I vermi - vaglad

16.07 esmaspäeva pärastlõuna

Poldki nii kaunis päev edasi.. Tallis algas see juba koledasti. Ma ei mäleta, kas kirjutasin, et ükspäev võttis Marlon Lady boksist välja ja tuli platsile Ellit kutsuma. Lady oli astunud ühele kassipojale saba peale. Ahjaa, meenud, et oleks nagu kirjutanud, et pärast pildi tegemist avastasin, kuidas sellel südamega kiisukesel saba katki oli. Tol hetkel ei paistnud väga hullu, nagu kuivanud veri ja natuke katki. Me pesime seda ja desinfitseerisime, pärast läks antibiotsiga haavarohi peale.

Täna läksin talli, nägin kiisukest ja vaatasin ta saba ka. Kuidagi uimane tundus see kiisu, arvata võis, et paha olla, aga kuidagi kehvem. Võtsin ta sülle, et ta haava vaadata, juba saba puutuma hakates ta karjus... Ja siis mina vaatan, et mingi valge asi paistab saba seest välja. Mõtlesin, et mõni .. ma ei tea, sabakõõlus või mis nei seal sees on.. Mingi sidekude ühesõnaga... Ja siis see liigutas ! Mitte saba ei liikunud, vaid see valge asi seal saba sees. Saate aru, tal olid vaglad saba sisse läinud ! Öääk.

Ütlesin kähku Ellile ja Cicciole ka, aga mina ei tea, kuidas vaglad inglise keeleski on. Üritasin seletada, et noor kärbes, noh ! Ciccio vaatas ka, algul ütles, et ei, see on ikka mingi sidekude, et peab ära pesema... ja siis läks ta kiisuga kraanikussi ja vastas, et need olidki vaglad. Fuuuh. Kiisu saba sees elasid vaglad. :(

Üritasin pisikest kinni hoida, aga tal oli ju meeletult valus, C õngitses pinsettidega vaklu välja sealt. Ma pidin lõpuks paksud talvekindad kätte panema, et kiisu mul kätt otsast ära ei näriks. Võtsime need välja, pesime jälle saba ja desinfitseerisime, panime rohtu ja kuivatavat spreid. Vaene kiisu :( Siis C ütles, et kiisu ei söönud ka hommikul ja arvas, et tal palavik või põletik sellest jamast. Ja no ime pole. Oligi mu päeva heategu tehtud.

Edasi oli imelik päev. Panime Tosca Andreinale valmis ja kuna Serena viimaseid kordi ratsutama tuleb enne põlveoppi, siis sõitis ta Elektraga. Panin talle hobuse valmis ja ta käis sõidus. Ja see Andreina.. No ta ei mõista sõita ja Ciccio nõuab temalt juba galoppi ja värki. Ma ei tea, miks. Seletasin Ellile ka, et vähe vaiksemalt võiks siis ju edasi minna, et pangu ta kõigepealt ilusti istuma. No eks näis. Tüdruk ei oska veel hobust galopile tõsta, siis läks korra Ciccio selga ja näitas talle, et saab teha galoppi küll, ilma ratsmest sikutamata ja ilma säärtega togimata pidevalt. Sellest sain hea kaadri ka.

See oli liiga naljakas. Aga jah, muidu tegin Serenast ja Elektrast mõned hüppepildid ka, panen üles. Siis loodan kunagi endast ka pilte saada, kui hüppama olen õppinud..

Hobused sõidetud, pesin Elektrat. Homme peab ta üleni puhtaks pesema ilusasti, kui ta kuivanud oli, oli ikka tolmune. Nii.. Seejärel kordetasime Nearcot ja Arest. C Nearkoga, külgratsmetega. Mina pidin Arest kordetama, šambooniga. Ma olen juba öelnud, et see vidin väga ei meeldi mulle. No ja Ares suutis selle täna ära ka lõhkuda. Hüppas nelja jalaga õhku, lõi tagant üles, koperdas ja kukkus esijalaga selle sisse. Tõmbas kuklataguse rihma küljes oleva aasa puruks. Seega Ciccio tuli ja võttis selle täitsa maha, kordetasin ainult valjastega.

Arese kordetamine ei kuulu ka mu lemmik asjade hulka. Ilmselt on teda kas õpetatud ainult traavima kordel, omas tempos ilma töötamata või pole temaga üldse palju kordet tehtud. Tal oli igasugu muid tegevusi vaja teha, enamus ajast jooksis traavi ninaga maha jutti vedades. Lihtsalt jooksis, nina vastu maad. Ma saan aru, et on vaja sirutada selja ja kaelalihaseid, aga kui natuke tempot ka seal juures nõudsin, siis ei liigutanud ta ennast või pani lihtsalt galopis ajama. Ok.. Jooksis siis, üritasin ta tähelepanu haarata. Vahepeal tegi paar korralikku pukki jälle ja siis jooksis edasi nina maas. Normaalne. Kui üritasin teda sammule võtta, siis jäi seisma ja mulle otsa vahtima, et : "Nüüd on see koht, kus sa mu teistpidi jooksma ajad, jah? Ei olegi, misasja, lolliks oled läinud või, vahi seda parem.. " Ja virutas tagant üles ning pani omas tempos minema. Selge.

Lõpus saime natuke juba märguannetele pihta. Jäi ka sammu ja tegi traavi, sammu, peatus, traav. Ilmselt nad vaatavad mind kõik imelikult, et miks ma kordetan, kui hobust seisma jätan vahepeal või sammu teen. Aga mis mõte sellel on, et ta ringiratast lihtsalt jookseb ja lammas on. Looma tähelepanu peaks minul olema, kui tahan, tõstan tempot, kui tahan võtan aeglasemalt, kui tahan, võtan sammule. See ju on hobusele kasulikum, üleminekud, keskendumine.. Aga noh, mis ma ka tean, kõigest olen 2 aastat mingisuguses hobusekoolis tühja vahtinud ja oma igavusest kuulanud, mida hobusega töötamisest on räägitud... Mul lihtsalt polnud paremat teha.

Piero oli ka Luisale trenni andmas, jälgis mind jälle kullipilgul. Tema kordetamine on ju see, et võtad ühte kätte kordega hobuse, teise kätte sigareti ja siis räägiks hea meelega kellegagi juttu, kuni hobune end tühjaks jookseb.

Pärast kordetamist läksime pessu, siis pani Ciccio mulle Mendita valmis. Ütles, et võin teha temaga täna traavi ja natuke galoppi. Ok... Mäletasin viimasest korrast, et Mendita ei ole just mugav hobune. No ja seda tänagi. Sammus üldse edasi ei liigu, traavis seisaks ka kohapeal, kui edasi nõuan, läheb närvi, ega saa aru, mida tahan. Aga jube ebamugav on seal seljas tiksuda, kui ta koha peal traavi teeb ju. Lõpuks hakkas peaga ka viskama. Tegin üleminekuid traavile, ta tahtis galopile juba tõusta. Kui peaga rapsima hakkas, lasin käe hästi pehmeks ja lõpetas. Ikka maru pehme käega tuleb temaga sõita. Nii pehme käega ma ei oska sõitagi. Kardan, et pillan ratsmed käest. No ok, tegin mõned taandamised ka ja kiitsin, traavisin vaba ratsmega paar ringi ja proovisin galoppi ka. Selle peale läks ta väga närvi ja kui tahtsin traavile jätta, hakkas eest püsti viskama ja kohapeal tiirutama. Pekki, mul oli küll tunne, et kukuna lla sealt, seega hüppasin imekiiresti seljast maha.

Ciccio tuli ja ütles, et ei ole hullu, muidu sõitsin hästi, aga galopis tuleb võtta ratse lühikeseks ja mitte sadulas istuda vaid teha galopis.. kergendatud istakut. No nagu nad siin õõtsuvad, sadulasse ja püsti. Ok... Pidin uuesti selga tagasi minema, et ma kartma ei hakkaks ja C ütles, et uuesti prooviksin. Elli muidugi kõrvalt ütles, et kannatagu ta, et las ma kõigepealt jalutan. Proovisin ikka natuke galoppi uuesti. Jube ebamugav... Ja peatumisel läks ta jälle närvi. Ciccio ütles, et proovib ise. No ega tal parem polnud, aga ta teab oma hobust läbi ja lõhki. Tegi kohapeal olematus tempos galoppi, hobusel nina rullis ja seda probleemi polnud. Aga ülejäänud sõit temaga oligi üks probleem... Tähendab,minu viga on see, et ma ei oska hobusega ilma impulsita ja nina rullis galoppi teha. Ma lohutan ennast siis sellega. Aga lõpus lollitas Mendita Ciccioga ka. Ja mul tuligi meelde, kuidas ma ükspäev nägin, et C oleks peaaegu Mendita seljast alla kukkunud.

Kokkuvõtteks arvan mina, et Mendital on lihtsalt valus kusagilt. Kas siis suust või sadula alt, kuna eelmine kord siin olles oli tal sadulavöö tugevast kinnitusest punnid üleval. Ühesõnaga, mina enam menditaga sõita ei taha. See on lihtsalt nii ebamugav. Elektra vähemalt liigub ega hakka vastu. Teda veel nii ära pole sõidetud, lihtsalt on tuim tiba.

No ja loomulikult vaatasid Luisa ja Piero seda kõike pealt. Elli juba ütles, et Piero oli vahepeal rääkinud talle, kuidas talle ei meeldi minu sõidustiil. Oh well, vana, meie tunded on vastastikused. Elli oli talle jälle rääkinud, mismoodi nemad peaksid hoopis minult õppima, kuna mina olen koolis käinud ja saanud õpetust ikkagi oma ala professionaalidelt.

Talli minnes tuli Piero ütlema, et oi, ma olin kohe näost valgeks läinud, kui Mendita selga läksin. Elli jälle seletas, et Menditaga pole kõik korras ja ta on närviline. Aga pakkus Pierole, et ta võib ise Menditaga sõita, siis on näha, kelle nägu värvi muudab. Ciccio oli Ellit juba müksamas, et too vait jääks. Mingi Piero ei lähe Mendita selga.

Noh, kui teil tekib küsimus, et kas Piero ise on suurepärane ratsutaja siis, et mind nii valede võtetega sõitjaks peab.Siis ma ei tea, ma ei tahaks olla nagu tema, kes pea kolm tundi oma hobust platsil piinab, galopis tagant kihutab ja rohkem loomast välja ei tee. Tema kordetamisest ma juba rääkisin. Hobune vabal ajal kardab inimesi ja tammub boksis, kui pikalt pole sealt välja saanud.

Imestan, et sellel inimesel nii tore poeg on. Matteo (siiski kirjapilt vist ilma h-ta) on .. 15 või 16, tatoveeringuga ja kõrvarõngastega ja juba suitsetab küll, aga on hästi sõbralik, abivalmis, naljakas ja õpib minu ja Elli tekstidest inglise keelt. Sõidab ka tegelikult päris hästi, säär loksub veidi palju ja käed on üsna sirged, kuid selg on sirge ja kand püsib väga ilusasti all. Ilmselt on poeg oma emasse.. 

Vot niisugused lood olid täna tallis. Hiljem tõi Elli mu koju ja ma rääkisin talle, et ma tegelikult kardan küll, kui hobused püsti viskavad või enam mulle ei allu. Rääkisin talle, et olen pahasti kukkunud ja mõtlesin vahepeal üldse mitte ratsutada, aga olen sellest tasapisi üle saamas. Ta ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea ratsutama ja see oli normaalne, et Menditaga kartsin. Aga ma ikka taha ju ratsutada, Elektraga pole probleemi. Nii kaua, kui mul lubatakse ratsutada, siis ma seda võimalust kasutan.

Igaljuhul olen neile tänulik, et nad mu eest häid sõnu kostavad, kui mõni erakas kobiseb. Või noh, ega rohkem kobisejaid polegi, kui Luisa ja Piero, aga no tõesti, nende jutt mulle korda ei lähe. Scusami.

Vaatan parem, mis homne päev toob... (:

Ps. Pärast kiisu saba seest vaklade leidmist tuli mul meelde, kuidas itaallastel pidi olema juust, mille tegemisel vaklu kasutatakse. Küsisin Elisa käest, kas tõesti on nii. Ta ütles, et tõepoolest tehakse vaklade abil üht juustusorti, aga tema seda ei söö. Fui. Ilus mõte küll postituse lõpetamiseks. Sorry.