Ikka veel imestan

Eile käisin tallis. Uus hobune polnud ikka saabunud. Pidi saabuma umbes poole tunni pärast, aga peagi helistas, et saabub alles õhtul.

Talli minnes oli meie katkise uksega vana külmkap välja visatud ja asemele saabus lõpuks siis kohvi- ja snäkiautomaat. Idee on tore, aga mulle ei meeldi, et need masinad seal nii suured on. Üks klaasuksega ja nad seisavad euroaluse peal, mis on väga suur ja koridori ruumi on nüüd vähem. Kogu see kohvimajandus paistab olulisem olevat kui hobuste turvalisus.

Aga veendusin veelkord, et ega need hobused siin tallis ongi teisejärgulised. Inimene on ikka palju tähtsam, kui mingi neljajalgne karvik. Näiteks neiu Andreina, kellele trenni annan ja üritan seletada, kuidas ta traavis ilusasti istuma peaks, enne, kui galoppi teeks mu tunnis. Tähendab, tema isa helistas ühel hommikul, kell 6.30, Cicciole ja ütles, et tema tütar peaks saama rohkem traavi teha, galoppi sõita ja hüpata ning üldse oleks parem kui tema tütreke Mendietaga sõidaks. No kurat! Ma saan aru, et laps on omale võtnud lemmikhobuseks Mendieta ja korra tal seljas ka istunud, aga no mida nad omale ette kujutavad? Kõigepealt Serena, nüüd Andreina isa. See on haige.

Teiseks veel Luisa. Eile helistas Cicciole ja ütles, et ma talle Petulia valmis paneksin. C, Elli ja isegi C vanemad olid kõik väga hämmingus, et mis mõttes... Kas mu orjatöö juba läbi pole?

Nimelt alustasin tööd 7.augustil, 8.aug sain raha ja kokkulepe oli, et kuu aega. Kuu aega lõppeb tegelikult siis 7.septembril. Kõik oli hästi, Luisa käis iga päev tallis, panin valmis, pesin, kuivatasin, määrisin rohtu jne.. 19. august tuli ta talli ja ütles, et järgmised 2 nädalat ta vist talli ei tule, kuna läheb puhkusele jne. Ütlesime, et lükkame need 2 nädalat edasi ja aitan siis, kui tagasi tuleb. Kahe päeva pärast oli Luisa jälle tallis, mitte puhkusel. 22. ja 24. august aitasin teda jälle, mis tähendab, et see üks nädal sai ikkagi töötades mööda saadetud. Pärast 24. ma teda aidanud pole. Eilseks oli 24. agustist aga möödas juba 5 nädalat. Seega isegi, kui ta tahtis 2 nädalat edasi lükata, siis on see aeg tal ka läbi. Ei ühtki juttu, telefonikõnet ega palvet, et ma ta hobusega midagi teha võiks. Ja siis helistab mingi keset septembrit, et ma aitaksin, kui C ütleb, et kas see tööaeg juba lõppenud pole, siis naine vastab talle, et tema kalkuleerimise järgi peaks veel kolm nädalat tööd mul jäänud olema. No kena.

Järgmine kord olen targem. Elli ja C ütlesid, et kui sai kokku lepitud, et kuu aja eest maksab mulle, siis kuu aega lõpeb 7. sept ja ise teab, palju ta selle jooksul tallis käib. Kui ei käi, on tal õigus helistada ja paluda, et ta hobust kordetan või välja viin sel ajal. Pärast oli ta tallis väga pettunud ja rääkis Pierole ka kõigest kurjast, mis me talle teeme. C isa kuulis aga pealt ja ütles, et Luisal pole õigus. Luisa oli talle vastanud, et mina ise oleks pidanud huvi tundma, kas ma võin hobust kordetama minna ja välja viia. Sorry, lilleke, aga mind jätab see Petulia küll külmaks ning mina ei tea, kuidas sa oma hobust treenida tahad. Sina maksid, sina ütled, mida ja millal.

Siis veel Tosca köhis ja pidi poolteist tundi katkise raamiga sadulaga tööd tegema. C lubas talle õhtul rohtu anda, aga õhtul leidis mingi selgituse ega andnud. "Homme ta ei pea töötama niikuinii"

Õhtul saabus meie uus hobune ka. Ok, mitte meie hobune, aga uus tööloom küll. Hirmus vana paistis välja, kui treikust maha astus. Nõhus selg ja mitte midagi väga ilusat. Unustasin ennast ju normaalsesse maailma jälle, aga reaalsus on see, et osteti 12 aastane hobune, kelle hinnaklass pidi siin piirkonnas olema tavaliselt 7-10 tuhat €, kuid selle looma peale oli kulutatud umbes 3 tuhat €. Kas siis ei teki küsimus, et mis sel loomal viga on? Miks nad neid haigeid hobuseid ostma peavad? Miks ei ole meil tallis Mitte Ühtki TERVET hobust ?? Ohh..

Õhtud väljapool talli on palju ilusamad. Eile käisime näiteks McDonald'sis söömas ja Carmelo on mingisuguse pisikese Daewoo Matize kusagilt välja võlunud. See on bensiinimootoriga ja puha. Sain mäki kõrval olevas suures parklas autoga sõita üle pika aja. Nii äge :) Sõitsin suurest parklast mäki parklasse ja parkisin auto perfektselt ära ka, mitte nagu C iga kord, kuskil viltu ja üle joonte. Olin burksi ära teeninud küll. Pärast läksime Metro taha väljakule kastaneid sööma, mida C hommikul korjanud oli. Siin maal ju sünnivad kastanid süüa ka toorelt. Eelmine kord proovisin neid röstitult, või õigemini gaasipliidil valmistatult. Ei old midagi erilist. C ütles, et päris tulel valmistatult on nad paremad, eriti koos valge veiniga.

Elamisest üldiselt

Teisipäeval ja kolmapäeval ma ka tallis ei käinud. Haigused pole toredad asjad. Veetsin kaks päeva kodus ja kui parem oli, käisin õues jalutamas. Tegelikult on üsna huvitav siinset elu jälgida. Inimesed ärkavad vara. Kui ühel hommikul miskipärast oma silmad kell 5.30 avasin ja aknast välja vaatasin, nägin vastasmaja uksest üht pensionäripaari välja astumas. Automürinast rääkimata, mis sel kellaajal juba kuulda oli. Kõik peavad minema kusagile. Elu algab varavalges, siis kui mina veel magusat und naudin. Mulle tegelikult meeldib vara ärgata ja näha seda, mida ma igal hommikul ei näe, kuid ma lihtsalt armastan magamist.

Sel ajal kui mina ärkan ja oma hommikuste tegemistega ühele poole saan, hakkab lähenema vaikselt lõuna aeg. Lõuna algab siin umbes kella 12 ajal. Enne seda on mu maja kõrval minimarketis tihe sagimine, kuna inimesed ostavad koha peal valmistatud paninisid omale lõunaks, valivad puuvilju ja ostavad miskit juua. Kell 12 sulgeb oma uksed pagaripood siin lähedal ja kõikide teiste pisemate poodide töötajad sõidavad koju lõunale. Kui kella 13 ja 14 vahel tänaval jalutada või rõdul seista ilusa ilmaga, ei kuule enam väga palju autosid. Rõdude uksed on avatud ning sealt kostub tänavale inimeste juttu ja taldrikute klirinat. Kõik on perega ühise laua taga einestamas.

Tavaliselt ma seda aega ei näe, kui poed jälle avatakse, kuna siis olen ma tallis. Igaljuhul 15.30 ei ole minimarket oma uksi veel lahti teinud. Tõenäoliselt avavad kell 16.00, mis teeb 4 tundi lõunat. Poe uksed sulguvad jälle õhtul kell 20.00. Ja see pole mitte ainult meie pisikese marketikesega nii, naid ka suuremad poed suurematel tänavatel. Jah, avatud on mõni suurem Conadi keti pood, millega ühes majas on kohvikud, kus inimesed lõuna ajal viibivad. Avatud on terve lõuna ka Metropolis. Ent suur kaubanduskeskus avatakse esmaspäeviti kell 14.00. Suletakse igal õhtul kell 20.00. Ning inimesed ei kurda.

Ei kurdeta selle üle, et kella kümneni ei saa alkoholi osta. Kodudes on alati mõni õlu külmkapis ja veinipudelid oma tagavarast võtta. Kes juua tahab, läheb baari, mis tavaliselt varahommikuni avatud on. Inimesed varuvad toitu oma koju ning Metropolises ostlemas käies võib näha, millistes kogustes toidukaupa ostetakse. Olgu, siin on ka suured pered ja toitu kulubki rohkem, kuid siiski. Lihtne näide, et ka minu korterikaaslasel seisab "sahvris" mitu plokki vett ja eile tõi uue ploki seda aegumatut piima. Sest iga piimapaki või veepudeli järel pole ju vaja poodi joosta. Ning pealegi tagavara veest olen ma teile juba rääkinud ;)

Üldiselt, ma küll imestan iga päev mingisuguste huvitavate tegude üle, millest Elli mulle jälle räägib, aga ma olen nüüd sellel tasandil, kus itaallased tunduvad mulle isegi inimestena. Varasemalt tundsin end kui mõnes subtiitriteta filmis, vaatasin silmad pärani ja imetlesin kõike, mis mu ümber toimus. Nüüd ma neid erinevusi nii väga tähele ei pane. Jah, siiski on võõras vaadata, kui ülikondadega mehed rolleriga tänaval sõidavad või hilisõhtul pime parklanurk "kõikuvaid" autosid täis on pargitud.

Olgu, tegelikult endiselt imestan ma inimeste üle, kes ostavad Roomast 1000 € eest taksikutsika ja siis sellest tüdinevad, kuna too närib jalanõusid. Koer jäetakse kinnisesse autosse päikse alla ja öeldakse tuttavale, et näh, võta palun omale, mul on siiber. Või imestan, kui räägitakse veterinaarist, kes kiipi valelt poolt otsib, hobuselt musi küsib ja üteb, et kõik on korras, kirjutab vaba käega antibiootikume ning et sama veti töö tagajärjel suri hobune operatsioonil. Küsisin, mis opiga tegu oli. Kastratsioon. Pikali, boksis, mida pole koristatud. Ma isegi ei osanud tuua näidet, millal oli viimane kord, mil mõni normaalne hobune oleks Eestis surnud kastratsiooni tagajärjel?

Imestan, kuidas hobuseomaniku pruut võib olla armukade ega lase seetõttu kellelgi teisel oma peiu hobusega tegeleda. Elli arvas, et ilmselt seetõttu, kuna naise vennal olid ka hobused, kuid vend hukkus autoavariis. Hobused jäid pere hoolde, kuid keegi ei teadnud neist muffigi. Seega naine otsustas hobused mägedesse lahti lasta, nii pole vaja sööta-joota ega veti-seppa kutsuda. Ja kui hobused vahel linna satuvad, siis inimesed kardavad. Ei tea, küll, miks...

Ning ma endiselt imestan n-ö meie talli maine hoidmise üle, kus preili-Serena isa helistas Cicciole ja palus teda, et tema tütar hüpata saaks. Vahet pole, mis hobusega, vahet pole, mis kõrgust, vahet pole, mis istakus, peaasi, et hüppaks. Muidu tütar tuleb koju ja räägib halbu asju talli kohta ning isa ei viitsi seda kuulata. Ikka imestan, mismoodi Ciccio suust kõlavad algajatele trennilistele sõnad  bravissima ja perfetto, kui tegelikult pole C selgitanud, kuidas õigesti sadulas istuda ja iga liigutust tuleb tagant kiita, et inimene tahaks järgmisesse trenni tulla.

Lihtsalt... Nad on ka inimesed, ainult neil on väärtushinnangud vähe valed. Elli ja Ciccio on isiksustena väga toredad, lahked ja abivalmis. Ciccio küll üsna huvitava karakteriga ja äärmiselt omapärane, kuid siiski. Ja pealegi tean ma mõningaid inimesi, kes on äärmiselt heasüdamlikud ning saavad ka aru, et kogu see mentaliteet siin riigis on vähe jama. Aga neid hoiab siin omavaheline suhtumine. Lõuna-itaallane, kes 5 aastat Milanos on elanud, tuli tagasi ja ütles, et siinsed inimesed on soojad, naeratavad ja lahked. Põhjas ei öelda "tere", kui baari/poodi/kuhu iganes sisse astutakse. Põhjas ei naeratata võõrastele inimestele. Inimesed on külmad ega lase endale ligidale. Kas kõlab kuidagi tuttavalt? Itaallane jääb Itaaliasse, oma koju, teiste itaallaste pärast; eestlased lähevad Eestist teiste eestlast pärast ära, sest me otsime midagi paremat. (Ning nüüd ka Eesti Energia pärast, nagu kodustest uudistest lugenud olen.) Seda kõike muidugi üldises pildis, aga nii see paistab olevat. Tean muidugi, et ega see Lõuna-Itaalia elugi lilleline ole, aga sellest võin teile järgmistel kordadel kirjutada.

Vabandan, et tekstist nii mitmeid kordi sõna "inimene" leiate :) Sõnakordused olid ka gümnaasiumis mu probleemiks.

Aitab Rositast

Tahaks blogi kirjutada ilusamates nootides. Juba varasemalt lubasin seda. Kahjuks on mu roosad prillid kusagile kadunud ja ma ei näe asju enam nii ilusalt. Tegelikult näen ka, aga need asjad ei toimu tallis..

Laupäeval ei olnud uus hobune veel saabunud. Öeldi, et tuleb teisipäeval. Ei tea ka homse kohta öelda. Aga kuulsin, et Serena oli Corintoga esimese ratsasõidu teinud.

Tahaks kohe sellest preilist teile natuke rohkem kirjutada. Serena, üks ilusamaid tütarlapsi Itaalias, keda näinud olen. Vihjates just mõningatele arvamustele, et siin riigis ilusaid neidusi pole. On küll. Igaljuhul preili saab meil 17 kohe ja on ratsutamisega tegelenud... Ma tahaks loota, et mitte alates 5 aastasest vaid kokku 5 aastat. See jäi natuke arusaamatuks, aga vaadates tema tegemisi, tundub hoopis, et 5 kuud. Olgu, aga tema on meil käinud võistlustel, kui ma ei eksi, siis 100-110 cm max. Preili ei tea, kuidas hobust valmis panna, kuidas hobust lahti võtta või kuidas varustustki käes hoida. Rääkimata ratsutamisest. Platsil teeb ta sammu ühes ringis. Kui C ütleb, et tehku traavi, siis teeb. Kui C ütleb, et vahetagu suunda, siis vahetab. Kui C ütleb, et täna me ei hüppa, siis preili küsib: "Miks?" Oluline on vaid hüppamine, mis siis, et ta sadulas istub nagu kukuks sealt kohe maha. Kõigele lisaks istub ta kõveralt ka veel ja siis kasutab loomulikult kannuseid, sest ega preili jaad pole ju nii tugevad, et hobust mõjutada.

Küsisin, kuidas siis esimene tund neil koos läks. C oli öelnud, et nad ei saanud väga hästi hakkama, kuna Serena ei kasuta oma jalgu õigesti. Hobune on niigi laisa võitu, pole kaua sõitnud ja esimene trenn oli. C oli öeld, et teevad vaid sammu ja traavi. Serena oli kaubelnud, et tahab galoppi ka teha. C oli öeld, et pole mõtet, järgmine kord, harjume enne jne. Serena oli ikka kaubelnud, et tahab vaid proovida. C siis oli lubanud ja neiu ei saanud galopitõstega hakkama. Vot siis.

Laupäeval puhastasin Lady boksi, tõin uut saepuru ka asemele. Seletasin siis Ellile ka, et panin puhta puru ette otsa ja vanema sinna, kust pidevalt koristan. Ta arvas, et se on täitsa hea idee. Well... 

Rohkem ma väga ei mäletagi, mis tegin.. Aa, Elektraga sõitsin üle pika aja. Uskumatu, milline vahe võib ikka olla. See hakkas mulle kohe platsil seletama, et väravas jääme seisma või läheme üldse välja, platsi nurkadest võiks ka uttu tõmmata ja hoopis rohtu süüa. Paaril esimesel ringil (kannuseta) säär vastu ja veidi steki tuge ja hobune teeb sügava ohke. Siis järgmiseks laseb kõrvad lonti ja hakkab seda kõigi poolt sissekulutatud rada marssima. Ja kui ma pööran hobusega väiksele voldile või teen peatuse kusagil keset platsi, lähevad hobusel jälle kõrvad kikki (või vähemalt üks, sest ta on sellest platsist tüdinenud niikuinii) ja hakkab ootama, et mida ma järgmiseks küll nõuan. Natuke traavi pikemas sammus, natuke lühemas, suunamuutus, volt, natuke sammu vaba ratsmega lõdvestuseks ja hobune on hoopis teine mis alustades. Töötada tuleb.. Ok, ma ei ütleks, et ma mingi eriline ratsutaja/ratsastaja olen, aga hobusel on tõepoolest kõrvade vahel natuke rohkem tegevust, kui midagi koguaeg nõuda. Miks ma seda üldse siia kirjutan, teie ju teate seda... Nemad siin tambivad ühte ringi samas tempos platsi peal. Iga päev kavalette ka, mis on ühes ja samas kohas. Ma arvan, et kui need sealt ära võtta ja hobusega samast kohast läbi sõita, siis ta tõstab ilma lattideta ka need kolm sammu jalgu kõrgemale. See on lihtsalt nii mällu taotud.

See asi oli ka laupäeval, et C pani Rositale pelham suulised peale. Leidsin täpsustuseks pildi ka. Sest ega ma ka ei tea, kuidas keegi asju nimetab ja kas mul õigus on. 

Noh, mitte sinised ja mitte nii jämedad, aga siiski. Rõngad olid ühendatud ja seal küljes ratse. Vähemalt ei andnud C Angielole kaht paari ratsmeid kätte. Aga ega seal väga vahet polegi, millega A sõidab, sest ratsmekontakt puudub tal niikuinii. C läks ka selga. Enne galoppi väänas oma käsi jälle risti traavis. Ma ei tea, miks ta seda tegema peab. Siis galopp. Päris mitu ringi ja oli näha, et tempo oli hobusel parem. Tasakaal aga puudus endiselt ja hobune oli igatpidi esiotsal. No ega üleöö see enese kandmine tagumisel otsal ei tulegi, aga C ütles lõpetades, et paar-kolm korda tuleb nüüd nende suulistega galoppi teha ja siis on hobune super. Daahh.

Ega ei ole vahet, et hobune rapsis peaga rohkem, kui muidu galopi ajal. Pole vahet, et pärast galoppi tahavad nad kohe sammu jääda ja seisma, et kellelegi midagi kommenteerida ja jumala eest üleminek sujuvam poleks ja hobune veelkord igasugu tasakaalu kaotaks. Siis mõtlesin mina, et aitab küll.

Mu mõttele pani punkti ka tänane päev. Niisiis alustuseks panin Rosita valmis ja ootasime Angielot ja Francescat. France läks Elektraga, A Rositaga ja C neile trenni andma. Mina panin Corinto valmis, et teda enne Serena tulekut ette kordetada. Preili tuli ju üle kahe päeva sõitma, loom seisnud, vaja enne hobune kahjutuks teha, kui printsess selga läheb. Mis muide edaspidi on täiesti ebavajalik, kuna esiteks ei ole sel hobusel nii palju viitsimist, et pärast kaht päeva kordel  tagant üles peksta ning teiseks ei viitsi mina ka temaga tõtt vahtida selle korderingi peal.

Kui mina aga Corintoga platsile jõudsin, nägin, et lisaks oskamatule Francescale hüppas täna ka Angielo Rositaga. Miski 60 cm latt oli üles seatud ja C muudkui käskis tulla. Traavis ilusasti. Elektra jälle hüppaks siis ka, kui seal latti poleks, aga Rositale paistis see küll raskusi valmistavat. Ta ei korja väga oma tagajalgu, kuna ma rääkisin teile juba, et need on armilised ja ilmselt seetõttu on raskusi ka enda kandmisega. Aga mis siis, hüppame hobusega, kes selleks valmis pole, rasanikuga, kes pole varem vist üldse hüpanud ja suulistega, mida see ratsanik kasutada ei oska. Milleks ma siis vaeva üldse nägin, et neile soovitusi anda, mida teha, mida mitte. Aitab küll, kui nemad tahavad niimoodi töötada, lasku käia, nende hobune. Aga mina selles kaasa ei löö.

Elli arvas ka, et ma ei peaks enam neid aitama. Ciccio ka. Aga nende põhjendus oli, et nad ei maksa mulle piisavalt raha. Andsid mulle ühe kuu eest 20 euri, kuigi panin hobust valmis, vahel sõitsin, avaldasin arvamust katkise turja kohta ja tohterdasin seda, kordetasin ja pesin pärast treeningut. Nemad ütlesid tookord, et annavad teise poole rahast mulle oma puhkuselt tagasi tulles. Tagasi tulid nad ammu, raha ega midagi muud toredat pole ma aga siiani näinud. Elli ikka koguaeg mainis seda teemat ja neile oli see väga tähtis. Sest nende arusaam on siin see, et mina töötan kui C abiline. Kui C tahab kiirema töö tegemiseks, et ma neile hobust valmis paneks jne, siis ok. Aga kui see juba enesest mõistetavaks on kujunenud neile, et ma aitan ja teen, siis peavad nad ise mulle tasuma. Ütlesin küll, et ma hobusest raha pärast ei huvitu ja võiks seda maksmata ka teha. aga nüüd ei taha ma ka raha selles jamas kaasalömise eest. Võin parem samal ajal mõnda meie hobust kordetada või valmis seada.

Teine päeva pärl oli jälle see Adreina ja Tosca trenn. Mul on väga häbi kirjutada, aga ma alles nüüd avastasin, et selle vana sadula, mida kasutama peame, kui Elektra sadul sõidus on, ühe poole raam on pooleks. Täna pani Elli hobuse mulle valmis, kuna Corintoga platsil olin. Seega Elli unustas pehmenduse ka sadula ja valtrapi vahele panna. Mh. Ja Andreinale ma näitasin ise ette, kuidas ta istub ja kuidas ta istuma peaks. Ta vaatas mind, ütles, et sai aru ega muutnud mitte midagi oma istakus. *Tahtsin peaga vastu palmi joosta* C vähemalt ütles, et Andreina sõidab veidi paremini kui alguses. Aga oleks nagu aeg ka, kui ma talle iga trenn ühtesid ja samu asju korrutan.

Andreina ütles, et ta hakkab autojuhi lube tegema. C küsis,  kus piirkonnas ta sõitma hakkab, et teaks siis seda kanti vältida. Aga tõsiselt, kui ta autokoolis sama teeb.. Siis ma juba hakkan seda Itaalia liiklust mõistma.

Päevale pani positiivse punkti ainult Ares. Kordetasin teda ja ta oli täna nii tubli. Ta nagu teaks juba, mida ma temalt kordel ootan. Teeb nüüd alati kannatlikult sammu alustades, traavib juba rahulikumalt ja täna tegi oma klassikalist 4-jalga-korraga-maast-lahti-hüpet ainult ühe korra. Pärast tõusis ilusasti galopile ja teises suunas tegi galoppi vabatahtlikult ning mõnusas tempos lõdvestunult. Nii hea oli vaadata. Üldse ta on nii armas ja emotsionaalne.

Ning seda võin teile ka mainida, et pühapäeva ma veetsin ühe ebameeldiva haiguse tõttu kodus. Käisin korra tiiru väljas selle tarbeks jõhvikaid otsimas. Aga ei leidnud, mis siis, et üks suurimaid kaubanduskeskusi. Külmutatud spinatit, seeni ja tiramisut oli, aga marju mitte. Ostsin siis üle kilo viinamarju ja kaks sidrunit. Loodan tervemaks saada, aga tundub, et vajan meditsiinilist sekkumist. Böh.

PS. Seda lihtsalt pean mainima, et pühapäev ja esmaspäev olid megasoojad ilmad. Esmaspäeva õhtul kell kuus kordetasin Arest, omal maika seljas ja tundsin, et on palav. Kõik, kes talli tulid, rääkisid, et auto temperatuur näitas 38 ja 36 kraadi (: Ilusat sügise algust teilegi !

Tagasi tubli palgatöölise rolli

Hea uudis on see, et ma olengi alla võtnud. Ok, ma ei tea, kas mu kaal on vähenenud, aga ümbermõõdud küll. Vähemalt võrreldes kaks kuud tagasi kirja pandud mõõtudega. Varsti saan inimeste suuruses riideid  omale osta. Pean silmas ka normaalseid ratsapükse (:

Neljapäeval tegin Lady boksi, panin Tosca Andreinale valmis ja palusin mingit kõrgemat väga, et Tosca varsti puhkusele saaks. Sest ilmselgelt ei taha C ta boksi ega ka kapjade eest hoolitseda. Ratsutades on ta täitsa tore, enam ei jonni nii palju nagu siis, kui kaks kuud puhanud oli. Aga see vist on normaalne? Ma varsti enam ei mäleta, kuidas asjad korralikus maailmas toimima peaks.

Ja vabandage väga, aga Andreina on üks üsna lootusetu tütarlaps. Kuna ma trenni annan Elli abiga, ehk räägin talle inglise keeles, mida tema Andreinale siis itaalia keeles ütlema peaks, kuuleb neiu lauseid oma selges emakeeles. Aga ta ei saa ikka aru. Korrutasin kolm korda, et ta peab ümber koonuse sõitma, mitte enne seda ära pöörama. Viimasel hetkel ta tegimingi äkkpöörde hobusega, et siis õigest kohast sõita. Muudest asjadest ma ei räägigi. Igasugu kannad alla ja käed paigal ja muud värgid panevad mu loomingulise mõtlemise proovile. Andreina trennid on need, mille peale tuleb öelda - challenge accepted .

Pärast Tosca pesu aitasin Rosita valmis panna ja kui Angielo hobusega platsile läks, ütlesin ma Ellile, et näe, 17.10 läksid. Vaatame mis kell tagasi tulevad. Ise samal ajal läksin jällegi Corintot kordetama. See väike tüütus oli juba väga tubli ja suutis kordel sammu ka teha, ilma mulle lolli näoga otsa vaatamata. Lõpetades pesin šampooniga hobuse valged jalad ka ilusasti säravaks ja loom jõudis äragi kuivada selleks ajaks, kui lõpuks Elli Aresega ja Angielo Rositaga tagasi jõudsid. Kell oli 18.25. Ei ole hullu, nähes, kui palju Angielo sammu tegi, aga Ciccio läks ka Rositale selga ja tegi paar kiiremat. Ikka oli vaja hobune galopis läbi kihutada jälle. Kuna ma sõitu ei näinud, teen oma järeldused hobuse põhjal, kes saabus talli vahusena, hingeldavana ja esijalal oli jälle mingi armike. Päeva alguses ma rääkisin Ellile oma mõtetest selle looma kohta. Et tuleks kasuks tasakaalu parandamine ja lõdvestuse küsimine traavis...

Lõpetuseks läksin tagumisi hobuseid söötma ja leidsin kolm uut kassipoega.. Täna tahaks kassi-loenduse tallis teha, et palju neid siis päriselt kokku on.

Eile tallis ei käinud. Ilm oli ilus ja puha, aga Elli saatis sõnumi, et tal pole autot ja Cicciol oli ka miskeid muid tegemisi. Äkki käis uuel hobusel ka järgi. Ei tea, eks ma täna näen. 

Rosita vol 3 ja cauda equina sündroom

Alustuseks kordetasin eile Arest. Tema boks on sama põhimõttega, mis Lady oma (mida ma eile puhastada ei jõudnudki). Arese boksi sisse astudes oli aga tunne, et keegi lõi mulle kummihaamriga näkku. Ciccio jookseb iga junni järele hargiga, mis boksi kukub, aga kas ta ise ei tunne, et hingata on raske...

Igaljuhul puhastasin Arese ära. Kuna ta kuidagi tagumikuga nurgas seisis, siis saba puhastamiseks võtsin selle külje peale. Midagi oli aga imelikku ja siis mul tuli meelde, et tema oligi see hobune, kellel imelikku saba olin ka varem märganud.

Toonuseta sabajuur. Kui tõstad, siis tuleb kaasa ja lahti lastes kukub lõdvalt. Mulle meenusid kohe Ulvi tervishoiu tunnid, mismoodi ta seda sündroomi koguaeg maininud oli. Aga kas tõesti siit Itaalia pisikesest tallist leidsin hobuse cauda equina sündroomiga ? Uurisin natuke selle kohta netist. Cauda equina on närvide kimp seljaaju all, mis esineb enamikel selgroogsetel. Cauda equina sündroom on seega lihtsamalt öeldes tagaosa halvatus, kuna närvides esineb mingisugune probleem. Peamine põhjus niisuguse sündroomi tekkimiseks on trauma. Lisaks toonuseta sabale on tunnusteks veel päraku lõtvumine, kürva lihaste lõtvus, tagajalgade lõtvus või lohistamine, täkkudel ka urospermia ja urineerimise häired. Räägin nii isastes toonides, sest Ares on ruun.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis vingun Arest kordetades koguaeg, et ta võiks oma jalgu tõsta. Kõik on justkui ok, aga ta lihtsalt koperdab, kuna jalad on vahel nagu süldid alla. Ning paistab nagu teda ennast ajaks ka närvi, kui ta kordel koperdab. Ta nagu ehmatab selle peale, kui jalg jälle kuskile mullatükikese taha takerdub ning kargab kõigi nelja jalaga õhku selle peale. Ka sõites on sama asi, et kui ta koperdab, siis proovib mingi hüppe teha. Samas tema hüppamist ma väga palju jälginud ei ole. Seda tean, et ta on kõige parem hüppaja meie tallis, kes suudab ilusasti ühtlases tempos takistustele peale minna ega tõrgu. Ei ole aga täheldanud, et tal oleks probleeme mahakukkuvate lattidega. Seega ega see mingi ilmselge halvatus ei ole. Aga saba on lõtv, jalgu ei tõsta korralikult ja boksis armastab ta magada sagedamini kui teised hobused. Paneb mõtlema...

Pärast Arese pesu panin Rosita valmis. Sain üksi sõita temaga, kuna Angelot ei tulnud. Sõitsin kokku 55 minutit, mille sisse mahtus pikalt sammu alustuseks, traaviüleminekud ja seejärel suunamuutused, et hobust pehmemaks saada ning seejärel proovisin, kuidas siis lood selle galopile tõstega on.

Tänan eelmise postituse kommenteerijaid, mistõttu saan väikese arutluse kirja panna. Minu loogika (nii palju, kui mul seda ratsutamise alaselt on) ütles mulle, et kui hobusega on varasemalt kihutatud kusagil pikki distantse, siis ei ole mõtet temaga platsil mingit suurt ringi galopis uhada. Lihased olid traavis soojaks tehtud, seega mõtlesin keskenduda rohkem tõstetele ja ringi peal sõitmisele, et mitte tempot üles võtta. Teadsin, et see saab olema talle keerulisem, kuna tema mõte on minna pika sammuga ning nägin, et seal juures puudub igasugune tasakaal (kuna oleksime reaalselt ümber kukkunud ühe korra).

Täpsustan veel, et hobust traavilt galopile "tõstes" tuleb sealt enne galoppi mingi väga pikk traav, mille ajal juba hobusel jalad puseriti alla on. Nii kiire hakkab lihtsalt. Samas sõites enne mõnusas tempos traavi, võttes sammule, seisma ja siis ratset tiba lühemaks võttes teab hobune küll, et sellele liigutusele järgneb galopp. Sääred paika ja märguanne, istud lõdvestunult, et puusast mitte pidurdada ja oplaaa.. ma oleks selle esimese sammu peale sadulast välja lennanud. Hobusel on niigi tegelikult hästi lahtine liikumine ja pikk samm. Kui ta aga otsustab pea alla lükata ja teeb oma esimese tõuke, siis mina jään küll tema liikumisest maha.

Ringi peal oli tal tõesti raske püsida, kuna vajus õlast välja ja teda ratsmest suunates pööras ta vaid pead minu valitud suunas. Ei old hullu. Saan aru, et talle on see hoopis midagi muud ja võtan asja rahulikut, selgete märguannetega, teda pidevalt kiites ja rahustades, kui saan, mida tahan. Tegelikult pole see aga pooltki, mida tahta, sest kui Rosita mõistab, et nüüd on galopitamise aeg, läheb tal ka kahe kõrva vahel pirnike põlema. Ma ei saa aru, kuidas sellise hobusega siis veel kannustega sõita.. Õigemini, milleks seda teha ? Kui panin sääre vastu, tahtis tema kohalt minema kihutada. Ka minu loogika ütles alguses, et ehk tuleks hobust veidi lühemaks võtta ja n-ö närvi ajada. (Õigemini elavaks sõita.) Selle peale sain aga hobuse, kelle pea oli püsti, selg nõgus, jalad tammusid koha peal ja märguande peale oli ta nagu püssikuul.  Samas, galopi ajal lükkas ta pea sirgu ja püüdis justkui ratsmeid mul käest tirida. Kui talle eest vabadust andsin, ei osanud ta midagi peale hakata, aeglustas ja jäi seisma. Järgmisel korral püüdsin säärega ikka edasi sõita, kui eest vabaks andsin, kuid siis hakkas peaga vehkima ja jäi ikka traavi. 

Arvan, et enne peaks saama ta ikka traavis lõdvestuma, kuidagimoodi ratsmesse ja mõnda aega ei peaks galoppi sõitma (mõtlen just seda platsi peal suure ringi kihutamist). Ehk peaks enne saama tasakaalu ja õiged lihased traavis, siis tegema vahel mõne galopitõste, pärast mida rahulikult edasi traavida ja lõdvestust küsida. C tahaks, et hobune ikka juba igas trennis galoppi ka teeks. Või tahab seda Angielo, ma ei teagi.

Oleks minu hobune, vaataks ikka selle sadula parema pilguga üle, siis hambad ja vahetaks suulised. Kõik need asjad olen teemaks võtnud, aga see ei paista väga huvi pakkuvat omanikele. Seega proovisin lihtsalt leida mingit ühist keelt Rositaga ja aru saada, mida ta oskab või teab. Paljusid asju ei oska ma ise temalt üksi küsida. Vajaks treenerit sinna kõrvale, aga Cicciost selle koha pealt väga asja ei ole. Ta tahaks juba hüpata.

Sai jälle segane jutt ja palju mõtteid ühte kohta. Kokkuvõtteks tahaks öelda, et hobune on ikkagi äärmiselt vastutulelik, rahulik ja alluv, aga lihtsalt ei oska ja see on täiesti õigustatud. Mina ka nina norgu ei lase, sest ma tean, et mina ka ei oska kõike temaga õigesti teha. Seega tasapisi, kui temaga sõidan, teeme üleminekuid ja suunamuutusi, parandame juhitavust ja tasakaalu ning tegelen sellega, mis on mulle jõukohane. 

Veel ütleks, et ühe asja olen täiesti tähelepanuta jätnud. Seda hobust ei saa ma kuidagi lõdvestuma ega mingi valemiga ratsmesse. Kordel oskab hobune küll ilma igasuguste abivahenditeta end ette-alla suunata, sadulas juhtub seda harva ja siis üritan vaikselt vaikselt kergendada ja ratsme ära anda. Paraku on seda vaid mõni sekund ja tõesti harva. Ratsmesse sõitmisega aga hakkama ei saa. Tugevamat kontakti võttes jääb hobune suulise peale istuma ja läheb krampi. Tempo ja rütm on tal kerged tulema, astub jälge ka, aga pead alla poole ei lase. Üritan küll pehme käega meelitada ja sisemise ratsmega pisut mängida, aga ei midagi. Ikkagi tahaks kolmeosalist suulist proovida, et teda suust veidi mängima kutsuda ja lõdvestada... Eks näis. Mul on päris huvitav.

Oli sünnipäev...

Palju õnne mulle!

Aitäh kõigile neile, kellel mu sünnipäev ilma Facebookita meeles oli. Tegin ikka tordi ka, mille talli viisin. Vähe magus küpsisetort rikota (ricotta) ja banaaniga. Midagi uut itaallastele, aga kõik, kes sõid, kiitsid (:

Sünnipäeva puhul pakuti mulle vaba päeva ka, aga ma keeldusin viisakalt. Muidu poleks saanud neile kooki viia ja mis ma ikka üksi kodus istun. Seega läksime juba pool 2 talli, kuna tuli sepp Aresele. Üllatus üllatus - Marlon oli juba tallis ja kordetas oma Ladyt. Puhastasin samal ajal Lady boksi siis ja leidsin sellest vanast niiskest purust, mis boksi põhja jäi, ussid. Need ehtsad sitaussid. Igaljuhul puhastasin boksi hoolikalt ja kutsusin siis Elli sinna sisse. Ta sai ka aru, et õhk on teistsugune. Esmalt peangi teda veenma.. Äkki siis jõuab C-le ka midagi kohale.

Siis panin Rosita vamis ja läksin sõitma. Angelo tegi seekord pilte minust. Tal tuleb see natuke paremini välja kui Ellil. Omanikud mõlemad vaatasid mu sõitu ka ja tegin natuke galoppi. Hobune tahab ikka kaela ja saba sirgeks lükata, aga tasapisi tegeleme sellega. Muidugi minu ja Ciccio arusaam selle hobuse galopi parandamisest on veidi erinev, aga eks näis. Suurele ringile muidu küsimus, et kuidas õpetada hobusele galopitõstet, kes muidu on traavist galoppi aetud ?

Rayssa Baia

Ma olen alla võtnud ?

Tegime galoppi ka

Igaljuhul mega tubli on see hobune ja mulle ta väga meeldib, ma ei väsi kordamast (:

Järgmiseks sõitis muidugi Angielo ka ja mina läksin Toscat valmis panema. Erica tuli trenni. Tahtsin Ericale seletada, kuidas end õige jala peale kergendada, aga platsil oli liiga palju sagimist, Serena hüppas jälle Elektraga ja Erical oli niigi raske keskenduda. Muidu see tüdruk on väga tubli ja mulle meeldib, et ta tahab õppida, mitte lihtsalt ratsutada.

Tegelesime temaga ikka sirgete ja pööretega, hobuse sammude lugemisega ja üleminekutega sammust traavi ja vastupidi. Tubli tüdruk on ja Tosca muutub ka sõites paremaks. Hea meel.

Viimaks veel pidin Elio hobusele kordet tegema. Jah. Elio hobusele. Corinto B. Tõsine tüütus. Armas tüütus ja parajalt rumal on see hobune. Loodan, et asi on hetkel selles, et loom nii kaua tegelemata on. Aga kordel tegi oma kolm pukki ära ja siis arvas, et rohkem ikka ei viitsi midagi teha ja võiks koju ära minna. Kokkuvõtteks jooksin ma ise kordel rohkem kui tema. Kordetades pidi temalt igat sammu välja nõudma ja piitsa hoidsin koguaeg asendis, et seda vajadusel kasutada saan. Nii kui piitsa käest panid või seda õiges kohas ei hoidnud, jäi hobune seisma, keeras näoga minu poole ja vaatas mulle lolli näoga otsa. Õnneks on ta rahulik totu, mitte mingi erilise temperamendiga. Pestes ka pärast paigal ei püsinud. Arvan, et mina olin lõpetades puhtam, kui tema. Märjem kindlasti. Hädasti on ju vaja talluda vooliku peale ja siis mind igalt poolt hammustada proovida.. Uhh. 

Viimaks panin veel hobustele söögi ette, C on mind nüüd õpetanud, kes kui palju mida saab, ja siis kunagi saime tulema ka.

Uudiseid on ka. No teile ilmselt mitte väga huvitavaid, aga siiski. Lahenes müsteerium, miks ma ei saanud Elio hobusega tegeleda, kui teda tallis ei käinud. Nimelt selgus, et Elio pruut on kõigi teiste naiste peale armukade ja seepärast ei tahtnud Elio mulle maksta. Seega pakuti välja nüüd Serena tema hobusega tegelema. Plika piisavalt noor, et pruudile mingit ohtu valmistada :) Edu neile. Enne oli jutt, et vaja leida keegi, kes hobusega tööd teeks. Serena seda paraku ei tee. See on fakt ja kõigile teada.

Teine uudis on see, et Tosca läheb puhkusele. Homme või reedel peaks talli saabuma uus hobune. Üks perekond, kellel kaksikud on, ostab hobuse ja otsisid kaasratsutajat, kuna tüdruk väga tihti praegu vist sõitmas ei käi. Seega hakkan tunde andma uuel hobusel Andreinale ja Ericale. Serena kobib Corinto selga ja nii jääb Elektrale ka rohkem puhkust. Kui Francesca ka oma hobusega ratsutama hakkaks, siis jääks ainult mina Elektraga sõitma. Muidugi Elektra pole enam väga mu lemmik hobune, kuna pole temaga nii pikka aega sõitnud. Serenad-Francescad on selle hobuse jälle nii pekki keeranud, et ma pean jälle tükk aega väänlema, et hobusega mingi kontakt leida. 

Bokside puhastamisest ja vasksulfaadi kasutamisest

Neljapäeva õhtul oli Metro ees kontsert. 21.30 hakkas, aga paraku sadas vihma. Mingi hetk oli ilusam, siis läksin minagi välja. Tunnikese kuulasin, viimaseks looks hakkas vihma jälle sadama ja pidin koju jalutama. Muidugi papud ja kõik läbimärg, sest vihmavarju mul veel ei olnud.

Reede hommikul pidin Euroformi minema, et mõned itaalia keele harjutused ehk saada. Loomulikult sadas jälle vihma. Kuna poodi niikuinii pidin minema, siis läksin omale vihmavarju ka ostma. 8 €. Aga vähemalt on tumelilla. Ja loomulikult poest koju minnes oli ilus ilm, päike paistis ja kõik tore.

Talli läksime ka, sest ootasime, kas kell 16.00 vihma sajab või mitte. Kui ei saja, pidi Andreina tulema. Sadas küll ja tuul oli ka, seega ei tulnud ta kuskile. Meie lihtsat istusime talli vahel ja ajasime juttu. Isegi riideid ära ei vahetanud. Vahepeal tuli üks mees oma lastega oma hobusest meile rääkima. Juttu jätkus kauemaks ja kauemaks. Piero tuli ka.. Ja kui nad kõik minema läksid, söötsime hobused ära ja tulime ka koju.

Eile ma tegin siis üle pika aja tööd ka. Viskasime kolm boksi täiesti tühjaks ja tõin uue puru asemele. Petulia pissine boks, Lady ja Matilde. Ma ei tea... Maha pidi surema seal sees tegelikult. Kuna boksides pole väga õhku ja saepuru ei ole ikka see materjal, millelt ainult junne korjata ja kõik üle 2-3 nädala välja visata. Ma nüüd vist sain Lady boksi endale, mida hakkan tegema iga päev nii, nagu meie oleme harjunud bokse tegema. Siin on sama lugu, et saepuru on kallis kraam ja priisata ei tohi, seega ma ei saa aru Ciccio põhimõttest. Meie igapäevane boksi koristamine on minu arust palju ökonoomsem... Ja igaljuhul tervislikum hobusele. See pole õige tegelikult, mida tema oma boksidega teeb.

Igaljuhul rookisin kolm boksi-täit saepuru traktori "koppa" ja pärast kärutasin 9 suuurt käru täit saepuru boksidesse. Kuna puru nii kuiv oli, et korra ära pidin surema, kui selle boksi maha kallutasin, siis kastsime seda voolikust. Metsik tolm. Vaesed hobused, neil ikka pold vahepeal mitte midagi hingata seal. Igatahes lõppes minu töö tegemine üleni tolmusena ja rakkudega peopesas. Häbi kohe öelda. Aga nii juhtub, kui kaks kuud vahepeal puhkusel oled. Aga eks ma süüdistan oma kindaid ka selles. Pole teised enam nii head töö tegemiseks.

Pärast väikest puhkepausi pidin Lady boksist välja võtma ja kabjad puhastama. Tuletan meelde, et hobune on nüüd umbes 40 päeva boksis seisnud, eelmine nädal 2 korda kordel käinud. Bokside tegemisest ma juba rääkisin, et C korjaba ainult junne välja. Tähendab, et hobune on 40 päeva elanud oma märja saepuru otsas. Vahepeal on seda küll vahetatud, kuid teate isegi, kui kiiresti boksid märjaks lähevad...

Tõin Lady välja, tõstsin jala üles, tõmbasin ühe korra kabjakonksuga ja tundsin elus esimest korda, kuidas mul pärast seda tegevust süda pahaks läks.. Ja siis me räägime, et Marlon on idioot, aga vabandage. Selle hobuse kapjade seisukorras on süüdi praegu ka Ciccio. Kabjad on niikuinii üle kasvanud, rauad tahavad vahetust, kuid need kiilud... Kiilud olid pehmed nagu tarretis, üks pehme valge ollus vaatas mulle vastu. Ühel jalal kabjakonksuga puhastades tuli veri välja. Ma küsisin Ellilt, et kas ta nüüd saab aru, miks ma bokside puhastamist nii oluliseks pean...

Pesin need jubedused puhtaks.. Lasin lihtsalt veel voolata, sest mingi harjaga seal midagi teha ei saanud. Hobusel oli valus. Mäda ma kusagilt ei leidnud eile, mingit meeletut haisu kusagilt ei tulnud. Seal lihtsalt polnud midagi, mille vahele se mäda saaks koguneda. Olukord sarnanes meie kortsus näpuotstega, kui liiga kaua aega vees veedame.

Siis desinfitseeris Ciccio kiilud ära ja pani spreid, mida ta väga kiidab. Lõpuks uurisn minagi, mida see sprei sisaldab. See on äädika lõhnaline, seega äädikas on seal kindlasti. Äädika sees aga lahustatakse vasksulfaat. See sinine soola taoline materjal.. Siin pean ma küll oma keemikutest sõpradelt abi paluma, et mis asi sellest kokku tuleb ja millised on selle keemilised omadused. Vasksulfaadi pidi C isa kasutama ka viinamarjade väetisena. Milline on selle mõju aga nahale? Reaalselt olen näinud, et see tugevdab kabja põhja küll, ning kuivatab. Kiilu eest on parem hoolitsega, kui midagi narmendama hakkab, on lihtne need naharibad ära tõmmata ja jalad on ilusad... Aga oskab keegi midagi targemat rääkida? Järgmisena ma muidugi googeldan.. 

Praegu aga lähen talli ja vaatan, kuidas see vasksulfaadi segu ja kuiv saepuru Lady jalgadele mõjunud on.. 

maarja09

Valetasin ka teile natuke, Rosita tagumise parema jala kiilu sees oli nael. Eile lõikasin selle natuke lahti, et igasugu jama sinna auku ei koguneks ja puhastasime seda naela kohta. Võitlesime omanikega, et nad ei hakkaks antibiootikumi 5 päevast kuuri ka tegema. Nad olid vetile helistanud, see oli öeld, et nüüd on vaja antibiotsi anda. Hobusel pole reaalselt häda midagi, kabi pole soe, ise on rõõmus, sööb ja kõik ok.

Veterinaar on sama, kes tuli Luisa hobusele, küsis hobuse nime, siis küsis hobuselt musi ja pärast ütles, et hobune on ju nii armas, kõik on korras temaga. Renatalt tuli kiipi otsima, otsis paremalt küljelt ja ütles, et sel hobusel polegi kiipi pandud. C tuletas meelde, et kiip käib vasakul... Ja siis ta pole hobust näinud ega katsunud ning käsib antibiotsi anda...

Andsin eile Andreinale ja Ericale Toscaga tundi kah. Paras katastroof on selle hobusega midagi õpetada.

Täna sadas vihma, ei läinud tööle.

Ja nüüd põhiline uudis Skype fännidele. Maarjal on nüüd ka skype konto. Nimeks maarja09. Kes soovib vestelda, see helistab.

PS. Naera veel, et munaaju laseb kordetades hobuse lahti. Eile lasin ise ka Nearco lahti kogemata. Lihtsalt nisanäpp olin. See jooksis muidugi koju, oma boksi kohe. Aga Elli esimene küsimus meile järgi jõudes oli, et miks mina kõhuli ei kukkunud, nagu Marlon? :D

Rosita vol 2

16. august oli see päev, kui ma kordetasin Rositat ja ütlesin C-le, et hobusel on käiguvahe ilmselge. Tema ütles, et hobune on koguaeg niimoodi liikunud ja pole häda midagi.

Eile käis Rosital sepp. Mingi teine sepp, mite meie paks-perverdinaeratusega-Roberto. Sepp võttis vanad rauad alt ja kui värkis, leidis esimese kabja seest naela. Õnneks mitte midagi väga tõsist, horisontaalses asendis. See oli kabjas juba pikemat aega olnud. Ainult mina olin see, kes midagi käiguvahest rääkis ja tähele pani, et mingi probleem peab olema. Loomulikult läks see järjest paremaks ja kirjutasin teilegi, et hobusel liikumine parem. See hakkas välja kasvama ja ei seganud enam nii palju. Õhh. Ma olin kuri eile. Ja ma olin kuri selle peale, et Ciccio ütles : "Ta on koguaeg niimoodi liikunud, pole häda midagi."

Teine asi on mul ka meelest läinud. Mäletate, et ühel päeval oli Rosita nahk krimpsus ja kuiv ning see läks meil järjest hullemaks. Kuna söötmise viga sai välistatud, arvasin putukatõrje vastu mingit reaktsiooni. Ilmselt oli mul õigus, sest selle tsitronellaõli ja õunaäädika kasutamine lõpetati, osteti mingi uus vinge haisuga keemiline sprei ja pärast seda pole meil mingisugust naha probleemi enam esinenud. Vot siis, et looduslikud asjad...

Muidu ikka sama lugu siin, et Elektra tegi eile pea 2 tundi tööd. Francescaga, kelle istak on igati ära kadunud ja C teda hüppama tahab panna. Siis tuli Serena pooleks tunniks hobuse selga. Pärast pidi Angielo ka proovima hüpata ja siis veel Nicole. Ja me räägime, et Luisa ja Piero on nii pahad, sest töötavad mitmekesi ühte ja sama hobust mitu tundi platsil. Vabandage, aga kas te loete midagi sarnast minu tekstist välja ?

Eile veel suutis Nearco ühed valjad ja suulised ka ära lõhkuda. Muidugi minu viga natuke ka, aga olen ju eeskuju võtnud sellest, kuidas siin tallis asjad käivad. Põsksuulisega peab olema äärmiselt ettevaatlik, kui hobuse pooleks minutiks üksi boksi tahad jätta nendega. Võib juhtuda, et hobune paneb pea oma ukse juurde, keerab suulise otsa võre taha ja siis kiirustab boksi tagasi, nii, et suuline on kõver, püserihma pannal katki ja ristkapsel ka pooleks. Paha paha. Õnn oli, et se püserihma pannal järgi andis, hobusel oli suu terve ega paistnud hell ka.

Rayssa Baia ehk Rosita

Eile kordetasin kaht hobust ja pärast seda pidin Rositaga sõitma minema, sest Angelo ei tulnud täna. Mulle nii meeldib see hobune. Tegin temaga esimest korda natuke galoppi ka. Tiba oli hirm sees, kuna olime üksi platsil (mõnes mõttes hea), aga olen kordel näinud, mismoodi ta galoppi kihutab. Ciccioga ka just kõige asjalikum pole. Galopile tõstest ma ei räägi, see oli rohkem nagu ajamine, aga saime hakkama. Kiirustas küll, kuid seal seljas oli niii mõnus ja pehme istuda. Mõlemast jalast mõne korra ja lühidalt. No nii tups hobune on.

Tegelikult on see galopi teema sellele hobusele veidi hell. Itaalias on galopid ja traavivõidusõidud väga levinud, kuna siin on palju neid, kes hasartmänge mängivad. Kuna ametlike võidusummade pealt tuleb maksta maske, on levinud mängurite seas ka mitteametlikud võiduajamised. Galopid kusagil, kuhu ükski polizia oma nina ei topi. Mägedes või mereäärsetes paikades. Looduses või tänavatel. Maastikel, mis pole just hobuse jalgadele mõeldud. Tähtis on raha ja võit, mitte hobuse heaolu. Ja Rosita on osalenud niisugustel galopivõidusõitudel. Mitte terve oma elu. Nii vähemalt väideti. Ta ratsastus on ka natuke liiga hea selleks. Aga siiski on hobusele kurja tehtud. Sellelt loomalt pole kunagi küsitud mingit tasakaalu, mingeid harjutusi, mingit lõdvestumist. Tähtis on olnud kiirus.

Kui kordel temalt galoppi küsida, pakub ta seda ülikiirelt, jalad all risti, pea kusagil püsti, ise tagurpidi, aga tema olekust on näha, et see on talle loomulik. Ei ole paanikat või mingeid hirmunud pilke seal juures. Lihtsalt kiirust on temalt nõutud ja see paistab talle loomulik. Suust on teda ka ilmselgelt rabatud. Õnneks ei ole seda kommet nagu traavlitel tevaliselt, et mida kõvemini ratset(ohja) hoiad, seda kiiremini liigub. Tuleb tagasi hästi ja üritan kohe kiita surve eemaldamisega. Üldse üritan pehme käega sõita ja ka kordel mitte rebida. Tahaks siiski kolmeosalist suulist talle, et tal mingi teine tunne tekiks. 

3.august. Francesca ja Rosita

Aga see hobune on nii heatahtlik. Ta on tõeline maasu, kui midagi temaga tallis teha. Tal on kohe sellised head silmad. Platsil töötades on ta ka alati kuidagi vastutulelik. Kunagi ta ei võitle vastu, vaid kuidagi ütleb, et tal on paha ja pigem tahab seisma jääda, kui midagi arusaamatut küsitakse. Ma ei oska kirjeldada. Ta on lihtsalt niisugune HEA hobune. Kuigi on raske temaga sõitu alustada ja ta on iga kord nagu puutükk ega painuta, siis mulle meeldib temaga harjutusi teha. Mulle meeldib, sest ma näen lõpuks mingit tulemust. Kui saaks suulise vahetatud, siis äkki hakkaks ta kunagi ratsmele ka järgi andma ja see oleks super. Ning kuigi võib öelda, et tal puudub hea ratsastus, meeldib mulle temaga natuke rohkem sõita kui Elektraga.. Elektra teeb rohkem, kuid temaga pole sidet. Ta on justkui omas mullis koguaeg. Või magab. Või kihutab takistustele. Või magab uuesti. 

Munaaju seiklused

Mina tallis

Lihtsalt leidsin selle pildi, mis nii hästi kirjeldab mu eilset olekut tallis. Neile, kes ei tea inglise keelt, ütlen kokkuvõtvalt: inimesed arvavad, et olen vaikne, kuna olen häbelik. Tegelikult olen neid jälginud ja leidnud, et nad on kõik väärakad.

Pole lihtsalt võimalik, et ühel ajal ilmusid talli Marlon ja Elio. Surusin Elio kätt tervituseks ja mõistsin, et ta oli päriselt kohal. Asi selles, et Elio kukkus aprilli kuus hobuse seljast alla, ei murdnud midagi, aga ütles, et jalg on nii ai-ai, et saab tagasi hobuse selga alles oktoobris. Eks nüüd ole paras aeg hakata nägu näitama. Marlonil oli ka käsi kuu aega kipsis, kuigi luu murdu polnud. Nii said meie kaks "vigast".. Miks ma selle jutumärkidesse panin? Nad ju ongi vigased väheke... Ühesõnaga, said nemad kokku ja hakkasid üksteisele oma haiguslugusid rääkima. Tore oli vaadata ja kuulata. Veelgi toredam oli üks juhtum Marloniga.

Munaaju kordetas oma hobust täna jälle. Ma ei tea, kes talle kordepiitsa kasutamist õpetanud on, aga see nägi välja täpselt nii, nagu ta ajaks hobuselt parme ära. Hobust hoidis pisikesel korderingil, see tähendab, et tema käes oli pool kordest, ülejäänu lohises maas, ühe käega hoidis piitsa, teisega hobust. Kuna hobusel ilmselgelt raskusi oli nii väiksel ringil jooksmisega, siis tegi ta väikseid hüppekesi, traavi, tõusis galopile, jälle traavi jne.

Ühel sellisel hetkel sõitsin mina suunaga platsi ääres olevate inimeste poole, kui silmanurgast vaatasin Marloni tegevust. Lady komberdas galoppi, kui Marlonil libises korde käest ja hobune rahulikult traavis ajama pani. Mina vaatan Ciccio ja Elli poole, näitan käega Marlonile ja keegi ei tee välja. Vaatan mina uuesti Marlonit, kes eest libisevat korde otsa püüab ja müraki kõhuli kukub. Siis hüüdsin juba teistele ka, et vaadaku Marlonit. Te ei kujuta ette, see situatsioon oli liig-naljakas :) Munaaju ajas end püsti ja üritas hobusele järgi hiilida. Lady juba krõmpsuas teises platsi otsas rahulikult mingit rohelist tutti, kui Marlon arvas, et on kaval ja end varjata üritades hobusele lähenes. No ma ei tea, munaajuga hakkab nalja saama.

Eliot ma ei näinud enda hobuse ligi. See viis ainult oma turvavesti koju ja küsis, et millal sepp tema hobusele tuleb. Muidugi tegi mees suuri silmi, kui ma täna Rosita 10 minutiks lihtsalt jalutama viisin. Elio küsis, et mis ma tegema hakkan, kas kordtama. Elli ütles, et ei, tulime lihtsalt jalutama. Mees tegi suured silmad ega saanud aru, miks see küll vajalik on? elli ütles, et Francesca on mulle mu töö eest maksnud ja seepärast ma loomaga tegelen. Mehe ajus mingid rakud liikuma vist küll ei hakanud, pigem ei saanud ta aru, et miks peaks hobusega jalutamise eest maksma hakkama.

Niisugused toredad lood meil siin. Igav ei hakka kunagi.

Sono delusa - olen pettunud

Eile oli mu Itaalia-ajaloo kõige kummalisem päev üldse. Õppisin uue väljendi, sono delusa, mis sobib mu postituse pealkirjaks nagu valatud.

Tegelikult üleeilsest peaksin teile enne kirjutama. Oli päev, mil kordetasin kolme hobust ja seejärel sõime Francesca valmistatud pitsat. Sest Ciccio kodus on tõeline pitsaküpsetamise ahi. Ka kohalikku saia teevad nad seal. Söömine on kurjast. Magustoiduks sõime nutella-pitsat ka veel. See on päris hea isegi.

See tõeline pitsa-ahi.. See tõeline pitsa

Pitsameister Francesca

Kõik ootavad pitsat

Juba mu hommik algas pettumusega, kuna Arianna ei olnudki kodust ära läinud ja ma polnudki üks kodus.

Siis alustuseks tuli Erica ratsutama. Kuna Francesca ka tuli ja Elektraga sõitis, siis Ericale anti Tosca. Just vaatan oma trennipäevikust, et mina nägin viimati Toscat sõitmas 18. juuli. Terve see aeg on hobune boksis seisnud, ta kabjad on koledad ja pikad, mis vajavad hoolt. Ehk mõni hommik on C ta boksist välja lasknud, ühe korra olen hobust pesnud ja see eile hommikul sai ta ka välja enne trenni. Aga se "välja" saamine pole mingi jooksmise võimalus, vaid jalutamise ruum. Ja siis tuleb Erica, kes vimati sõitis kuua aega tagasi ja pidi hobusele selga minema. Respekt selle tüdruku ees, sest kui mina tuleks trenni ja näeks niisugust hobust, kes iga asja peale jalad maast lahti hüppab, kuna pole pea 2 kuud liikuda saanud, ei läheks ma sinna selga.

Erica küsis minu käest, et mida mina arvan, kas ta peaks sõitma ja seal seljas olema või mitte. Mina ütlesin, et see on tobedus ja ma olen väga pettunud, et talle niimoodi lihtsalt hobune anti. Oleks siis võinud paluda mul ju Toscat ette kordetada või sõita mõni päev varem. Hobusel lihtsalt võttis kaua aega, et platsil harjuda. Pole just mingi maasu-temperamendiga maksi-poni kah. Nii jalutas Erica poole platsi peal (sest tee äärt ta kardab) oma 30 min sammu ja olin tema üle õnnelik, sest lõpuks suutis temagi lõdvestuda ja hobuselt rohkem nõuda.

Samal ajal muidugi pidi Francesca meil Elektraga hüppama. Maks 50 cm küll, aga naisel pole väga tasakaalu, tal pole aimugi, mida ta seal seljas teeb ja talle on ka loomulikult kannused peale surutud. Ta loksub sadulas ega istu sirgelt, tegi hüpped ja sai kiita, et kõik on supper. No in my ass.

Siis sain Rositaga sõita. Minuga oli ta juba päris tubli, ent tasakaalu sel hobusel väga pole ja pööretel vajub ta sinna-tänna. Andsin Angielole üle ja nii sai hobuse 60 minutit trenni täis. andsin Angielole mõned näpunäited, et kuidas ta kavalettidest üle minema peaks ja kõik oli väga ok. Kuna Elli samal ajal ka Aresega sõitis, küsisin Cicciolt, kas võime Rositaga pesema minna. C vastas, et ta läheb ka veel Rositale selga ja teeb galoppi natuke. Ahah. Ja siis mina üritan selle hobusega mingit tööd teha, teda painutada, sõita pehme käega, et ta ratsme otsa istuma ei jääks. Tuleb C ja sõidab nagu ma ei tea, mis. Andke andeks, aga esimene asi, mida meie treenerid ütlevad, on see, et käsi ei panda risti, kui hobust pöörad. Tuleb C ja sõidab käed ristis. Ning siis sai galopist juba pisikene maalatiga rist. Ja pisut kõrgem.. Ja siis jalutasin mina platsilt minema. Ma tahaks vahel Cicciolt küsida, et MIS SUL VIGA ON??

Hobune ei vaata väga latte, tal on tasakaaluga ja igasuguse lõdvestamisega probleeme, ta tagajalad on kunagise vigastusega ja ta tihti koperdab kavalettidel ja siis arvab C, et oleks vist aeg hakata selle hobusega hüppama. Ja kindlasti on Francesca valmis hüppama. Ja Elli peab hüppama, mis siis, et Elli juba tükk aega räägib, et ta ei taha kannustega sõita, kuna saab ise ka aru, et hobust tuimaks sõidab. Kõik peavad hüppama, mis siis, et keegi selleks valmis pole. Ka mina pole valmis 110 hüppama. Aga mis siis.. 

Ning siis veel Marlon käis tallis. Ma ei tea, kas see oli ikka päriselt või nägin ma unes. See ju ka meil nagu kuuvarjutus. Tegi Ladyle kordet. C ütles, ära piitsa kasuta, kuna hobune on üle kuu aja seist, energiat küll ja kui tahab joosta, siis lase. Mees on ikka nii loll, kuulas, ahah ja siis võttis piitsa kätte. Eriline munaaju on see Marlon.

Loomulikult pidi Elektra omanik ka talli tulema, et oma uuele pruudile oma hobust näidata. See ka normaalne inimene pole. Paneb porgandi taskusse otsapidi ja siis Elektra on nii lahe ja armas hobune, kui seda sealt kätte üritab saada. Eelmine kord oli ka käinud ja oma tüdrukule porgandi taskusse pistnud. Elektra oli selle porgandi koos taskuga kätte saanud.

No ja kõige tipuks kuulsin ma õhtul huvitavaid fakte, mis mu päevale ikka mõnusa punkti panid. Lihtsalt olin korraga inimestes nii pettunud, et paha hakkab. 

Eestlane Itaalia väikelinna-džunglis

Nägudest ärme räägi, aga olen elus...

Eile oli jälle vaba päev. Hommikul sadas kõvasti, õhtul ka. Elli saatis sõnumi, et kodus oleksin. Hommikul katsetasin oma joonistuspaberit, mis C mulle toonud oli. Koristasin vannitoa otsast lõpuni ära, läksin lõuna ajal Metrosse süüa ostma. Ostsin omale joonistamiseks geel-pliiatsi ja lisaks kööki pisikese sabaga poti, mis mu toiduvalmistuskogusega hästi sobib. Tulin koju ja joonistasin jälle natuke ning läksin välja. Istusin veidi Ipanemas, siis leidsin sealt kõrvalt poe, kust harilikke pliiatseid saab ja avastasin sealt pika järjekorra.

Järjekorras seisid mitmed pered, kellel kaasas nimekirjad ja poe töötajad  tassisid hunnikutes raamatuid letile. Siin algab kool septembri keskel, mitte alguses. Ülikooli kursused algavad veel oktoobris. Kooliga paistab siin lugu nii olevat, et õpikud tuleb endal poest osta. See küll väga ilus mõte ei ole. Mäletan, et me pidime koolis vaid töövihikud välja ostma ja siis oli kõva poleemika, et nii palju raha kulub. Siinsed summad õpikutele paistsid aga tunduvalt suuremad. Lisaks vihikud ja muu... Jube.

Igaljuhul sain minagi oma pliiatsid sealt poest kätte ja istusin Ipanemasse tagasi. Sulgedes aitasin koristada, kuna mitte midagi muud siin vabal päeval teha ei ole. Just teha. Siin linna tsement-ehitiste vahel hakkab minus välja lööma põline eestlane, kes pidevalt millegi kallal nokitsema peab. Ega ma muidu poleks tervet vannituba korisanud. Pesin dušinurga seinad ka puhtaks, kuna kaua oma toas istuda ja joonistada ka ei kannatanud. Toas on üsna soe, seega on hea, kui aken on avatud. Paraku ei ole minu kõrvad sealt kostuva pideva automürinaga harjunud. Parem istusin Ipanemas, jõin rummikokteili ja lugesin eesti-itaalia sõnaraamatut.

Muidugi teinekord peab rummikokteiliga ettevaatlik olema. Pärast seda võib tekkida raskusi pitsa söömisega noa ja kahvli abil. Tähendab, olen õnnelik, et viimaks leidsime pitsarestorani, kus noad on tõepoolest noa nime väärt. Lisaks oli restoran mu lemmikvärvides ja taustaks kõlas võrratu hääletämbriga itaalia lauljanna Emma. (Ärge küsige, kes, mul pole õrna aimugi, aga ta laulis hästi) Pitsa oli ka hea ja see vast oli kõige olulisemgi. 

Täna ärkasin varem, et hommikul oma kondid Euroformi vedada. Kohtasin siis viimaks Rosaliat ka ja küsisin itaalia keele kursuse kohta. Ta ei olnud kindel, kas seda sel aastal toimub, kuid andis mulle kaks interneti aadressi, kus harjutusi teha ja lubas mulle ka paberkandjal järgmiseks nädalaks mõned harjutused leida. Väga armas. Pärast Euroformi läksin ma jälle Metrosse raha kulutama. Seekord arvan, et kulutasin hästi, kuna leisin ühe hea ostu. Raamatupoes oli raamat "Italiano per stranieri - for foreigners" (Itaalia keel võõramaallastele) Ehk siis oman korralikku 381-leheküljelist itaaliakeele õpikut, mis on inglisekeelne, koos inglise keelse sõnaraamatu osaga, grammatikaga ja cd-plaadiga. Lubasin endale, et hakkan aga otsast pihta ilusasti harjutusi täitma ja enne edasi ei võta, kui kõik eelnev selge on. Nii on mul vähemalt tegevust.

Lisaks leidsin omale 20 € eest käekoti ja loodan, et see siin korralikult aasta vastu peab. Veel kaks pluusi ja olengi rahul. Nüüd peaks kõik esmane ja vajaminev olema soetatud. Muidugi varsti tuleb natuke soemate riiete peale mõtlema hakata, aga ootan endiselt oma lemmikpoe PiazzaItalia avamist Metros. Niisugused lood.

Muidu kolmapäeval käisin küll tallis, sõitsin Elektrat esimesena Francescale soojaks ja pärast seda kohe otse Rositale selga. Rosita seljas on ikka endiselt superlux istuda, kuigi ta mulle suust kõvasti vastu võitles ja peaga vehkis. Ma usun, et ta oli juba tüdinenud ka, seega üritasin temaga lõdvestuvat traavi sõita ja rohkem sammu. Käskisin Cicciol kavaletid ka laiemaks tõsta, sest probleem, miks hobune sealt üle ei lähe, on lihtne. C paneb liiga kitsad vahed alati ja nii ei saa Rosita mingi tempoga sinna peale minna ja kobistab alati või jääb seisma. Loogiline. Laiema vahega ei kobistanud Rosita midagi ja suutis omas tempos püsida. Jälle sain mina kiita, et ma oskan. Aga Ciccio peaks ju ka selliseid asju teadma.. Nääh. Ilmselt mitte. Vaatab, mis täna seal tallis toimub. Teile kõike ilusat (:

Ps. Unustasin kirjutada, et Arianna (mu korterikaaslane) läheb täna õhtul ära oma vanaema juurde ja tuleb tagasi pühapäeval või esmaspäeval. Juhuu, üksi kodus :)

Üle pika aja midagi toredat tallis

Eile polnud tööpäev, kuna Elli saatis hommikul sõnumi, et ta vanaisa on surnud ja ta lendas matustele. Seega mina käisin lõuna ajal jalutamas, aga Metropolis oli kinni. Tahtsin minna omale patja ostma, et viimaks magada ka saaks.

Tagasi majani jalutades külastasin aga seda pisikest poekest, mis kohe mu maja kõrval on. Ostsin sealt juua ja läksin koju. Kodus sõin koos Ariannaga lõunat ja rääkisime juttu. Ta on päris tore, aga natuke kahtlane ka. Ja teine tüdruk pole siia ikka veel saabunud, kes ütles, et 1.septembril sisse kolib. Igatahes rääkisime korterist ja vaatasime seda tühja tuba. Leidsin, et seal voodil lebas täpselt selline padi nagu mul vaja on. Loomulikult vahetasin need ära ega peagi nüüd patja ostma.

Pärastlõunal koristasin natuke ja siis läksin Euroformi külastama. Nägin Luigit ja Sandrat. Sandra oli meeldivalt üllatunud, et taas siin tagasi olen. Tegi mulle silma ja ütles, et ma ikka tagasi tuleksin ja Rosaliat ka tervitada saaksin.

Seejärel veetsin oma õhtu baaris ja aitasin pärast sulgedes veidi koristada ka. Kui baari uksi kinni hakkasime keerama, hakkas hullu padukat sadama. Jällegi üks 10-15 min sadas lahinal ja kõik tänavad uputasid. Pärast seda oli aga õhk mõnusalt värske ja samuti täna.

Täna Elli saatis sõnumi, et ta pole Pugliast tagasi jõudnud, aga Ciccio tuleb mulle 15.30 järele. Tuli. Enne veel teda väljas oodates mõtlesin teile pilti teha oma n-ö trepikojast. Kuna klaasuksed käituvad valgusega nagu peegeluksed, siis ma ei näinud, kas keegi on uksest välja tulemas või mitte. Endamisi ma mõtlesin, et kindlasti tuleb keegi uksest, kui pilti teen ja siis ma väga normaalne ei paista. Ja nii oligi (: Tegin klõpsu ära ja üks neiu astus uksest välja. Mina muidugi vabandasin, et ega ma teda pildile tahtnud püüda. Tema küsis, et mida ma üldse pildistasin. Seletasin siis, et maja, kuna olen siin uus. Tema oli sõbralik ja kuna ta kohalikku keelt rääkis arusaadavalt, oli lihtsam talle seletada, et elan jah 4. korrusel ja tegelikult olen vaimselt normaalne :D Ta ütles, et elab 5. korrusel ja tema nimi on ka Maria. Väga armas. Panen nüüd pildi ka. 

Ilm oli mõnus ja kergelt tuuline, plats juba kastetud ja saime kohe tegutsema hakata enne kui keegi saabus. C sõitis Mendietat natuke ja mina kordetasin Arest. Kui arest pesin, märkasin, et tagumisel raual on pealt vaadates kõik kolm naela ilusasti alles, kuid kabja all puudub üks naelapea. Ütlesin C-le ja ta tegi asja korda. Algul ta sai aru, et sealt on lihtsalt üks nael puudu, aga tegelikult oli nael pooleks läinud. Ma ei tea, ma ei ole seda situatsiooni just palju kohanud. Küsisin C-lt et kuidas see võimalik on... Ta arvamus kattus minu omaga - sepp kasutab sita kvaliteediga naelu. Nii ongi.

Pärast pani C Elektra valmis Serenale ja mina Rosita. Sõitsin Rositaga jälle esimesena ja.. ohjesver, kui kole oli see traav, kui alustasime. Sammus oli ta algul päris tore, teda ei ole veel tuimaks sõidetud, seega mu sääre märguande peale hobune liigub ilusasti. Traavis samuti liigub säärele edasi, kuid pöörded vasakule on kohutavad. Ta lihtsalt on nagu puutükk ja kukub õlast sisse. Ma siis ikka teen suunamuutusi ja üleminekut sammule-traavile. Sõidan ringe üht ja teistpidi ja oluline on võtta stekk sisemisse kätte, kui vasakule sõidan. Aga teate, mulle märkamatult muutus see hobune lõpuks pehmemaks, oli armas ja kuulekas ning tempo oli traavis mõnus, sest kergendada oli üli lihtne ja pehme. Sõitsin siis kavalette ka. Tavaliselt ta kolistab alati vastu latte, täna ainult ühe korra ja saime Cicciolt kõvasti kiita. Kui ta tubli oli, lõpetasime, sest Angielo pidi ju ka sõitma. Ega tal väga pikalt seda pidu ei olnud, sest peagi tuli esimene raud hobusel alt ära ja siis tegid nad ainult sammu. Mul oli tegelikult hea meel, sest nii ei läinud Rosita päev pikaks. Mis siis, et omanik väga palju oma hobusega sõita ei saanud.. Aga hea uudis oli see, et ma nägin täna Rosita turjal uusi karvu kasvamas. Sellel väiksel karvutul lapil, mis eelmine paha valtrap (ja tegelikult ka see sadul) tegi. Nüüd on valtrap parem, ühekordse turjaosaga ja sile. Rosita on tubli tubli ja mulle see hobune meeldib. (:

Lõpetades pesin mõlemad hobused puhtaks ja tundsin, et egelikult oli päris armas päev tallis. Seda ei juhtu just iga päev. Märkimisväärne. Sest Rosita oli hea, Arest jookutasin tervete kaitsmetega ja Ciccio andis uue traatharja kapjade puhastamiseks. Angielo ja Francesca sõidutasid mu jälle koju ka. 

Ahjaa, Elio käis eile nägu näitamas. Tuli vaatas oma hobust, C ütles, et seppa on vaja. Elio vaatas hobust, ütles, et ahah, ok, kolmapäeval helistab ja istus oma autosse tagasi. On mühakas.

Pizzo

Laupäeva hommiku veetsin Metropolises. Ostsin omale tuppa vaiba ja luurasin padja järele. Siinse padjaga ei saa magada, see on nii paks, et hommikul ärgates on kael hiiglama valus. Magasin parem ilma padjata.

Ostsin endale lõpuks juhtmevaba hiire ka. Pidin selle juba siis ostma, kui arvuti soetasin, kuid see juhtus 3 aastat tagasi.

Pärastlõunal läksin talli, ilm kiskus pilviseks. Ciccio kastis muidugi platsi ära ja panime Nearcogi valmis, kui kuulsime, et vihma hakkas sadama. Üks 15 minutit sadas korralikult. Selle ajaga jõudsime valjaid puhastada ja Nearco lahti saduldada. Siis läks ilm jälle ilusaks ja Elli läks hoopis Aresega sõitma. Mina võtsin Elektra nööri otsa ja jalutasin temaga platsi ääres, söötsin rohtu. C ütles, et võin ta katkisesse koplisse ka lasta, aga seal polnud midagi süüa enam. Tekkis aga mõte, et äkki jätan ta koplisse ja võtan Corinto või Lady nööri otsa ja jalutan väljas. Elli arvas, et see pole hea mõte, sest kui midagi juhtub, jääme meie süüdi, kuna keegi pole hobusega midagi palunud teha. Pealegi, kui hobuse omanik peaks talli tulema, ei ütle ta mitte "aitäh" vaid "miks sa näpid minu hobust". Väga haige.

Siis tuli järgmine naljakas mõte. Prooviks Elektraga sõita ilma sadulata. C vaatas küll, et ma olen napakas, aga proovida tahtsin ikka. Äärmiselt ebamugav valik, kuna hobusel puuduvad igasugused selja lihased või rasvkude ja mu kanni vahel oli tunda Elektra selgroogu. Vähemalt polnud kartust alla kukkuda. Siiski rohkem jalutasime ja natuke tegime traavi ka. Jalutasin platsilt väljaspool ka veidi ja siis pesin kabjad puhtaks. C pärast küsis, et miks ma ilma sadulata ratsutasin. Tema ei tee seda kunagi, talle ei meeldi. Mina arvan, et vahel on tore ilma sadulata sõita, et tunda paremini, mida hobune teeb ja kuidas oma keha/lihaseid liigutab. Mulle meeldiks tihemini ilma sõita, et ka oma tasakaalu parandada ja oma keha paremini kontrollima õppida. Paraku Elektraga ma seda ilmselt enam ei tee. Ebamugav.

Elektrat pestes saabusid talli Francesca ja Angielo, otse Sitsiiliast ning tõid Elli lemmik maiustust. Täidetud miski küpsiselaadne toru ricottaga. Kreem oli tõesti hea, aga see toru mulle väga ei maitsenud. Seega, endiselt ma ei armasta ka maiustusi siin väga. Martsipani koogikest või küpsist armastan küll, aga see on nii metsikult magus, et pärast ühte ampsu väga rohkem ei taha.

Täna pidime minema Boscarelli talli (tall siin lähedal, mis oli meie teine praktikakoha kandidaat) võistlusi vaatama.Siin oli midagi sarnast noorhobuste tsempionaadile. Ärkasin vara ja ootasin minekut, Elli saatis siis aga sõnumi, et ei saagi minna. Istusin mina juba arvuti taha, kui mulle helistati ja mere äärde kutsuti. Kuna olin Ellile öelnud, et ikkagi talli lähen, pidime Paola rannaga arvestama. Aga siis Elli arvas, et ma ikka olen vaba päeva ära teeninud ja sõitsime kaugemale. Kohta nimega Pizzo. See on veidi enne Tropead. Rendest siiski lõunas.

Rand oli parem kui Paolas, kuna tegu oli siiski liivarannaga. Kollane liiv, mitte valge. Üsna jämedateraline ikkagi, seega mu tallad ikka hellad seal kõndimisest. Ujuda nii väga hea ei olnudki, kuna kalda ääres olid lained. Vees käisin muidugi mõned korrad ära. Pärast kuivades tundsin ja nägin, mismoodi mu nahka kattis soola kiht. Müstika.. Vesi muidu ka väga puhas polnud, aga oli siiski vesi. Märg ja soolane.

Vahepeal käisime lõunasöögil restoranis, kus sõin mereande, kalmaari salatit ja fritüüris valmistatud kalmaari rõngaid koos krevettidega, keda pidi koorima.. Siis randa tagasi. Järsku tulid kusagilt pilved ja hakkas sadama. Istusime veidi aega varju all ja korra tuli päikegi välja, kuid siis hakkas ikka korralikult sadama ja läksime hoopis jäätist sööma. Jäätisega on Pizzos ka omad lood. Sellel kohal on omapärane jäätis. Tavaliselt kahe maitsega neljakandiline hunnik, mille sees on täidis. Mina sõin näiteks lagritsajäätist. Sees oli lagritsa kreem, peal oli natuke teistsuguse maitsega lagritsa jäätis ja all valge koore jäätis. Ma ei tea, minu meelest ilma täidiseta on see nagu meie jäätiski. Sest tavaline jäätis, mida baaridest saab, on natuke teistsugune. Aga hea oli see igaljuhul (:

Tagasi sõites käisime mu vana kodu juurest ka läbi ja leidsime Kiisu üles. Tal olid ikka pojad kõhus ja ta nägi maru näljane välja. Vaeseke ei saanud aru, miks ma ei lähe nüüd tuppa ja talle süüa ei pane. Arvan, et korterisse ei ole keegi asemele veel ka kolinud, kuna kõik paistis täpselt sama, mis minu lahkudes. Loodan, et keegi kolib varsti ja Kiisule süüa annab.

Tsivilisatsioonis

Tahtsin teile veel piltide juurde kirjutada, et neljapäev oli ilus tööpäev, sest mitte keegi teine ei käinud tallis oma hobusega tegelemas. Tähendab, hea rahulik oli ja kuna Cicciol väike palavik oli, siis ta ei ratsutanud ka. Seega alustuseks ma pesin Tosca puhtaks, et natuke initsiatiivi näidata. Puhastasin ta ulmeliselt koledad kabjad ära. Need tahavad lõikamist saada. Ja sel hobusel on kiilud kuhugile ära hävinenud. Pahad kabjad.

Kuna Toscal boks oli ka puhastamata tükk aega ja saepuru üsna vähe, tahtsin välja pakkuda, et ma teen ise boksi puhtaks. Ciccio aa keeldus sellest mõttest kategooriliselt. Elli rääkis, et Cicciole ei meeldi, kui naisterahvad seda tööd teevad ja seepärast pole saanud Elli ka õppida. Aga C arvates oli sel kellaajal ka liiga palav selle jaoks, et ma tööd võiks teha. Ma siis rääkisin, et meil on ikka eestis ka palavaid päevasid vahel ja ma olen bokse teinud oi oi kui palju, ka tõsiste miinuskraadidega. Tema ütles ikka, et ta puhastab ise hommikul boksi ära ja rahu majas. Hea seegi, et ta seda siis teeb vähemalt.

Aga jõudsime mõtteni, et tegelikult olen ma siin nagu puhkusel. Ma teen praegusel ajal pool päeva tööd, saan ratsutada ja üsna meeldivate hobustega. Ma ei sööda hobuseid, ma ei puhasta bokse.. Tulen talli, söön jäätist, panen mõne hobuse valmis, pesen mõne, sõidan mõnega ja pesen varustust. Vahepeal pean kedagi õpetama ka. Füüsiliselt olen ma puhkusel, vaimselt on see kõik siin palju raskem. Näha erinevusi, sõgedaid inimesi, katkiseid hobuseid. Aga muidu on ikkagi puhkus (:

Ühte uudist kuulsin. Nimelt Mendieta läheb müüki. Ilmselt C ikka sai ise ka aru, et ei ole mõtekas hobusega mööda platsi kahe jala peal ringi karata ja tõrkuda. Ning õnneks on olemas ka üks ostjakandidaat. Carlo (vähemalt nii on mulle tema nimi meelde jäänud). Kes äkki mäletab, siis eelmine kord oli meil tallis hobune nimega Matta, kelle omanik end Whitakeri isaks pidas. Tema enam väga ratsutamisega ei tegele, kui siis natuke oma lõbuks. Ta tahaks Mendieta ära osta, et ta siis koplisse lasta ja kõigile näidata, kui ilus hobune tal on. Sest olgem ausad, Mendieta on tõesti ilus. Kõigi lemmik alati, kes talli tulevad. Seega Carlo oleks talle küll parim omanik.

Aga eile... Sain ka korterist välja tsivilisatsiooni astuda. Üle pika aja oli see päris hea tunne, eriti juba tuttavates kohtades jalutada. Läksin siiski Metropolise eest läbi Ipanemasse. Ja keda ma näen tee peal. Ühe poe juures oli remont ja Piero jalutas seal rõõmsalt ringi. Ütlesime ilusasti tere ja tema veel küsis, et kas ma tööl ei olegi. Ütlesin, et jah, sel päeval mitte, homme lähen.

Ipanemas oli ka tore. Nägin mõnda tuttavat nägu jälle. Näiteks Ermignio (või kuidas iganes ta nimi kirjutatkse), kõrvalt restoranist Mare Luna, kus me Mariiga igal õhtul söömas pidime käima. Ta tundis mu ära, nimepidi vast mitte, aga küsis küll, kas ma olen tagasi Euroformi kaudu või mis.

Siis käis baaris üks onu, keda seal igal õhtul nägime, mingi teine onu ka, keda ma vähem mäletasin, aga tema mind küll teadis.

Ja siis tuli baari Luigi, Euroformist. Tal olid juuksed pähe kasvanud, seega ma ei tundnud teda kohe alguses ära. Aga tema tegi suured silmad, kui mind nägi ja tervitas mind nimepidi : " Maaarjaaa, ciaaao. " Päris hea mälu, peaks mainima.

Istusin Ipanemas sulgemiseni, aitasin veidi koristada ka ja siis läksime C-ga Silasse. T-särk oli seekord natuke vale riietus, sealne 19 kraadi oli ikka päris jahe. Õhk on nii erinev mägedes ja all orus. Sõime õhtust, tulime tagasi Metro juurde jalutama ja siis tulin oma korterisse.

Via Bari 44, Roges, Rende (Cs)

Tänast blogipostitust kirjutan teile juba oma uuest korterist. Paraku pole siin internett kiirem, seega viga on Elli netipulga paketis. Seega loodan teile pilte ka oma korterist lisada. Muidu elan endiselt Rende linnas, vahetasin vaid linnaosa. Nüüd elan Roges'is, tänaval nimega Bari. Uskumatu, kui eile oma asju kokku pakkisin, avastasin, et neid on juba palju. Tegelikult kohale jõudes aga näen, et inimestel võib veel rohkem asju olla.

Hommikul kui Elli ja Ciccio saabusid, tuli mu kiisu ka koju. Ma tegelikult lootsin, et ma ei näe teda. Kahju on, kui ta õhtul mind ootab, nagu eile ja mina ei tulegi.

Siia jõudes koristasin ja sättisin asjad enamvähem ära. Korterikaaslast pole kodus, seega ma ei tea ka, kuidas siin asjad käivad. Sügavkülma oli vaja oma toitu mahutada, aga seal on küll mõlemad kaks riiulit hõivatud. Nurgakese leidsin, aga noh..

Minu tuba ukselt vaadates

Vannituba ukselt, vasakul, ukse taga on ka dušinurk

Pesuruum teise wc-ga

Köök on siin hubane ja suur

Mõnusalt avar rõdu

Rõdu ukselt vaadates elutuppa

Minu heade mõtete nurk