Sono delusa - olen pettunud

Eile oli mu Itaalia-ajaloo kõige kummalisem päev üldse. Õppisin uue väljendi, sono delusa, mis sobib mu postituse pealkirjaks nagu valatud.

Tegelikult üleeilsest peaksin teile enne kirjutama. Oli päev, mil kordetasin kolme hobust ja seejärel sõime Francesca valmistatud pitsat. Sest Ciccio kodus on tõeline pitsaküpsetamise ahi. Ka kohalikku saia teevad nad seal. Söömine on kurjast. Magustoiduks sõime nutella-pitsat ka veel. See on päris hea isegi.

See tõeline pitsa-ahi.. See tõeline pitsa

Pitsameister Francesca

Kõik ootavad pitsat

Juba mu hommik algas pettumusega, kuna Arianna ei olnudki kodust ära läinud ja ma polnudki üks kodus.

Siis alustuseks tuli Erica ratsutama. Kuna Francesca ka tuli ja Elektraga sõitis, siis Ericale anti Tosca. Just vaatan oma trennipäevikust, et mina nägin viimati Toscat sõitmas 18. juuli. Terve see aeg on hobune boksis seisnud, ta kabjad on koledad ja pikad, mis vajavad hoolt. Ehk mõni hommik on C ta boksist välja lasknud, ühe korra olen hobust pesnud ja see eile hommikul sai ta ka välja enne trenni. Aga se "välja" saamine pole mingi jooksmise võimalus, vaid jalutamise ruum. Ja siis tuleb Erica, kes vimati sõitis kuua aega tagasi ja pidi hobusele selga minema. Respekt selle tüdruku ees, sest kui mina tuleks trenni ja näeks niisugust hobust, kes iga asja peale jalad maast lahti hüppab, kuna pole pea 2 kuud liikuda saanud, ei läheks ma sinna selga.

Erica küsis minu käest, et mida mina arvan, kas ta peaks sõitma ja seal seljas olema või mitte. Mina ütlesin, et see on tobedus ja ma olen väga pettunud, et talle niimoodi lihtsalt hobune anti. Oleks siis võinud paluda mul ju Toscat ette kordetada või sõita mõni päev varem. Hobusel lihtsalt võttis kaua aega, et platsil harjuda. Pole just mingi maasu-temperamendiga maksi-poni kah. Nii jalutas Erica poole platsi peal (sest tee äärt ta kardab) oma 30 min sammu ja olin tema üle õnnelik, sest lõpuks suutis temagi lõdvestuda ja hobuselt rohkem nõuda.

Samal ajal muidugi pidi Francesca meil Elektraga hüppama. Maks 50 cm küll, aga naisel pole väga tasakaalu, tal pole aimugi, mida ta seal seljas teeb ja talle on ka loomulikult kannused peale surutud. Ta loksub sadulas ega istu sirgelt, tegi hüpped ja sai kiita, et kõik on supper. No in my ass.

Siis sain Rositaga sõita. Minuga oli ta juba päris tubli, ent tasakaalu sel hobusel väga pole ja pööretel vajub ta sinna-tänna. Andsin Angielole üle ja nii sai hobuse 60 minutit trenni täis. andsin Angielole mõned näpunäited, et kuidas ta kavalettidest üle minema peaks ja kõik oli väga ok. Kuna Elli samal ajal ka Aresega sõitis, küsisin Cicciolt, kas võime Rositaga pesema minna. C vastas, et ta läheb ka veel Rositale selga ja teeb galoppi natuke. Ahah. Ja siis mina üritan selle hobusega mingit tööd teha, teda painutada, sõita pehme käega, et ta ratsme otsa istuma ei jääks. Tuleb C ja sõidab nagu ma ei tea, mis. Andke andeks, aga esimene asi, mida meie treenerid ütlevad, on see, et käsi ei panda risti, kui hobust pöörad. Tuleb C ja sõidab käed ristis. Ning siis sai galopist juba pisikene maalatiga rist. Ja pisut kõrgem.. Ja siis jalutasin mina platsilt minema. Ma tahaks vahel Cicciolt küsida, et MIS SUL VIGA ON??

Hobune ei vaata väga latte, tal on tasakaaluga ja igasuguse lõdvestamisega probleeme, ta tagajalad on kunagise vigastusega ja ta tihti koperdab kavalettidel ja siis arvab C, et oleks vist aeg hakata selle hobusega hüppama. Ja kindlasti on Francesca valmis hüppama. Ja Elli peab hüppama, mis siis, et Elli juba tükk aega räägib, et ta ei taha kannustega sõita, kuna saab ise ka aru, et hobust tuimaks sõidab. Kõik peavad hüppama, mis siis, et keegi selleks valmis pole. Ka mina pole valmis 110 hüppama. Aga mis siis.. 

Ning siis veel Marlon käis tallis. Ma ei tea, kas see oli ikka päriselt või nägin ma unes. See ju ka meil nagu kuuvarjutus. Tegi Ladyle kordet. C ütles, ära piitsa kasuta, kuna hobune on üle kuu aja seist, energiat küll ja kui tahab joosta, siis lase. Mees on ikka nii loll, kuulas, ahah ja siis võttis piitsa kätte. Eriline munaaju on see Marlon.

Loomulikult pidi Elektra omanik ka talli tulema, et oma uuele pruudile oma hobust näidata. See ka normaalne inimene pole. Paneb porgandi taskusse otsapidi ja siis Elektra on nii lahe ja armas hobune, kui seda sealt kätte üritab saada. Eelmine kord oli ka käinud ja oma tüdrukule porgandi taskusse pistnud. Elektra oli selle porgandi koos taskuga kätte saanud.

No ja kõige tipuks kuulsin ma õhtul huvitavaid fakte, mis mu päevale ikka mõnusa punkti panid. Lihtsalt olin korraga inimestes nii pettunud, et paha hakkab.