Pizzo

Laupäeva hommiku veetsin Metropolises. Ostsin omale tuppa vaiba ja luurasin padja järele. Siinse padjaga ei saa magada, see on nii paks, et hommikul ärgates on kael hiiglama valus. Magasin parem ilma padjata.

Ostsin endale lõpuks juhtmevaba hiire ka. Pidin selle juba siis ostma, kui arvuti soetasin, kuid see juhtus 3 aastat tagasi.

Pärastlõunal läksin talli, ilm kiskus pilviseks. Ciccio kastis muidugi platsi ära ja panime Nearcogi valmis, kui kuulsime, et vihma hakkas sadama. Üks 15 minutit sadas korralikult. Selle ajaga jõudsime valjaid puhastada ja Nearco lahti saduldada. Siis läks ilm jälle ilusaks ja Elli läks hoopis Aresega sõitma. Mina võtsin Elektra nööri otsa ja jalutasin temaga platsi ääres, söötsin rohtu. C ütles, et võin ta katkisesse koplisse ka lasta, aga seal polnud midagi süüa enam. Tekkis aga mõte, et äkki jätan ta koplisse ja võtan Corinto või Lady nööri otsa ja jalutan väljas. Elli arvas, et see pole hea mõte, sest kui midagi juhtub, jääme meie süüdi, kuna keegi pole hobusega midagi palunud teha. Pealegi, kui hobuse omanik peaks talli tulema, ei ütle ta mitte "aitäh" vaid "miks sa näpid minu hobust". Väga haige.

Siis tuli järgmine naljakas mõte. Prooviks Elektraga sõita ilma sadulata. C vaatas küll, et ma olen napakas, aga proovida tahtsin ikka. Äärmiselt ebamugav valik, kuna hobusel puuduvad igasugused selja lihased või rasvkude ja mu kanni vahel oli tunda Elektra selgroogu. Vähemalt polnud kartust alla kukkuda. Siiski rohkem jalutasime ja natuke tegime traavi ka. Jalutasin platsilt väljaspool ka veidi ja siis pesin kabjad puhtaks. C pärast küsis, et miks ma ilma sadulata ratsutasin. Tema ei tee seda kunagi, talle ei meeldi. Mina arvan, et vahel on tore ilma sadulata sõita, et tunda paremini, mida hobune teeb ja kuidas oma keha/lihaseid liigutab. Mulle meeldiks tihemini ilma sõita, et ka oma tasakaalu parandada ja oma keha paremini kontrollima õppida. Paraku Elektraga ma seda ilmselt enam ei tee. Ebamugav.

Elektrat pestes saabusid talli Francesca ja Angielo, otse Sitsiiliast ning tõid Elli lemmik maiustust. Täidetud miski küpsiselaadne toru ricottaga. Kreem oli tõesti hea, aga see toru mulle väga ei maitsenud. Seega, endiselt ma ei armasta ka maiustusi siin väga. Martsipani koogikest või küpsist armastan küll, aga see on nii metsikult magus, et pärast ühte ampsu väga rohkem ei taha.

Täna pidime minema Boscarelli talli (tall siin lähedal, mis oli meie teine praktikakoha kandidaat) võistlusi vaatama.Siin oli midagi sarnast noorhobuste tsempionaadile. Ärkasin vara ja ootasin minekut, Elli saatis siis aga sõnumi, et ei saagi minna. Istusin mina juba arvuti taha, kui mulle helistati ja mere äärde kutsuti. Kuna olin Ellile öelnud, et ikkagi talli lähen, pidime Paola rannaga arvestama. Aga siis Elli arvas, et ma ikka olen vaba päeva ära teeninud ja sõitsime kaugemale. Kohta nimega Pizzo. See on veidi enne Tropead. Rendest siiski lõunas.

Rand oli parem kui Paolas, kuna tegu oli siiski liivarannaga. Kollane liiv, mitte valge. Üsna jämedateraline ikkagi, seega mu tallad ikka hellad seal kõndimisest. Ujuda nii väga hea ei olnudki, kuna kalda ääres olid lained. Vees käisin muidugi mõned korrad ära. Pärast kuivades tundsin ja nägin, mismoodi mu nahka kattis soola kiht. Müstika.. Vesi muidu ka väga puhas polnud, aga oli siiski vesi. Märg ja soolane.

Vahepeal käisime lõunasöögil restoranis, kus sõin mereande, kalmaari salatit ja fritüüris valmistatud kalmaari rõngaid koos krevettidega, keda pidi koorima.. Siis randa tagasi. Järsku tulid kusagilt pilved ja hakkas sadama. Istusime veidi aega varju all ja korra tuli päikegi välja, kuid siis hakkas ikka korralikult sadama ja läksime hoopis jäätist sööma. Jäätisega on Pizzos ka omad lood. Sellel kohal on omapärane jäätis. Tavaliselt kahe maitsega neljakandiline hunnik, mille sees on täidis. Mina sõin näiteks lagritsajäätist. Sees oli lagritsa kreem, peal oli natuke teistsuguse maitsega lagritsa jäätis ja all valge koore jäätis. Ma ei tea, minu meelest ilma täidiseta on see nagu meie jäätiski. Sest tavaline jäätis, mida baaridest saab, on natuke teistsugune. Aga hea oli see igaljuhul (:

Tagasi sõites käisime mu vana kodu juurest ka läbi ja leidsime Kiisu üles. Tal olid ikka pojad kõhus ja ta nägi maru näljane välja. Vaeseke ei saanud aru, miks ma ei lähe nüüd tuppa ja talle süüa ei pane. Arvan, et korterisse ei ole keegi asemele veel ka kolinud, kuna kõik paistis täpselt sama, mis minu lahkudes. Loodan, et keegi kolib varsti ja Kiisule süüa annab.