Jõuluaeg

Alustuseks... Pühapäeval sai mu piparkoogi-saaga lõpu. Tegin taigna ja õhul küpsetasin. Küll ilma kardemonita, aga teate, ikka tulevad head!

Õhtul toodi mulle 2 liitrit veini, salaamit ja üht teist liha-moodustist, mille nime ma ei mäleta. Seega süüa mul jagus. Joogist rääkimata (:

Esmaspäeval, 24.dets, kui kõik normaalsed inimesed juba jõuluroogasid ettevalmistasid, võtsin mina hommikul verivorstid ja lihatüki sulama ja läksin talli. Enne veel kaunistasin piparkooke. Aga hobused meil ju jõule ei tunne. Veel on olnud ilusad ilmad ja neid peab ära kasutama, enne kui jälle vihm kaela sajab.

Ja hommikul oli kiisudel juba jõuluvana käinud. Üks pisike (ilma nimeta) kiisu tassis igavesti suurt rotti ja mängis sellega. Süüa see vist ei sündinud, kuna õhtul tundsid teisedki kiisud rotiga mängimisest rõõmu.

Eile sõitis Elli Aresega, Luisa hüppas natuke Petuliaga ja Ciccio sõitis Nearcoga. Hüppasid ka ja tõstsin takistusi. Uskumatu ikka, milline lennuk see Nearco on. Ciccio muidugi leidis uue valjastuse ka. Kangid ja trensel. Trensli all pean seekord silmas keerlevate vasklülidega kaheosalisi D-rõngaga suulisi. Kangi alumine rõngas ja trensli D olid omavahel rihmaga ühendatud. Ühendusrihmal ratse. Ciccio arvates sobis küll Nearcole. Aga siiski metskult on sel hobusel jõudu ja samas nagu tahet vahepeal üldse pole. Muidugi arvestades, millist sureva sea häält see hobune pingutades teeb, siis ei imesta. Mainisin ka Ellile, et kas viga ei või olla kopsudes või kuskil mujal, mis hingamist takistab, sest hobuse sõõrmed olid pea pahupidi, et kõik õues olev õhk sisse hingata. Elli ütles, et vet on hobust vaadanud ja ei ole suur probleem. Ta on sündinud niisugusena. C-l olla varasemalt ka olnud hobune sama problemiga, kes saadeti opile ja tehti asi korda. Seekord aga pole C hobune ja tema teda opile saata ei saa.

Aga takistuste tõstmisest.. Kati, mäletad, kui küsisid, et kas keegi reaalselt ka hüppab neid kõrgusi, mis platsil üleval on? Jah, eile jäin ise ka neid takistusi sellise pilguga vaatama. Enamus oli 130-145 cm kõrgusel. Aga seekord C palju ei hüpanud ja väga viisakas trenn oli.

Õhtul sain veel pool kotitäit otse puu otsast korjatud mandariine ja apelsine koju kaasa. Käisime poes, kus oli martini asti soodushind vaid 2.90 ja kõik pagari-saiad ära ostetud. Mõtlesin, et jään juba korraliku saiata. Koju jõudes aga nägin, et mu väike nurgapood oli veel lahti. Lippasin tuppa, pakkisin mõned piparkoogid kokku ja viisin poodi. Tahtsin näidata, mille tegemiseks mul kardemoni vaja läks ja viisin niisama natuke jõulurõõmu poe-perele. Onu ei paistnud just väga õnnelik olevat, et sellisel kellaajal veel poes istus. Piparkookide vastu sain kolm oma lemmikpaninit ka ja oligi õhtu korras. Seega jõululaupäeval, kui itaallased kõik oma kala ja mereande mugistasid, sõin mina rahulikult verivorsti ja sealiha (:

Täisväärtuslikud jõulud siiski. Mul oli ka jõulukuusk ja sel aastal, näete, tegin piparkoogimaja ka :)

Ning tegelikult siin kortermajade vahel oli kella 21 paiku päris kõhe... Tunne oli nagu sõda käiks ümberringi. Metsikult lasti ilustulestikku ja igasugu pauke kõlas. Meil on minumeelest jõulud kuidagi rahu aeg, kuid siin inimesed ikka tähistavad asja korralikult. Ilus oli vaadata ka muidugi, kuid kohati muutus asi päris häirivaks. ent mu rõdult avanes suurepärane vaade ka ühele mäeküljele, kust ilutulestikku hästi näha oli.

Tänasel esimesel jõulupühal käsin samuti tallis. Ilm oli jälle ilus ja soe, lumest ei haisugi :( Viisin Ellile ja Cicciole piparkooke. C-le tegin takistuse punaste ja valgete suunalippudega, hobuse ja pisikese Filippo (kes aga kilekotis oli pooleks läinud. Ellile tegin ühe suure piparkoogi tema nimega ja muidugi palju väiksemaid ka. 

Aga täna tegi Elli Aresega trikke. Või siis vastupidi. Hüppasid natuke, aga Aresel ikka komme natuke pukitada, et ratsanikust lahti saada. Küll nad siis Ciccioga vaidlesid, et mida tegema peaks, proovisid kannustega ja ilma, stekiga ja ilma. Siis ilmnes järjekordne probleem, et Elli laseb takistuse peal ratsmed lahti. Minu teooria sellest on, et kui ta niigi sõidab käed pulksirgelt koguaeg, siis ei saa ta hüppe peal muud moodi järgi anda, kui laseb sõrmed lahti ja ratsmed libisevad täpselt nii palju järgi kui vaja. Pidevalt ta pärast hüpet kohendab ratsmeid ja ikka hulga peab kohendama. Aga täna tegi Ares talle mõned kauged ja hirmus kõrged hüpped, et tüdruk kaotas tasakaalu ja ratsmed vuhisesid käest hoopis minema. Ares tegi ühe kauge tõuke, aga tõukas samal ajal ka justkui otse õhku end ja nii see Elli lendas ka hobuse kohal, maandus aga täpselt sadulasse, ent ilma jaluste ja ilma ratsmeteta. Läks õnneks, et Ares ainult ratsmetest läbi astus, mitte peale, ega pukitanud enam või minema jooksnud. Ning sedasi juhtus üsna mitu korda. Ciccio kiskus ka juuksekarvu juba peast, sest Elli väga oma istakut muuta ei suuda. Said mõlemad aru, et Elli jalad pole kindlalt jalustel ja sääretöö on üsna olematu, kätega aga töötab liiga palju. Siiski oli hobuse jaoks väike pettumus. Kõlkus see Elli, mis ta kõlkus, aga alla ta täna ei kukkunud.

Pärast tegin mina Nearcole kordet ja samal ajal ikka Luisa ja Piero kihutasid Petuliat. Luisa sõitis isegi rahulikult täna ja tegi hüppeid, mida ma ei näinud. Küll aga nägin, kuidas Piero juba kaltsmärja hobuse selga läks ja ka lahmima kukkus. Esimese hüppe jaoks ei olnud kumbki valmistunud, Piero lihtsalt tõmbas ühele lattaiale peale ja hobune tõmbas lati esijalgadega maha. Napilt oleksid nad mõlemad koos kukkunud. Aga jumal hoiabki lolle ja koledaid.. Või kuidas seda öeldigi... Igatahes kadus Petulia esimene raud ka alt selle hüppega. Kuid see ei seganud. Hüpati edasi, pärast löödi tallis raud alla ja ikka märg, külma vee ja alkoholiga pestud hobune läks boksi puhkama.

Homme lähen ka talli. Ülehomme vast sajab natuke, aga meie hobustele tuleb sepp, seega nad ei sõida niikuinii. Ülehomme, 27.dets peetakse siin ka veel püha, Santo Stefano päev... Vot, Kati. ;)

Seega teile kõigile soovin ma kaunist jõuluaega ja mõnusat aasta lõppemist !