Rosita vol 3 ja cauda equina sündroom

Alustuseks kordetasin eile Arest. Tema boks on sama põhimõttega, mis Lady oma (mida ma eile puhastada ei jõudnudki). Arese boksi sisse astudes oli aga tunne, et keegi lõi mulle kummihaamriga näkku. Ciccio jookseb iga junni järele hargiga, mis boksi kukub, aga kas ta ise ei tunne, et hingata on raske...

Igaljuhul puhastasin Arese ära. Kuna ta kuidagi tagumikuga nurgas seisis, siis saba puhastamiseks võtsin selle külje peale. Midagi oli aga imelikku ja siis mul tuli meelde, et tema oligi see hobune, kellel imelikku saba olin ka varem märganud.

Toonuseta sabajuur. Kui tõstad, siis tuleb kaasa ja lahti lastes kukub lõdvalt. Mulle meenusid kohe Ulvi tervishoiu tunnid, mismoodi ta seda sündroomi koguaeg maininud oli. Aga kas tõesti siit Itaalia pisikesest tallist leidsin hobuse cauda equina sündroomiga ? Uurisin natuke selle kohta netist. Cauda equina on närvide kimp seljaaju all, mis esineb enamikel selgroogsetel. Cauda equina sündroom on seega lihtsamalt öeldes tagaosa halvatus, kuna närvides esineb mingisugune probleem. Peamine põhjus niisuguse sündroomi tekkimiseks on trauma. Lisaks toonuseta sabale on tunnusteks veel päraku lõtvumine, kürva lihaste lõtvus, tagajalgade lõtvus või lohistamine, täkkudel ka urospermia ja urineerimise häired. Räägin nii isastes toonides, sest Ares on ruun.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis vingun Arest kordetades koguaeg, et ta võiks oma jalgu tõsta. Kõik on justkui ok, aga ta lihtsalt koperdab, kuna jalad on vahel nagu süldid alla. Ning paistab nagu teda ennast ajaks ka närvi, kui ta kordel koperdab. Ta nagu ehmatab selle peale, kui jalg jälle kuskile mullatükikese taha takerdub ning kargab kõigi nelja jalaga õhku selle peale. Ka sõites on sama asi, et kui ta koperdab, siis proovib mingi hüppe teha. Samas tema hüppamist ma väga palju jälginud ei ole. Seda tean, et ta on kõige parem hüppaja meie tallis, kes suudab ilusasti ühtlases tempos takistustele peale minna ega tõrgu. Ei ole aga täheldanud, et tal oleks probleeme mahakukkuvate lattidega. Seega ega see mingi ilmselge halvatus ei ole. Aga saba on lõtv, jalgu ei tõsta korralikult ja boksis armastab ta magada sagedamini kui teised hobused. Paneb mõtlema...

Pärast Arese pesu panin Rosita valmis. Sain üksi sõita temaga, kuna Angelot ei tulnud. Sõitsin kokku 55 minutit, mille sisse mahtus pikalt sammu alustuseks, traaviüleminekud ja seejärel suunamuutused, et hobust pehmemaks saada ning seejärel proovisin, kuidas siis lood selle galopile tõstega on.

Tänan eelmise postituse kommenteerijaid, mistõttu saan väikese arutluse kirja panna. Minu loogika (nii palju, kui mul seda ratsutamise alaselt on) ütles mulle, et kui hobusega on varasemalt kihutatud kusagil pikki distantse, siis ei ole mõtet temaga platsil mingit suurt ringi galopis uhada. Lihased olid traavis soojaks tehtud, seega mõtlesin keskenduda rohkem tõstetele ja ringi peal sõitmisele, et mitte tempot üles võtta. Teadsin, et see saab olema talle keerulisem, kuna tema mõte on minna pika sammuga ning nägin, et seal juures puudub igasugune tasakaal (kuna oleksime reaalselt ümber kukkunud ühe korra).

Täpsustan veel, et hobust traavilt galopile "tõstes" tuleb sealt enne galoppi mingi väga pikk traav, mille ajal juba hobusel jalad puseriti alla on. Nii kiire hakkab lihtsalt. Samas sõites enne mõnusas tempos traavi, võttes sammule, seisma ja siis ratset tiba lühemaks võttes teab hobune küll, et sellele liigutusele järgneb galopp. Sääred paika ja märguanne, istud lõdvestunult, et puusast mitte pidurdada ja oplaaa.. ma oleks selle esimese sammu peale sadulast välja lennanud. Hobusel on niigi tegelikult hästi lahtine liikumine ja pikk samm. Kui ta aga otsustab pea alla lükata ja teeb oma esimese tõuke, siis mina jään küll tema liikumisest maha.

Ringi peal oli tal tõesti raske püsida, kuna vajus õlast välja ja teda ratsmest suunates pööras ta vaid pead minu valitud suunas. Ei old hullu. Saan aru, et talle on see hoopis midagi muud ja võtan asja rahulikut, selgete märguannetega, teda pidevalt kiites ja rahustades, kui saan, mida tahan. Tegelikult pole see aga pooltki, mida tahta, sest kui Rosita mõistab, et nüüd on galopitamise aeg, läheb tal ka kahe kõrva vahel pirnike põlema. Ma ei saa aru, kuidas sellise hobusega siis veel kannustega sõita.. Õigemini, milleks seda teha ? Kui panin sääre vastu, tahtis tema kohalt minema kihutada. Ka minu loogika ütles alguses, et ehk tuleks hobust veidi lühemaks võtta ja n-ö närvi ajada. (Õigemini elavaks sõita.) Selle peale sain aga hobuse, kelle pea oli püsti, selg nõgus, jalad tammusid koha peal ja märguande peale oli ta nagu püssikuul.  Samas, galopi ajal lükkas ta pea sirgu ja püüdis justkui ratsmeid mul käest tirida. Kui talle eest vabadust andsin, ei osanud ta midagi peale hakata, aeglustas ja jäi seisma. Järgmisel korral püüdsin säärega ikka edasi sõita, kui eest vabaks andsin, kuid siis hakkas peaga vehkima ja jäi ikka traavi. 

Arvan, et enne peaks saama ta ikka traavis lõdvestuma, kuidagimoodi ratsmesse ja mõnda aega ei peaks galoppi sõitma (mõtlen just seda platsi peal suure ringi kihutamist). Ehk peaks enne saama tasakaalu ja õiged lihased traavis, siis tegema vahel mõne galopitõste, pärast mida rahulikult edasi traavida ja lõdvestust küsida. C tahaks, et hobune ikka juba igas trennis galoppi ka teeks. Või tahab seda Angielo, ma ei teagi.

Oleks minu hobune, vaataks ikka selle sadula parema pilguga üle, siis hambad ja vahetaks suulised. Kõik need asjad olen teemaks võtnud, aga see ei paista väga huvi pakkuvat omanikele. Seega proovisin lihtsalt leida mingit ühist keelt Rositaga ja aru saada, mida ta oskab või teab. Paljusid asju ei oska ma ise temalt üksi küsida. Vajaks treenerit sinna kõrvale, aga Cicciost selle koha pealt väga asja ei ole. Ta tahaks juba hüpata.

Sai jälle segane jutt ja palju mõtteid ühte kohta. Kokkuvõtteks tahaks öelda, et hobune on ikkagi äärmiselt vastutulelik, rahulik ja alluv, aga lihtsalt ei oska ja see on täiesti õigustatud. Mina ka nina norgu ei lase, sest ma tean, et mina ka ei oska kõike temaga õigesti teha. Seega tasapisi, kui temaga sõidan, teeme üleminekuid ja suunamuutusi, parandame juhitavust ja tasakaalu ning tegelen sellega, mis on mulle jõukohane. 

Veel ütleks, et ühe asja olen täiesti tähelepanuta jätnud. Seda hobust ei saa ma kuidagi lõdvestuma ega mingi valemiga ratsmesse. Kordel oskab hobune küll ilma igasuguste abivahenditeta end ette-alla suunata, sadulas juhtub seda harva ja siis üritan vaikselt vaikselt kergendada ja ratsme ära anda. Paraku on seda vaid mõni sekund ja tõesti harva. Ratsmesse sõitmisega aga hakkama ei saa. Tugevamat kontakti võttes jääb hobune suulise peale istuma ja läheb krampi. Tempo ja rütm on tal kerged tulema, astub jälge ka, aga pead alla poole ei lase. Üritan küll pehme käega meelitada ja sisemise ratsmega pisut mängida, aga ei midagi. Ikkagi tahaks kolmeosalist suulist proovida, et teda suust veidi mängima kutsuda ja lõdvestada... Eks näis. Mul on päris huvitav.