Ikka veel imestan

Eile käisin tallis. Uus hobune polnud ikka saabunud. Pidi saabuma umbes poole tunni pärast, aga peagi helistas, et saabub alles õhtul.

Talli minnes oli meie katkise uksega vana külmkap välja visatud ja asemele saabus lõpuks siis kohvi- ja snäkiautomaat. Idee on tore, aga mulle ei meeldi, et need masinad seal nii suured on. Üks klaasuksega ja nad seisavad euroaluse peal, mis on väga suur ja koridori ruumi on nüüd vähem. Kogu see kohvimajandus paistab olulisem olevat kui hobuste turvalisus.

Aga veendusin veelkord, et ega need hobused siin tallis ongi teisejärgulised. Inimene on ikka palju tähtsam, kui mingi neljajalgne karvik. Näiteks neiu Andreina, kellele trenni annan ja üritan seletada, kuidas ta traavis ilusasti istuma peaks, enne, kui galoppi teeks mu tunnis. Tähendab, tema isa helistas ühel hommikul, kell 6.30, Cicciole ja ütles, et tema tütar peaks saama rohkem traavi teha, galoppi sõita ja hüpata ning üldse oleks parem kui tema tütreke Mendietaga sõidaks. No kurat! Ma saan aru, et laps on omale võtnud lemmikhobuseks Mendieta ja korra tal seljas ka istunud, aga no mida nad omale ette kujutavad? Kõigepealt Serena, nüüd Andreina isa. See on haige.

Teiseks veel Luisa. Eile helistas Cicciole ja ütles, et ma talle Petulia valmis paneksin. C, Elli ja isegi C vanemad olid kõik väga hämmingus, et mis mõttes... Kas mu orjatöö juba läbi pole?

Nimelt alustasin tööd 7.augustil, 8.aug sain raha ja kokkulepe oli, et kuu aega. Kuu aega lõppeb tegelikult siis 7.septembril. Kõik oli hästi, Luisa käis iga päev tallis, panin valmis, pesin, kuivatasin, määrisin rohtu jne.. 19. august tuli ta talli ja ütles, et järgmised 2 nädalat ta vist talli ei tule, kuna läheb puhkusele jne. Ütlesime, et lükkame need 2 nädalat edasi ja aitan siis, kui tagasi tuleb. Kahe päeva pärast oli Luisa jälle tallis, mitte puhkusel. 22. ja 24. august aitasin teda jälle, mis tähendab, et see üks nädal sai ikkagi töötades mööda saadetud. Pärast 24. ma teda aidanud pole. Eilseks oli 24. agustist aga möödas juba 5 nädalat. Seega isegi, kui ta tahtis 2 nädalat edasi lükata, siis on see aeg tal ka läbi. Ei ühtki juttu, telefonikõnet ega palvet, et ma ta hobusega midagi teha võiks. Ja siis helistab mingi keset septembrit, et ma aitaksin, kui C ütleb, et kas see tööaeg juba lõppenud pole, siis naine vastab talle, et tema kalkuleerimise järgi peaks veel kolm nädalat tööd mul jäänud olema. No kena.

Järgmine kord olen targem. Elli ja C ütlesid, et kui sai kokku lepitud, et kuu aja eest maksab mulle, siis kuu aega lõpeb 7. sept ja ise teab, palju ta selle jooksul tallis käib. Kui ei käi, on tal õigus helistada ja paluda, et ta hobust kordetan või välja viin sel ajal. Pärast oli ta tallis väga pettunud ja rääkis Pierole ka kõigest kurjast, mis me talle teeme. C isa kuulis aga pealt ja ütles, et Luisal pole õigus. Luisa oli talle vastanud, et mina ise oleks pidanud huvi tundma, kas ma võin hobust kordetama minna ja välja viia. Sorry, lilleke, aga mind jätab see Petulia küll külmaks ning mina ei tea, kuidas sa oma hobust treenida tahad. Sina maksid, sina ütled, mida ja millal.

Siis veel Tosca köhis ja pidi poolteist tundi katkise raamiga sadulaga tööd tegema. C lubas talle õhtul rohtu anda, aga õhtul leidis mingi selgituse ega andnud. "Homme ta ei pea töötama niikuinii"

Õhtul saabus meie uus hobune ka. Ok, mitte meie hobune, aga uus tööloom küll. Hirmus vana paistis välja, kui treikust maha astus. Nõhus selg ja mitte midagi väga ilusat. Unustasin ennast ju normaalsesse maailma jälle, aga reaalsus on see, et osteti 12 aastane hobune, kelle hinnaklass pidi siin piirkonnas olema tavaliselt 7-10 tuhat €, kuid selle looma peale oli kulutatud umbes 3 tuhat €. Kas siis ei teki küsimus, et mis sel loomal viga on? Miks nad neid haigeid hobuseid ostma peavad? Miks ei ole meil tallis Mitte Ühtki TERVET hobust ?? Ohh..

Õhtud väljapool talli on palju ilusamad. Eile käisime näiteks McDonald'sis söömas ja Carmelo on mingisuguse pisikese Daewoo Matize kusagilt välja võlunud. See on bensiinimootoriga ja puha. Sain mäki kõrval olevas suures parklas autoga sõita üle pika aja. Nii äge :) Sõitsin suurest parklast mäki parklasse ja parkisin auto perfektselt ära ka, mitte nagu C iga kord, kuskil viltu ja üle joonte. Olin burksi ära teeninud küll. Pärast läksime Metro taha väljakule kastaneid sööma, mida C hommikul korjanud oli. Siin maal ju sünnivad kastanid süüa ka toorelt. Eelmine kord proovisin neid röstitult, või õigemini gaasipliidil valmistatult. Ei old midagi erilist. C ütles, et päris tulel valmistatult on nad paremad, eriti koos valge veiniga.