Ikka kuulan ja imestan...

No ma pean siia ikka lisama selle tõestusmaterjali, et meil nüüd soe on :)

12.04.13 kell 17.09

 Pärast oma eelmise postituse kirjapanekut reedel läksin ma jalutama. Jalutasin Rogesist läbi Commenda Quattromigliasse ja tagasi ka, mis tähendab, et jälle üsna pikk maa. Aga ma ka jalutasin rahulikult ja vahepeal külastasin mõnda poodi või baari. Kaks tundi edasi tagasi. (hiljem muudetud) Kaardilt vaatasin, et üks ots on 3,3 km, Metro juurest Castiglione Cosentino raudteejaamani. Seega kokku pea 7 km. Aga ilm oli ju super jalutamiseks (: (Kati, nüüd on mu orienteerumisega juba kõik korras ja tean täpselt, kuidas raudteejaamast koju saab :D )

Laupäeval käisin tallis. Üsna tihe päev jälle. Tegin boksid, Aitasin Luxi valmis, panin Elektra valmis, juhendasin natuke Manueli, pesin Elektra, kordetasin Nearcot. Viimase tegevuse ajal tulid Luisa ja Piero platsi äärde minuga juttu rääkima ja vahetasime jälle huvitavaid muljeid... Sain targemaks, et mu litsents on hoopis ilmselt Puglias lastud teha, seepärast Boscarelli tallist mulle vastu polegi kirjutatud. Eks ole näha.

Elli ratsutas Elektraga. Keegi küsis Cicciolt, et miks Elli ei sõida oma hobusega... C ütles, et ei sõida jah, sest kolmandal korral nüüd pärast pausi sõitmist kukkus Elli jälle alla. Seega mõtetu oma konte lõhkuda ja C sõidab nüüd ise hobusega. Elli peab mingi muu sõidulooma seniks leidma, kuni C Aresest pukitamiskombe välja juurutab. Mul on selle asja kohta oma arvamus ja see on natuke teistsugune. Et näiteks võiks alustada terve raamiga sadulaga sõitmisest ja siis hobuse selga uurida natuke ja sõitma õppida... 

Veel oli uudis, et C ikka tahab kärmesti uue platsi valmis saada, sest muidu ei saa uue hobusega sõita.

Eliost pole jälle mingit haisugi tallis. Unustas ära, et rautamisest kolm kuud möödas ja vahepeal juba lubamas käis. Aga täna ütlesin Ellile ka, et ma enam vist ei sõida Corintoga. Tagantjärgi mõtlesin, et lollisti tegin vist, sest nüd jutt levib Ellilt Cicciole, C räägib raudselt ise Eliole a la mingi muinasjutu kokku ja kõik on jälle hästi rõõmsad edasi. aga ma tahaks ise eliole öelda, et mul ei ole mõtet tema hobusega tegeleda, kui ta ise vähimatki huvi selle asja vastu ei näita. Seda enam, et ta hobune pole mingi valmis tööloom ja pärast mitut kuud boksis seismist ei ole midagi tahta, et lihtsalt võtad ja jätkad sealt, kus pooleli jäi. Eriti nüüd kevadel, kus ma märkan, et hobune on kõhnaks jäänud. Karvavahetamise aeg on ka ja mingit rohelist või lisa mineraaligi nad ei saa. Ussirohu uus doos ei teeks ka paha, kui ma vaatan, mida see hobune endale sisse näkitseb...

Mis veel... Marloni hobuse jalad on nagu puuhalud all, ei taha see loom enam joosta ja C käis hobusel seljas. Sõitu ei näinud, aga pärast andis Marlonile kannused ja pika steki ja ütles, et peab neid kasutama, et loom liiguks. Palju õnne.

Pühapäeval käisime ühes mägises piirkonnas nimega Potame. Seal on Walteri perel mägimaja ja käisime enne talliminekut lõunal. Kihvt koht, natuke meenutas Silat, kuna kõrgus oli juba paras, et korralikku kaldega katuseid näha ja puitkonstruktsioone. Ja siis kuulad seda juttu, et mismoodi see lumi ikka katuse pealt alla libises ja -7 kraadi oli.... Jah. :D

Potame kohalik

Mägilehmasid nägime ka, kui Walteri maja taga otsisime. Need lehmad on nii lahedad.

Aga sõime korralikult. Pastat seentega ja lihapalle ja pitsat ja üht head kooki ka, mis Walteri ema teinud oli. Väga armas. Talli jõudsime hilja ja siis hakkasin bokse tegema. Rahvas tuli sõitma ja Elektrat tapeti ka kolme inimese poolt jälle. Müstika.

Esmaspäev on mul vaba. Aga sellest kirjutan järgmises postituses (:

Ah, selle nalja pidin ka veel lisama, et Ciccio ei mõista, miks ta uus houne nii närviline küll on... Ta nägi vist videot, kus hobune oli 15 päeva sõitmata ja tehti kordet, jooksis imeilusasti ja kõik timmis. Nüüd aga hobune keksib boksis ja kordel pukitab ja mängib lolli. Äärmiselt huvitav. See pidi ikka tulema sellest, et hein on kaeraga. Kaera taimed sees.. (Kuigi ma mõtlen, et ega see ometi tuulekaer ei või olla?) Ja sealt see üleliigne energia tuleb...

Tegelikult on vast nii, et isegi saksamaal tipphobused peavad iga päev liikuda saama. Kas kordel või karussellis, jooksuaias või käimislindil... Aga keegi ei jäta head hobust lihtsalt boksi seisma, topi teda kurguni kaera täis ja looda siis, ethobune ninnu-nännu on, kui kuu aja pärast boksist jälle välja võtta... See ajas mind reaaselt naerma täna.