga mu jalad pole ilmselt nii tugevad, et ma seal ilusasti püsiks. Hakkan hüppama ja potsuma seal sadulas... Mis mulle ei meeldi üldse. Tunnen end väga ebakindlalt galopi ajal. Ja siis saan pildid kätte. C ütleb, et näed, kui hea Sa olid. Väga hästi sõitsid. Super... Ütlen, et tegelikult ei ole ju nii hea. C ütleb jälle Ellile: "Miks Maarja ütleb, et ta sõita ei oska?" Booh.

Muidu täitsa õige jutt on see, et kui Elektraga takistusele läheneda, siis tuleb ennast ilusasti sirgus hoida ja õlast taha lükata. Maru hästi kuulab ja saab aru, kui enda istakut korrigeerin. Proovisime traavis väikest ristikest, väikest lattaeda ja natuke suuremat okserit. Oli parem küll, kui rohkem oma istakule rõhku panin ja üritasin rahulikumalt sõita, ei kiskunud väga kõvasti takistusele peale sel korral.

Elli tegi video ka, ma üritan need jupikesed kuidagi kokku monteerida ja siis üles panna.

Pärast tööpäeva oli eile õhtul jälle perekonna õhtusöök, kuhu me ka jäime. Seekord oli pasta tuunikalaga ja ahjukana ning punane vein ja arbuus. Kui hea. Rääkisime igasugu jutte ja kultuurilisi  eripärasusi. Hetkel on teemas see, et mul kunagi rott oli, keda sai sülle võtta ja kes mu juuste sisse magama läks. Nende arvates see ikka päris normaalne pole. See selleks.

Võtsime siis hapukoore teema ka suures ringis üles. Brunella ja C ema teadsid öelda, et supermarketist leiab küll hapukoort. Ma siis mõtlesin, et kui seda müüakse, kas nad siis ikkagi kasutavad seda millegi jaoks? Elli küsis C emalt, ta vastas, et EI, kunagi pole kasutanud. Ciccio ütles, et nüüd lähme poodi hapukoort ikka otsima. 

Ai, veel üks nali. Teema on küll tõsine, kuid see, kuidas asjadest rääkida... Vot Andreina kukkus Tosca seljast ja hakkas koledasti nutma. Ütles, et ta ei nutagi seepärast, et valus oli, ta oli just kuulnud, et tema vanaonul on mingi kole haigus, mida ei saa ravida. C ütles, et väga kahju kuulda muidugi... et kui vana see vanaonu on? Andreina kõvasti nuttes: "Ma ei mäleta, kas 91 või 92". Must huumor.

Oeh..Niisugused lood siin. Täna on pühapäev, oleme Kiisuga jälle kodus, sest õues on nii palav, et kuhugile minna. Selles osas on ajad natuke kehvad, et eriti kusagil käia ei saa, ega midagi näha. Tänaseks lubas küll jahedamat ilma, 30 kraadi... aga ei tundu olevat. Homseks lubas üldse vihma natuke. See oleks super! Muidu on nii vastikult palav, et viisin eile prügi välja, mingi 400 m edasi tagasi... ja ma olin nii väsinud, sest kuumus võttis särgi märjaks ja tunne oli, nagu oleks maratoni jooksnud.

Olgu, hakkan nüüd koristama ja sööks ka midagi.. Õhtupoole lähen jalutan kusagil. Ciao.

20 juuli 2012

Aasta idioodi tiitel läheb ...

... mulle. Võite teele panna. Via Cecco Angiolieri 16, Rende, Itaalia. Nii lammas ei saa olla nagu mina täna. Ma ei julge kirjutadagi, mis ma tegin...

Ok, ütleme nii, et tahtsin teile esitada küsimuse, kas uue triikraua raualt tuleb kile eemaldada soojana või oodata, kuni see on maha jahtunud.... Tegu ei ole blondinaljaga.

Lihtsalt ma ei märganud, et raual kile peal oli ja kähku oli üks pluus vaja sirgeks saada. Pistik seina, õige kuumuse peale ... oot, aga miks see nii imelikult lõhnab. Ouuu noooou! :D Tegelt nüüd ajab juba naerma. Aga kraapisin selle osavalt soojast peast maha. Õnneks ei jõudnud see kõige hullemaks minna, läks lihtsalt natuke soojaks ja kleepuvaks ja oli kinni, aga sain selle kõik ilusasti maha ja raud näeb välja nagu uus.. Sest seda ta ongi :) Sellised asjad saavadki ikka ainult minuga juhtuda...

Igaljuhul talli jõudes panime Elektra valmis, sest täna tuli see perekond ratsutama. Hakkavad nüüd trennis käima, aga ilmselt esmaspäeval toovad oma hobuse C juurde. Neil on kaks friisikat. Kumbki väga sõita ei oska, aga tahavad õppida. Peres siis kõik ratsutavad (või üritavad vähemalt), ema, isa ja väike tütar. Täna oli tütrel kaasas ka sõbranna, kes elab tegelikult Austraalias ja nende kodukeel on ju inglise keel. Nii tore oli kuulata, kuidas keegi päriselt ka inglise keelt räägib. Igaljuhul pärast nende sõitu pidin jälle mina Elektrat "parandama" minema, et ta platsilt välja ei tahaks jalutada jne.. No tegin mõned ringid lõdvestavat traavi ja mõlemast jalast tiba galoppi ja siis jahutasime maha..

Muud suurt ei toimunudki, et Arest kordetasin (endiselt ta käitub nagu väike tropp) ja C kordetas Nearcot. Selline vaikne päev jälle. Muidugi jätkasime hapukoore-teemat. Seletasin siis neile, kuidas hapukoort tehakse, või kust see tuleb. Cicci arvas, et kui ta peaks seisnud piima (hapupiima sii jah) sööma, siis ta lõpetaks haiglas... No ma ei tea. Nüüd on mu missioon Itaaliast hapukoort leida.

Esmaspäeval ajame mu paberimajanduse ka korda, Cicciol on siin tuttavad politseinikud, kelle juures neid asju ajada tuleb. Ta on nendega sidet pidanud juba enne, kui kohale jõudsin, kuid pole sobivat aega leidnud mu registreerimiseks. See on siiski Itaalia.. Piano piano, kusagile pole kiiret.


Aga palav on meil siin kõigil ja vett tuleb juua palju palju.. Või siis midagi muud. Jajaa, täna on reede.. Võib omale kam idagi head lubada (:
Teile kõike kaunist ja päikest sinna vihmasesse Eestisse.

Panna acida - hapukoor

Eile rääkisime salatitest... Tähendab, üldse, kui eestlastel on kombeks rääkida ilmast (kui muud tarka pole rääkida), siis itaallased räägivad ilmast ja söögist. Kogu aeg. Seega rääkisin, millist salatit meie teeme kodumaal ja ütlesin, et igatsen kõige rohkem hapukoort. Kuna hapukoorele leidub ka itaaliakeelne sõna, pidasin loomulikuks, et seda siin ka leidub. Näitasin sõnaraamatust oma leidu Ellile ja ta küsis, et kas ma olen kindel, et sellist asja söön. Hapukoor... Panna - koor, acida - hapu. Elli ütles, et pannat neil on küll, aga acida tähendab midagi, mis on pahaks läinud. :) Ok... Igaljuhul pidime uurima, kas seda leidub ja kui, siis teen neile makaronisalatit.

Võime ühe söömaõhtu korraldada, kus keedan neile koorega kartuleid ja teen hakklihakastet. Magustoiduks võin jogurtiga kama pakkuda, sest keefiri neil ikka pole. Hapupiimast rääkimata. Poepiim ju ei hapne ka. See ei lähe ilmselt tilgastamagi. Eestis poest piima ostes jälgid kuupäeva, et kas jõuan liitri piima ülehomseks ära tarvitada, enne kui see pahaks läheb. Siin ostad piima, mis pakedatud 24.05.12 ja aegub (justnimelt - aegub) 21.09.12. Rääkimata saiast, mis nädal otsa seisab ja pehme on.

Eile ostsin kapsast poest. Selle kast oli muidugi kuskil all nurgas, teiselpool ilutsesid kastide kaupa jääsalatid... Mis pole üldse nii head. Ciccio vaatas ja küsis, mis ma kapsaga teen, et on see hea. :) Ma veel ei teagi, mis sellega teen. Lihtsalt kapsa isu tuli.

Ja ma ei mäleta, kas kirjutasin siia, et meie tallis söövad hobused arbuusi. Nii sisemist viljaliha kui koori. Ühesõnaga, kui sööd arbuusi ära, siis koored antakse hobustele. Nad lähevad täitsa segi, kui näevad, et arbuusi sööd. Ma pole kunagi selle peale mõelnud... Kas see seedimisele pole kuidagi ebanormaalne ?

Muidu.. Märkamatult on siin aeg lennanud, täna on juba teine reede, mille siin veedan. Ja kolme nädala pärast (11.august) on palgapäev :)

Ja Elli saatis smsi, et täna lähme 17.00 talli alles..

Una pizza a Paola - pitsa Paolas

Täna ärkasin varem, käisime poes, Elli ostis mulle kingituseks korduvkasutatava poekoti, et oma raha kilekottide pealt säästa. Kassitoitu ostsin ka. Kiisul on järgmine level siin, täna hüppas diivani peale ja nurrus mu kõrval natuke. Hullult tahab lähedust.

Elli tõi mulle triikraua täna!

Trenni täna France ei tulnudki, oli ainult Erica, seega ta sai Elektraga sõita. Üritasin talle seletada, kuidas diagonaali sõita, neil on siin raskusi hobuse otse hoidmisega, kuna plats on ebamäärase kujuga ja peab takistuste vahel laveerima. Ühtepidi tuli juba välja..

Pärast sõitsin ise ja C ütles, et hüppama ikka ei hakka. Sõitsin galopis üle maalati, mis postide vahel oli. Elektra läks põlema. Mina pean oma selga rohkem sirutama, vajun kõverasse nagu kakakott. Natuke hirmutav, kuidas ma aasta pärast sõidan, kui C neile asjadele ainut hüpates rõhku paneb...


Pärast jalutas Elektraga see väike tüdruk ka, kes ükskord käis ja siis tulid nad pessu. Pesin Elektra ära ja oligi jälle mu tööpäev läbi. Muide Elio ka ei käinud täna, seega tema hobune ikka seisab. Marlon on see eest elu-naljakas. Täna oli üks forever alone nali temaga, Elli paneb ikka häid kilde.. :) See ei lähe nii pea meelest.

Koju tulles käisin pesus ja vaatasin, et vannituba ei uputagi. Katsetasin pesumasinat. Peseb ilmselt küll (: Sõin täna Paolas, mere ääres, õhtusöögiks pitsat ja käisin merd vaatamas. Kastsin näpud ja ühe jala varbad ka sisse... See oli niiiiii soe !

18 juuli 2012

Jälle üks hea päev


Täna oli niisugune lugu, et talli minnes hakkasime tööle jälle umbes kell 17.00. Siis panin Tosca valmis ja C ütles mulle, et annan täna trenni Andreinale ja Francescale. Noo.. Ok, ohkasin, kuna Tosca kohta ma väga ei tea midagi, Andreinat olen korra sõitmas näinud ja Francescat kordagi. France (lühendan) kuulis minu trenni eile küll, kui Ericaga alustasin. Ja nad kumbki ei räägi inglise keelt.

Andreina on niisugune tüdruk, kes väga ei suuda keskenduda ega kuula/saa aru, mis talle räägitakse. Ta lihtsalt sõidab. Ok, natuke sai aru ikka ka, aga muidu ta vaatab ratsutades lihtsalt treenerile otsa, ega märka väga, kuhu sõidab. Ahjaa, hobust puhastades märkasin, et tal on küljed natuke katki kannuse kohalt. Natuke oli karv maas. Ütlesin kohe Ellile, et mina ei taha, et Andreina sinna selga kannustega enam läheb, sest nii need asjad ei käi ja rikutakse hobune ära.

Ühesõnaga, Andreina istaku kohta rääkisin ma just Ellile (ta siis tõlgib mu õpetussõnu), et kui hobune peaks koperdama või tasakaalust järsku välja minema, siis andreina sealt alla ka kukub. Ja I'm a genius (Matteo lemmiklause).. Paha koha peal olen tark, aga nii juhtus. Tosca lõi tibakene tagant üles, sest Andreina talle kandadega täpselt katkiste kohtade peale virutas ja mina seisin ka sellisel edasiajaval positsioonil. Tüdruk kukkus selja peale ja hakkas kangesti nutma. Kõik tulid teda lohutama ja selgus, et ega ta valu pärast ei nutagi. Ta oli enne trenni saanud teada, et tema onul on miski raske haigus ja seepärast ei suutnud ta täna keskenduda... Nüüd kukkus ka ja oli väga nukker. Mh :(

Seejärel läks igaljuhul France selga. Ütlesin, et mina ei õpeta siin algul midagi, tahan näha, kuidas tema ratsutab ja seepärast vaatasin ta sammu ja traavi koos Elliga. Elli vaatas ka ja ütles, et ta on juba midagi mu sõnadest kõrva taha pannud, sest tavaliselt ta nii ei ratusuta. No ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kuidas ta siis veel enne sõitis küll.. Tegelikult ei ole hullu midagi, nende põhi probleem on see, et istuvad seljad nõgusad hobuse seljas, istuvad oma vahelihasel, mitte istmikuluudel ega saa seetõttu normaalselt kergendada, kuna sääred on liiga ees ja kergendades pressivad ennast mingi jõuga ise üles. Seletasin siis uuesti Elli abiga, kuidas see ratsutamine lihtsamaks teha ja et hobust tuleks edasi ajada vaid säärega, mitte puusaga seal seljas nõksutades. Treeningu lõpus ütles France, et tal jala lihased on valusad. Tore :) Vähemalt kuulas, mis ma rääkisin (: Tema lahtkus õnneks naeratus näol ja lubas vapralt homme oma valutavate jalgadega tagasi tulla. tuletagem meelde, et meie tund kestab siin 30 minutit ning mina palun vahepeal sammu ka teha, mitte kogu aeg traavi.

Igatahes ma kavatsen asja hästi lihtsa hoida ja proovin neile rääkida, kuidas olla hobusesõbralikum ja loomaga kannatlik, Töötada hobuseGA mitte hobuseL.

Nii, Tosca jalutasin käe kõrval ära, viisin pessu ja ise panin omale Elektra valmis. Täna sõitsin ise, ilma hüpeteta, C ja Elli istusid ja vaatasid. Elektra on fantastiline hobune ikka. Temaga tunnen end kindlalt, oma ea ja kogemuste juures õpib ta väga kiiresti ja on ülimugav. Täna keskesndusin sellele, et ta mu sääre peale reageeriks. Sõitsin teda traavis rohkem pikemaks ja pööretel kokku. Suust on ta endiselt pehme ja mõnus, ilma nende imesuulisteta. Sõitsin kaheosalise full-cheek-ga. Pööretel piisab näpuliigutusest ja toimib. Samuti aktsepteerib ta säärt, tahab lihtsalt veidi tugevamalt, kuid üritan teda muidu säärega mitte togida. Seega täna sai ta minust fantastiliselt aru, kui oli vaja pikemat sammu ja lühemat, tegin tiba galoppi ka, rohkem nagu üritasin kaks 8-t platsile sõita ja koos jalavahetustega. Mõlemale poole vahetas hästi, seega.. ma ei tea. Nüüd oleks mulle treenerit vaja.

C ja Elli kiitsid taevani, mina kiitsin hoopis Elektrat ja läksime pessu. C pani Arese valmis ja täna hüppas ka natuke, aga madalat. Pani nii 5 m kaugusele maalati ja klapitas sammu, et hobune õigest kohast tõukaks. Ares oli hästi tubli täna ja C oli õnnelik, et ta maalatti jälgis ja ise oma samme suutis seada.

Ja teate, see oligi kogu tööpäev. Homme C tegi ainult Arest, rohkem kedagi ja minu tegutsemise ajal sai ta ka puhata, seega päris armas päev oli. Muidugi Luisa ja Piero töötasid oma hobuste kallal tunde... Sellest ma parem ei hakka rääkima. Või noh, ma enam ei süvene sellesse, sest pole nagu minu asi, kui nad niikuinii ei kuula, mida teised räägivad. Seega pole mõtet ohkida, et miks nad küll nii teevad ja vaene hobune ja vaata seda jne.. Hobustest on loomulikult kahju, aga ma parem ei taha neid hobuseid ka näha..

No ja muidugi, Elio ei tulnudki täna, nagu arvata oli. Ei tea, tal on ka oma hobusest suva.. Nüüd ei ajanud 25€ ka kokku, et ma tegelema saaks hakata.. Mis siin ikka.

Kui koju hakkasime tulema, siis Ciccio andis mulle tomateid kaasa. Ütles, et praeguse ilmaga nad väga suureks ei kasva ja hästi ei valmi, kuna liiga palav on, aga salatit saab teha. Ikka paremad, kui poe üli punased geneetiliselt muundatud tomatid. Elli pakkis mulle kassitoitu ka natuke kaasa, et oma Kiisul ka kõhu täis saaks sööta täna õhtul. Homme on plaanis poodi minna, siis ostan ise.

Õhtul käis Carmelo läbi, andis mulle kolm suurt kurki ja kolm õlut ka. Mu külmkapp hakkab juba ilmet võtma (:

Ja veel, mu Kiisu ajas täna tänaval pisikest sisalikku taga. Tal on tapja-hing. Tõsiselt väledad liigutused olid, kuigi sisalik sai lehtede alla peitu ja lipsas kassikese selja tagant läbi. Trepist üles tulles nägin veel teist sisalikku. Pean vist tõsisemalt kaaluma välisukse sulgemist ajaks, mil kodus olen. Nüüd saan aru, miks siin niii suur lahtikäiv aken on.

Oggi ho insegnato... - täna ma õpetasin.

Leidsin eile ühe hea teksti... Teooria on see, kui tead kõike, aga miski ei tööta. Praktika on see, kui kõik töötab, aga keegi ei tea, miks. Meil siin tallis näiteks on teooria ja praktika koos - miski ei tööta ja keegi ei tea, miks...(: Just eraomanikest rääkides...

17.07

Tegelikult oli hoopis tänane päev väga tore. Elli viis mu talli, samal ajal saabus ka üks uus ratsutaja, keda enne näinud ei olnud, aga tema täna ei ratsutanud. Lihtsalt tuli vaatama. Elli käis vahepeal ära korra, mina aitasin Nearco Cicciole valmis panna ja ta sõitis täna hästi. Ilma hüppamata ka.

Seejärel panin Elektra valmis. Täna pidi ka Erica sõitma, nad ei saa ise ka väga aru, et miks, kui ise räägivad vahepeal, et ainult mina peaks sõitma.. Ma ei tea, mul ei ole sest midagi muidugi, aga siis ise ütlevad, et see pole tegelikult hea mõte jne.. Ok, see selleks, aga uus asi oli see, et proovisin siis kätt treenerina täna.

Erica on hea õpilane, ta tahab sõita hästi, ta kuulab ja saab minust isegi aru ning ta seletab mulle, kuidas ta teinud on või mida ise enda vigadeks peab. Mina üritasin talle täna seletada, et ta ei istuks toolistakus, et varbad oleks suunaga ette ja põlved vastu sadulat ning hobune liiguks. Elektra puhul on see muidugi natuke raskem, ta on ikka nii uimane... aga Erica sai mu jutule pihta küll. Traavis üritasin talle seletada, et ta ei lükkaks ennast ise sadulas püsti vaid lõdvestuks, istuks ja õpiks hobuse liikumist tunnetama. Seejärel tempo ja kergendamine tuleb aktiivselt liikudes iseenesest. Muidu on tema puhul märgata, et kui hobune jääb sammu, siis tema ikka kergendab veel edasi. Tean, mul oli kunagi sama värk, kuni Ülle mulle asjad selgeks tegi.

Ühesõnaga, kui kedagi õpetama pean, räägin seda, mida mulle on õpetatud, sest neile paistab minu sõidustiil sobivat. No erakad välja arvata, eks. Aga küsisin lõpuks Ericalt, et kuidas tunne oli ja kas on väga keeruline mu jutust aru saada. Ta vastas, et natuke teistmoodi on mu trenn ikka, aga et nüüd ta on hobusega veidi lähedasem. enne mõtles ainult sellele, kuidas TEMA ratsutab, aga nüüd peab õppima hobust ka jälgima. Seda oli nii tore kuulda ! (: Ta paistis väga rahul olevat ja mina olin nii tema kui elektraga väga rahul.

Pärast teda läksin ise ka korra selga ja tegin mõned ringid lõdvestuseks traavi ja mõlemast jalast galoppi. Ciccio paistis ka väga rahul olevat ja kõik läks hästi sellega. Muidu samal ajal tõi C Elio hobuse õue jooksma. See suutis muidugi aiast... (khm, no kõva aed on meil ju ka, keegi pole seda parandanud vahepeal) välja hüpata ja läks rohtu näksima. Andis õnneks ilusti kätte, seega mngi päris lammas-hobune ei paist olevat. C ikka kaiidab seda hobust, ütles, et Elio lausa hüppas ka temaga. 10-aastane on too elukas muidu.

Elektra pesin täna hoolega puhtaks, kuivatasin ja pühkisin tallipõrandat, senikaua kui Elli, C ja Ares platsil töötasid. Kui mina tallis valmis sain, lõpetasid nemad ja pesin Arese puhtaks. Ahjaa, enne seda pesi Marlon oma Ladyt, vaene vana ei anna vist nii palju kummardama, et hobuse kabjad ka paksust liivakihist puhtaks teha. No juhm on juhm. Lasi pärast pesu kiiresti jalga ka, C pani hobuse boksi. Kuidagi tuttav stsenaarium juba. Lõpetuseks panin Elektrale söögi ja pesin mõned asjad puhtaks. Kõik jäid päevaga rahule ja kõik hobused töötasid hästi. Kõik arvasid ka seda, et pingevaba oli tallis olla, kuna ei Luisat ega Pierot kohal ei käinud. Nende kohalolekul läheb alati kõik tuksi.

Erakatest rääkides, siis meil on tallis nüüd silt üleval, et enda järelt tuleb koridor ka puhtaks pühkida. Ükspäev oli situatsioon, kus 3 hobust korraga valmis pandi, meie oma oli kõige tagumine, Elli jooksis harjaga ringi, Piero hobusel oli tol päeval abiline, kes ka ära koristas enamvähem ja Luisa pani hobust muidugi pesuboksis valmis, enda järelt koristamata. Tore on pesema minna pärast, kui kakased saepuru jäljed ees ootavad.

Ning Elio käis täna ise ka tallis. Vaatas, kuidas ta hobune väljas jooksis. Küsis, et kuna ma ta loomaga ratsutama lähen. Elli ütles, et siis, kui ta tahab, aga raha peab enne ära maksma. Nad siin teavad küll, millised maksjad nende kliendid on. Eliol millegipärast on nägu nii mossis alati, kui seda raha teemat puudutataks... Aga no.. kus mujal saaks osta teenust, et 50 € eest tegeletakse su hobusega kuus 12 korda. Isegi on see 50 € nagu kommiraha selle kõrval. Arvestades, et muidu peaks maksma 120 €, kui 10 € on treeningkord. Seega tüüp mõtles välja nüüd nii, et kuna see kuu on juba poole peal, siis tuleb homme 25 €ja hakkan ta looma liigutama, siis kuu lõpus toob mulle 50 € ehk augusti kuu ettemaksu. No eks näis, kas ta homme tuleb ka.


17 juuli 2012

I vermi - vaglad

16.07 esmaspäeva pärastlõuna

Poldki nii kaunis päev edasi.. Tallis algas see juba koledasti. Ma ei mäleta, kas kirjutasin, et ükspäev võttis Marlon Lady boksist välja ja tuli platsile Ellit kutsuma. Lady oli astunud ühele kassipojale saba peale. Ahjaa, meenud, et oleks nagu kirjutanud, et pärast pildi tegemist avastasin, kuidas sellel südamega kiisukesel saba katki oli. Tol hetkel ei paistnud väga hullu, nagu kuivanud veri ja natuke katki. Me pesime seda ja desinfitseerisime, pärast läks antibiotsiga haavarohi peale.

Täna läksin talli, nägin kiisukest ja vaatasin ta saba ka. Kuidagi uimane tundus see kiisu, arvata võis, et paha olla, aga kuidagi kehvem. Võtsin ta sülle, et ta haava vaadata, juba saba puutuma hakates ta karjus... Ja siis mina vaatan, et mingi valge asi paistab saba seest välja. Mõtlesin, et mõni .. ma ei tea, sabakõõlus või mis nei seal sees on.. Mingi sidekude ühesõnaga... Ja siis see liigutas ! Mitte saba ei liikunud, vaid see valge asi seal saba sees. Saate aru, tal olid vaglad saba sisse läinud ! Öääk.

Ütlesin kähku Ellile ja Cicciole ka, aga mina ei tea, kuidas vaglad inglise keeleski on. Üritasin seletada, et noor kärbes, noh ! Ciccio vaatas ka, algul ütles, et ei, see on ikka mingi sidekude, et peab ära pesema... ja siis läks ta kiisuga kraanikussi ja vastas, et need olidki vaglad. Fuuuh. Kiisu saba sees elasid vaglad. :(

Üritasin pisikest kinni hoida, aga tal oli ju meeletult valus, C õngitses pinsettidega vaklu välja sealt. Ma pidin lõpuks paksud talvekindad kätte panema, et kiisu mul kätt otsast ära ei näriks. Võtsime need välja, pesime jälle saba ja desinfitseerisime, panime rohtu ja kuivatavat spreid. Vaene kiisu :( Siis C ütles, et kiisu ei söönud ka hommikul ja arvas, et tal palavik või põletik sellest jamast. Ja no ime pole. Oligi mu päeva heategu tehtud.

Edasi oli imelik päev. Panime Tosca Andreinale valmis ja kuna Serena viimaseid kordi ratsutama tuleb enne põlveoppi, siis sõitis ta Elektraga. Panin talle hobuse valmis ja ta käis sõidus. Ja see Andreina.. No ta ei mõista sõita ja Ciccio nõuab temalt juba galoppi ja värki. Ma ei tea, miks. Seletasin Ellile ka, et vähe vaiksemalt võiks siis ju edasi minna, et pangu ta kõigepealt ilusti istuma. No eks näis. Tüdruk ei oska veel hobust galopile tõsta, siis läks korra Ciccio selga ja näitas talle, et saab teha galoppi küll, ilma ratsmest sikutamata ja ilma säärtega togimata pidevalt. Sellest sain hea kaadri ka.

See oli liiga naljakas. Aga jah, muidu tegin Serenast ja Elektrast mõned hüppepildid ka, panen üles. Siis loodan kunagi endast ka pilte saada, kui hüppama olen õppinud..




Hobused sõidetud, pesin Elektrat. Homme peab ta üleni puhtaks pesema ilusasti, kui ta kuivanud oli, oli ikka tolmune. Nii.. Seejärel kordetasime Nearcot ja Arest. C Nearkoga, külgratsmetega. Mina pidin Arest kordetama, šambooniga. Ma olen juba öelnud, et see vidin väga ei meeldi mulle. No ja Ares suutis selle täna ära ka lõhkuda. Hüppas nelja jalaga õhku, lõi tagant üles, koperdas ja kukkus esijalaga selle sisse. Tõmbas kuklataguse rihma küljes oleva aasa puruks. Seega Ciccio tuli ja võttis selle täitsa maha, kordetasin ainult valjastega.

Arese kordetamine ei kuulu ka mu lemmik asjade hulka. Ilmselt on teda kas õpetatud ainult traavima kordel, omas tempos ilma töötamata või pole temaga üldse palju kordet tehtud. Tal oli igasugu muid tegevusi vaja teha, enamus ajast jooksis traavi ninaga maha jutti vedades. Lihtsalt jooksis, nina vastu maad. Ma saan aru, et on vaja sirutada selja ja kaelalihaseid, aga kui natuke tempot ka seal juures nõudsin, siis ei liigutanud ta ennast või pani lihtsalt galopis ajama. Ok.. Jooksis siis, üritasin ta tähelepanu haarata. Vahepeal tegi paar korralikku pukki jälle ja siis jooksis edasi nina maas. Normaalne. Kui üritasin teda sammule võtta, siis jäi seisma ja mulle otsa vahtima, et : "Nüüd on see koht, kus sa mu teistpidi jooksma ajad, jah? Ei olegi, misasja, lolliks oled läinud või, vahi seda parem.. " Ja virutas tagant üles ning pani omas tempos minema. Selge.

Lõpus saime natuke juba märguannetele pihta. Jäi ka sammu ja tegi traavi, sammu, peatus, traav. Ilmselt nad vaatavad mind kõik imelikult, et miks ma kordetan, kui hobust seisma jätan vahepeal või sammu teen. Aga mis mõte sellel on, et ta ringiratast lihtsalt jookseb ja lammas on. Looma tähelepanu peaks minul olema, kui tahan, tõstan tempot, kui tahan võtan aeglasemalt, kui tahan, võtan sammule. See ju on hobusele kasulikum, üleminekud, keskendumine.. Aga noh, mis ma ka tean, kõigest olen 2 aastat mingisuguses hobusekoolis tühja vahtinud ja oma igavusest kuulanud, mida hobusega töötamisest on räägitud... Mul lihtsalt polnud paremat teha.

Piero oli ka Luisale trenni andmas, jälgis mind jälle kullipilgul. Tema kordetamine on ju see, et võtad ühte kätte kordega hobuse, teise kätte sigareti ja siis räägiks hea meelega kellegagi juttu, kuni hobune end tühjaks jookseb.

Pärast kordetamist läksime pessu, siis pani Ciccio mulle Mendita valmis. Ütles, et võin teha temaga täna traavi ja natuke galoppi. Ok... Mäletasin viimasest korrast, et Mendita ei ole just mugav hobune. No ja seda tänagi. Sammus üldse edasi ei liigu, traavis seisaks ka kohapeal, kui edasi nõuan, läheb närvi, ega saa aru, mida tahan. Aga jube ebamugav on seal seljas tiksuda, kui ta koha peal traavi teeb ju. Lõpuks hakkas peaga ka viskama. Tegin üleminekuid traavile, ta tahtis galopile juba tõusta. Kui peaga rapsima hakkas, lasin käe hästi pehmeks ja lõpetas. Ikka maru pehme käega tuleb temaga sõita. Nii pehme käega ma ei oska sõitagi. Kardan, et pillan ratsmed käest. No ok, tegin mõned taandamised ka ja kiitsin, traavisin vaba ratsmega paar ringi ja proovisin galoppi ka. Selle peale läks ta väga närvi ja kui tahtsin traavile jätta, hakkas eest püsti viskama ja kohapeal tiirutama. Pekki, mul oli küll tunne, et kukuna lla sealt, seega hüppasin imekiiresti seljast maha.

Ciccio tuli ja ütles, et ei ole hullu, muidu sõitsin hästi, aga galopis tuleb võtta ratse lühikeseks ja mitte sadulas istuda vaid teha galopis.. kergendatud istakut. No nagu nad siin õõtsuvad, sadulasse ja püsti. Ok... Pidin uuesti selga tagasi minema, et ma kartma ei hakkaks ja C ütles, et uuesti prooviksin. Elli muidugi kõrvalt ütles, et kannatagu ta, et las ma kõigepealt jalutan. Proovisin ikka natuke galoppi uuesti. Jube ebamugav... Ja peatumisel läks ta jälle närvi. Ciccio ütles, et proovib ise. No ega tal parem polnud, aga ta teab oma hobust läbi ja lõhki. Tegi kohapeal olematus tempos galoppi, hobusel nina rullis ja seda probleemi polnud. Aga ülejäänud sõit temaga oligi üks probleem... Tähendab,minu viga on see, et ma ei oska hobusega ilma impulsita ja nina rullis galoppi teha. Ma lohutan ennast siis sellega. Aga lõpus lollitas Mendita Ciccioga ka. Ja mul tuligi meelde, kuidas ma ükspäev nägin, et C oleks peaaegu Mendita seljast alla kukkunud.

Kokkuvõtteks arvan mina, et Mendital on lihtsalt valus kusagilt. Kas siis suust või sadula alt, kuna eelmine kord siin olles oli tal sadulavöö tugevast kinnitusest punnid üleval. Ühesõnaga, mina enam menditaga sõita ei taha. See on lihtsalt nii ebamugav. Elektra vähemalt liigub ega hakka vastu. Teda veel nii ära pole sõidetud, lihtsalt on tuim tiba.

No ja loomulikult vaatasid Luisa ja Piero seda kõike pealt. Elli juba ütles, et Piero oli vahepeal rääkinud talle, kuidas talle ei meeldi minu sõidustiil. Oh well, vana, meie tunded on vastastikused. Elli oli talle jälle rääkinud, mismoodi nemad peaksid hoopis minult õppima, kuna mina olen koolis käinud ja saanud õpetust ikkagi oma ala professionaalidelt.

Talli minnes tuli Piero ütlema, et oi, ma olin kohe näost valgeks läinud, kui Mendita selga läksin. Elli jälle seletas, et Menditaga pole kõik korras ja ta on närviline. Aga pakkus Pierole, et ta võib ise Menditaga sõita, siis on näha, kelle nägu värvi muudab. Ciccio oli Ellit juba müksamas, et too vait jääks. Mingi Piero ei lähe Mendita selga.

Noh, kui teil tekib küsimus, et kas Piero ise on suurepärane ratsutaja siis, et mind nii valede võtetega sõitjaks peab.Siis ma ei tea, ma ei tahaks olla nagu tema, kes pea kolm tundi oma hobust platsil piinab, galopis tagant kihutab ja rohkem loomast välja ei tee. Tema kordetamisest ma juba rääkisin. Hobune vabal ajal kardab inimesi ja tammub boksis, kui pikalt pole sealt välja saanud.

Imestan, et sellel inimesel nii tore poeg on. Matteo (siiski kirjapilt vist ilma h-ta) on .. 15 või 16, tatoveeringuga ja kõrvarõngastega ja juba suitsetab küll, aga on hästi sõbralik, abivalmis, naljakas ja õpib minu ja Elli tekstidest inglise keelt. Sõidab ka tegelikult päris hästi, säär loksub veidi palju ja käed on üsna sirged, kuid selg on sirge ja kand püsib väga ilusasti all. Ilmselt on poeg oma emasse.. 

Vot niisugused lood olid täna tallis. Hiljem tõi Elli mu koju ja ma rääkisin talle, et ma tegelikult kardan küll, kui hobused püsti viskavad või enam mulle ei allu. Rääkisin talle, et olen pahasti kukkunud ja mõtlesin vahepeal üldse mitte ratsutada, aga olen sellest tasapisi üle saamas. Ta ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea ratsutama ja see oli normaalne, et Menditaga kartsin. Aga ma ikka taha ju ratsutada, Elektraga pole probleemi. Nii kaua, kui mul lubatakse ratsutada, siis ma seda võimalust kasutan.

Igaljuhul olen neile tänulik, et nad mu eest häid sõnu kostavad, kui mõni erakas kobiseb. Või noh, ega rohkem kobisejaid polegi, kui Luisa ja Piero, aga no tõesti, nende jutt mulle korda ei lähe. Scusami.

Vaatan parem, mis homne päev toob... (:

Ps. Pärast kiisu saba seest vaklade leidmist tuli mul meelde, kuidas itaallastel pidi olema juust, mille tegemisel vaklu kasutatakse. Küsisin Elisa käest, kas tõesti on nii. Ta ütles, et tõepoolest tehakse vaklade abil üht juustusorti, aga tema seda ei söö. Fui. Ilus mõte küll postituse lõpetamiseks. Sorry.

16 juuli 2012

Una bella giornata - üks kaunis päev


Ja see kann töötabki.. Pidin teilek ohe pilti tegema sellest, kuidas endale hommikukohvi valmistan.. Või noh, mis hommik see nii väga on. Kange on see värk, mis sinna kannu tuleb, aga kui piima peale valan, siis on hea maitsega (:

Eile käisingi õhtul jalutamas. Leidsin ühe pitsakoha kohe lähedalt, bussipeatused, selle Calabria ülikooli, pangaautomaadi ja nägin kaugelt ka Trony (kaubanduskeskus) silti, mis tähendab, et hakkasin vist tsivilisatsioonile lähenema. Pime oli, seega pilte teile ei teinud ja palav oli ka, mis siis, et juba õhtu ja pime. Huh. Aga tulin mina koju tagasi, siis toodi mulle föön ka (: Käisin natuke ringi sõitmas ja tulin koju magama.

Hommik algas dušinurga küürimisega, kuna leidsin sealt mingisuguse putuka. Olen sellist Eestis ka näinud, aga mulle ei meeldi, kui nad mu vannitoas ringi jooksevad. Seega lasin talle mürki, viskasin ta minema ja seejärel koristasin mõrvapaiga.
Täna on tööpäev, ootan Ellit ja äkki hiljem õhtul kirjutan, mis põnevat tegin (:

15 juuli 2012

Domenica - pyhapàev

Nii hea... Puhkad vàlja, kàid dushi (mul pole katusega s-tàhte) all ja vaatad, mis internetis toimub. Otsisin video, et oskaksin kohalikku kohvikannu kasutada. Leidsingi ja proovisin jàrgi. Tàitsa mystiline, aga see teebki kohvi (: Kyll pàris kanget ja on mòeldud espresso jaoks, kuid mina panin sinna ohtralt piima peale ja sellest sai parim kohv, mida yle pika aja joonud olen. (:

Buon appettito, Maarja

Tegin endale... Lòuna ja hommikusòògi, 2 yhes. Nii hea, rohkemat ma pole vòimeline sòòma selle palavaga. Tomat, jààsalat, sibul ja mozarella. Mozarella on selline mònus soolakas, ei pannud siia juurde peale tilga òli ja vàhese pipra midagi. Kòrvale joon kyll mingit tooniku moodi asja, aga see kustutab vàhemalt janu hàsti.

Olin ju unustanud, kui keeruline on Itaalias poes kàia. Kòike on nii palju ja erinevat sorti, aga pooled asjad minu meelest syya ei kòlba. Harjumuse asi ilmselt, aga yritan hakkama saada. Raske on siis, kui Elisaga koos poodi làheme, ma tahaks seal kohe pikalt aega veeta, uurida, lugeda, mòelda, aga ei taha teise aega kulutada. Selles suhtes on mu maja jama koha peal, et mul ei ole vàga vòimalik yksi poodi minna. Poed on nii kaugel ja see ei meeldi ka Cicciole. Ytlesin ka, et ma ei taha, et nad alati minu pàrast sòitma peavad, kui mul poodi vaja minna. Seega ilmselt ma kolin umbes augustis vòi nii siit àra. Majaomanik tahab ka siia yliòpilasi vàtta, kes kindlasti ka aasta vòi kaks siin pysivad ja siis ta saab neilt rohkem raha kysida. Koht on nunnu, aga jah, vòiks olla nii, et saan iseseisvalt ringi liikuda (: Eks nàis.

Tàna ei saa vàlisust ka lahti hoida, òues on nii kuum, et see soojus tuleb tuppa muidu. Selle maja juures on hea, et pysib ypris jahedana, kui òues selline làmbe on. Pàike ju sisse ei paista.. Yldse on selle ilma juures vist ainult 1 suur pluss. Et ma pesen riideid, viin nad òue kuivama ja kahe minuti pàrast vòin sisse tagasi tuua, sest nad on juba kuivad (: Aga see on ka ainus pluss.

Ma ei tea, kas mainisin, et eile òhtul kandsin esimest korda t-sàrki. See tundus nii ahistav, kuna oli varrukatega. Kàin ju muidu òlapaelte vòi maikaga. Mòte teksapykstest tekitab enesetapu tunde. Kandsin neid viimati siis, kui siia tulin. Kui ma just hilisòhtul vàlja ei làhe, siis kannan neid sygisel jàlle (:

Siis mainin àra, et tegin blogiga nii, et kòik saavad kommenteerida. Lihtsalt klikka seal all... kommentaari nupukest ja lisa teksti lòppu pärast oma nimi, kui Sa pole registreerunud kasutaja siin (: Vot nii.

Ma nyyd lòpetan oma salatiga ja siis vaatan, mis tegema hakkan. (:

***

Sain Elisa netipulga oma arvutis tööle, seega saan talle arvuti tagastada ja siin täpitähtedega kirjutada (: Ja mu kiisu tuli jälle tagasi, lubasin talle, et järgmine kord poodi minnes ostan kiisutoitu ka. Kuigi peaksin vist panustama kirburohule... Ta kratsib ennast aegajalt. Panin talle nime ka - Kiisu, las siis kohalikud üritavad nime järgi hääldada (: Õpetan teda ks-kssile ka reageerima. Itaalia kassid ju ei tee välja, neid peab ts-ts-ts kutsuma :D

Il cetriolo e il cipolla - kurk ja sibul

Eile òhtul olin juba vàsinud, kuna hilja magama làksin. Kirjutasin blogi ja panin pilte jne.. Tàna hommikul oli mul àratus ka pandud, aga mòtlesin silma veel veidikeseks kinni panna. Jàrgmine moment kuulsin, kuidas keegi uksekella helistab... See oli Erica isa Aldo. Hyydis ja tinistas kella ja viimaks hakkas ust lahti keerama, kui talle vastu jòudsin. Kell oli pool yks saanud, seega ta arvas ka, et natuke palju on kell juba magamiseks ja kasutas oma vòtit. Vabandas ja puha. Mis siin ikka vabandada. Aga ta viis mòned asjad minema siit ja kysis, kas mul ikka midagi vaja on jne. Nàitas, kuidas see sooja vee systeem toimib ja kudias soe vesi sisse lylitada. Mòte on selles, et minu elutoas on selline slline seinakapp, mille sees on yks tore ... masin ? Nagu elektrikapp, aga tegelikult siis gaasi oma. Seal peab gaasikraani lahti keerama ja siis nuppu vajutama, et gaas pààseks mingisse anumasse vòi kohta, kui nuppu veel vajutad, siis tekkib seal kahe misiganes asja vahel sàde ja tànu gaasile tekib leek. Seega seal "elektrikapis" on mul pidevalt tuluke all ja see teeb mulle sooja vett. Vot nii. Teine nupp on ka, mis juhib sooja vee ka radikatesse, aga seda ei tohi jumala eest praegu puutuda, muidu làhevad radikad kuumaks ja siis suren siia pàriselt maha.

Tàna oli kyll tunne, et hakkan surema. Seepàrast ka tudusin kaua. See palavus teeb ikka oma tòò. Syya ma ka ei tahtnud, sòin kassi kòrvalt natuke tuunikala ja see oli kogu mu hommikusòòk. Ahjaa, yks banaan ka, aga see oli nii magus, et syda làks pahaks.

15.45 tulid Elli ja Ciccio mulle jàrgi. Siis pidin oma kiisu vàlja viskama, ta oli nii tige mu pihta, teine oli alles tulnud ja juba viskasin ta vàlja. Vaeseke. Igaljuhul làksime talli ja siis passisime veel mingi tunnike tyhja, kuna Ciccio làks platsi kastma. Viimaks ajasin endale ka talliriided selga ja panin Arese valmis. C sòitis temaga, tegi mòned hypped ka jàlle.. Pole minu asi. Ok, tegelt on kyll natuke. Point oli selles, et hobune pidavat hyppama takistusi vàga kaugelt, seetòttu C hypps tàna kolmest systeemi. Yks fulee tuli vahele, aga vahe oli nii pikk, et pidi tegema yhe pika fulee ja hyppas ikka kaugelt, kahte fuleed poleks mahtunud. Seega oli yritus ysna pointless minu arust. Aga tema jài rahule. Hea seegi.

Arese pesi C ise, mina ja Elli panime Nearco valmis. Eile Nearx ei teinud minumeelest midagi, yleeile me vist kordetasime neid.. Vòi ma ka enam ei tea. Teie teate, teie loete blogi, mina lihtsalt kirjutan (:

Yhesònaga, tàna nad hyppasid ja enne seda tegid ikka seda imeaeglast traavi. Minumeelest on Nearco nii suur hobune, suure ja tugeva liikumisega, et ta ei saagi ju nii aegalselt liikuda. Mul tuleb kohe Jumbo meelde Ylle trennis. Mul oli tunne, et 3 galopifuleega oleme yhest maneeziotsast teise kulgenud, kuid Ylle ytles, et hobune ei saagi aegalsemas tempos ju tasakaalus olla, see on tema normaalne liikumine. Vot Nearcoga on sama teema. Seepàrast ta ka takistustele peale kihutab nii metsikult, sest ta ju ise tunneb, et ta ei saa nii aeglases tempos sellist kòrgust hypata. Ma ei tea.. mina arvan, et ei oleks midagi hullu, kui ta trennis ka teeks normaalset tempot ja oleks seega rohkem tasakaalus. Hypped kulgesid ilusasti ja C oli vàga rahul temaga. Vàga hea. Nearco pesi ka C ise àra ja me Elliga panime Elektra valmis. Tàna oli jàlle igasuguseid inimesi vaatamas... Ja mitte ainult.

Kokkuvòtteks olen ma Ciccio pàrl praegu ja parim leid, kuna peab mind suurepàraseks ratsutajaks jne.  No ma tegin tàna elektraga galopis jalavahetuse kòigi nàhes ja nyyd olen tegija noh. Tegelikult tahtsin proovida ainult, sest mòtlesin, et kui hobune oskab, siis ilmselt vahetab ta jalga selle peale, kui oma sààred ja keharaskuse ymber paigutan. Siinkohal suured tànud Grethelile, kes mulle Kvebekaga seda asja natuke selgitas. Seega jah. Mina yritan ikka òigest jalast takistusi hypayta ja ka òigele jalale kergendada, kuna on nàha, kuidas see hobust mòjutab.

Tegin tàna natuke hyppeid ka, traavis, selliseid madalad, vòib-olla 5. Elektraga on ikka sigamugav sòita. Saan tàitsa aru, miks ja kuidas Elli siin ratsutamisega nii kaugele on jòudnud. Ahjaa.. Ilma kannusteta sòitsin ka tàna, aga mul oli raskusi ta traavile tòstmisega. No ei saaa.. Ciccio tuli jàlle oma kannustega ja mina neid ei taha. Kysisin hoopis pikka stekki. No hoopis teine asi. Jàlle tuletasin meelde Ylle òpetussònu, mismoodi ei togi hobust sààrega koguaeg. Annad màrguande ja kui ei reageeri, tuleb sààr koos stekiga. Ja Elektra liikus (: Hàsti ja tempokalt.

Loomulikult oli meie hullukeste paar ka kohal ja pàrast Piero tuli talli ja tegi imestunud nàgu, teades, et ma ei teegi galoppi ega hyppa. No pagan, minumeelest ta ju nàgi varasemalt ka, mis me trennis tegime. ei noh, kui ennast on vaja tàhtsaks teha, siis ma ei sega. Aga Elli pani talle sellise jutu maha, et: "Misasja, Maarja teeb meil kòike, esimene pàev hyppas Elektraga meetrit ja teeb koolisòitu ja kòike." Umbes, et mida sa vana sogad siin.

Pàrast jalutas yks algaja noor tydruk Elektraga, jahutas hobuse maha ja siis pesin ta puhtaks. Pàrast seda oli minu tòòpàev làbi. Nyyd aga pange tàhele, et meie tegime àra kolm hobust selle ajaga, kui Piero hobust tegid kolm inimest. Matildega tuldi platsile, kui C Aresegagi. Piero poeg sòitis ka tàna. Ok, tegi pàris pika trenni, mingi sugulane, noor tydruk oli ka nendega kaasas. See làks ka selga. Mòtlesin, et teeb natuke lihtsalt pàrast Mattheod.. aga ei, ta tegi ikka pàris kòvasti galoppi siin. Samal ajal hyppas Luisa Petuliaga ja kui mina sàitma làksin, sòitis Piero oma hobusega ja Luisa hobuse selga làks Mattheo, kes tegi veeel galoppi. No ikka korralikult tuleb hobuseda làbi sòita, kui juba talli tuled. Yhesònaga, nad saabusid kell 17.30 platsile umbes ja hobuste pesemine lòpetati 22.30. Kaks hobust ja 4 inimese peale. Mystika.

Ja mina sain tàna koju kell 23.30. Hakkasime juba koju tulema, kui C pere vàljas òhtust sòi. C làks laua juurest làbi, et juua vòtta ja loomulikult kutsuti mind ja Ellit òhtusòògile. Sòime siis òues, terrassil, katuse all... Pastat (: Natuke liha ja kurgi ja tomati salatit. Minult kysiti, kas kurki ka Eestis syyakse. No loomulikult.
Selline mònus olemine. C isa valas aga veini jàlle (nende juures saab parimat veini alati, seega jòin hea meelega), hiljem sòime arbuusi, mis oli meeletult suur ja mingit viski-kreemi jooki saime Elliga ka. C vend Roberto (?, no see maffiamees, kui màletate) ja tema kaasa Brunella olid ka kohal. Brunella on tegelt hàsti vahva tàdi ja yllatav oli see, kui palju ma nende jutust seal juba aru sain. Mònus.

Koju tulles leidsin oma trepi pealt selle suure nàlkja, keda ka Tartus salatilehe ja ketsupiga koos nahka tahtsime panna (: Kysisin Ellilt, kas see on hea elukas, nad vastasid, et see on oluliselt puhtam loom, kui prussakas jah. :D Nojah, pidasin rohkem silmas, et ega ta piprakuanasid vòi basiilikut sòòma ei làhe. Aga noh, sealt on pàris mitu astet tulla, seega, kui ta kohale jòuab, on juba pàike vàljas, ma arvan.

Niisugused lood siis tàna. Homme on vaba pàev. Seda juba mainisin, et ma mere ààrde ikkaagi mòtlesin mitte minna, kuna oleksin seal tòenàoliselt maha surnud. Arvan, et hakkan rannas kàima siis, kui nende jaoks see enam normaalne pole (:

Nii suurt sibulat pole mina enne nàinud. Kòrval on pàris suured banaanid ja see sibul oli yks vàiksematest, mis mulle anti.


Kiisul on syda kòhu peal.



Elisa koos Aresega
Ps. Kliki pildile - nàed suuremalt.
Selle unustasin ka òelda, et hommik algas selle sydamega kiisu tohterdamisega. Pàrast pildi tegemist avastasin, et tal on saba katki. Peaaegu, et pooleks. Aga see oli see kiisu, kellele Marloni hobune eile peale astus. Seega vàtsin pisikesel natist kinni ja pesin saba kraani all puhtaks. Karjus kyll, aga mis sa teed. Vesinikku ka ja siis antibiootikumiga haavarohtu peale. Terve tall oli pàrast roosa tema saba rohu tòttu. Loodan, et tal tulevikus saba kòver pole vòi midagi.

Ja veel tahtsin lisada, et koju tulles mu maja esimest korda lòhnas, mitte ei hasenud kopituse jàrgi. Aga ma pesin tàna pòrandat selle imevahendiga ! (: