Jõuluimed, jõulunaljad...

Teisel jõulupühal oli super ilus ilm. Päike paistis, tõeliselt soe oli ja inimesed käisid ratsutamas. Angielo oma super-Tamishiga ja naine oli ka kaasas. Esimest korda nägin neid hüppamas ja see vaatepilt oli kole. Ratsanik lappab seljas, põlved lahti, istakust pole aimugi, hobune kihutab tasakaaluta all, koperdab pärast igat maandumist, sest selliste kõverate jalgadega keerukal pinnasel ongi raske püsti püsida. Naine pani asjad paika, ütles, et edaspidi peab mees üksi talli tulema, sest tema enam seda sõitu näha ei taha...

Lux ja Alessandra sõitsid ka. Ning siis oli kord Elli ja Arese käes. Kui Elli sõitis, tuli ka Carmelo talli vaatama, mis teeme. Muidu Elli on Arese juba suht tuksi keeranud. Noh, mitte pahaga, aga on näha, kui kergesti hobused mõistavad, kes seal seljas on. Elli ju ei tee seal suurt midagi ja Ares kasutab võimalust ja keeldub hüppamast, pukitab ja teeb niisama lollusi. Ciccioga ta seda ei tee, sest saab aru, kuidas mees midagi nõuab. Igatahes sai Cicciol ka lõpuks mõõt täis ja läks ise selga. Tegid väikest harjutust, alustasid nii 50 cm lattaiga, millest eespool 5,5 meetri peal oli maalatt ja pärast lattaeda 3 meetrit maalatt. Ja ares tegi ilusasti tööd. Siis see meetrini välja ja C tahtis hakata teisi takistusi hüppama. Tol hetkel saabusid aga Piero ja Luisa ning välja toodi Matilde, kes pole ka teab, mis ajast õues käinud. Koplisse. Vabalt jooksma, kihutama, pukitama ja Ares läks närvi selle asja peale. Paar hüpet ja siis lõpetasid.

Pesin Arese puhtaks ja kui boksi sai pandud, jagasime söögid. Ciccio arvas, et võin riided vahetada ja koju minna, kuna oleme lõpetanud omadega, aga Carmelol oli üsna põnev ja nii me jutustasime veel tunnike või rohkem ja vaatasime hobuseid. Ning siis.. Teate, juhtus väike jõuluime. Talli tuli Elio, Corinto omanik. Teate, ta tõi raha, et Corintole saaks seppa kutsuda. Ehk saan ma ka jälle hobusega tegutsema hakata ja üle kahe kuu jälle sadulasse. Vahva oleks. Aga muidugi sepp oli ka kõik, kuu boksiüüri, ussirohtu ega pügamisest-tallitekist ei tasu rääkidagi. Aga sepp on praegu kõige olulisem. Muidu üldse oli ta kuidagi nii normaalne, oli Ellile rääkinud, et on ikka tähtis, et tuleks ja vaataks oma hobust ja maksaks raha sepa jaoks jne. Ja ikka oluline, et ma tema hobusega tööd teeks jne.. Ja siis kaks minutit hiljem ütles, et kui nüüd sepp ära käib, siis saab uuesti helistada sepale märtsis... Elli oli talle natuke pahasti öelnud selle peale. :)

Käisime Carmeloga koos tagatalli hobustele süüa viimas. Valge oli veel ning märkasin, et Angielo ei olnud oma superhobust puhtaks pesnud. Kõhualune oli paksult liivapritsmeid täis ja valtrapi rant oli kõik näha, paksu tolmuga koos... Näitasin Carmelole siis ka, mismoodi superhobuste eest hoolt kantakse. 

Aga kokkuvõtteks tahaksin ölda, et kõigi nende lugude peale, "kui rumal on see ja too" sai ka Carmelo aru, kes ei ole varem oma elus hobustega kokku puutunud, et asi on ikka väga mäda. Cicci oli aga aru saanud, et Carmelo vähemalt on tark ja jagab asja selle koha pealt, et tegu siiski loomade ja talliga, mitte autode ja garaažiga.. Sellega kaasnes üks naljakas lugu lihtsalt.. Panin kirja, et endal meelde jääks (:

Neljapäeva hommikul käis sepp, Nearco, Mendieta ja Petulia. Talli minnes rääkisid C ja Elli mulle ühe briliantse loo. Kuna öösel sadas vihma, helistas Marlon Cicciole talli ja küsis, kuidas plats on, kas ratsutama saab tulla. C vastas, et aga praegu on sepp tallis, võiksid temaga ju rääkida, pidi värkima? Marlon vastas, et jaa jaa, ta ju ütles, et võib Lady ära rautada. Aga raha? Ah, ei, raha ta praegu küll tooma ei saa tulla. Jäigi hobune tegemata. Jalg ikka paistes ja puha. Ja kui mina ka lõunast talli läksin, siis tuli Marlon talli. Võttis hobuse boksist välja, vaatas neid pikki kapju ja paistes jalga, katsus natuke ja käis mõtliku näoga ümber hobuse. Ma siis küsisin, et Marlon, kas sa veterinaarile helistasid? Mees ainult ohkis mulle tigedalt, et ei, tema ei helistanud kuskile. Ma oleks taht talle öelda, et mismoodi tema ei helistanud, kelle hobune see siis on, ema tal peab helistama v? Aga Ciccio oli liiga lähedal. Ja nii see tropp oma karvikule valtrapi selga viskaski ja hakkas saduldama. Ma läksin muid asju tegema.

Aitasin Alessandral pärast Luxi valmis panna, kes oli ka oma hobuse pesemata jätnud natuke. Ma ei tea, kui raske see hobuste puhastamine on, et nad koguaeg mingi mulla kihiga kaetud on? Igatahes, kui mina viimaks patsile jõudsin, oli seal vägisi galoppis edasipüüdlev Lady, kellest oli näha, et see jalg valmistab ju raskust liikumisel, eriti, kui mingi 90-kilone mühakas seal seljas end ebakorrapäraselt õõtsutab ja tasakaalus ei aita püsida. Superhobune Tamish, kes iga 5 minuti tagant umbes komistas ja Angielol samuti ratsmed käest kukkusid ja siis tasakesi kulgev Lux. Aga teate, eriti kurjaks ajas mind Ciccio, kes ütles Marlonile, et ta peab galoppi sõitma ja peab seda kiiremini tegema, sest selline aeglane galopp on hobusele jube raske. Ma ei tea, kus olid C silmad tol hetkel, aga Lady nägi välja nagu pingutaks iga oma keharakuga, et seda galoppi tehes ellu jääda ja mitte jala pealt ümber kukkuda. See oli kole. Ja ma ütlesin, et aitab, mina lähen talli.

Läksin. Ei kannata selliseid asju. Ei kannata silmakirjalikkust ja valetamist ning ei kannata, kui hobustele haiget tehakse. Läksin Corintot puhastama. Ja boksi ja talli koridori pühkima. Siis saabus see munaaju oma hobust pesema ja lasi tal märjalt, ilma tekita seista veel ligi 10 minutit, et ise Ciccio õega tööasju ajada. Siis ma läksin platsile tagasi ja sain ülesandeks Arese valmis panna.

Ares oli tubli, tegi elliga harjutusi ja pärast suuremaid hüppeid. Aga Elli kukkus jälle alla. Ühe korra jälle mingi suure hüppe tõttu. Siis olid platsil ka Luisa ja Petulia hüppamas ja kui Elli kukkus, puhkes Luisa suure häälega naerma... Teisel korral kukkudes pukitas ka Ares eemale ja pistis jooksu.

Kuigi ma väravas olin, siis ei saanud ma hobust kätte ja ... ta läks. Ning mitte talli. Ares tundis end vabalt ja lasi saba oliivipuude vahel sirgeks... Ta kihutas rohelisele väljale, mida ääristasid kaunid viinamarjapõõsad. Oli kaunis õhtupoolik, taevas kumasid kerged vihmapilved ja õhk oli öisest sajust niiske... Ja hobune läks laka lehvides mööda märga kaerapõldu aina edasi. Kapjade alt lendas vaid mullatükke ja ühel hetkel jooksis vaese hobuse mõistus kokku, sest ilmselt nägi ta tühja välja üsna esimest korda. Aa.. ei ole vist õige koht asjade seesuguseks kirjeldamiseks. Ok.

Muidugi jooksin mina sel kaunil vaatemängul kannul ja Ciccio oli alles kuskil teiselpool põldu vastas. Ares oli tubli ja andis kätte, pigem oli ta ilgelt ehmatanud, et kuhu ta välja jõudis. Kahju, et nad koplis ei käi lihtsalt...

Ega's midagi, platsile tagasi ja oli näha, kui närvis Ciccio oli. Esimene küsimus mulle oli, et ega hobune end ära ei lõhkunud. Vastasin talle südamerahuga, ei ja patsutasin hobust. Kõik oli korras. Seega rahunes jalutuskäigul Cicciogi ja platsil suutis ta naljagi teha, et näe, käis natuke jooksmas ja rohtu näksimas. Muide, Elli vaeseke kukkus täpselt suurde porilompi. Aga ta läks selga tagasi ja üritasid korra veel hüpata. Ent ikka ta kukkus, kuigi hobune suurt midagi ei teinudki. Siis avastasid nad, et peaks Elli jalused lühemaks panema, kuna hobune kasutab tagumist otsa ja selga üsna palju ja põrutab Elli lihtsalt sadulast välja. eks näis (: Huvitav trenn oli (:

Täna sadaski vihma, nagu ilmateade ütles. Pidi tulema sepp ja loodan, et Corinto sai uued sussid alla. Nii saaks jälle tööle hakata, kuigi mul pole aimugi, kus kordet tegema hakkame alustuseks. Esimene päev võiks hobune lihtsalt aeda jooksma minna, aga meie aiake on eluohtlik, kuna kukub ümber, sisaldab lahtisi naelu ja võimaldab hobusel kergelt jalga lasta.. Näis (:

Jõuluaeg

Alustuseks... Pühapäeval sai mu piparkoogi-saaga lõpu. Tegin taigna ja õhul küpsetasin. Küll ilma kardemonita, aga teate, ikka tulevad head!

Õhtul toodi mulle 2 liitrit veini, salaamit ja üht teist liha-moodustist, mille nime ma ei mäleta. Seega süüa mul jagus. Joogist rääkimata (:

Esmaspäeval, 24.dets, kui kõik normaalsed inimesed juba jõuluroogasid ettevalmistasid, võtsin mina hommikul verivorstid ja lihatüki sulama ja läksin talli. Enne veel kaunistasin piparkooke. Aga hobused meil ju jõule ei tunne. Veel on olnud ilusad ilmad ja neid peab ära kasutama, enne kui jälle vihm kaela sajab.

Ja hommikul oli kiisudel juba jõuluvana käinud. Üks pisike (ilma nimeta) kiisu tassis igavesti suurt rotti ja mängis sellega. Süüa see vist ei sündinud, kuna õhtul tundsid teisedki kiisud rotiga mängimisest rõõmu.

Eile sõitis Elli Aresega, Luisa hüppas natuke Petuliaga ja Ciccio sõitis Nearcoga. Hüppasid ka ja tõstsin takistusi. Uskumatu ikka, milline lennuk see Nearco on. Ciccio muidugi leidis uue valjastuse ka. Kangid ja trensel. Trensli all pean seekord silmas keerlevate vasklülidega kaheosalisi D-rõngaga suulisi. Kangi alumine rõngas ja trensli D olid omavahel rihmaga ühendatud. Ühendusrihmal ratse. Ciccio arvates sobis küll Nearcole. Aga siiski metskult on sel hobusel jõudu ja samas nagu tahet vahepeal üldse pole. Muidugi arvestades, millist sureva sea häält see hobune pingutades teeb, siis ei imesta. Mainisin ka Ellile, et kas viga ei või olla kopsudes või kuskil mujal, mis hingamist takistab, sest hobuse sõõrmed olid pea pahupidi, et kõik õues olev õhk sisse hingata. Elli ütles, et vet on hobust vaadanud ja ei ole suur probleem. Ta on sündinud niisugusena. C-l olla varasemalt ka olnud hobune sama problemiga, kes saadeti opile ja tehti asi korda. Seekord aga pole C hobune ja tema teda opile saata ei saa.

Aga takistuste tõstmisest.. Kati, mäletad, kui küsisid, et kas keegi reaalselt ka hüppab neid kõrgusi, mis platsil üleval on? Jah, eile jäin ise ka neid takistusi sellise pilguga vaatama. Enamus oli 130-145 cm kõrgusel. Aga seekord C palju ei hüpanud ja väga viisakas trenn oli.

Õhtul sain veel pool kotitäit otse puu otsast korjatud mandariine ja apelsine koju kaasa. Käisime poes, kus oli martini asti soodushind vaid 2.90 ja kõik pagari-saiad ära ostetud. Mõtlesin, et jään juba korraliku saiata. Koju jõudes aga nägin, et mu väike nurgapood oli veel lahti. Lippasin tuppa, pakkisin mõned piparkoogid kokku ja viisin poodi. Tahtsin näidata, mille tegemiseks mul kardemoni vaja läks ja viisin niisama natuke jõulurõõmu poe-perele. Onu ei paistnud just väga õnnelik olevat, et sellisel kellaajal veel poes istus. Piparkookide vastu sain kolm oma lemmikpaninit ka ja oligi õhtu korras. Seega jõululaupäeval, kui itaallased kõik oma kala ja mereande mugistasid, sõin mina rahulikult verivorsti ja sealiha (:

Täisväärtuslikud jõulud siiski. Mul oli ka jõulukuusk ja sel aastal, näete, tegin piparkoogimaja ka :)

Ning tegelikult siin kortermajade vahel oli kella 21 paiku päris kõhe... Tunne oli nagu sõda käiks ümberringi. Metsikult lasti ilustulestikku ja igasugu pauke kõlas. Meil on minumeelest jõulud kuidagi rahu aeg, kuid siin inimesed ikka tähistavad asja korralikult. Ilus oli vaadata ka muidugi, kuid kohati muutus asi päris häirivaks. ent mu rõdult avanes suurepärane vaade ka ühele mäeküljele, kust ilutulestikku hästi näha oli.

Tänasel esimesel jõulupühal käsin samuti tallis. Ilm oli jälle ilus ja soe, lumest ei haisugi :( Viisin Ellile ja Cicciole piparkooke. C-le tegin takistuse punaste ja valgete suunalippudega, hobuse ja pisikese Filippo (kes aga kilekotis oli pooleks läinud. Ellile tegin ühe suure piparkoogi tema nimega ja muidugi palju väiksemaid ka. 

Aga täna tegi Elli Aresega trikke. Või siis vastupidi. Hüppasid natuke, aga Aresel ikka komme natuke pukitada, et ratsanikust lahti saada. Küll nad siis Ciccioga vaidlesid, et mida tegema peaks, proovisid kannustega ja ilma, stekiga ja ilma. Siis ilmnes järjekordne probleem, et Elli laseb takistuse peal ratsmed lahti. Minu teooria sellest on, et kui ta niigi sõidab käed pulksirgelt koguaeg, siis ei saa ta hüppe peal muud moodi järgi anda, kui laseb sõrmed lahti ja ratsmed libisevad täpselt nii palju järgi kui vaja. Pidevalt ta pärast hüpet kohendab ratsmeid ja ikka hulga peab kohendama. Aga täna tegi Ares talle mõned kauged ja hirmus kõrged hüpped, et tüdruk kaotas tasakaalu ja ratsmed vuhisesid käest hoopis minema. Ares tegi ühe kauge tõuke, aga tõukas samal ajal ka justkui otse õhku end ja nii see Elli lendas ka hobuse kohal, maandus aga täpselt sadulasse, ent ilma jaluste ja ilma ratsmeteta. Läks õnneks, et Ares ainult ratsmetest läbi astus, mitte peale, ega pukitanud enam või minema jooksnud. Ning sedasi juhtus üsna mitu korda. Ciccio kiskus ka juuksekarvu juba peast, sest Elli väga oma istakut muuta ei suuda. Said mõlemad aru, et Elli jalad pole kindlalt jalustel ja sääretöö on üsna olematu, kätega aga töötab liiga palju. Siiski oli hobuse jaoks väike pettumus. Kõlkus see Elli, mis ta kõlkus, aga alla ta täna ei kukkunud.

Pärast tegin mina Nearcole kordet ja samal ajal ikka Luisa ja Piero kihutasid Petuliat. Luisa sõitis isegi rahulikult täna ja tegi hüppeid, mida ma ei näinud. Küll aga nägin, kuidas Piero juba kaltsmärja hobuse selga läks ja ka lahmima kukkus. Esimese hüppe jaoks ei olnud kumbki valmistunud, Piero lihtsalt tõmbas ühele lattaiale peale ja hobune tõmbas lati esijalgadega maha. Napilt oleksid nad mõlemad koos kukkunud. Aga jumal hoiabki lolle ja koledaid.. Või kuidas seda öeldigi... Igatahes kadus Petulia esimene raud ka alt selle hüppega. Kuid see ei seganud. Hüpati edasi, pärast löödi tallis raud alla ja ikka märg, külma vee ja alkoholiga pestud hobune läks boksi puhkama.

Homme lähen ka talli. Ülehomme vast sajab natuke, aga meie hobustele tuleb sepp, seega nad ei sõida niikuinii. Ülehomme, 27.dets peetakse siin ka veel püha, Santo Stefano päev... Vot, Kati. ;)

Seega teile kõigile soovin ma kaunist jõuluaega ja mõnusat aasta lõppemist ! 

Munaaju seiklused II

"Munaaju seikused" esimese osa leiad septembri kuu postituste hulgast.

Ikka ei ole mul palju rõõmsaid uudiseid.. Kohati on kahju, et seda maailmalõppu ikka ei tulnud.

Positiivne oli, et sepp käis täna Arest ümber rautamas. Varsti tuleb Nearcole ja Mendietale ka. Aga temagi jäi täna hiljaks ja seetõttu jäi Nearco liigutamata, aga see on tavaline. Nearco jäi seepärast boksi, et Ciccio tahtis tegelikult sõita, aga kuna ta peab sepa kohalolekul koguaeg ise juures seisma ja seppa juhendama, siis ei jäänud selleks lihtsalt aega.

Aga Marlon tuli küll talli. Öösel sadas vihma kõvasti ja plats oli ligane. Mina leidsin ühe kuiva nurgakese Mendieta kordetamiseks. Kuid Marlon arvas, et oleks hea oma pakk-jalaga sõitma minna.

Lady tagumine parem jalg on veidi probleemne

Tegin teile telefoniga kähku klõpsu ka. Vale nurk pildistamiseks, aga avalikult ei tahtnud pilti teha. Igatahes täna, täpselt kolm nädalat tagasi, oli esimene kord, kui jalaprobleem ilmnes. Ajal, mil mees hobust valmis pani, kõlas jutt, et iga hetk saabub sepp. Marlon ahhetas ja ütles, et peaks Ladyl ka kabju lõigata laskma. Siis viskas sadula selga ja läks sõitma. Mina nägin tema sõitu ajal, mil kordetasin Mendietat. Endiselt ei suutnud kumbki traavi teha ja nende liikumistrajektoor platsil oli täielik sigrimigri. Ma ei tea, miks, aga Marlon arvab heaks teha makro-pöördeid iga minuti tagant. Vasak, parem, parem, vasak. Nüüd ja kohe.

Hiljem, kui ta hobust pesi, vihjasin sabale, mis maani ulatus. Ütlesin, et võiks vast lõigata jupi maha, muidu astub peale. Kui juba karvade lõikamisest rääkisime, küsis ta, kas ma pügan ka. Ütlesin, et jah, sel aastal pügan mina hobuseid, maksa 50 euri ja teeme ära. Mehe nägu tõmbus kortsu. Mmh. Siis ütles, et noh, kui ta nüüd sõitma peaks hakkama, siis peaks ära pügama küll. Aga et jalg on ikka paistes ja sõiduga tõmbas küll veidi tagasi. Jah, turse oli vähenenud luu piirkonnas, aga mitte liigeste. Ütlesin talle ilusasti, et ta peaks veterinaarile helistama, sest probleem on juba väga pikka aega. Kolm nädalat pole siiski nalja asi. Marlon ütles, et ehk peaks jah, et nüüd on hobusel juba valu ka. Üritas jalga üles võtta ja Lady reageeris puudutusele äkilise liigutusega. Noh, jutt jutuks. Nii palju ta võttis kuulda, et küsis Cicciolt kääre ja lõikas sabal jupi maha. Üritas aga tallist kiiresti jalga lasta, et keegi seppa meelde ei tuletaks. Paraku ei läinud läbi. C ütles, et sepp on siin, palun väga, kuna Ladyle peab külla tulema? Sepp pakkus ise kuupäeva, Marlon küsis kellaaega ja kui kuulis, et sepale sobib hommikune aeg, siis ütles, et tema saab alles lõunast tulla. (Marlon tahab tavaliselt aga alati hommikuti talli tulla, ütleb, et lõunal on tihti tegemist.) Seega näeme, kas 27 dets Marlon ilmub või mitte. Munaaju, ei midagi muud.

Lisaks astus mees koerasöögi kaussi, kui oma valjaid kuivama riputas. See oli naljakas. 

Luisa käis ka täna. Piero tuli abiks. Ega siis üksi ei jaksa üht hobust korralikult ära sõita. Hobune oli patsil 2 tundi ja veidi pealegi. Sai enne kordet ja mõlemad sõitsid. Tagasi tulles oli hobu läbi märg, õues pime ja jahe ning siis hakkas Luisa hobust üleni külma veega pesema. Ja muide, nad kasutavad alkoholi (80%) pesemisel, et hobune kiiremini kuivaks...

Pärast pesu ja jalahooldust võeti kuivatustekk seljast ja niiske ning aurav hobune läks boksi. Nii armas.

Aga õues on jälle külm ja inimesed on külma käest sooja kaubanduskeskusesse peitu tulnud. Käisin omale jõulukinki ostmas ja nägin, kui metsikult palju rahvast Metropolisse kogunenud oli. Kohutav. Homme on see pood kella kümneni lahti ja arvan, et see on ka siis inimesi viimase minutini täis. Mis tarbimishullus see on? Kõikjal.

Ja külastasin täna veel üht poodi, kust kardemoni leida võiks, aga ei midagi. Seega minu jõulud jäävad sel aastal ilmselt ilma piparkookideta. :( 

Fine del mondo

Kõigepealt siis... Kena lõpp oli küll, eks..

Aga mina käisin ilusasti tallis täna ja vaheldumisi vihmaga said nad mõned hobused ka sõidetud. Naljakas oli aga hoopis see, et igasugused eraomnikud on oma hobuseid rautanud viimati septembris. Täna hommikul oli sepp käinud vaatamas, et kas Ciccio tallis ikka hobused veel alles on. Keegi pole talle helistanud ega värkima/rautama kutsunud. See on ka päris huvitav olukord, et sepp ise juba huvi tunneb :)

Ja ikka see Angielo jääb mulle ette. Täna käis ta ka ratsutamas ja mul oli aega tema hobust natuke jälgida. Ta küll jahutas teda maha ja nägin sammu, aga selest piisas, et aru saada, kuidas hobuse kõik 4 jalga erimoodi maha astuvad või liiguvad. See selleks. kõige huvitavam oli see, et mees tuli talli üksi ja täna esimest korda nägin teda sadulat ja valjaid puhastamas ja rasvatama. See on tore. Aga Elli rääkis huvitava loo.

Nende peres elavad koerad, teised 5 hobust kodus, papakoid ja neil on kolme aastane poeg, kes lasteaias käib. Täna oli lasteaia jõulupidu ja näidend. Francesca rääkis sellest Ellile suure innukuse ja uhkusega. Pereisa saabus aga talli kell 13.00. Sõitis, pesi hobust, hooldas varustust ja läks ehk enne nelja kiiruga tallist ära, seda ka seepärast, et naine juba helistas. Kell 16.00 hakkas aga lasteaia pidu pihta ja loomulikult pidid vanemad enne seal olema, et oma põnnid valmis sättida ja esinema saata. Naine sai aga kurjaks, et meest kohal ei olnud ja mees hilines lapse jõulupeole, sest tal on üks kõverate jalgadega vana hobune, kellega ta tahab jaanuaris võistlema minna. Minu jaoks oli see kuidagi naljakas. Tavaline oleks, kui inimesed ei jõua niisugustele üritustele töö tõttu, või et mees käib kukil baaris, või on hasartmängur, nagu siin paljusi võib kohata. Ma ei tea. Lihtsalt siinses keskkonnas tundus tänane lugu kuidagi naljakas.. Pole küll minu asi, aga mees on oma pereelust eemale tõmbumiseks vist uue väljenduse leidnud.. Pani mõtlema.

Õhtul oli huvitav, kui Ciccio kassisöögi kotiga krõbistas ja täna kõik vurrulised selle peale tuhinaga kohale tormasid. C laotas krõbinarea talli põrandale ja lugesime vurrunäod üle. 18. Ütlesin, et 2 on puudu. Ja siis me istusime ja mõtlesime, et millised need kaks küll puudu on... Võttis päris tükk aega, enne kui suutsime tuvastada Linda ja Syria puudumise. :) Küll neid kasse on ikka palju.

Muidu avastasin lihtsalt, et täna on reede ja esmaspäeval on jõululaupäev. Eh.. Kardemonist ei tea keegi ikka midagi.

Missioon piparkook

Mõned vabad päevad jälle vihma tõttu olnud. Sel ajal aga leidsin endale kerge missiooni. Eesmärgiks on esimest korda piparkoogi taigent teha. Kõik tundus lihtne, kuna Linda eelmisel aastal leidis kõik komponendid ja asi sai tehtud. Sel aastal võin ma kirja panna aga oma piparkoogi-missiooni-päeviku.

Aga kokkuvõtvalt on lugu kardemonis. Seda on siin müüa, aga mitte nendes poodides, kus ma käinud olen. Seni küsisin inimestelt selle võimaliku müügikoha kohta ja inimesed ei tea, mida ma otsin. Nad ei olek uulnudki sõna cardamomo varem. Täna aga samas poekoetis käies, kust Lindagi nimetatud vürtsi leidis, öeldi, et teavad küll ja müüakse ka, aga mitte nende poes. Mh. Otsingud jätkuvad.

Tallis kordetasin Nearcot ja Luxi. Luxist ma pilti ikka ei teinud. Kaamera jäi täna ka koju. C kordetas Arest ja Angielo käis oma superhobusega sõitmas.

Superhobune Tamish (kusjuures, nägin passi, ongi belgia soojavereline lihtsalt nimega Tamish) on Itaaliamaale tulnud alles sel aastal, kui õigesti aru sain. Juba seetõttu tundub kahtlane, et omanik ta juba maha tahtis müüa. Aga ei ole hullu, Angielo on ikka üliõnnelik oma uue ratsu üle ja käis täna sõitmas ka. Teda ei sega, et plats ligane on. Meie hobused 4 päeva seisnud, täna kordel, sest nii palju kuiva platsil oli, et kordetada saaks. Noh, enamvähem. Aga põhiline oli see, et käis sepp ja Angielo ütles, et nüüd on hobuse jalad korras ja ei koperda enam nii palju. Jaanuaris tahaks ta ikka võistlustele minna. Ajab pabereid korda, et oma sportpüss Itaalia registrisse saada.

Muud nagu polegi.. Pidin lihtsalt kirjutama, teate küll, vana maailma viimane postitus.. (: Ciccio ütles koju tulles, et homme siis näeme. Vastasin, et homme ju maailma lõpp, kuidas me siis näeme. Ciccio ohkas ja ütles: "Õigus jah, no siis lähme koju ära ja sööme täna hästi kõhud täis. Tervita Carmelot ka viimast korda." Milline suurepärane näide siinsele toidukultuurile. Sööge teiegi hästi! (:

Idioote jagub

Eile oli õnneks üsna seo ilm juba. Talli jõudes saabus Marlon. Nii, ehk mäletate, et Marloni Ladyl tagajalg paiste läks ja mees ühel pühapäeval saabus valuvaigistiga. Ütles, et tuleb järgmised päevad ka koos rohuga ja siis süstivad hobust. Vot ei tulnud ta rohkem oma rohuga talli ja hobune jäi oma suure turses jalaga boksi seisma. Eile.. Saabus mees ratsutamiseks. Tal oli kaasas oma sadul ja seljas trenniriided ja teda üldse ei kottinud ka, kuidas ta hobuse jalg on... See oli veidi vähem turses, kuid silmale nähtavalt suur. Mees puhastas hobuse, pani sadula selga ja läks ratsutama. Tegi rohkem sammu, aga iga hetk väikese voldi peal suunamuutusi ja nagu ei oskaks otse ja suurt ringi hobusega sõita. Kui sõitis, siis läbi lompide ja mudase pinna.

Tagatipuks ütles Ciccio talle, et võib galoppi ka teha. See oli äärmiselt inetu vaatepilt, kuidas haigete tagajalgadega hobune ei jaksanud ennast lihtsalt galopis edasi tõugata ja põntsus koha peal... Mul pole enam ammu nii vastik olnud midagi vaadates...

Mina aga panin Arese valmis, Elli sõitis esimesena. Ares trikitas palju ja keeldus esimest korda hüppamast. Muide, avastasin, et Ares on paksuks läinud. Või noh, kas nüüd just paks, aga juurde on ta küll kõvasti võtnud. Aga tal on nüüd põhk boksis ja pikka aega sai jälle vihma tõttu boksis seistud. Ei imesta.

Igatahes trenni teises pooles läks läks selga Ciccio, kes hobuse hüppama sundis. Et siis nii-öelda hobust mitte tõrkuma õpetada, kuna Elliga see efekt tekib, siis kihutas ta ringi ja hakkas suvalisi takistusi platsil hüppama. A la, et hobusel peab koguaeg valmisolek olema hüppamiseks, mitte koguaeg üht ja sama takistust hüpatakse. Noh, lasi nii 135 cm-ni välja. Sel ajal olid platsi äärde ka Alessandra ja tema isa tekkinud. Vaatasid imestunult ikka, kui hea ja vapper ratsutaja see Ciccio on...

Kui Ares lõpetas, oli Marlon Ladyga juba pesus. Neil läks seal pesus nii paganama kaua aega, et see on midagi hullu. Ma saaks aru, kui hobune oleks ideaalselt puhas pärast. Igatahes, sel ajal, kui Marlon hobust pesi, jõudsid Angielo, Piero ja Luisa oma hobused valmis panna ja mina ja C panime boksis Luxi valmis. Siis viimaks sain Arest pesema. Marlon jättis Lady talli vahele ja Elli ütles talle, et ta hobuse pärast boksi paneks või siis enne ära ei läheks, kui ma lõpetanud olen. Ma ei saa ju üksi hobusest mööda, kui pesuboksist tulen. Aga Marlon ütles mulle ilusasti head õhtut ja persetas oma autosse kojusõiduks. Hobune talli vahel. Idioot! Lihtsalt mitte millestki ei saa aru! Ja hobuse jalad olid ikka korralikult porised!

Siis veel Angielo hüppas oma x-jalaga. Ma ei näinud õnneks. Elli pärast rääkis, et C pani takistust talle ja tegid miski 4 hüpet. Siis V oli öelnud, et ok, aitab, teeb nüüd Alessandra ja Luxiga ka hüppeid ja nemad tegid rohkem ja lõpetasid 1 m kõrguse takistusega. Ja pärast seda sai muidugi mees natuke pahaseks, sest tal on ju ikkagi super-hobune.

Luisa oli ka megavihane eile. Enne eilset oli tallis käinud, kui mind ei olnud. Oli küsinud C-lt, et miks ta hobune veel pügatud pole? Nimelt olid siin asjad nii, et maksad (või siis ei maksa) oma 200 € kuus, ja C oma vabast ajast pügas oma lõbuks hobuse ära ja pani talle ilusasti teki selga. Sel aastal on C aga taktikat muutnud. Vastas Luisale, et sel aastal tema ei püga ühtki hobust. Kui vaja pügada, peab minuga rääkima. Aga ma ei tea, kas ta maksmise osa ka mainis, sest Luisa oli öeld, et ma võin ta hobuse ära pügada küll.

Kujutage nüüd ette, Luisa tuli eile talli ega leidnudki eest pügatud hobust. Lisaks sellele pidi ta oma karviku kusises boksis valmis panema, sest koridor ja pesuboks olid hõivatud. Terve õhtu sees ei lausunud ta meile ega ka Pierole suurt ühtki sõna. Oh seda viha. Eriti veel, kui Elli rääkis üle talli, et sel päeval hüppas Aresega..

Pealegi, nüüd ma nägin, kuidas see treeningvärk käib. Kell 15.00 tulid hobused platsile ja kell 17.00 tulid ära.  Aga kell viis oli juba kottpime, enne seda hämar, teate ju küll :) Meie olime oma asjadega kella viieks valmis, siis pidime neil silma peal hoidma. Ma pesin harjasid siis oma lõbuks ja saime alles pool seitse tallist koju. Seega päris kurnav päev oli, isegi, kui ma tegelikult palju ei teinud.

Ikka külm

Eelmisel reedel puhastasime bokse ja nädalavahetusel mina tallis ei käinud. Esmaspäeval küll, aga siis ei jäänud mul aega ühegi boksi puhastamiseks. Siis jälle kaks päeva tallis ei käinud ja nüüd eile käisin. Aga ikka ei olnud mul aega näiteks Corinto boksi puhastada, sest tegime kolmele hobusele kordet ja C majandas ka veel teiste asjadega. Esimest korda siin tuldi mulle 11.40 järgi ja nii 12 hakkasin Neacot valmis panema. Talli panime kinni kell 17.00. Siis oli juba pime ja sigakülm.

Hommikul Elliga talli minnes näitas auto 7 kraadi sooja. Väljas ei olnud see aga üldse soe. Õhtul tallist ära minnes näitas jälle auto 7 kraadi, mis oli veel külmem. Seega ma töötan siin ka pusa, jope, mütsi ja kahe paari sokkidega. Kohalikud kusjuures käivad rohkem mingite suurte fliiside ja jopedega. Neil peaks ju veel külmem tunduma see värk? Aga ei, Elli tuli mulle järgi, tal oli autos jope seljas aga mõlemad aknad natuke lahti ja soendust polnud sees.

Igatahes kordetasin mina Nearco, C Arese, mina pesin ja siis Mendieta. Mendieta sai õnneks vabalt joosta, ainult valjastega kordetasin ja tore oligi. Nearco tegi esimesed 7 minutit kordel ainult galoppi koos kõikvõimalike hüpetega. Vihmaperiood vist ei ole tore..

Aga talli minnes oli seal ka Angielo oma superhobusega. Elli rääkis, et eelmisel päeval tekkis mehel oma naisega selle hobuse pärast tüli. Naine läks siis esimest korda vaatama, kuidas hobune sõita on. Mees jalutas platsil ja ehkki pinnas mega paha on, tahtis naine hobuse traavi ka näha. Suht imestunud oli ja kui mees lõpetas, ütles naisele, et nüüd võib tema selga minna. Naine sai kurjaks ja ütles, et tema selle hobusega sõitma ei lähe. Ja nii oligi tüli majas.

Eile aga olid mõlemad rõõmsalt jälle tallis. Pesid koos hobust ja varustust ning C rääkis, kuidas mees pidavat plaani jaanuaris võistlustele minna. Novot siis.

Ja veel üks tore mees. Marlon oma Ladyga. Üle-eelmisel pühapäeval käis ta oma pakk-jalaga Ladyle valuvaigistit toomas. Ta nägi, kui suur reaalselt see jalg oli ja sai kokku lepitud, et ta tuleb järgmine päev jälle rohtu tooma, sest tahab rohu endaga koju kaasa võtta. No palun väga. Aga teate.. Ta ei tulnud talli. Ta ei ole järgmised 2 nädalat talli tulnud ega öelnud ka põhjust, miks rohtu ei toonud. Ainult ühe korra, kui mingi suhteliselt vihmavaba päe oli, helistas Cicciole ütlemaks, et oi, ilm täna hea, nüüd peaks vist ratsutama tulema, aga kahjuks ei saa, kuna pean mingite inimestega lõunale minema. C oli talle öelnud, et plats pole sõitmiseks ok ja hobuse jalg ei ole veel terve. Hea oleks vet kutsuda. Mees oli käskinud C-l talli minna, et vaadata, kuidas hobuse jalg on ja siis lubas Marlon tagasi helistada ja kui vaja, siis vetiga rääkida. Aga ta ei helistanud tagasi. Lihtsalt nii ajuvaba hobuseomanik ei saa olla! Hobusel jalg ikka paistes, aga veidi vähem.

Elulistel teemadel ka. Ariannal oli eile ülikooli bakalaureuse lõpetamine. Seoses sellega nägin tema vanavanemaid siin ja meil käis kodus juuksur, kes talle soengut sättis. Juuksuriks oli Tanja. Valgevenest. Siin elanud 7 aastat. Aga ikka sain aru, et ta on venelane. (: Itaalia keel vene aktsendiga on üsna naljakas, ja ta vadistas juttu nii kiirelt. Ja see temperament... Uhh. Nagu tulesäde. Aga vähemalt on mul nüüd teada, et ta pidi lõikamise ja kerge soengu eest võtma 15 euri. Mulle lubas 10-ga ka teha. See on väga tore teadmine, sest juuksurisalongides võib ka end vigaseks maksta. Jääb vaid üle loota, et ta lõikab hästi. Aga noh.. Mitte, et mul oleks vaja juuksurisse minna veel.

Ja jõulude eel on meie kortermaja fuajees jõulukuusk. Tuledes ja puha.. Ilus, võrreldes paljude teiste jõulukuuskede ja kaunistustega, mida näinud olen siin.

Üldiselt pidi põhjas olema jõulude ajal kuusk kõige olulisem. Siin lõunas on lisaks kuusele veel tähtsamgi .. mh. Nimi läks meelest ära. Igaljuhul see koht, kus jõululaps sündis. Seega nad ehitavad väikseid.. Ok, teinekord mitte väga väikseid, makette jõululapse sünnistseenist või küünist või... Millestki sellisest. Igal perel on siis selline maketike kuuse all kaunistuseks. Või kuskil mujal ilusas kohas. See on kõik tegelikult täitsa huvitav, kuna need maketid on äga hästi tehtud ja nende tarbeks müüakse jõuluturul igasugu kujukesi ja vidinaid, et asi veelgi reaalsem välja näeks. Vanemad inimesed tegid majakese või maketi ise, ostsid materjali kokku ja kombineerisid. Nooremad võivad tänapäeval igalt poolt niisuguseid maju osta.

Ciccio majas on niisugune temaatiline ehitis köögi kamina ees, põrandal. Aga Ciccio noor taks Filippo tegi ühel hetkel natuke hävitustööd ja nii sõi ta ära mitmeid inimesi ja lambaid... Ja C ema oli väga pahane.

Täna ka käisin tallis. Kuna ei sadanud, sai Ares ratsutama minna. C esimesena. Ares trikitas natuke. Siis Elli, kes jälle kolm korda trenni jooksul alla kukkus. No ei olnud väga põnev. Tegin Nearcole ka kordet ja vähemalt polnud täna nii külm kui eile.

Lisaks sain talli minnes ühe väga huvitava pildi. No ma ei saa neist kassidest üle ega ümber :D

Mees, 16 kassi ja koer

Ja täna õhtul märkasin, et meie korteri uksekella nimi on ära vahetatud. Seal oli vanasti korteri omaniku nimi ja kleepisin oma nimesildi juurde, kui pakki ootasin. Selgelt oli kirjutatud "Maarja SinijärV" Paraku...

... sai minust Sinijaru. Ja nüüd nad kindlasti mõtlevad, et Maarja on mu perekonna nimi, sest silti kirjutades ma ei pööranud tähelepanu, et perekonnanimed kõigil eespool on. Alumine isik on ka siiski Gianmarco Totera. Ah.. Anyway stupid italians... :)

Siin on külm

Hommikul käisin omale jopet ostmas, sest no kuradima külm on siin Itaalias talve ajal. Merosse minnes oleks käbla ka käinud, sest JÄÄ oli platsi peal kiviplaatide vahel. Ma ei mõista, mis paganama päikesemaa see on, kui nii külm võib olla. Ja jope ostmine on ka nii keeruline siin, sest kõik on mingid kahtlased. Õudne on see talv, ole siis, kus tahes...

Pärastlõunal käisin tallis. Viimane hobune meie arvelt pügada. Edaspidi peaksin pügamise eest raha hakkama saama. Täna siis La Lux. Esimest korda elus vist sai ta pügamismasinat oma nahal tunda. Hirm oli suur. Sai üsna suure doosi rahustit ja ühte jalga üleval hoides saime C-ga kahepeale jalad pügatud. Siis pidin ülejäänu tegema, aga nagu ikka... Teradel oli täna viimne päev ja lõpuks need peaaegu et ei lõiganudki. Kui hobune rahustist toibus, oli jälle jama. Siis tegi C otsuse pea pügamiseks mokapööra kasutada... Noh, vähemalt saime selle koledusega hakkama, aga mina Luxi pügamist küll enam läbi ei taha teha.

Karvane

Hobusel oli muidu korralik talvekarv selga kasvanud. Oma 4-5 cm tihedat karva koos aluskarvaga. Ja vaeseke jäi sellest kõigest ilma. Jah, kõigest... Ta värises, kui lõpuks viimased karvad ka aetud said. Ei saanud ju tekki enne ka selga panna, sest hobune oli nimmelt ja laudjalt üleni paksu tolmu või sellise rasu kihiga kaetud. See on see, kui C ei viitsi enne trenni teiste hobuseid korralikult puhastada ja pärast pole võimalik korralikult sooja veega hobust pesta, ilma et külma saaks.

Ilma karvata pilti kah ei jõudnud teha, sest sai hobusele kähku pärast puhastamist tekk selga visatud ja endal oli ka päris jahe olla. Seega, Kati, pead ootama natuke (: Aga vihjeks võin öelda, et neid puusanukke oli päris keeruline sealt karvade seest välja lõigata.

Aga natuke hobuvõhiku nalju ka.. Angielo käis oma superhobusega sõitmas täna. See vanurist x-jalg, kelle ta siis Itaalia teisest otsast ostis. Ma ei näinud kahjuks midagi, mul olid silmad karvu täis. Aga enne mehe saabumist jõudis Elli mulle rääkida, et päev varem oli mees hobusele uued suulised toonud. Ikka pessoa suulised, need siin paistavad kõigi lemmikud olevat. Olid aga veidi lühikesed olnud ja C oli maininud, et need ju väiksed hobusele. Justkui poni mõõtu. Angielo vastas seepeale, et sellel firmal polegi suulistele suurust peale märgitud, järelikult on one-size (üks suurus), mis sobib n-ö kõigile... Vot siis.

Kuid hobune käis täna sõidus, isegi, kui platsil laiutavad suuured veelombid ja pinnast pole ollagi. Iga päev on sadanud nüüd. Ja C käis trenni andmas ja kui nad talli tagasi tulid siis kuulsin ikka juttu, et oi kui tublid te kõik olete...

Vihmane ja vaba

Pärast Kati äraminekut on meil iga päev sadanud. Kati, tule tagasi !

Pühapäeval (2.12) käisin tallis, pügasin Elektra pea ära. Ikka jõudis masina juhe tuksi minna ja pidin tükk aega ootama, et asi korralikult lõpetada.

Siis unustasin kirja panna, et Ladyga tekkis väike probleem. Eelmisel laupäeval oli hobuse tagumine jalg natuke paistes.. Noh.. ütleme nii, et ma pole tükk aega nii suurt jalga näinud. Ikka korralikult kabjapiirdest kuni kannani ühtlaselt jäme. Ka teine tagumine oli paistes, kuid mitte nii suur. C oli helistanud Marlonile, et too tuleks oma hobust vaatama ja veterinaarile helistaks. Marlon oli öelnud, et pole vaja vetile helistada, ta teab ise oma hobust kõige paremini ja tahaks teda kordel jooksutada. Vihma oli siis juba sadama hakanud ja meie plats korralikult märg, seega jooksutamise kohta ei olnud. Aga mees ostis apteegist valuvaigistit ja pidi laupäeval tulema. Ei tulnud.

Tuli pühapäeva õhtul alles. Ciccio tegi süsti. Boksis. Hobune näksis boksis heina ja liikus seal. Keeras oma kanni ukse alla ja Marlon vaatas boksi.. Küsis, et kumb jalg see nüüd suurem oligi? Lihtsalt nii munaaju ei saa olla.

Seda unustasin ka mainida, et Angielo super-sporthobune saabus ka talli. Kati nägi, tegi pilte ka. Mina vaatasin teda alles eile. No... Jutu järgi on tal suurepärane sugupuu ja selja taga suur takistussõidu karjäär. Reaalselt on hobusel aga kõverad jalad, kitsas rind ja olematud andmed itaalia ratsaliidu andmebaasis. Angielo ütles seepeale, et hobune polegi Itaalias võistelnud, Hollandis võistles hoopis. Well.. Will see..

Kuna vahepeal on vihma kõvasti sadanud ja saepuru meil ka polnud talli saabunud, siis esmaspäevast neljapäevani olin kodus. Neljapäeva õhtul käisime C-ga mägedes ja vaatasime lund. Nii lahe, korraks oli täitsa Eesti tunne peal. Pime ja lumised puud, tee ääres vallid... Nii vahva. Läksime autost välja ka, pidin katsuma, kas see ikka on päris lumi. Aga üle 10 minuti me autost väljas polnud ka, sest C-l hakkas külm. Õues oli ju siiski -4 kraadi. (: Ja just sellel õhtul jäi kaamera koju... Tahtsin teile Itaalia lund pildistada... Aga te vist teate niigi, milline see lumi on.. jah... :D 

Reedel käisin tallis. Kuna meil oli viimaks saepuru saabunud, tegime bokse. Viskasime traktori peale 5 boksi tühjaks. See käis nii tunni ajaga. Ilge tempo oli peal. Polnud just mingid lihtsad boksid.. ikka korralikult kinni tallutud ja oma 30 cm seda jama seal põhjas.

Pärast kärutasin saepuru boksidesse. Igasse boksi sai nii 4 kärutäit saepuru, seega 20 korralikku suurt kärutäit. Oli tunne, nagu oleks tõesti tööd teinud. Hea oli vähemalt see, et hommikul oli C uue käru ostnud, mis lippas rõõmuga ega polnud kõver ja katki.

Käru ostmisega oli ka selline naljakas lugu olnud, et kõigepealt ühest poest Quattromiglias tahtis ta käru osta, aga küsis, miks neil plastikkärusid ei müüda. Müüa küsis, et miks plekist käru ei sobi, Ciccio oli öelnud, et tal vaja hobustele saepuru kärutada ja plastik parem... Müüa oli mõelnud.. Hobused jah.. siin lähedal? "Kuule, kas sul töötab seal mingi Maarja nimeline tüdruk?" Ciccio vaatas imelikult, vastas jaatavalt ja uuris, et kust ta mind teab. Kärumüüja ütles, et ta on Carmelo sõber ja käib igal õhtul tema baaris viskit joomas. Nonäed siis, Luca oli see, keda vahel ikka baaris näen. Naljakas.

Igatahes lasin tagatalli hobustele vett ja andsime söögid ette ja saime koju ära. Rääkisime just, et täna peab talli minema ja hobustel jalgu pesema, kes omale nüüd puhta allapanu saanud on.. Aga võta näpust. Täna öeldi, et võin kodus olla. Homme ka, niikuinii pühapäev ja lubas vist lund ka natuke. Täna on muidu Itaalias püha ka... Katoliku värk. Seega naudin nüüd järgmisi vabu päevi.

Aga lõpetuseks natukene kassinalja ka. Tähendab, meil on nüüd kokku 20 kassi ja sain nad peaaegu kõik pildile. Paraku jäi vaid ÜKS pildilt välja.. Seega siin on 19 kassi : (vasakult poolt) Enzo, Caterina, Kikko, Big Ben, ilma nimeta (aga kui emane, saab temast Eliise), Nailissa, Linda, Tamasina, Toska, Lilla, Kalita, veel üks nimetu, Peter, Syria, Arturo, Asia, Benas, Daria ja Meredith. (: Pildilt puudub Kikka. Polegi ju palju.

Nädal Katiga

Kirjutan teile ka natuke meie tegemistest. Pühapäeva lõunal läksime talli. Nii sai Kati vist üle poole minu blogis mainitud talli-isiksustest nähtud. Vaatasime hobuseid ja kasse ning mina hakkasin Nearcot valmis panema. Tegin kordet. Ilm oli ilus ja hobused kuidagi erakorraliselt rõõmsad. 

Nearco

Kui Nearcot pesin, siis saabuski igasuguseid inimesi talli. Üritasin seletada, kes keegi on ja samal ajal pani C mulle Mendieta valmis. Kuidagi väga kirju päev oli ma kogu selle summa seest midagi olulist ei mäletagi. Ainult seda, et C pani tol päeval Mendietale ka külgratsmed peale. Hobune ei tahtnud boksist väljagi tulla, kuna ta end sirutada ei saa. Teatavasti Mendietal on mingi probleem boksi ukseauguga ja sealt peab sisse-välja vähe kiiremad sammud tegema. Võtsime siis külgratmed lahti ja jalutasime boksist välja.

Mendieta

Korde ajal olid platsil veel Luisa-Petulia, Matteo-Matilde ja Alessandra-La Lux. Pärast Mendieta pesu pidin Andreinale trenni andma. Meil läks aga kaua aega, seega platsile läksime koos Elli ja Aresega ning mina jagasin natuke õpetussõnu Manuelile kordel.

Alessandra ja La Lux

Luisa ja Petulia

Matteo ja Matilde

Uudishimulik

Naudib pesu

Andreina ja La Lux

Väga tark jutt Manuelile

Seega, nagu näha, oli Katil aega inimesi ja hobuseid uurida ning neid pildistada. Jagan tema pilte teiega ka natuke (:

Ciccio Aresega

Piero Petuliaga

Giorgia sõitis ka Matildega

Elli Aresega

Kusagil veel kakerdas ringi Angielo oma Artùga, aga neist ma pilti ei leidnud. Õhtust ma väga midagi ei mäletagi.. Vist pesin Arese ja jagasime süüa ja siis pidime ootama, kuni tiim Luisa&Piero lõpetanud oli.

Pühapäeva õhtul me vist ka midagi huvitavat ei teinud.

Esmaspäeval oli plaan talli minna, kuid enne sea pidime Robinsoni pargis uued pildid tegema, kus mingisugused kummalised onud meid tülitama ei tule.

Nautisime sügist

Jalutasime pargist ühe suurema ringi ning vaatasime meie kauneid mägesid.

Tegime ühe tiiru hiina-poes, kus igasugu kraami jälle leida võis. Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et leidsn silikoon-tagumikuga aluspesu. Ma ei mõistnud sellise riideeseme vajalikkust tol hetkel, kuid mõni päev hiljem, pärast kaht neljatunnist rongisõitu hakkasin ma isegi asja praktilisusele mõtlema :D

Igatahes kodu poole jalutades käisime ka jõuluturult läbi. Seal müüakse paaalju erinevaid jõuluehteid ja kujukesi piiblistseenide loomiseks. Lisaks ka suhkruvatti, aga seda meile tol õhtul ei antud. Jalutasime nukralt Ipanemasse ja leppisime kohviga.

Jõuluturg

Koduteelt võtsime ka pitsa ja paar maiustust kaasa. Sisustasime õhtu filmiga "To Rome With Love" ja üritasime varem magama minna, et teisipäeval vara ärgata.


MEIE REIS

Nii umbes 5.10 oli C maja ees. Sõitsime Cosenza rongijaama, et seal kohtuda Linda ja tema vennaga. (Tema vend jääbki edaspidi "tema vennaks", sest ma ei suuda meenutada, mis ta nimi peaks olema) Ostsime vastavast automaadist omale rongipiletid Pompeisse ja sõit võis alata...

Teel rääkisime Lindaga, kes muljetas oma eelnevatest kogemustest Itaalias. Samuti julgustas reisima ja rääkis juhustest, kuidas ta valedes peatustes maha on läinud või sootuks ilma piletita sõitnud. Õnneks aeg läks üsna kiiresti ja umbes 10 paiku astusime Pompei peatuses rongist välja. Kohtasime peatuse vetsus üht naist, kes oli väga rõõmus, kui sai aru, et oleme võõramaallased, aga üks meist natukenegi kohalikku keelt räägib.

Tegime palju pilte, aga kõiki ma ei näita ka. Ent seda südantsoojendavat hetke jagan küll, kuidas Eesti lipp ühel väljakul ilutses... Muidugi koos teiste EL riikide lippudega.

Pompei

Jalutasime varemelinna poole ja meid võeti rajalt maha kahe neiu poolt, kes soravalt ingise keelt rääkisid. Nii saime osa tõelisest turistilõksust ja meile müüdi 5 euroga külastuse ajaks elektrooniline giid koos linna kaardiga. Et vajutad aga objekti numbrit ja kuuled inglisekeelset tutvustust. Tegelikult oli pakkumine isegi hea ja väravast oleks selle vidina saanud taolise hinnaga.

Meie giid

Seega me jalutasime Pompei varemelinnale korraliku tiiru peale. Lõunatasime keset tänavat ja nautisime mõnusat sooja ilma. Kiirustasime linna kaugeimasse nurka, kus vähemalt minu jalad juba tunda andsid. Lootsime, et taevas olevad pilved meid vihmaga kasta ei otsusta ja jõudsime viimaks ringiga algusesse tagasi, kus isegi Pompei suveniiri soeada jõudsime ja oma kiidi omanikele tagasi viisime. Seejärel jalutasime järgmisesse rongijaama ja suundusime kohaliku rongiliiniga Napolisse.

11.sept mälestusmärk

Mängisime gladiaatoreid

Lõunapaus kõnnitee serval

Vana teater, paistis ka praegu kasutuses olevat

Nii mõndagi on säilinud

Linnatänav ülekäigurajaga

Kohalikud

Taustal Vesuuv

Napoli on üks kahtlane linn. Rongi peal oli juba kummalisi inimesi, kellega koos pimedale tänavale jalutama ei tahaks sattuda. Rongijaamas oli metsikult rahvast ja samuti ka tänavatel. Väga palju mustanahalisi ja ilmselgelt vaeseid ja kannatavaid inimesi. Igatahes otsisime oma hotelli üles, kuhu läksime üsna mälu järgi. Olin google-kaardilt enne uurinud, kuhu minna. Leidsime hotelli, puhkasime natuke jalgu ja läksime õue, et kella 20 paiku Linda ja tema vennaga ühe pitsarestorani juures kohtuda.

Pitsarestoran. L'antica pizzeria da Michele. Ütleme nii, et ma ei teadnud sellest kohast enne muud, kui selles pizzerias sõi Julia Roberts filmis "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta") Oma Roomas viibimise ajal külastas ta sõbrannaga Napolit ja just pitsa tõttu. Napolis hakati nimelt esimesena Itaalias pitsat valmistama.
Pizzeria paistis kuulus ja paljudele tuntud, õhtul oli järjekord laudadele, seega palju inimesi ootas ukse taga numbriga, et omale lauda saada. Nüüd aga lugesin internetist, et tegu oli ka enne Julia Robertsi külastust tuntud pizzeriaga. Nimetatud Michele õppis pitsategemist meistrilt juba 1870. aastal. 1906. aastal avas oma esimese pizzeria, mis pidi hiljem kolima. Seega praegune pitsarestoran on olnud samas kohas juba aastast 1930. (Seda enam ma ei mõista, kuidas hotellist meid nii valesti juhatati)
Huvitav oli vast see, et tellida oli võimalik vaid kahte sorti pitsat. Kuna Michele elas väga ammusel ajal, on tänaseks pizzeriat pidanud juba 5 põlvkonda pitsameistreid. Nagu siin riigis tavaks on, läheb amet isalt pojale. Nii on säilinud ka menüüs vaid kahtesorti pitsa. Michele on öelnud, et ehtsat napolipärast pitsat on vaid kaht sorti. Margherita (tomatipasta, mozzarella, värske basiilik, sool ja oliiviõli) ja marinara (tomatipasta, küüslauk, origano ja oliiviõli).Muidugi oli võimalik valida ka margeritha topelt mozzarellaga ja erinev suuruse vahe.. Aga tavapärane eestlane võib seesugusest Itaalia kuulsast pitsast väikse kultuurišoki saada. (: Igatahes midagi erilist või suursugust ma selles ei leidnud. Ka Rende lähedal on võimalik napolipärast pitsat süüa ja mulle vahest meeldib see rohkemgi.

Pärast pitsat jalutasime hotelli tagasi ja jõime natuke Lindale kingitud veini. Tal siin riigis üks tore sõber, kes ühe erilise veini kinkis, ent Linda ei saanud seda ühe kotiga reisides kodumaale viia ja nii saime meie ka proovida.

Lambrusco

Vaade hotelli rõdult

Enne magamaminekut vahetasin rõdul paar sõna vastasmaja rõdul oleva onuga... Sest lihtsalt naljakas on tüüpilisi itaallasi kohata.

Hommikul sõime hotellis. Arutasime päevaplaani, kuna vihma sadas ja ei paistnud mõttekas minna Amalfi rannikut vaatama. Linda pidi aga vennaga Salernosse minema, sest neil oli sealt Cosenzasse bussipilet, seega meie teed läksid lahku. Enne aga jõudis ta meile rääkida ühes vaatamisväärsusest linnas ja võtsime suuna sinnapoole.

Hotellist väljaregistreerides maksime linnale maksu, 2 € nägu, et Napolis öö veetsime. Huvitav nähtus. Pärast seda pidime kella 10-ks Napoli Sotterranea üles otsima. Tegemist oli linna all olevate käikude ja kunagiste veehoidlatega, mida kasutati ka II Maailmasõja ajal peidikutena. Veetsime enamus ajast 30 m maapinnast allpool ja kohati ka 42 m. Omakorda jäi meie jalgade alla umbes 5 m paksune prügikiht, mis kivide ja tsemendiga kaetud oli. Nägime teise maailmasõja aegseid vidinaid, veehoidlat, mida kunagi kaevuna kasutati ning käikusid, mis veeni viisid... Käik oli 100 m pikk (edasi tagasi ilmselt.. ?), kohati vaid 50 cm lai ja 7 m kõrge. Vahepeal pidi külg ees liikuma. Aga kõige põnevam oli see, et käigus polnud valgust ja meil olid kaasas küünlad. Vaid giidil taskulamp. See oli tõeliselt huvitav (:

Maailmasõja aegsed pommid, mis ei plahvatanud

Ja maailmasõja aegsed vidinad

Küünlad kitsasse käiku minekuks

Ning maa peale tagasi

Pärast käike külastasime vana teatri alles jäänud osasid tänaval ja säilinud ruume keldrikorrusel.

Selles valges "kastis" on kellegi tänapäevane elamine. Ilmselt, köök, nagu giid arvas. Nii on põimitud ajalugu ja tänapäev.

Jalutasime veel linna peal ja astusime sisse ühte väga suurde kirikusse. Leidsime turutänava ja kusagil kala ja küpsiselettide vahel oli ka ratsavarustuse pood. Rohkem oli seal küll asju traavlitele ja lääneratsutajatele, aga onu leidis kusagilt lae alt ühe inglise-valtrapigi leida. See oli ka vist ainuke.

Kus nüüd euronõuded on ?

Rongijaama saime suht viimasel minutil, ostsime pileti automaadist ja siis tuli leida rongis veel mõni vaba koht. See oli juba üsna raske ülesanne. Õnneks oli ühe noormehe vastas kaks vaba istekohta. Sobis.

Vaade rongiaknast Kati silmade(kaamera) läbi

Pärast nelja tundi ja 20 minutit olime Rende peatuses Castiglione Cosentino ja otsustasime tagasi jalutada. Pääsesime suuremast vihmast õnneks. Puhkasime natuke jalgu, läksime teatasime C-le, et oleme elusalt tagasi ja siis käisime kebabi söömas.

Neljapäeval oli plaan talli minna, aga sain Ellilt smsi, et Ciccio on Pugliasse läinud. Seega saime puhata. Jalutasime jõuluturule ja sõime suhkruvatti (:

Reedel sadas hullu moodi vihma, seega midagi tarka ei teinudki.

Laupäeval pidime talli minema. Pügasin Elektrat. Kaua läks aega ja vahepeal läks masina juhe pekki. Seega pea jäi pügamata.

Koju tulles käisime veel Metropolisest läbi, tegime süüa ja mõtesime, et küll on kiiresti see nädal läinud... Ootasime Cicciot ja Elisat, kellega koos pidime Cosenza bussijaama minema, et Kati ilusasti teele saata. Muidugi jäid nad hiljaks ja jõudsime väga täpselt kohale. Igasugused küsimused said lahendatud, seoses bussireisiga ja nii Kati minema sõitiski.

Seega teistele sõpradele, tuttavatele, kes peaksid tahtma külla/turismireisile tulla - nädal on vähe!