Teisel jõulupühal oli super ilus ilm. Päike paistis, tõeliselt soe oli ja inimesed käisid ratsutamas. Angielo oma super-Tamishiga ja naine oli ka kaasas. Esimest korda nägin neid hüppamas ja see vaatepilt oli kole. Ratsanik lappab seljas, põlved lahti, istakust pole aimugi, hobune kihutab tasakaaluta all, koperdab pärast igat maandumist, sest selliste kõverate jalgadega keerukal pinnasel ongi raske püsti püsida. Naine pani asjad paika, ütles, et edaspidi peab mees üksi talli tulema, sest tema enam seda sõitu näha ei taha...
Lux ja Alessandra sõitsid ka. Ning siis oli kord Elli ja Arese käes. Kui Elli sõitis, tuli ka Carmelo talli vaatama, mis teeme. Muidu Elli on Arese juba suht tuksi keeranud. Noh, mitte pahaga, aga on näha, kui kergesti hobused mõistavad, kes seal seljas on. Elli ju ei tee seal suurt midagi ja Ares kasutab võimalust ja keeldub hüppamast, pukitab ja teeb niisama lollusi. Ciccioga ta seda ei tee, sest saab aru, kuidas mees midagi nõuab. Igatahes sai Cicciol ka lõpuks mõõt täis ja läks ise selga. Tegid väikest harjutust, alustasid nii 50 cm lattaiga, millest eespool 5,5 meetri peal oli maalatt ja pärast lattaeda 3 meetrit maalatt. Ja ares tegi ilusasti tööd. Siis see meetrini välja ja C tahtis hakata teisi takistusi hüppama. Tol hetkel saabusid aga Piero ja Luisa ning välja toodi Matilde, kes pole ka teab, mis ajast õues käinud. Koplisse. Vabalt jooksma, kihutama, pukitama ja Ares läks närvi selle asja peale. Paar hüpet ja siis lõpetasid.
Pesin Arese puhtaks ja kui boksi sai pandud, jagasime söögid. Ciccio arvas, et võin riided vahetada ja koju minna, kuna oleme lõpetanud omadega, aga Carmelol oli üsna põnev ja nii me jutustasime veel tunnike või rohkem ja vaatasime hobuseid. Ning siis.. Teate, juhtus väike jõuluime. Talli tuli Elio, Corinto omanik. Teate, ta tõi raha, et Corintole saaks seppa kutsuda. Ehk saan ma ka jälle hobusega tegutsema hakata ja üle kahe kuu jälle sadulasse. Vahva oleks. Aga muidugi sepp oli ka kõik, kuu boksiüüri, ussirohtu ega pügamisest-tallitekist ei tasu rääkidagi. Aga sepp on praegu kõige olulisem. Muidu üldse oli ta kuidagi nii normaalne, oli Ellile rääkinud, et on ikka tähtis, et tuleks ja vaataks oma hobust ja maksaks raha sepa jaoks jne. Ja ikka oluline, et ma tema hobusega tööd teeks jne.. Ja siis kaks minutit hiljem ütles, et kui nüüd sepp ära käib, siis saab uuesti helistada sepale märtsis... Elli oli talle natuke pahasti öelnud selle peale. :)
Käisime Carmeloga koos tagatalli hobustele süüa viimas. Valge oli veel ning märkasin, et Angielo ei olnud oma superhobust puhtaks pesnud. Kõhualune oli paksult liivapritsmeid täis ja valtrapi rant oli kõik näha, paksu tolmuga koos... Näitasin Carmelole siis ka, mismoodi superhobuste eest hoolt kantakse.
Aga kokkuvõtteks tahaksin ölda, et kõigi nende lugude peale, "kui rumal on see ja too" sai ka Carmelo aru, kes ei ole varem oma elus hobustega kokku puutunud, et asi on ikka väga mäda. Cicci oli aga aru saanud, et Carmelo vähemalt on tark ja jagab asja selle koha pealt, et tegu siiski loomade ja talliga, mitte autode ja garaažiga.. Sellega kaasnes üks naljakas lugu lihtsalt.. Panin kirja, et endal meelde jääks (:
Neljapäeva hommikul käis sepp, Nearco, Mendieta ja Petulia. Talli minnes rääkisid C ja Elli mulle ühe briliantse loo. Kuna öösel sadas vihma, helistas Marlon Cicciole talli ja küsis, kuidas plats on, kas ratsutama saab tulla. C vastas, et aga praegu on sepp tallis, võiksid temaga ju rääkida, pidi värkima? Marlon vastas, et jaa jaa, ta ju ütles, et võib Lady ära rautada. Aga raha? Ah, ei, raha ta praegu küll tooma ei saa tulla. Jäigi hobune tegemata. Jalg ikka paistes ja puha. Ja kui mina ka lõunast talli läksin, siis tuli Marlon talli. Võttis hobuse boksist välja, vaatas neid pikki kapju ja paistes jalga, katsus natuke ja käis mõtliku näoga ümber hobuse. Ma siis küsisin, et Marlon, kas sa veterinaarile helistasid? Mees ainult ohkis mulle tigedalt, et ei, tema ei helistanud kuskile. Ma oleks taht talle öelda, et mismoodi tema ei helistanud, kelle hobune see siis on, ema tal peab helistama v? Aga Ciccio oli liiga lähedal. Ja nii see tropp oma karvikule valtrapi selga viskaski ja hakkas saduldama. Ma läksin muid asju tegema.
Aitasin Alessandral pärast Luxi valmis panna, kes oli ka oma hobuse pesemata jätnud natuke. Ma ei tea, kui raske see hobuste puhastamine on, et nad koguaeg mingi mulla kihiga kaetud on? Igatahes, kui mina viimaks patsile jõudsin, oli seal vägisi galoppis edasipüüdlev Lady, kellest oli näha, et see jalg valmistab ju raskust liikumisel, eriti, kui mingi 90-kilone mühakas seal seljas end ebakorrapäraselt õõtsutab ja tasakaalus ei aita püsida. Superhobune Tamish, kes iga 5 minuti tagant umbes komistas ja Angielol samuti ratsmed käest kukkusid ja siis tasakesi kulgev Lux. Aga teate, eriti kurjaks ajas mind Ciccio, kes ütles Marlonile, et ta peab galoppi sõitma ja peab seda kiiremini tegema, sest selline aeglane galopp on hobusele jube raske. Ma ei tea, kus olid C silmad tol hetkel, aga Lady nägi välja nagu pingutaks iga oma keharakuga, et seda galoppi tehes ellu jääda ja mitte jala pealt ümber kukkuda. See oli kole. Ja ma ütlesin, et aitab, mina lähen talli.
Läksin. Ei kannata selliseid asju. Ei kannata silmakirjalikkust ja valetamist ning ei kannata, kui hobustele haiget tehakse. Läksin Corintot puhastama. Ja boksi ja talli koridori pühkima. Siis saabus see munaaju oma hobust pesema ja lasi tal märjalt, ilma tekita seista veel ligi 10 minutit, et ise Ciccio õega tööasju ajada. Siis ma läksin platsile tagasi ja sain ülesandeks Arese valmis panna.
Ares oli tubli, tegi elliga harjutusi ja pärast suuremaid hüppeid. Aga Elli kukkus jälle alla. Ühe korra jälle mingi suure hüppe tõttu. Siis olid platsil ka Luisa ja Petulia hüppamas ja kui Elli kukkus, puhkes Luisa suure häälega naerma... Teisel korral kukkudes pukitas ka Ares eemale ja pistis jooksu.
Kuigi ma väravas olin, siis ei saanud ma hobust kätte ja ... ta läks. Ning mitte talli. Ares tundis end vabalt ja lasi saba oliivipuude vahel sirgeks... Ta kihutas rohelisele väljale, mida ääristasid kaunid viinamarjapõõsad. Oli kaunis õhtupoolik, taevas kumasid kerged vihmapilved ja õhk oli öisest sajust niiske... Ja hobune läks laka lehvides mööda märga kaerapõldu aina edasi. Kapjade alt lendas vaid mullatükke ja ühel hetkel jooksis vaese hobuse mõistus kokku, sest ilmselt nägi ta tühja välja üsna esimest korda. Aa.. ei ole vist õige koht asjade seesuguseks kirjeldamiseks. Ok.
Muidugi jooksin mina sel kaunil vaatemängul kannul ja Ciccio oli alles kuskil teiselpool põldu vastas. Ares oli tubli ja andis kätte, pigem oli ta ilgelt ehmatanud, et kuhu ta välja jõudis. Kahju, et nad koplis ei käi lihtsalt...
Ega's midagi, platsile tagasi ja oli näha, kui närvis Ciccio oli. Esimene küsimus mulle oli, et ega hobune end ära ei lõhkunud. Vastasin talle südamerahuga, ei ja patsutasin hobust. Kõik oli korras. Seega rahunes jalutuskäigul Cicciogi ja platsil suutis ta naljagi teha, et näe, käis natuke jooksmas ja rohtu näksimas. Muide, Elli vaeseke kukkus täpselt suurde porilompi. Aga ta läks selga tagasi ja üritasid korra veel hüpata. Ent ikka ta kukkus, kuigi hobune suurt midagi ei teinudki. Siis avastasid nad, et peaks Elli jalused lühemaks panema, kuna hobune kasutab tagumist otsa ja selga üsna palju ja põrutab Elli lihtsalt sadulast välja. eks näis (: Huvitav trenn oli (:
Täna sadaski vihma, nagu ilmateade ütles. Pidi tulema sepp ja loodan, et Corinto sai uued sussid alla. Nii saaks jälle tööle hakata, kuigi mul pole aimugi, kus kordet tegema hakkame alustuseks. Esimene päev võiks hobune lihtsalt aeda jooksma minna, aga meie aiake on eluohtlik, kuna kukub ümber, sisaldab lahtisi naelu ja võimaldab hobusel kergelt jalga lasta.. Näis (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar