11 september 2012

Rayssa Baia ehk Rosita

Eile kordetasin kaht hobust ja pärast seda pidin Rositaga sõitma minema, sest Angelo ei tulnud täna. Mulle nii meeldib see hobune. Tegin temaga esimest korda natuke galoppi ka. Tiba oli hirm sees, kuna olime üksi platsil (mõnes mõttes hea), aga olen kordel näinud, mismoodi ta galoppi kihutab. Ciccioga ka just kõige asjalikum pole. Galopile tõstest ma ei räägi, see oli rohkem nagu ajamine, aga saime hakkama. Kiirustas küll, kuid seal seljas oli niii mõnus ja pehme istuda. Mõlemast jalast mõne korra ja lühidalt. No nii tups hobune on.

Tegelikult on see galopi teema sellele hobusele veidi hell. Itaalias on galopid ja traavivõidusõidud väga levinud, kuna siin on palju neid, kes hasartmänge mängivad. Kuna ametlike võidusummade pealt tuleb maksta maske, on levinud mängurite seas ka mitteametlikud võiduajamised. Galopid kusagil, kuhu ükski polizia oma nina ei topi. Mägedes või mereäärsetes paikades. Looduses või tänavatel. Maastikel, mis pole just hobuse jalgadele mõeldud. Tähtis on raha ja võit, mitte hobuse heaolu. Ja Rosita on osalenud niisugustel galopivõidusõitudel. Mitte terve oma elu. Nii vähemalt väideti. Ta ratsastus on ka natuke liiga hea selleks. Aga siiski on hobusele kurja tehtud. Sellelt loomalt pole kunagi küsitud mingit tasakaalu, mingeid harjutusi, mingit lõdvestumist. Tähtis on olnud kiirus.

Kui kordel temalt galoppi küsida, pakub ta seda ülikiirelt, jalad all risti, pea kusagil püsti, ise tagurpidi, aga tema olekust on näha, et see on talle loomulik. Ei ole paanikat või mingeid hirmunud pilke seal juures. Lihtsalt kiirust on temalt nõutud ja see paistab talle loomulik. Suust on teda ka ilmselgelt rabatud. Õnneks ei ole seda kommet nagu traavlitel tevaliselt, et mida kõvemini ratset(ohja) hoiad, seda kiiremini liigub. Tuleb tagasi hästi ja üritan kohe kiita surve eemaldamisega. Üldse üritan pehme käega sõita ja ka kordel mitte rebida. Tahaks siiski kolmeosalist suulist talle, et tal mingi teine tunne tekiks. 

3.august. Francesca ja Rosita

Aga see hobune on nii heatahtlik. Ta on tõeline maasu, kui midagi temaga tallis teha. Tal on kohe sellised head silmad. Platsil töötades on ta ka alati kuidagi vastutulelik. Kunagi ta ei võitle vastu, vaid kuidagi ütleb, et tal on paha ja pigem tahab seisma jääda, kui midagi arusaamatut küsitakse. Ma ei oska kirjeldada. Ta on lihtsalt niisugune HEA hobune. Kuigi on raske temaga sõitu alustada ja ta on iga kord nagu puutükk ega painuta, siis mulle meeldib temaga harjutusi teha. Mulle meeldib, sest ma näen lõpuks mingit tulemust. Kui saaks suulise vahetatud, siis äkki hakkaks ta kunagi ratsmele ka järgi andma ja see oleks super. Ning kuigi võib öelda, et tal puudub hea ratsastus, meeldib mulle temaga natuke rohkem sõita kui Elektraga.. Elektra teeb rohkem, kuid temaga pole sidet. Ta on justkui omas mullis koguaeg. Või magab. Või kihutab takistustele. Või magab uuesti. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar