6.aprill, laupäev, käisin tallis. Üle pika aja jälle üsna tihe päev. Tegin taga boksid, panin Walterile Elektra valmis, aitasin Luxi valmis panna (kes oma vähem paistes palega, kust vahepeal ikka mäda tilgub, nüüd sõitmas käib, gougega, et pead ei vehiks !), panin Nearco valmis ja pesin pärast kolm hobust puhtaks ka.
Ciccio sõitis Nearcot ja Arest ning kordetas oma uut lemmikut veidikene.
Talli tulid Luisa ja Piero. Vaatasid uut hobust, küsisid minlt, kas C sellega sõitnud ka on. Mina ütlesin ausalt, et pole midagi tehtud tollega. Nemad läksid platsile. Pärast tallis küsisid mu käest uuesti, et on siis sõidetud hobusega või ei ole. Siis ma sain pihta asjale. Ciccio ütles, et on sõitnud muidugi ja et hobuse ostis üldse Milanost jne.. Elli veel rääkis Aresest, et eile Elli hüppas temaga ja täna siis teeb C hobusega rahulikku tööd. Kõik puha jama, mida jälle kokku ajasid. Ma rääkisin Luisale-Pierole, mis tõsi on, sest mulle see valetamise jama ei istu.
Siis teatas aga Luisa mulle, et noh, see on nii tavaline, et C jama ajab. See pole esimene kord ja mitte ainult nendega. Ütlsin ka, et olen sellele süsteemile siin pihta saanud ja see on väga tobe. Luisa, kes on üks esimesi kliente, ütles, et on kuulnud ja näinud neid asju juba algusest peale, mismoodi C on oma hobuseid rikkunud ja teeb seda üha enam. Selles on tal täiesti õigus, sest seda näen ma ka ise kasvõi Arese peal.
Piero väitis veel pärast, et üsna vale hobuse on see Walter omale ostnud, et kas ikka teab, et tollega sõita ei saa. Mu arvamus ühtis jällegi Piero omaga ja siis ta lisas, et Ciccio teeb alati nii - kui tuleb keegi uus, siis kiidab teda taevani, annab mõista, et ta on parim ratsutaja üldse, võiks omale hobuse osta ja selle Ciccio juurde ülalpidamisele tuua ja siis leiab endale uue ohvri, keda kiitma hakata. Eks see minuga on suht samamoodi olnud. mind tohutult häiris see algne ülekiitmine ja märkasin seda ka kõigi algajate ratsutajate puhul. Nüüd on jutud ikka muutunud..
Piero küsis veel, et kuidas ma siin üldse vastu pean, ta ka aru saanud, et mulle pole kõik meeltmööda. Ütlesin, et bossina on Ciccio ju täitsa ok, et ei karju kunagi, on tegelt mõistev ja palub asju teha, mitte ei käse. Ainult, et ta võiks mõnel muul alal ülemuseks olla :D
Pühapäeval kell 11 sõitsime Carmeloga Paglialonga agriturismo'sse ehk Boscarellide talli ja turismitallu. Koolisõit oli läbi saanud, esimene 60 cm sõit ka. Vaatasime teise 60 ja 80 ära ja tegime seal ühe jalutuskäigu. Uurisime võistlevaid hobuseid, üritasin Carmelole reegleid ja tavasid seletada. Samuti erinevusi, mis on Eestis, mis Itaalias näinud olen. Näiteks, et platsimeeskond jätab endast igalpool mulje, et on juba 30. võistluspäev ja nad on kõik surmale paar senti võlgu ega jaksa midagi enam liigutada. Meie noorte väledate tüdrukute asemel loivavad siin platsil ringi vanemad mehed, kellel kõht nii suur, et ei jaksa joosta, kellel suits hambus jne. See on koomiline vaatepilt minu jaoks. Eriti, kui kohtunike poolt öeldakse kaks korda, et süsteemi vahe ponile parajaks tõstetaks, siis platsil liigub üks suitsetav Giovanni tasakesi süsteemi poole ja kusagilt siis tekib kaks meest veel juurde ja lõpuks antakse ponile märguanne, et rada on valmis.
Lisaks ehitatakse meil enne rada üles ja siis antakse märguanne ratsanikele, et rada on vaatamiseks valmis. Siin on korraga platsil ratsanikud ja platsimeeskond, kes veel midagi paika sätib ja mõõdab...
Meeldejäävaim ratsanik oli seekord Franco Fabiano. Tundus ikka pääris vanakene olevat. Pärast FISE lehelt vaatasin, et tal on kohe kohe tulemas 75. sünnipäev. Ta muidugi oli natuke liiga vana sõitmise jaoks, jubedalt vehkis kätega ja loksus seal sadulas nii, et mina hoidsin iga takistuse peal hinge kinni. Hirm tuli peale, kui sõitis. Aga kui finišijoone ületas, olid kõik õnnelikud,et vana elusalt lõpetas. Hobune oli tal ilus ja tõesti paistis suurepärane oma ratsastuselt, et sellise sõitja välja kannatas. Pealegi ei kobistanud ka palju, üsna puhtad sõidud tulid.
Tervitasin Carlot, kohaliku ratsavarustuspoe omanikku ja siis läksime sööma. Agriturismos on see tore asi, et üldjuhul pakutakse värsket kohapeal valmistatud toitu, mis ka kohalikest talusaadustest valmistatud on. Ei saa midagi halba öelda. Kõht sai täis suurepäraselt.
Tervitasime pärast veel sepp Robertot, kes rääkis, et vähe hobuseid on võistlemas, tööd ka üldse pole tal teha ja siis tulid just kaks hobust oma murega ning oligi tal tööd. Meie suundusime autoni ja läksime luurama, kuidas on lood sealsete tallidega...
Tegelikult olid lood nii, et iga poole kilomeetri tagant oli kuskil võpsikus hobuseid näha. Maapiirkond. Aga leidsime ühes suunas sõites teest eemal ilmselt ühe kasvanduse vms. Igatahes platsi enil polnud ja hobused olid mudastes jookukoplites, rohkesti heinarulle paistis ka, aga muud ei midagi, liikusime tagasi, kust olime tulnud ja nägime kedagi ratsutamas. Leidsime tee tallini, mis oli aga üsna nigelas seisus, vanad hooned ja ei mingeid kopleid ega muud. Sõitsime platsini välja, enne seda oli rohtu kasvanud kordering, eemal plats, kus üks hobune kellelegi lõbusõitu tegi ja ülejäänud kari oma järjekorda ootas. Rohkem hobuseid ka ei paistnud, seega keerasime autol otsa ümber nagu oleksime teega eksinud ja läksime järgmise tee äärde talle luurama. Lehmalautasid oli seal ka näha üsna mitmeid, paraku peab tunnistama, et need olid kõvasti korralikumas seisus, kui tallid.
Leidsime ühe kompleksi, mis oli mahajäetud. Maneež, jooksuaed, mis paistis üsna uus, heinte hoidla oli tühi, taga pisikesed majakesed 2 tükki ja ees plats, mis oli rohtu kasvanud, ent takistusedki olid peal ja kastmissüsteem näha. Värav oli kinni, kõik oli rohtus. Kolm koerakest olid vaid põõsa all. Nukker pilt.
Mul ei tekkinud isegi mõtet neid asju üles pildistada, kaamera seisis kotis. Aga nüüd mõtlen, et oleks võinud seda ikka teha. Sõitsin selle tee google-kaardil ka läbi ja sealsed pildid pärinevad aastast 2010, kus kõik oli teisiti. Lisan siia google pildi.
Pildil on asi täiesti korralik ning polegi veel jooksuaeda ehitatud ega kaht lisaboksi, mida seal nägin.
Mõned meetrid easi sõites paistis teisel pool teed järgmine plats. Seal oli tegu aga mingi loomapargiga, nagu viit väitas. Paistsid pisikesed ponid, eesel, kitsed ja veel väiksed loomamajakesed. Platsil takistusi näha polnud, olid koonused ja postid, aga palju ei näinud.
Aastatetagune google paljastas aga, et tegu on mingisuguse rakendiväljakuga
Lausa sild ja veetakistuski olemas. Välja näeb küll vahva, aga tegelikult oli seegi pilt natuke kurvem.
Veel sama teed mööda edasi sõites leidsime järgmise kompleksi, mis enam nii väga talli moodi välja ei näinud. Tee lõppes üsna pea järgmise lehmalauda juures, seega nägime järgmist täbaras seisus korderingi, kaht äärmiselt kõhna hobust rohtu näksimas, veidi eemal üks katusealune teise pundi hobustega... Esimese asjana aga hakkas silma korralik aed, kus kolm-neli hobust olid. Kaks paistsid tiined, aga kõik üsna kühnad ja mõned ikka väga porised ja sitased. Tagapool paistis veel plats, ning üks noor hobune oli aiast väljas. Kõik muu võib ju toimida, aga need hobused olid paganama kõhnad ja kõik need aiad ja korderingid olid käest lastud.
Viimane paistis siiski, et mingi tegevus seal käib. Üks auto oli ka õues. Neil oli ka hobusteveo auto, aga see paistis küll korrast ära olevat.
Jah.. Otsustasime Boscarelli juurde tagasi minna ja veel natuke hoolitsetud hobuseid vaadata, et mitte päris nukra emotsiooniga koju minna.
Vaatasime paari sõitjat ja üks võistleja kukkus. Hobune hüppas takistusse sisse ja komistas isegi, sõitja veeres veel natuke mööda maad ja kiirabi-onu läks kohale. Võttis aega, aga sõitja sai püsti, kõndisid väljakult juba ära ja siis kukkus ta uuesti pikali. Toodi kanderaam ja viidi ta kiirabiautosse ära. Kui kiirabiautol uksed kinni lükati, öelda valjuhääldist, et palume nüüd kõigil sadulast alla tulla ja katkestame võistluse seniks, kuni kiirabiauto on tagasi. Sest kui kellegagi midagi juhtuma peaks, ei ole meedikut enam kusagilt võtta. Vat siis lugu. Pidime ootama, kuni auto Cosenzas ära käib ja tagasi jõuab. Pea tunnike läks sellega. Ahjaa, ning siin on veel kombeks, et kui kukkunud sõitja saab püsti ja temaga kõik korras on, siis rahvas aplodeerib. Samuti aplodeeriti, kui kari mehi kanderaami kiirabiautosse tassis. No.. jah. :D
Tegime tiiru kohalikus tallis ja vaatasime sealseid hobuseid. Põhitalle on kaks. Üks n-ö inglise stiilis, kus uksed õue avanevad, teine on meile omane koridoriga tall, kus boksid ühes reas. Seal kinnises tallis ei olnud õhk väga kiita, kuigi uksed mõlemas otsas lahti olid ja aknad samuti. Pealegi neis boksides oli näha, et sööginõusid vist ei puhastata mitte kunagi. Jootjaid ei näinud, need olid tagumises seinas.
Väliboksides oli näha, et Roberto ilmselgelt siin ka värkimas käib. Need kabjad olid ikka müstilised. Kõik naelad tulid eri kohtadelt ja eri kauguselt välja, kellel raud liiga suur alla pandud jne. Lisask polnud kohalikel pindeerimisest ka aimugi. Ühel hobusel olid kõik jalad pindeeritud, äärmiselt ebaühtlaselt, vatnikud erinevad all, pinded erinevad, pinded jooksid mõlemal jalal ühte pidi, nagu Cicciogi pindeerib... Läksime parem võistlusväljaku juurde tagasi...
Koju minnes külastasin FISE lehte, et uurida, kui vana see vanake siis oli. Ja kui seal juba ringi kolasin, sai valikutesse panna ka eesti rahvuse. See andis mulle tulemuseks need eestlased, kes siin maal võistlusi on pidanud. Klettenberg ja Raag ei tulnud mulle üllatusena, aga veel oli paar nime, kellest polnud midagi kuulnud. Facebookis kiire uuring ja leidsin ühe eesti neiu, kes Catanzaro lähedal elab. Catanzaro on siit nii 100 km kaugusel, seega kiviga visata Itaalia mõistes.
Kirjutasin talle ja pidasin maha üle pika aja jälle eestikeelse telefonikõne. Liisi on siin maal juba pea 6 aastat elanud ja nüüd on tal Catanzaro lähedal ka oma tall.
Kui ütlesin, et töötan Franco Iorio juures, ei tahtnud ta ka rohkem kommenteerida. Ega polegi midagi kommenteerida, kui sõitja on eelmisel aastal kõik sõidud välja tõrkunud.
Igatahes tekkis mõte, et võiksime kokku saada ja võiksin Catanzarosse tema hobuseid vaatama minna, aga ajaga on natuke keeruline, kuna tal on pea iga nädalavahetus võistlused. Tulev nv Salernos, kuhu meie ei lähe. Järgmine nv aga tuleb ta Paglialongasse koolisõiduvõistlustele ja kuna ma seekord kooli ei näinud, siis tahtsingi ma järgmine kord uuesti minna. Äratasin Carmelos ka huvi.. Rohkem just sellega, et ma ei osanud talle hästi selgeks teha, mis see koolisõit täpselt on. Seega arvatavasti läheme 21. aprill koolisõitu vaatama ja loodan, et kohtume Liisiga ning saab üle pika aja jälle eesti keelt rääkida ja täitsa siin elava ratsutajaga. Tore tore! (:
Cicciost nii palju, et pühapäeva ta sõitis uue hobusega. Aga ütles, et natuke traavi ja galoppi ja ei midagi rohkem. Ütles mulle nii:
"Tead, miks ma selle hobusega pole sõitnud? Ta on koguaeg sõitnud liivaplatsil ja mul on kahju temaga seal praegusel platsil sõita. Kui ma liivaplatsi valmis saan, siis saan sõita iga päev. Aga praegu on mul kahju. Ei, mitte, et mu plats kehv oleks, aga temaga pean liivaplatsil sõitma."
Miks Sul teistest hobustest kahju pole, kulla mees? Mida mõtlemist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar