Üldiselt on lood nii, et kolmapäevaks lubab 31 kraadi sooja...

Elio on tagasi...

Kolmapäeval käisin tallis, saepuru oli saabunud, seekord lahtine, mitte kottides. Tegin Macellani ja Luxi boksid, Ladyle panin ka hulganisti saepuru juurde, sest imelikult kombel sealt kaob kusagile see puru koguaeg. Ta ju ometi ei söö seda.. ?

Siis, teate, mis juhtus ? Corinto omanik Elio tuli talli, ratsapükstes ja tallijalanõudes. Ta tervitas mind üle pika aja. Sest tal oli lootus, et ma ehk aitan teda. Nimelt pärast aasta möödumist oli tal plaan oma hobust kordetama tulla. Aga tal oli mõte, et äkki ma ikka aitan teda ja äkki ma ikka kordetan ise. Või äkki ma pärast pesen ta hobust või teen midagigi. Aga ta saabus nii varajasel kellaajal, et ma tegin bokse.

Igatahes kurtis mees, et tal pole hobuse pesemiseks kummikuid. C oli lahe ja pakkus talle enda omasid, Elio tänas ilusasti. C aitas tal hobuse valmis, aitas kordetada ka vist natuke, nagu kuulsin. Mässasid tondinos, seega hobune jooksis mõlmat pidi ilusasti. Nägin, kui Elio hobusega pessu tuli. Olin eemal. Elli tuli koos temaga. Pärast Elli ütles, et Elio parkis hobuse ära, seisis korde käes, vaatas ringi: "Maarja!... Maarja?!" Elli ütles, et Maarjat pole siin praegu. Vaeseke pidi siis ise nagist oma hobuse päitsed võtma :) Nägin, kuidas mees hobust ka pesi. Võttis vooliku, kastis jalad märjaks ja oligi valmis. Isegi neid Ciccio kummikuid jalga ei pannud. Aga kummikindad olid käes! Siis saabus Ciccio ka ja Elio ütles, et tal hobune pestud ja kõik ok. Well.... Nägu oleks võinud ometigi natuke harjata. Mitte midagi. Boksi ära ja tema oli nii tubli.

Pärast ütles, et neljapäeval tuleb kordetab ja läheb sõitma ka. Ütlen juba ette ära, et ei tulnud ta kuskile.

Neljapäev oli siin püha. Itaalia vabastamise päev. Tallis oli mingi hull segadus.

Alustasin kell 2 boksidega. Pärast pidin tühjaks vedama Petulia ja Matilde boksid. Hea oli see, et mõlemad viidi boksist välja ja rahulik toimetada. Samas koridoris oli pidevalt teisi hobuseid. Siis pesin vahepeal Elektra, tegin bokse edasi, pesin La Luxi, tegin bokse edasi, panin Arese valmis, tegin bokse edasi... Petulia boksist 3 kärutäit välja, Matilde omast 5 või kuus. Pärast mõlemasse 4 kärutäit puhast asemele. Siis pesin veel Arese puhtaks, pühkisin koridori, jalutasin Nearcot ja pesin selle ka puhtaks, andsin taga tallis söögid ette ja saigi päev otsa. Carmelo tuli ka õhtupoole talli hobuseid vaatama ja sain vähemat pärast lõpetamist koju ära, ilma et mingit suuremat klatšijuttu oleks pidanud kuulma jälle.

Ahjaa, vahepeal oli väike intsident, mistõttu ma lõpetasin Elisaga igasuguse inglsekeeles rääkimise. Ma talle ei öeld midagi, aga minu vastused talle on vaid itaaliakeelsed. Jah, kui ma millestki tõesti aru ei saa, saan küsida, aga töös võiksime kasutada kõik ühte keelt. Nii vast väldime edaspidiseid arusaamatusi...

Siis veel uudiseid, et Luisa sätib Petuliaga võistlustele. Catanzarosse, aga mitte sinna, kus ma ka võistlustel abiks käisin. Miski teine tall. Täna pärastlõunal Angelo viib Petulia oma treikuga sinna. Luisa tahtis, et ma enne aitaksin Petulia lakka ja saba lõigata. Veel pakkus Luisa, et ma võin pühapäeva hommikul temaga kaasa minna. Elli ja C ütlesid mulle kohe seepeale, et näe, tahab tasuta abilist endale. Aga kui maksab, siis on ok, muidugi võid minna. Ma ei öeld Luisale kindlalt midagi veel, aga teistel põhjustel, mitte seepärast, et tasuta abiliseks ei tahaks minna. Eile aga selgus, et pühapäev täitsa vaba ja võin minna küll. Luisa ütles mulle enne: "Maarja, kui ma ütlesin, et tule kaasa, siis mõtlsin vaatama, mitte seepärast, et mind aitama peaksid tulema." Mina nii ei mõelnudki, sest Luisa on alati korrektne nende asjadega ja ütleb ette, kui midagi tahab.

Kuigi Luisa ei kuulu just ka mu lemmik-itaallaste listi, siis lähen ma temaga pühapäeva hommikul ikka kaasa.

Põhiline põhjus on see, et on lootust kohata eestlannat (:

Ahjaa, seda ma ütlesin, et eile oli ilm nii rõvedalt palav ja terve päev paistis päike metsikut moodi? Hihii.. 

Koolisõit ja muudest tegemistest

Pilte Cosenzas jalutamisest. Oli jälle üks palav päev. Esmaspäev, 15. aprill, kui ma ei pidanud talli minema, sest Ciccio&Elli ja kogu kompanii käisid Puglias. Alessandrale otsiti uus hobune valmis. La Luxi asemel.

Väiksed "kõrkjad"

Cosenza vanalinn

Pargis

Fiat

Vanalinna elu

Teisipäeval tallis. Õhtul sain autoga sõita. Sõitsin Ciccio lähedalt Montalto poole ja sealt kiirteele ning ringiga Rendesse tagasi. Nii naljakas. Õhtul hea sõita, pole palju autosid, aga nüüd juba üsna harjunud ka siinse liiklusega. Ja mul polegi meelest läinud mis järjekorras need pedaalid autol on :D

Kolmapäeval talli. Andsin Andreale ja Manuelile La Luxiga trenni. Enne oli juba tund aega Alessandra sõitnud.

Neljapäeval ärkasin varem. Käisin Carmelo juures baaris hommikueinel ja pärast talli. Kuulsin, et üks tore tädi, kes meiega Ciccio juures alati pühade puhul einestanud on, suri homikul ära. Täitsa nagu ilma põhjuseta. 51. aastat vana. Kahju.

Elio käis tallis. Jättis Corinto sepa raha, ainult 50€, et sepp paneks samad rauad alla. Siis laulis kõva häälega, et tema hakkab nüüd sõitma ja homme kohe tuleb ja laseb hobuse kopli või teeb kordet ja siis tuleb ning teeb laupäeval kordet ja pühapäeval sõitma. Muide, ma ei tea, mis jama on või mida minust talle kokku räägitud on, aga see mees ei räägi enam minuga. Ei ütle tere ega head aega ka mitte.

Reedel tallis. Corintol käis pärast kolme kuud sepp viimaks ometi. Aga vanad rauad olid nii kulunud, et neid enam alla ei kannatanud panna. Kuna Elio seda 10 euri ju rohkem ei jätnud, otsis C ise oma vanadest raudadest midagi paremat kokku... Mina hobust ei liigutanud, sest omanik ju ütles, et tuleb ise. Ei tulnud ta aga kuskile.

Veel andsin puhanud Luxga Andreale ja Manuelile trenni. Kõik olid ülitublid ja hobune ei saanud ka mingit hullu koormust. Toredam päev kohe.

Õhtul käisime ühes baaris Carmelo ja sõpradega Paulaneri õlle peol. Huvitav kogemus. Kõige pealt pead seisma pea tund aega õlle järjekorras, siis jõuad maha istuda, jood ja seisad siis pooleks tunniks vetsu järjekorda. :D

Laupäeval tallis. Elio tuli, ei teretanud mind, aga küsis Cicciolt, et kas ma Corintole kordet teeksin. C ütles, et ma olen üsna hõivatud täna ja tehku ise oma hobusele kordet või siis tulgu ise minu käest küsima. Elio vastas oma uimase "aa... " ja siism õtiskles edasi: "No aga homme ma ei saa niikuinii tulla ratsutama, seega mis ma tast siis täna kordetan, tulen parem esmaspäeval uuesti." Haige inimene.

Õhtul kui ma Ipanemasse jalutasin, nägin kuidas üks Toyota sõiduauto end ühe värava ette parkis ja kuidas igast ilmakaarest selle auto poole kassid kokku jooksid. Jah, ma näen pidevalt, et kiisudel on plasttaldrikutele seal väravanurgas toitu pandud, konservi. Ükskord nägin, kuidas see tädi taldrikuid puhastas ja uue toidu pani. Tal oli kolm konservipurki näppus. Nüüd nägin, et kassid tunnevad ta auto ära ja jooksevad kohale. Impressionante. 

Pühapäeva hommikul oli ilm üsna kahtlane. Lubas sadu muide, aga meeletult soe oli olla. Läksime Carmeloga Paglialongasse, Boscarelli talli, kus toimusid koolisõiduvõistlused. Läksin esimest korda siis koolisõitu vaatama. Inimesega, kes elus esimest korda nägi koolisõitu. 

Hobuseid oli kohal kokku võib-olla 15. Rohkem kindlasti mitte. Nägime kolme erinevat skeemi. Tase oli seinast lakke. Lapsed, ponid, hobused, onud, tädid ja siis ratsutajad ka. Igatahes alustuseks vaadates ma üritasin Carmelole nii palju seletada kui ma selleks suuteline olin.

Mingi hetk läksime sööma, resto süsteemist oli saanud üsna koolisöökla süsteem ja veidi jama värk oli. Teenindus ei olnud ka just kõige asjalikum, aga saime pihta, miks... Igatahes meie lauda jõudsid veel teisedki 4 inimest sööma. Üks sõitja, keda sõitmas nägime, tema nais-treener, selle mees ja seltskonna groom, tundus olevat india poiss. Või filipiin. Mina neil vahet ei tee. Naine - treener ei olnud kindlasti mitte itaallane, aga kuna teda väga palju rääkimas ka ei kuulnud, ei saanud aru.

Pärast lõunat kiirustas ta aga riideid vahetama ja nägime meiegi teda juba soendusväljakul, kui restost väljusime. Ma ei tea, mis klassiga tegu oli, sest siin ei ole nende nimetus sama nagu Eestis. Ja ma tean üldse koolisõidust jube vähe, seega andke andeks. Küll aga oli näha kangvaljastus, frakk ja silinder.

Ja pärast soendust asus võistlusväljakule Elena Trius. Seda paari oli juba soendusväljakul lihtsalt lust vaadata. Olin enne just Carmelo tähelepanu kannustele juhtinud.. Seda põhjusega, et nägin koolisõidus ketaskannuseid. (Hiljem lisatud - ERLi koolisõidumäärustikku uurisin. Oli kirjas, et võb kettaid kasutada. Jälle targem.)
Tädil ketaskannused polnud, aga tema kannused olid ikka korraliku pikkusega... Ent nende kasutamist oli vaevu näha. Hobune polnud rulli tõmmatud ja kogu paar mõjus nii rahulikult ja arusaadavalt... Ja mitte ainult meile, vaid kõik olid neist huvitatud ja neid jälgimas. Meie pärast uurisime, kust nad pärit on. Tegutsevad Baris oma hobustega. Samuti Puglias. Olime siiski ühes lauas lõunat söönud, seega oli meil täitsa õigus kõnetada :) Kui tädi kuulis, et ma Eestist olen, naeratas ja küsis kohe, kas ma vene keelt ka räägin.. Kahjuks ei mäleta ma enam mitte mõhkugi...

Lisaks ketaskannustele sõideti seda viimast kõrgemat klassi ka pika stekiga. Üsna hea oli vaadata ka üht Sitsiilia onu sõitmas. Tema ketaskannused mind häirisidki (kuigi neid oli ka madalamates klassides). Veidi naljakas oli vaadata tema massi selle fraki sees, aga sellega harjus lõpuks ära, kuna hobune liikus ikka ilusti võrreldes ennelõunat nähtuga.

Kõhukas sitsiillane

Selles arvestuses oli veel kolm ratsanikku, üks neist Elena õpilane ja üks äärmiselt ninakas preili, kes oma hobusega kuidagi hakkama ei saanud ja soendusväljakul oma treenerilt kõvasti pragada sai, et hobust väntsutas. Treener tegi paar ringi hobusega, istus rahulikult, ei kangutanud ega surkinud hobust kannustega ja varsti lasi ratsmed lõdvaks ning hobune oli hoopis teine, liikus ja tegi kõike palutut.

Läksime Paglialongast ära, sõin jäätist, kolasime ühtedes mahajäätud majades ja pärast sõitsime mere äärde üheks jalutuskäiguks.

Esmaspäeval oli ilm rõvedalt külm ja vihmane. Ei tea, mis juhtus. Käisin tallis. Tegin boksid, valvasin platsil pool tundi koera. Pärast  olid kõik platsil Angelot vaatamas, mina istusin tallis, kuna see tuul oli nii rõve ja mul pold just tuju seal külmetada ja lolli juttu kuulata. Kui kella seitsmeks lõpetanud olime, hakkasime kell kaheksa umbes koju sõitma, sest neil oli vaja 40 minutit Luisat ja Pierot taga kiruda. Ma läksin vahepeal jänkusid vaatama ja jalutasin niisama ringi.. Sest mulle ei paku selline asi pinget.

Õhtul tunnistas Carmelo mulle üles, et talle meeldis koolisõitu sel pühapäeval rohkem vaadata, kui üle-eelmisel nädalal takistussõitu. Just viimased paarid tõestasid, et koolisõidus on palju rohkem elegantsi ja harmooniat ning asi nõuab paremat koostööd hobusega. Takistussõit siin tasemel jätab mulje, et vajad vaid head hobust ja siis võib ka 75-aastane raja läbi uhada. Ma olin positiivselt üllatunud ja ei saa seda mainimata jätta lihtsalt :D 

Teisipäeval olin kodus.

Ma olen ka elus endiselt. Mõtlesin, et ma mõnda aega annan teile kevadpuhkust, ehk et ei pea seda jama lugema (:

Tegelikult on lood nii, et siin on metsik päike ja päeval hea soe olla. Hommikul on hea ärgata ja tuur õues jalutada, kusagilt kohvi ja sarvesaiake võtta ning koju lõunat tulla tegema. Siis talli... Sellest ma enam väga rääkida ei taha, sest ma ei suuda enam ise ka uskuda, mis seal toimub kõik... Ütleme nii, et olen bokside tegemisega nüüd hõivatud ja mulle elus esimest korda meeldib see töö. Sest keegi mind ei sega, suhtlen hobustega ja ei pea kuulma seda meeletut jama, mida inimesed suust välja ajavad. Paraku on mul vaid 10 boksi teha... Need saavad liiga ruttu valmis.

Mu "patente" (see ratsutamise kaart) ripub endiselt kusagil õhus, sest kõik räägivad mulle eri päeval erinevat juttu. Kui seda esmaspäevaks kätte pole saanud....

Varsti teen piltidega postituse ka. Loodan vähemalt. Sest mu nett saab ka üsna pea otsa ja siis teate, miks mind siin kirjutamas pole. Igatahes... Naudin päikest. Kuulsin, et teil on ka kevad seal... Viimaks ometi (:

Ikka kuulan ja imestan...

No ma pean siia ikka lisama selle tõestusmaterjali, et meil nüüd soe on :)

12.04.13 kell 17.09

 Pärast oma eelmise postituse kirjapanekut reedel läksin ma jalutama. Jalutasin Rogesist läbi Commenda Quattromigliasse ja tagasi ka, mis tähendab, et jälle üsna pikk maa. Aga ma ka jalutasin rahulikult ja vahepeal külastasin mõnda poodi või baari. Kaks tundi edasi tagasi. (hiljem muudetud) Kaardilt vaatasin, et üks ots on 3,3 km, Metro juurest Castiglione Cosentino raudteejaamani. Seega kokku pea 7 km. Aga ilm oli ju super jalutamiseks (: (Kati, nüüd on mu orienteerumisega juba kõik korras ja tean täpselt, kuidas raudteejaamast koju saab :D )

Laupäeval käisin tallis. Üsna tihe päev jälle. Tegin boksid, Aitasin Luxi valmis, panin Elektra valmis, juhendasin natuke Manueli, pesin Elektra, kordetasin Nearcot. Viimase tegevuse ajal tulid Luisa ja Piero platsi äärde minuga juttu rääkima ja vahetasime jälle huvitavaid muljeid... Sain targemaks, et mu litsents on hoopis ilmselt Puglias lastud teha, seepärast Boscarelli tallist mulle vastu polegi kirjutatud. Eks ole näha.

Elli ratsutas Elektraga. Keegi küsis Cicciolt, et miks Elli ei sõida oma hobusega... C ütles, et ei sõida jah, sest kolmandal korral nüüd pärast pausi sõitmist kukkus Elli jälle alla. Seega mõtetu oma konte lõhkuda ja C sõidab nüüd ise hobusega. Elli peab mingi muu sõidulooma seniks leidma, kuni C Aresest pukitamiskombe välja juurutab. Mul on selle asja kohta oma arvamus ja see on natuke teistsugune. Et näiteks võiks alustada terve raamiga sadulaga sõitmisest ja siis hobuse selga uurida natuke ja sõitma õppida... 

Veel oli uudis, et C ikka tahab kärmesti uue platsi valmis saada, sest muidu ei saa uue hobusega sõita.

Eliost pole jälle mingit haisugi tallis. Unustas ära, et rautamisest kolm kuud möödas ja vahepeal juba lubamas käis. Aga täna ütlesin Ellile ka, et ma enam vist ei sõida Corintoga. Tagantjärgi mõtlesin, et lollisti tegin vist, sest nüd jutt levib Ellilt Cicciole, C räägib raudselt ise Eliole a la mingi muinasjutu kokku ja kõik on jälle hästi rõõmsad edasi. aga ma tahaks ise eliole öelda, et mul ei ole mõtet tema hobusega tegeleda, kui ta ise vähimatki huvi selle asja vastu ei näita. Seda enam, et ta hobune pole mingi valmis tööloom ja pärast mitut kuud boksis seismist ei ole midagi tahta, et lihtsalt võtad ja jätkad sealt, kus pooleli jäi. Eriti nüüd kevadel, kus ma märkan, et hobune on kõhnaks jäänud. Karvavahetamise aeg on ka ja mingit rohelist või lisa mineraaligi nad ei saa. Ussirohu uus doos ei teeks ka paha, kui ma vaatan, mida see hobune endale sisse näkitseb...

Mis veel... Marloni hobuse jalad on nagu puuhalud all, ei taha see loom enam joosta ja C käis hobusel seljas. Sõitu ei näinud, aga pärast andis Marlonile kannused ja pika steki ja ütles, et peab neid kasutama, et loom liiguks. Palju õnne.

Pühapäeval käisime ühes mägises piirkonnas nimega Potame. Seal on Walteri perel mägimaja ja käisime enne talliminekut lõunal. Kihvt koht, natuke meenutas Silat, kuna kõrgus oli juba paras, et korralikku kaldega katuseid näha ja puitkonstruktsioone. Ja siis kuulad seda juttu, et mismoodi see lumi ikka katuse pealt alla libises ja -7 kraadi oli.... Jah. :D

Potame kohalik

Mägilehmasid nägime ka, kui Walteri maja taga otsisime. Need lehmad on nii lahedad.

Aga sõime korralikult. Pastat seentega ja lihapalle ja pitsat ja üht head kooki ka, mis Walteri ema teinud oli. Väga armas. Talli jõudsime hilja ja siis hakkasin bokse tegema. Rahvas tuli sõitma ja Elektrat tapeti ka kolme inimese poolt jälle. Müstika.

Esmaspäev on mul vaba. Aga sellest kirjutan järgmises postituses (:

Ah, selle nalja pidin ka veel lisama, et Ciccio ei mõista, miks ta uus houne nii närviline küll on... Ta nägi vist videot, kus hobune oli 15 päeva sõitmata ja tehti kordet, jooksis imeilusasti ja kõik timmis. Nüüd aga hobune keksib boksis ja kordel pukitab ja mängib lolli. Äärmiselt huvitav. See pidi ikka tulema sellest, et hein on kaeraga. Kaera taimed sees.. (Kuigi ma mõtlen, et ega see ometi tuulekaer ei või olla?) Ja sealt see üleliigne energia tuleb...

Tegelikult on vast nii, et isegi saksamaal tipphobused peavad iga päev liikuda saama. Kas kordel või karussellis, jooksuaias või käimislindil... Aga keegi ei jäta head hobust lihtsalt boksi seisma, topi teda kurguni kaera täis ja looda siis, ethobune ninnu-nännu on, kui kuu aja pärast boksist jälle välja võtta... See ajas mind reaaselt naerma täna.

Suvi on

Tegelikult ka... Vihm vist lõppes otsa nüüd mõneks ajaks ja päike on väljas. Iga päev on ilus ilm olnud ja kolmapäeval sain vist üldse näole natuke päikest ka. 

Tallis peab Ciccio ilmselt juba platsi hakkama kastma, see rõvedalt tolmab.

Eile olin kodus, sõitsin bussiga Cosenzasse, sinna shopingu tänavale. Ostsin odavad balerinad omale H&M-st. Ma nüüd iga kord naeran seda poodi vaadates... Tuleb meelde üks video, kus eestlane Soomes H&M-i üledoosi saab :D 

Kliki SIIA video vaatamiseks.

Aga pärast jalutasin Cosenzast tagasi koju. Google-kaardilt vaatasin oma tee järgi, miski 3,7 km kokku. 

Endiselt uurin oma ratsutamisloa olemasolu ja kirjutasin otse Boscarelli talli. Ootan vastust.

Aga ikka, see päike on nii mõnus!! Ja soe on õues. Mulle sobib! (:

Valetamisest, võistlusest ja tallidest....

6.aprill, laupäev, käisin tallis. Üle pika aja jälle üsna tihe päev. Tegin taga boksid, panin Walterile Elektra valmis, aitasin Luxi valmis panna (kes oma vähem paistes palega, kust vahepeal ikka mäda tilgub, nüüd sõitmas käib, gougega, et pead ei vehiks !), panin Nearco valmis ja pesin pärast kolm hobust puhtaks ka.

Ciccio sõitis Nearcot ja Arest ning kordetas oma uut lemmikut veidikene.

Talli tulid Luisa ja Piero. Vaatasid uut hobust, küsisid minlt, kas C sellega sõitnud ka on. Mina ütlesin ausalt, et pole midagi tehtud tollega. Nemad läksid platsile. Pärast tallis küsisid mu käest uuesti, et on siis sõidetud hobusega või ei ole. Siis ma sain pihta asjale. Ciccio ütles, et on sõitnud muidugi ja et hobuse ostis üldse Milanost jne.. Elli veel rääkis Aresest, et eile Elli hüppas temaga ja täna siis teeb C hobusega rahulikku tööd. Kõik puha jama, mida jälle kokku ajasid. Ma rääkisin Luisale-Pierole, mis tõsi on, sest mulle see valetamise jama ei istu.

Siis teatas aga Luisa mulle, et noh, see on nii tavaline, et C jama ajab. See pole esimene kord ja mitte ainult nendega. Ütlsin ka, et olen sellele süsteemile siin pihta saanud ja see on väga tobe. Luisa, kes on üks esimesi kliente, ütles, et on kuulnud ja näinud neid asju juba algusest peale, mismoodi C on oma hobuseid rikkunud ja teeb seda üha enam. Selles on tal täiesti õigus, sest seda näen ma ka ise kasvõi Arese peal.

Piero väitis veel pärast, et üsna vale hobuse on see Walter omale ostnud, et kas ikka teab, et tollega sõita ei saa. Mu arvamus ühtis jällegi Piero omaga ja siis ta lisas, et Ciccio teeb alati nii - kui tuleb keegi uus, siis kiidab teda taevani, annab mõista, et ta on parim ratsutaja üldse, võiks omale hobuse osta ja selle Ciccio juurde ülalpidamisele tuua ja siis leiab endale uue ohvri, keda kiitma hakata. Eks see minuga on suht samamoodi olnud. mind tohutult häiris see algne ülekiitmine ja märkasin seda ka kõigi algajate ratsutajate puhul. Nüüd on jutud ikka muutunud..

Piero küsis veel, et kuidas ma siin üldse vastu pean, ta ka aru saanud, et mulle pole kõik meeltmööda. Ütlesin, et bossina on Ciccio ju täitsa ok, et ei karju kunagi, on tegelt mõistev ja palub asju teha, mitte ei käse. Ainult, et ta võiks mõnel muul alal ülemuseks olla :D

Pühapäeval kell 11 sõitsime Carmeloga Paglialonga agriturismo'sse ehk Boscarellide talli ja turismitallu. Koolisõit oli läbi saanud, esimene 60 cm sõit ka. Vaatasime teise 60 ja 80 ära ja tegime seal ühe jalutuskäigu. Uurisime võistlevaid hobuseid, üritasin Carmelole reegleid ja tavasid seletada. Samuti erinevusi, mis on Eestis, mis Itaalias näinud olen. Näiteks, et platsimeeskond jätab endast igalpool mulje, et on juba 30. võistluspäev ja nad on kõik surmale paar senti võlgu ega jaksa midagi enam liigutada. Meie noorte väledate tüdrukute asemel loivavad siin platsil ringi vanemad mehed, kellel kõht nii suur, et ei jaksa joosta, kellel suits hambus jne. See on koomiline vaatepilt minu jaoks. Eriti, kui kohtunike poolt öeldakse kaks korda, et süsteemi vahe ponile parajaks tõstetaks, siis platsil liigub üks suitsetav Giovanni tasakesi süsteemi poole ja kusagilt siis tekib kaks meest veel juurde ja lõpuks antakse ponile märguanne, et rada on valmis.

Lisaks ehitatakse meil enne rada üles ja siis antakse märguanne ratsanikele, et rada on vaatamiseks valmis. Siin on korraga platsil ratsanikud ja platsimeeskond, kes veel midagi paika sätib ja mõõdab...

Meeldejäävaim ratsanik oli seekord Franco Fabiano. Tundus ikka pääris vanakene olevat. Pärast FISE lehelt vaatasin, et tal on kohe kohe tulemas 75. sünnipäev. Ta muidugi oli natuke liiga vana sõitmise jaoks, jubedalt vehkis kätega ja loksus seal sadulas nii, et mina hoidsin iga takistuse peal hinge kinni. Hirm tuli peale, kui sõitis. Aga kui finišijoone ületas, olid kõik õnnelikud,et vana elusalt lõpetas. Hobune oli tal ilus ja tõesti paistis suurepärane oma ratsastuselt, et sellise sõitja välja kannatas. Pealegi ei kobistanud ka palju, üsna puhtad sõidud tulid.

Tervitasin Carlot, kohaliku ratsavarustuspoe omanikku ja siis läksime sööma. Agriturismos on see tore asi, et üldjuhul pakutakse värsket kohapeal valmistatud toitu, mis ka kohalikest talusaadustest valmistatud on. Ei saa midagi halba öelda. Kõht sai täis suurepäraselt.

Tervitasime pärast veel sepp Robertot, kes rääkis, et vähe hobuseid on võistlemas, tööd ka üldse pole tal teha ja siis tulid just kaks hobust oma murega ning oligi tal tööd. Meie suundusime autoni ja läksime luurama, kuidas on lood sealsete tallidega...

Tegelikult olid lood nii, et iga poole kilomeetri tagant oli kuskil võpsikus hobuseid näha. Maapiirkond. Aga leidsime ühes suunas sõites teest eemal ilmselt ühe kasvanduse vms. Igatahes platsi enil polnud ja hobused olid mudastes jookukoplites, rohkesti heinarulle paistis ka, aga muud ei midagi, liikusime tagasi, kust olime tulnud ja nägime kedagi ratsutamas. Leidsime tee tallini, mis oli aga üsna nigelas seisus, vanad hooned ja ei mingeid kopleid ega muud. Sõitsime platsini välja, enne seda oli rohtu kasvanud kordering, eemal plats, kus üks hobune kellelegi lõbusõitu tegi ja ülejäänud kari oma järjekorda ootas. Rohkem hobuseid ka ei paistnud, seega keerasime autol otsa ümber nagu oleksime teega eksinud ja läksime järgmise tee äärde talle luurama. Lehmalautasid oli seal ka näha üsna mitmeid, paraku peab tunnistama, et need olid kõvasti korralikumas seisus, kui tallid.

Leidsime ühe kompleksi, mis oli mahajäetud. Maneež, jooksuaed, mis paistis üsna uus, heinte hoidla oli tühi, taga pisikesed majakesed 2 tükki ja ees plats, mis oli rohtu kasvanud, ent takistusedki olid peal ja kastmissüsteem näha. Värav oli kinni, kõik oli rohtus. Kolm koerakest olid vaid põõsa all. Nukker pilt.

Mul ei tekkinud isegi mõtet neid asju üles pildistada, kaamera seisis kotis. Aga nüüd mõtlen, et oleks võinud seda ikka teha. Sõitsin selle tee google-kaardil ka läbi ja sealsed pildid pärinevad aastast 2010, kus kõik oli teisiti. Lisan siia google pildi.

Pildil on asi täiesti korralik ning polegi veel jooksuaeda ehitatud ega kaht lisaboksi, mida seal nägin.

Mõned meetrid easi sõites paistis teisel pool teed järgmine plats. Seal oli tegu aga mingi loomapargiga, nagu viit väitas. Paistsid pisikesed ponid, eesel, kitsed ja veel väiksed loomamajakesed. Platsil takistusi näha polnud, olid koonused ja postid, aga palju ei näinud.

Aastatetagune google paljastas aga, et tegu on mingisuguse rakendiväljakuga

Lausa sild ja veetakistuski olemas. Välja näeb küll vahva, aga tegelikult oli seegi pilt natuke kurvem.

Veel sama teed mööda edasi sõites leidsime järgmise kompleksi, mis enam nii väga talli moodi välja ei näinud. Tee lõppes üsna pea järgmise lehmalauda juures, seega nägime järgmist täbaras seisus korderingi, kaht äärmiselt kõhna hobust rohtu näksimas, veidi eemal üks katusealune teise pundi hobustega... Esimese asjana aga hakkas silma korralik aed, kus kolm-neli hobust olid. Kaks paistsid tiined, aga kõik üsna kühnad ja mõned ikka väga porised ja sitased. Tagapool paistis veel plats, ning üks noor hobune oli aiast väljas. Kõik muu võib ju toimida, aga need hobused olid paganama kõhnad ja kõik need aiad ja korderingid olid käest lastud.

Viimane paistis siiski, et mingi tegevus seal käib. Üks auto oli ka õues. Neil oli ka hobusteveo auto, aga see paistis küll korrast ära olevat.

Jah.. Otsustasime Boscarelli juurde tagasi minna ja veel natuke hoolitsetud hobuseid vaadata, et mitte päris nukra emotsiooniga koju minna.

Vaatasime paari sõitjat ja üks võistleja kukkus. Hobune hüppas takistusse sisse ja komistas isegi, sõitja veeres veel natuke mööda maad ja kiirabi-onu läks kohale. Võttis aega, aga sõitja sai püsti, kõndisid väljakult juba ära ja siis kukkus ta uuesti pikali. Toodi kanderaam ja viidi ta kiirabiautosse ära. Kui kiirabiautol uksed kinni lükati, öelda valjuhääldist, et palume nüüd kõigil sadulast alla tulla ja katkestame võistluse seniks, kuni kiirabiauto on tagasi. Sest kui kellegagi midagi juhtuma peaks, ei ole meedikut enam kusagilt võtta. Vat siis lugu. Pidime ootama, kuni auto Cosenzas ära käib ja tagasi jõuab. Pea tunnike läks sellega. Ahjaa, ning siin on veel kombeks, et kui kukkunud sõitja saab püsti ja temaga kõik korras on, siis rahvas aplodeerib. Samuti aplodeeriti, kui kari mehi kanderaami kiirabiautosse tassis. No.. jah. :D

Tegime tiiru kohalikus tallis ja vaatasime sealseid hobuseid. Põhitalle on kaks. Üks n-ö inglise stiilis, kus uksed õue avanevad, teine on meile omane koridoriga tall, kus boksid ühes reas. Seal kinnises tallis ei olnud õhk väga kiita, kuigi uksed mõlemas otsas lahti olid ja aknad samuti. Pealegi neis boksides oli näha, et sööginõusid vist ei puhastata mitte kunagi. Jootjaid ei näinud, need olid tagumises seinas.

Väliboksides oli näha, et Roberto ilmselgelt siin ka värkimas käib. Need kabjad olid ikka müstilised. Kõik naelad tulid eri kohtadelt ja eri kauguselt välja, kellel raud liiga suur alla pandud jne. Lisask polnud kohalikel pindeerimisest ka aimugi. Ühel hobusel olid kõik jalad pindeeritud, äärmiselt ebaühtlaselt, vatnikud erinevad all, pinded erinevad, pinded jooksid mõlemal jalal ühte pidi, nagu Cicciogi pindeerib... Läksime parem võistlusväljaku juurde tagasi...

Koju minnes külastasin FISE lehte, et uurida, kui vana see vanake siis oli. Ja kui seal juba ringi kolasin, sai valikutesse panna ka eesti rahvuse. See andis mulle tulemuseks need eestlased, kes siin maal võistlusi on pidanud. Klettenberg ja Raag ei tulnud mulle üllatusena, aga veel oli paar nime, kellest polnud midagi kuulnud. Facebookis kiire uuring ja leidsin ühe eesti neiu, kes Catanzaro lähedal elab. Catanzaro on siit nii 100 km kaugusel, seega kiviga visata Itaalia mõistes.

Kirjutasin talle ja pidasin maha üle pika aja jälle eestikeelse telefonikõne. Liisi on siin maal juba pea 6 aastat elanud ja nüüd on tal Catanzaro lähedal ka oma tall.

Kui ütlesin, et töötan Franco Iorio juures, ei tahtnud ta ka rohkem kommenteerida. Ega polegi midagi kommenteerida, kui sõitja on eelmisel aastal kõik sõidud välja tõrkunud.

Igatahes tekkis mõte, et võiksime kokku saada ja võiksin Catanzarosse tema hobuseid vaatama minna, aga ajaga on natuke keeruline, kuna tal on pea iga nädalavahetus võistlused. Tulev nv Salernos, kuhu meie ei lähe. Järgmine nv aga tuleb ta Paglialongasse koolisõiduvõistlustele ja kuna ma seekord kooli ei näinud, siis tahtsingi ma järgmine kord uuesti minna. Äratasin Carmelos ka huvi.. Rohkem just sellega, et ma ei osanud talle hästi selgeks teha, mis see koolisõit täpselt on. Seega arvatavasti läheme 21. aprill koolisõitu vaatama ja loodan, et kohtume Liisiga ning saab üle pika aja jälle eesti keelt rääkida ja täitsa siin elava ratsutajaga. Tore tore! (:

Cicciost nii palju, et pühapäeva ta sõitis uue hobusega. Aga ütles, et natuke traavi ja galoppi ja ei midagi rohkem. Ütles mulle nii: 

"Tead, miks ma selle hobusega pole sõitnud? Ta on koguaeg sõitnud liivaplatsil ja mul on kahju temaga seal praegusel platsil sõita. Kui ma liivaplatsi valmis saan, siis saan sõita iga päev. Aga praegu on mul kahju. Ei, mitte, et mu plats kehv oleks, aga temaga pean liivaplatsil sõitma."

Miks Sul teistest hobustest kahju pole, kulla mees? Mida mõtlemist... 

... leidsin vastu ööd Calabriast hobustega tegeleva ja võistleva eestlase! :) Varsti kirjutan pikemalt.

Eks kannatab lõpuni

Kolmapäeval olin vaba, sada vihma ka jälle.

Neljapäeval tallis, siis oli super ilm. Tegin taga tallis kolm boksi üleni tühjaks ja kahte tõin saepuru ka. Kolmandasse mitte, sest selg hakkas valutama nende saepurukottide peale.

Igatahes C lasi eile Luxi ja Tosca koos koplisse. Aga mitte päris. Tähendab kõrge rohu sisse maja nurka, mis on ümbritsetud ühest küljest seinaga, teisest küljest katkise seinaga ja kahest küljest katkise võrkaiaga. Igasugu saasta oli see täis ka ja need kaks hobust kohtusid seal mõlemad esimest korda. Ja nüüd ma täitsa mõistan, miks Calita (tegelikult Kalita) ja see vana hobune mõlemad koolikutesse võisid surra. Ise räägib, et boksis peetavad hobused peavad jao kaupa rohtu saama ja siis laseb kaks looma kohe mitmeks tunniks korraga välja pika rohu sisse, kus veel igasugu jama leida võib.

Igatahes tegin boksid ja siis oli palju vaba aega, sest C hobused eile väljas (trennis) ei käinud, Angelo aga ratsutamas küll. Pärast söötsime hobused ja sain viimaks koju ka, et korteriüüri maksta. Rääkisime omanikuga ja ta ei teadnudki, et ma juulis koju lähen. Algul C ja Elli ikka ütlesid, et ma ei pea millegi pärast muretsema jne.. Küll nad ise korda ajavad asjad. Aga mu üürileping kehtib septembri lõpuni ja tegelikult pean enne lepingu lõppemist ära minnes kolm kuud ette teatama. Seega ei tule seekord korteri vahetamine kõne alla.

Ellilt küsisin veel eile, et kust ma saan netis vaadata oma litsentsi olemasolu. Ta lahkelt kohe seletas, et FISE (kohalik ratsaspordiliit) lehele peab registreeruma ja siis saab ratsaniku nime järgi otsida. See andis mulle tulemuseks aga vaid nende ratsanike infot, kes on mõne võistluse teinud. Muide, avastasin, et Ciccio on KÕIK sõidud 2012 aastal välja tõrkunud. Ainult see üks sõit, mis ta Elektraga Catanzaros piitsa plaksutades lõpetas, aga see ei tulnud ka mingile kohale... Aga starte ikka oli.. Hämmastav.

Niisiis.. Kui korterit vahetada ei saa, ei saa ka talli vahetada. Kui nüüd just ei leidu mingi võimalus Boscarellisid külastades...Aga pigem rõhun sellele, et uurin, kas mu see litsents on olemas või mitte. Kui pole, siis kavatsen mitte enam ratsutada ka ja üldse peaks ilusate ilmade saabudes mingit puhkust hakkama võtma... ;)

Täna tallis ilma Ellita, seega ei saanud uurida rohkem, kust seda litsentsi näha... Aga tegin taga kiirelt boksid, siis kordetasin Nearcot ja Elektrat. C kordetas Arest ja Walter tuli oma Mendietat kordetama. Aga uus superhobune on terve selle aja jälle boksis seisnud.

Elektra kohta... Ma pole kunagi varem seda hobust nii kangena ja krampis näinud kui täna. Kahju vaadata. Lihtsalt nii kahju, kuidas hobune läbi aetakse.

Alessandra käis Luxi ka kordetamas ja nendel on nüüd plaan ikka hobune maha müüa. 

Saa siis aru. Kõigepealt kutsud mingi koera-veti oma hobusele, kelle pole suuavamisraudugi ja ei saa midagi teha ega näga. Siis ütlevad, et hobune on ikka jama, kuna ei saa probleemist sotti ja parem on siis hobune maha müüa ja mingi teine asemele võtta. Lauslollus lihtsalt.

Teine idioot on siiski Elio. Seepärast mind ka ei morjendaks, kui ma ratsutamisest loobun... Hobusest vaid kahju. Aga tuli ja rääkis mulle, et 1. või 2. aprill saab sepa kutsuda, et siis saab raha. Noh, aprilli algus, vaja boksiüür ka maksta. Mehest pole enam kippu ega kõppu, Elli ja C helistasid mõlemad, see võttis korra telefoni vastu, tegi nagu ei kuuleks mitte midagi, pani kinni ja saatis smsi, et ei saa rääkida, kuna on koosolekul. Täna helistas siis Cicciole, et ta ei saa ise talli tulla, jättis raha kuskile baari (tuttav), et Ciccio mingu võtku ära. Aga sepa raha pole ikka. Seega käigu kuu peale.

Ja ega muud uudist väga polegi. Lihtsalt iga päevaga ma leian, et loomad on meist paalju palju targemad ja intelligentsemad olendid ja ma naudin kolme kassi või ühe karva ajava hobuse seltskonda igati rohkem, kui Ciccio oma.

Ahjaa, veel tuli meelde, et paks Tonino helistas eile Cicciole ja rääkis et tal sündis seal kodustel hobustel varss. Pidavatki kasvandusega tegelema, seega mis see nii väga ikka uudi on, eks. Aga tüüp oli natuke üllatunud, et praegu sündis, olevat mära ära seemendanud, aga ei kirjutanud üles, millal, seega unustas ära, millal varss peaks sündima... 11 kuud ikka pikka aeg :D

Centro Equestre Rendese

(Hiljem - lisasin paar pilti)

Oeh...

Laupäev, 30.märts käisin tallis. Tegin ainult taga tallis boksid ja pesin kõigi veenõud-lasin puhta vee. Lõpetades ei näinud ma enam kedagi. Tühjus tallis. Võtsin siis Corinto päitsetega nööri otsa ja läksime platsi peale jalutama. Läksin vaatama, kas kordetada kannatab platsil. Kohe ei julgend minna üksi, sest mine tea, C tuleb tagasi, miskid muud plaanid... Aga saabus hoopis Elio. Ütles, et näed - plats hea küll, kordeta muidugi.

Rääksin Eliole natuke motivatsioonijuttu. Ta ütles küll ise, et tahaks ilusate ilmade saabudes ratsutama hakata ja ehk isegi kolm korda nädalas ja mina ühe korra... Olin tema ettepanekuga loomulikult nõus ja panin talle südamele, et mind ju ei ole ka igavesti siin tema hobuse kapja hoidmas. Elio uuris, millal ma töölt lahkun. Ütlesin, et juulis või ennegi. Ilmselt enne.

Elio: Aga lähed jäädavalt Eestisse või tuled pärast tagasi ?

Mina: Ilmselt ikka tulen tagasi mingi aeg....

Elio: Aa, noh, siis ei ole väga hullu.

Mina: Ei, vaata, kui ma ka kunagi tagasi tulen, siis SIIA talli tööle ma küll enam ei tule.

Elio: Miks?

Mina: Sest ma tahan näha, kuidas need lood teistes tallides siin on.

Elio: Oi.. Ei, ega sa siit midagi paremat ei leia. Ciccio on üks parimaid. Jah, tal pole koplit hobusele, aga tal on puhtad hobused ja puhtaimad boksid.

Mina: Jajah.. Ma saan aru küll, aga eks ma ka noor ja tahan näha, mis tegelt ikka on...

Elio: Ei, usu mind! Sa lähed teistesse tallidesse, seal on sitt põlvini, sa paned sealt paari nädala pärast jooksu juba. Ma tean, ma olen näinud.

Mina: Mhmmhhh....

Sõltub, kus sa oled käinud. Puhtaimad boksid - palun ära aja naerma, mees.

Läksime talli tagasi, Ciccio oli juba seal. Panin Corinto kordetamiseks valmis, kordetasin, Angelo tuli sõitma, C andis trenni. Pesin Corinto, kordetasin Nearcot järgmiseks, pesujärjekorras ootasin jne...

Sain palka vähemalt õhtul.

Pühapäev oli vaba. Tudusin kaua, koristasin oma toa otsast lõpuni ära. Pesin kõikvõimalikud kohad, kuhu tolm pidama saab jääda. Õhtul mõtlesin Metrosse minna, aga see oli kinni. Pühade värk. McDonald's oli lahti, ostsin borksi, vot.

Esmaspäeva võtsin ka siinse püha puhul vabaks. Hommikul koristasin vannitoa ja pärastlõunal läksin Carmeloga välja. Sõitsime tiiru Rosest läbi ja ikka kõrgemale mäe otsa, kuni jõudsime üsna tsivilisatsioonist eemale, käänuliste teede taha ja nende üksikute mäekülgedel olevate majakesteni. Mingi hetk märkasin kõrvalist asfaltteed ja parkisime ühte põllunurka auto ära, et natuke jalutada. Lõpuks jõudsime täieliku vaikuseni keset rohelist välja ja männimetsaserva. Suurepärane. Jalutasime metsas ka, mööda üht üksikut teed, mis mäest alla viis, all kostis jõgi, aga selleni välja ei läinud, kuna vihma tibas ja väljaspool metsa oli tuul ka. Jalutasime autoni tagasi ning sõitsime oma tsivilisatsiooni. Hakkaski sadama.

Täna lõunal pidin tööle minema, aga Elli pold teavitanud, mis kell. Hiljem andis teada, et võin kodus olla.

Seega.. mina kirjutasin kohe Ericale.

Erica on üks tore tüdruk, kes Ciccio juures ratsutamas käis. Tema isa üürikorteris elasin ma esimesed kuud, kui siia tulin. Tüdruk aga läks Ciccio tallist minema, kuna neil tekkis probleem siinse ratsutamislitsentsi omamise asjus... Minevikus olen sellest kirjutanud, aga nüüd tean seda lugu ka teisest vaatenurgast.

Igatahes, mõned päevad tagasi ma kirjutasin Ericale, sest olin kuulnud, et ta läks kuskile teise talli ratsutama ja sealt ka see litsentsi lugu alguse leidis. Küsisin siis, et kuhu ta läks? Vastas, et ratsutab nüüd Rende Ratsakeskuses (Centro Equestre Rendese). Palun väga, omanik ja treener Umberto Bilotta ja naine Edith Michalak (poolast). Nende ponikooli olen ma juba varasemalt kahel võistlusel näinud.

Uurisin Erica kaudu, et kas mul oleks võimalik seda talli külastada ja uurida, ehk neil on hoopis abikäsi vaja. Nii ma siis täna kirjutasin talle, et mul on õhtupoolik vaba ja võiksin temaga ühineda, kui sobib.

Erica tuli mulle järgi ja läksime. Koht asub Ülikooli tsoonis, üsna lähedal sellele, kus enne elasin ja kus Erica isal üürikorter on. Samas on see üsna tsivilisatsioonist eemal, ehk paar kilomeetrit on tallini täiesti üksikut kitsast ja kurvilist asfaltteed. Mingit bussi sinna ei käi.

Aga tall... Neil on eelmisel aastal valminud maneež, mis on Calabria regioonis ainuke. Õigem sõna maneežile oleks katusega ratsaplats. Tall on päriselt talli nime väärt. Neil on katusega kordering ja karusell. Lisaks veel väliplats ka, kõik korraliku liivakattega.

Lisan ka kodulehe, kus vähemalt pilte näete, kui keelt ei mõista :) www.centroequestrerendese.it

Kohale jõudes tervitasime Edithit (perenaine), kellele Erica mind tutuvustas. Naine tegi näo, nagu oleks minust ja mu saabumisest juba kuulnud ja ütles, et noh, saame siis peremehega ka tuttavaks. Peremees Umberto ratsutas parasjagu ühe hobusega. Veel olid platsil kolm ratsanikku. Üks pisikene tüdruk oma pisikese poniga, kes juba suured tegijad on. Üks noormees musta hobusega ja üks naine, kes sõitis koolisõidusadulaga !

Erica tegi kiire tuuri mulle ja tutvustas ka Martat, kes on Edithi õde. Parasjagu pani trenniks hobust valmis. Siiski trennilistele saduldatakse hobused ette, pärast trenni peavad aga ise oma hobused lahti võtma ja puhastama. Trenni andis Edith ise, Umberto oli nende eelnimetatud kolme ratsanikuga maneežist väliplatsile kolinud ja tegi latiharjutusi nendega. Terve väljak oli maalatte täis, mitteühtki takistust polnud. Mu silm puhkas.

Trennihobused olid nagu olid. Ikka, vanemad, üks hoidis keelt terve trenni suust väljas ja pead püsti, Erica hobune vehkis peaga. Aga paistsid väga lihtsad sõita olevat ja üsna elavad ning heas konditsioonis.

Pärast trenni, kui Erica oli oma hobuse puhastamise lõpetanud (puhastas kabjad alt ja jalad harjaga liivast, harjas sadulaaluse, mingit hullu jalapesu ei toimunud), rääkisime Umbertoga natuke juttu. Ehk siis mul oli käsil mu oma esimene itaaliakeelne tööintervjuu, kui seda nii võib nimetada.

Rääkisin, kuidas ma Ciccio juurde olen jõudnud, mida seal teinud, mida varasemalt Eestis teinud ja õppinud ning miks nüüd tahan midagi muuta. Tähendab, selles ei olnud mingit küsimustki, et ma midagi muuta plaanin, sest kõik kuidagi tegid kahtlaseid nägusid, kui kuulsid, et ma Franco Iorio tallist tulen. Mainet sel mehel on, nagu ma aru olen saanud... Ainult, et missugust...

Igatahes kokkuvõtteks jõudsime me sinna maani, et oma äärmiselt ausa enesetutvustuse juures pidi Umberto oma naisega arutama, kas nad oleksid mu valmis prooviajale võtma. Nad lubasid mulle Erica kaudu teada anda, kuna kohtuda võiksime ja millal ma võiks algust teha, et mainida Ciccio juures oma lahkumist. Esialgu pole ma ju kellelegi midagi öelnud ja veel ei ütle ka, sest miski pole kindel... Lisaks on väiksed nüansid, mis peavad muutuma, näiteks mu elukoht. Aga rahast ja tööajast rääkisime ka, ning lisaks küsiti, kas mul see litsents ka olemas on.... Sellele vastasin kahtlevalt, kuna oma silmaga näinud pole, ent mulle on väidetud, et on.

Selgusid huvitavad tõsiasjad. Esiteks on selle kaardi taotlemiseks üldse vaja tervisetõendit. Seda pole keegi minult küsinud.

Teiseks, ei ole see kaart lihtsalt mingi võistluslitsents, vaid kindlustus tallitööde ja ratsutamise puhuks. See tähendab, et nad toetavad ravikulusid, kui midagi tallis/ratsutades juhtuma peaks.

Kolmandaks, Ciccio ei saa seda kaarti ise üldse väljastamiseks taotleda, vaid peab oma "õpilased" Boscarelli talli õpilastena registreerima. Selle kindlustuse saab siiski anda toimiv ja registreeritud tall, mida Ciccio tallike kindlasti ei ole.

Neljandaks kuulsin ma ka Erica versiooni tookordsest litsentsi-sõjast, kus tuli välja, et tegelikult ka ei omanud Erica kehtivat litsentsi ja ta käis omal vastutusel ilma kindlustuseta sõitmas hobustega, kus ilma treenerilitsentsita Ciccio või mina teda juhendasime.

Aga Umberto ütles, et selle kaardi tegemine ei ole probleem, seega ei pea muretsema.

Üleüldiselt kokkuvõtteks ütleks - oli äärmiselt huvitav sinna talli minna. Justkui euroopalik tsivilisatsiooni tunne tekkis. Justkui asjad toimiksid, plaanidest ja kellaaegadest peetakse kinni ja päriselt on olemas atesteeritud treenerid. Ma leidsin Calabria mäenõlvade vahelt euroopaliku talli ja olen selle üle hetkel õnnelik.

Muidu.. Umberto paistab ka selline ehtne hobuinimene ja oma olekult meenutas ta veidi Raul Kaunat.:) Ma ei tea, miks. Omapärase hääletämbriga ja koguaeg nokamütsiga ja pidi vahel karjuma ka, kui kurjaks ikka saab. Aga suhtumiselt inimlik ja konkreetne.

Pärast tähtsat juttu vaatasime veidi üht friisikat, kes täna oli talli saabunud. Vaatasin ikka hobuse kabjaservast kõrvaotsani läbi ja turgatas pähe küsimus, et kes neil sepaks on? Umberto vastas, et käib keegi Catanzarost (?) Igatahes väljapoolt.

Mina: Aa, no ühesõnaga ei käi Roberto jah... ? :D

Umberto: Pff.. Nalja teed ? Roberto ei tee vahet, kumb esimene, kumb tagumine jalgki on.

Mina: Aga see Giancarlo? (*Sepp kes Angelo hobuseid värgib ja kes Cicciole ei meeldi)

Umberto: Ahh, see on teine, kes ööd ega mütsi ei jaga, sellele meeldib vaid suitsu teha ja kärakat võtta.

Mina: Ja veterinaar käib teil kuskohast?

Umberto: Neid on kaks, üks on ortopeedilistele probleemidele hästi keskendunud, teine on ka asjalik, aga need käivad ka kaugemalt (kohanimi ei jäänud meelde)

Mina: Sain aru...

Umberto: Ega kui tahad tugev olla, tuleb ka tugevatega koostööd teha.

Ja nii on. Ongi.

Aga muidu need boksid olid täiesti puhtad ja see oli üks esimesi töid, mida mulle ette loeti.

Ja veel pean lisama, et kuigi mulle räägiti Cicciost kerge muige ja vihjetega, siis mitte ühtegi halba sõna otseselt ei öeldud, et ta on paha, ei oska vms. Ta on lihtsalt mees, kellele meeldivad hobused, kuid ei oma ühtki litsentsi või luba teistele õpetada, kuidas peaks tegema.

Ning veel lisati, et nii enamvähem iga nädalavahetus käivad nad võistlustel. Tuleval nädalalõpul Boscarellis, järgmine Salernos (kuhu Cicciogi minna tahtis), siis Roomas ja seejärel Catanzaros.