Centro Equestre Rendese

(Hiljem - lisasin paar pilti)

Oeh...

Laupäev, 30.märts käisin tallis. Tegin ainult taga tallis boksid ja pesin kõigi veenõud-lasin puhta vee. Lõpetades ei näinud ma enam kedagi. Tühjus tallis. Võtsin siis Corinto päitsetega nööri otsa ja läksime platsi peale jalutama. Läksin vaatama, kas kordetada kannatab platsil. Kohe ei julgend minna üksi, sest mine tea, C tuleb tagasi, miskid muud plaanid... Aga saabus hoopis Elio. Ütles, et näed - plats hea küll, kordeta muidugi.

Rääksin Eliole natuke motivatsioonijuttu. Ta ütles küll ise, et tahaks ilusate ilmade saabudes ratsutama hakata ja ehk isegi kolm korda nädalas ja mina ühe korra... Olin tema ettepanekuga loomulikult nõus ja panin talle südamele, et mind ju ei ole ka igavesti siin tema hobuse kapja hoidmas. Elio uuris, millal ma töölt lahkun. Ütlesin, et juulis või ennegi. Ilmselt enne.

Elio: Aga lähed jäädavalt Eestisse või tuled pärast tagasi ?

Mina: Ilmselt ikka tulen tagasi mingi aeg....

Elio: Aa, noh, siis ei ole väga hullu.

Mina: Ei, vaata, kui ma ka kunagi tagasi tulen, siis SIIA talli tööle ma küll enam ei tule.

Elio: Miks?

Mina: Sest ma tahan näha, kuidas need lood teistes tallides siin on.

Elio: Oi.. Ei, ega sa siit midagi paremat ei leia. Ciccio on üks parimaid. Jah, tal pole koplit hobusele, aga tal on puhtad hobused ja puhtaimad boksid.

Mina: Jajah.. Ma saan aru küll, aga eks ma ka noor ja tahan näha, mis tegelt ikka on...

Elio: Ei, usu mind! Sa lähed teistesse tallidesse, seal on sitt põlvini, sa paned sealt paari nädala pärast jooksu juba. Ma tean, ma olen näinud.

Mina: Mhmmhhh....

Sõltub, kus sa oled käinud. Puhtaimad boksid - palun ära aja naerma, mees.

Läksime talli tagasi, Ciccio oli juba seal. Panin Corinto kordetamiseks valmis, kordetasin, Angelo tuli sõitma, C andis trenni. Pesin Corinto, kordetasin Nearcot järgmiseks, pesujärjekorras ootasin jne...

Sain palka vähemalt õhtul.

Pühapäev oli vaba. Tudusin kaua, koristasin oma toa otsast lõpuni ära. Pesin kõikvõimalikud kohad, kuhu tolm pidama saab jääda. Õhtul mõtlesin Metrosse minna, aga see oli kinni. Pühade värk. McDonald's oli lahti, ostsin borksi, vot.

Esmaspäeva võtsin ka siinse püha puhul vabaks. Hommikul koristasin vannitoa ja pärastlõunal läksin Carmeloga välja. Sõitsime tiiru Rosest läbi ja ikka kõrgemale mäe otsa, kuni jõudsime üsna tsivilisatsioonist eemale, käänuliste teede taha ja nende üksikute mäekülgedel olevate majakesteni. Mingi hetk märkasin kõrvalist asfaltteed ja parkisime ühte põllunurka auto ära, et natuke jalutada. Lõpuks jõudsime täieliku vaikuseni keset rohelist välja ja männimetsaserva. Suurepärane. Jalutasime metsas ka, mööda üht üksikut teed, mis mäest alla viis, all kostis jõgi, aga selleni välja ei läinud, kuna vihma tibas ja väljaspool metsa oli tuul ka. Jalutasime autoni tagasi ning sõitsime oma tsivilisatsiooni. Hakkaski sadama.

Täna lõunal pidin tööle minema, aga Elli pold teavitanud, mis kell. Hiljem andis teada, et võin kodus olla.

Seega.. mina kirjutasin kohe Ericale.

Erica on üks tore tüdruk, kes Ciccio juures ratsutamas käis. Tema isa üürikorteris elasin ma esimesed kuud, kui siia tulin. Tüdruk aga läks Ciccio tallist minema, kuna neil tekkis probleem siinse ratsutamislitsentsi omamise asjus... Minevikus olen sellest kirjutanud, aga nüüd tean seda lugu ka teisest vaatenurgast.

Igatahes, mõned päevad tagasi ma kirjutasin Ericale, sest olin kuulnud, et ta läks kuskile teise talli ratsutama ja sealt ka see litsentsi lugu alguse leidis. Küsisin siis, et kuhu ta läks? Vastas, et ratsutab nüüd Rende Ratsakeskuses (Centro Equestre Rendese). Palun väga, omanik ja treener Umberto Bilotta ja naine Edith Michalak (poolast). Nende ponikooli olen ma juba varasemalt kahel võistlusel näinud.

Uurisin Erica kaudu, et kas mul oleks võimalik seda talli külastada ja uurida, ehk neil on hoopis abikäsi vaja. Nii ma siis täna kirjutasin talle, et mul on õhtupoolik vaba ja võiksin temaga ühineda, kui sobib.

Erica tuli mulle järgi ja läksime. Koht asub Ülikooli tsoonis, üsna lähedal sellele, kus enne elasin ja kus Erica isal üürikorter on. Samas on see üsna tsivilisatsioonist eemal, ehk paar kilomeetrit on tallini täiesti üksikut kitsast ja kurvilist asfaltteed. Mingit bussi sinna ei käi.

Aga tall... Neil on eelmisel aastal valminud maneež, mis on Calabria regioonis ainuke. Õigem sõna maneežile oleks katusega ratsaplats. Tall on päriselt talli nime väärt. Neil on katusega kordering ja karusell. Lisaks veel väliplats ka, kõik korraliku liivakattega.

Lisan ka kodulehe, kus vähemalt pilte näete, kui keelt ei mõista :) www.centroequestrerendese.it

Kohale jõudes tervitasime Edithit (perenaine), kellele Erica mind tutuvustas. Naine tegi näo, nagu oleks minust ja mu saabumisest juba kuulnud ja ütles, et noh, saame siis peremehega ka tuttavaks. Peremees Umberto ratsutas parasjagu ühe hobusega. Veel olid platsil kolm ratsanikku. Üks pisikene tüdruk oma pisikese poniga, kes juba suured tegijad on. Üks noormees musta hobusega ja üks naine, kes sõitis koolisõidusadulaga !

Erica tegi kiire tuuri mulle ja tutvustas ka Martat, kes on Edithi õde. Parasjagu pani trenniks hobust valmis. Siiski trennilistele saduldatakse hobused ette, pärast trenni peavad aga ise oma hobused lahti võtma ja puhastama. Trenni andis Edith ise, Umberto oli nende eelnimetatud kolme ratsanikuga maneežist väliplatsile kolinud ja tegi latiharjutusi nendega. Terve väljak oli maalatte täis, mitteühtki takistust polnud. Mu silm puhkas.

Trennihobused olid nagu olid. Ikka, vanemad, üks hoidis keelt terve trenni suust väljas ja pead püsti, Erica hobune vehkis peaga. Aga paistsid väga lihtsad sõita olevat ja üsna elavad ning heas konditsioonis.

Pärast trenni, kui Erica oli oma hobuse puhastamise lõpetanud (puhastas kabjad alt ja jalad harjaga liivast, harjas sadulaaluse, mingit hullu jalapesu ei toimunud), rääkisime Umbertoga natuke juttu. Ehk siis mul oli käsil mu oma esimene itaaliakeelne tööintervjuu, kui seda nii võib nimetada.

Rääkisin, kuidas ma Ciccio juurde olen jõudnud, mida seal teinud, mida varasemalt Eestis teinud ja õppinud ning miks nüüd tahan midagi muuta. Tähendab, selles ei olnud mingit küsimustki, et ma midagi muuta plaanin, sest kõik kuidagi tegid kahtlaseid nägusid, kui kuulsid, et ma Franco Iorio tallist tulen. Mainet sel mehel on, nagu ma aru olen saanud... Ainult, et missugust...

Igatahes kokkuvõtteks jõudsime me sinna maani, et oma äärmiselt ausa enesetutvustuse juures pidi Umberto oma naisega arutama, kas nad oleksid mu valmis prooviajale võtma. Nad lubasid mulle Erica kaudu teada anda, kuna kohtuda võiksime ja millal ma võiks algust teha, et mainida Ciccio juures oma lahkumist. Esialgu pole ma ju kellelegi midagi öelnud ja veel ei ütle ka, sest miski pole kindel... Lisaks on väiksed nüansid, mis peavad muutuma, näiteks mu elukoht. Aga rahast ja tööajast rääkisime ka, ning lisaks küsiti, kas mul see litsents ka olemas on.... Sellele vastasin kahtlevalt, kuna oma silmaga näinud pole, ent mulle on väidetud, et on.

Selgusid huvitavad tõsiasjad. Esiteks on selle kaardi taotlemiseks üldse vaja tervisetõendit. Seda pole keegi minult küsinud.

Teiseks, ei ole see kaart lihtsalt mingi võistluslitsents, vaid kindlustus tallitööde ja ratsutamise puhuks. See tähendab, et nad toetavad ravikulusid, kui midagi tallis/ratsutades juhtuma peaks.

Kolmandaks, Ciccio ei saa seda kaarti ise üldse väljastamiseks taotleda, vaid peab oma "õpilased" Boscarelli talli õpilastena registreerima. Selle kindlustuse saab siiski anda toimiv ja registreeritud tall, mida Ciccio tallike kindlasti ei ole.

Neljandaks kuulsin ma ka Erica versiooni tookordsest litsentsi-sõjast, kus tuli välja, et tegelikult ka ei omanud Erica kehtivat litsentsi ja ta käis omal vastutusel ilma kindlustuseta sõitmas hobustega, kus ilma treenerilitsentsita Ciccio või mina teda juhendasime.

Aga Umberto ütles, et selle kaardi tegemine ei ole probleem, seega ei pea muretsema.

Üleüldiselt kokkuvõtteks ütleks - oli äärmiselt huvitav sinna talli minna. Justkui euroopalik tsivilisatsiooni tunne tekkis. Justkui asjad toimiksid, plaanidest ja kellaaegadest peetakse kinni ja päriselt on olemas atesteeritud treenerid. Ma leidsin Calabria mäenõlvade vahelt euroopaliku talli ja olen selle üle hetkel õnnelik.

Muidu.. Umberto paistab ka selline ehtne hobuinimene ja oma olekult meenutas ta veidi Raul Kaunat.:) Ma ei tea, miks. Omapärase hääletämbriga ja koguaeg nokamütsiga ja pidi vahel karjuma ka, kui kurjaks ikka saab. Aga suhtumiselt inimlik ja konkreetne.

Pärast tähtsat juttu vaatasime veidi üht friisikat, kes täna oli talli saabunud. Vaatasin ikka hobuse kabjaservast kõrvaotsani läbi ja turgatas pähe küsimus, et kes neil sepaks on? Umberto vastas, et käib keegi Catanzarost (?) Igatahes väljapoolt.

Mina: Aa, no ühesõnaga ei käi Roberto jah... ? :D

Umberto: Pff.. Nalja teed ? Roberto ei tee vahet, kumb esimene, kumb tagumine jalgki on.

Mina: Aga see Giancarlo? (*Sepp kes Angelo hobuseid värgib ja kes Cicciole ei meeldi)

Umberto: Ahh, see on teine, kes ööd ega mütsi ei jaga, sellele meeldib vaid suitsu teha ja kärakat võtta.

Mina: Ja veterinaar käib teil kuskohast?

Umberto: Neid on kaks, üks on ortopeedilistele probleemidele hästi keskendunud, teine on ka asjalik, aga need käivad ka kaugemalt (kohanimi ei jäänud meelde)

Mina: Sain aru...

Umberto: Ega kui tahad tugev olla, tuleb ka tugevatega koostööd teha.

Ja nii on. Ongi.

Aga muidu need boksid olid täiesti puhtad ja see oli üks esimesi töid, mida mulle ette loeti.

Ja veel pean lisama, et kuigi mulle räägiti Cicciost kerge muige ja vihjetega, siis mitte ühtegi halba sõna otseselt ei öeldud, et ta on paha, ei oska vms. Ta on lihtsalt mees, kellele meeldivad hobused, kuid ei oma ühtki litsentsi või luba teistele õpetada, kuidas peaks tegema.

Ning veel lisati, et nii enamvähem iga nädalavahetus käivad nad võistlustel. Tuleval nädalalõpul Boscarellis, järgmine Salernos (kuhu Cicciogi minna tahtis), siis Roomas ja seejärel Catanzaros.