29 oktoober 2012

Kerge puhkus

Mul on nüüd jälle internet. Kole keeruline on selle internetiga siin. Tegelikult on nagu kõnekaart, kuhu laed raha peale ning kui raha pole, siis pole netti kah.


Aga üritan lühidalt kokku võtta. Kolmapäeval oli trenn Andreale La Luxiga. C pani hobuse valmis, šambooni (ok, tegelikult on selle vidina nimi gouge) ka peale ja ma suvatsesin küsida, et millal C hobust ilma selleta proovib? Siis C ütles, et ta teab küll hobust ja see hobune on enne omanikuvahetust jälle mingi 6 kuud seisnud ja abivahendiga ratsutamine teeb ta kaela pehmemaks. Kui ma julgesin vastupidist väita (paha mina, tean) sain sealt vastuse, et kes mulle ütles, et see asi ei tee hobuse kaela pehmemaks ja ma pean veel palju õppima ning C läks ühesõnaga üsna leili. Tema pehme kael aga tähendab seda, et hobune painutab nina rinnale lähemale aga ilma selleta, et ta jälge astuks või impulsiga aktiivselt edasi liiguks.

Igatahes, Andrea oli päris tubi, kuigi neil oli raske traavida ja traavis püsida. Ma andsin ka hobusega esimest korda platsil trenni, sega ei teadnud, kes ja kuidas. C soovitas steki kätte võtta, aga mitte kasutada ja siis hakkas hobune jooksma küll. Tublid.

Lõpetades läksime Elli ema juurest läbi, kes mu läbi vaatas. Katsus mu lõualuud ja kätt ja kõike ning ütles, et valuvaigisteid sööks ning kui 3-4 päeva pärast käsi parem pole, peaks röntgenisse minema.

Neljapäeval käisin apteegis. Sain hakkama isegi oma vähese keeleoskusega. Ostsin elastiksideme, millega oma käe kinni sidusin ja tunne oli kohe parem. Siis läksime talli. Äärmiselt mõnus päev oli, sest olime tallis ainult kolmekesi ja mitte keegi teine ei saabunud. Elli käis Aresega sõitmas ja me Ciccioga panime takistusi ette. Madalat kahest süsteemi tuli, et harjutaks, kuidas õigest jalast maanduda ja õigele poole edasi sõita. Väga hea, kõik oli super, C õnnelik, Elli rahul, Ares mitte liiga väsinud ja lõpetasime õhtul kell 7.

Siis läksime koju. Läksin mina hilisõhtul magama kui mõtlesin, et näen unes, kuidas keegi mu voodit raputab. Läbi une avasin silmad, tundsin seda endiselt ning hakkasin teist külge keerama, kui kuulsin tüdrukuid koridoris kilkamas. Siis sain pihta. Kell oli alles üks läbi ning mu ilusat und häiris kerge maavärin, mille peale mu korterikaaslased väga elevusse sattusid ja rõdule kohe vaatama läksid, kas õues midagi toimub. Mõnes korteris tuled põlesid, teisi inimesi oli ka rõdudel, aga üksikuid, seega ei old midagi erakorralist.

Järgmisel päeval küsisin Ellilt, et kas ta tundis maavärinat. Tema ütles, et ei ja C ka mitte, kuna nemad magasid sügavat und. Carmelo ütles ka, et tema tundis, keeras teise külje ja magas edasi. Sest nende jaoks on see siin tavaline, kuigi seekord oli üsna tugev värin. Teatavasti toimub siin piirkonnas päevas isegi mitu värinat, aga need on nii väikesed, et me ei tunne neid. Seega on teada jah, et kui maavärin toimub, on tulemas ka järeltõuked, aga seekord olid need meie piirkonnas väikesed. Aga inimesi on igasuguseid ja paanikat külvab teinekord väike väriseminegi.

Kuid ka Eesti uudised kajastasid meie värinat. Siin on viide: http://www.ohtuleht.ee/497410
Nimetatud Mormanno linn asub siit ligi 90 km kaugusel.

Muidu reede päeval läksime talli, andsin seal trenni Ericale La Luxil. Ka Erica sõitis esimest korda selle hobusega, kuid sai tunduvalt paremini hakkama, kui Andrea. Muidugi Erica on kauem ka ratsutanud ja tal on seda hobuse tunnetust natuke rohkem. Üldse on ta väga tubli ja saab kõigest aru, mis talle rääkida.

Pärast lasti Serena ka Luxi selga. Ja mina pidin talle trenni andma. Seega vaatasin mõned ringid, kuidas ja mida ta teeb. Siis üritasin talle nõua anda, et ta ei pea seal seljas niimoodi kargama, kuna Lux viskab seljaga rohkem niikuinii, siis tema istugu rahulikult ja las hobune ise viskab teda. Nii saab keskenduda äkki rohkem jalgade paigalhoidmisele. Kaks ringi kuulas, mis ma ütlesin, aga siis sõitis ikka nagu varem ja ainult naeratas mulle, kui midagi ütlesin.

Laupäeval ma ei teinud suurt midagi. Jälgisin, kuidas Angielo oma suure kondise kolakaga sõitis. Jälle hobune, kes mingi mitu aastat Angielo kodus puhkusel on olnud ja nüüd kolmandas trennis tahavad galopis jalavahetust teha... Lisaks käis Manuel trennis, väike poiss on tore, ainult hästi tagasihoidlik, kuid tal paistab hobustega mingi side olevat... Ent juhtus see, et Lux komistas kordeaias päris inetult ja Manuel kukkus alla. Pärast aga läks selga tagasi ja sõitis edasi, seega tal hirmu ei tekkinud, nagu Nicolel.

Laupäeval öeldi mulle, et Cosenzas on šokolaadi festival. Oli alanud reedel ja kuni pühapäevani välja. Õhtul Carmeloga sõitsime Cosenzasse, Carmelo ostis šokolaadi ja läksime seda pargipingile sööma. Muuseas oli see sama park, kus eelmise aasta novembris Mariiga jalutasime ja pilte tegime. Kes oleks arvanud, et pea aasta hiljem sealsamas šokolaadi mugistan.. Ja mitte tavalist.. Käsitsi valmistatud šokolaadi komme, viigimarjad ja apelsinilõigud kaetud šokolaadiga, valge šokolaad kookoshelvestega ja trühvlid... Mmh. Ning laupäeva õhtul oli enneolematult soe. Kell 22.00 oli 21 kraadi, ainult kerge tuul, mis veidi jahedaks tegi. Kohalikud imestavad ka, sest see normaalne pole.

Paraku on nüüd sajuhoog tulemas meie poole. Nägin üks päev uudist, et Põhja-Itaalias sadas kõvasti ja kõik uputas tänavatel. Nüüd liigub see meie poole. Eile, pühapäeval sadas terve päev. Tallis ei käinud, aga pühapäev oli ju ka. Näitasin Sarale ja Ariannale (korterikaaslased) pilte oma Eesti kodust, hobustest ja enda tegemistest eelmisel korral Itaalias. Sara märkas kohe, et ma olin paksem eelmine aasta.:D Muidugi mu juustest oli mõlemal kahju. Seejärel näitasin google kaardilt neile oma kodu ja rääkisin, et suuremad poed asuvad 12 km kaugusel, Kohilas. Sara teadis selliseid kohti siingi ning ütles, et on ilus ju looduses elada. Arianna aga ei saanud kuidagi aru, kuidas nii võimalik elada on ja tema nii ei suudaks :) Vot siis.

Õhtupoolikul läksime kõik koos Metropolisse. Seal oli sügis-talve moeshow, kus pea kõik Metropolise riidepoed olid oma kollektsiooni välja pannud.

Kaks tundi seisin ühe koha peal ja vaatasin riideid ja inimesi. Uskumatu. Pooli riideid olin niikuinii näinud, kuna need poed juba risti-rästi läbi olen konnanud. Aga huvitav vaheldus oli siiski. Hiljem läksime C-ga pitsat sööma ja ta rääkis, kuidas ta mu interneti kaardile numbrit oli otsinud läbi operaatori. Naljakas ja tore õhtu oli.

Täna ka sajab. Talli ei lähe. Pean joonistama. Elli sünnipäev on juba reedel ja mul vaja Arese pilt lõpetada.

Veel räägin sellise loo, et Arianna palus ükskord mul joonistada roosi ja R tähe omale. Ma üks hommik kritseldasin midagi kokku. Roosi joonistamine pole just mu tugevaim külg, aga täitsa ilus tuli, sest tuju tuli peale. Näitasin Sarale ka ja siis ta seletas, et R täht on Arianna ema nime algustäht. Tema ema on aga surnud ja Arianna tahab endale tatoveeringut teha. Sellise, nagu ma joonistasin. Omale ise teadmata joonistasin ma kellelegi potentsiaalse tatoo.


Nüüd pöördus ka Sara oma sooviga minu poole ja kui Arianna joonistusest Ellile pilti näitasin (ta väga ei tea, et ma joonistan), siis küsis tema ka tatoo plaani. Hmm.

Ah ja ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et üks päev sõin värsket granaatõuna, La Luxi pere tõi meile talli. (:

23 oktoober 2012

Nagu ikka

Daria ja Filippo
Eile talli minnes ütles C, et Andrea ja Andreina ei tulegi. Seega mul pold trenni anda kellelegi. Ainult Serena, kelle kohta C mõtleb, et äkki peaks mina trenne andma. Ja lastele ma ka trenni anda ei saanud, sest need sõidavad kordel ja korde ja piitsaga ma praegu tööd teha ei saa.

Aga C pani Elektra valmis, kõigepelat läks Francesca sõitma, mis väga plaanis polnud. Mina hakkasin Corinto boksi puhastama ja avastasin, et harki ikka kätte võtta ei saa korralikult, sest mu vasak käsi on endiselt nagu üks mõttetu valutav jurakas. Siis aitasin Angielol ta Arturo lakka lõigata. Siis tuli Piero talli, kes nägi, et mu lõug katki on ja hakkas pärima, et mis muga ikka juhtus ja kuidas ja miks ja millal.

Läksin platsile, seal oli Luisa Petuliaga ja juba Serena Elektraga. Talli saabus Alessandra ja C läks appi hobust valmis panema. Sel ajal jättis ta Serena minu hoolde. Pidin vaatama, kuidas nad traavivad ja kavalette sättima, kui nad need paigast ajavad. Teate, ma siis esimest korda süvenesin Serena ratsutamisesse. Tal käib kergendades minu arust puus liigesest välja, sest ta nii koleda nõksu seal seljas teeb. Ta kargab seal seljas rohkem, kui asi üldse väärt on. Vahet pole, mida hobune all teeb. Ise on ta kerest kõver sinnapoole, kuhu sõidab, käed sirged nagu Elisalgi ja sääred lihtsalt kõiguvad seal jaluste otsas. Ma tean, ma pean järgmine kord sellest video tegema. Igatahes ma ei öeld midagi ja seisin seal kavalettide kõrval.

Minu kõrval seisis ka Piero, kes Luisat juhendas. Luisa peatus meie juures ja märkas ka, et mul lõug katki, mis siis, et ta eelmine päev ka tallis oli. Ütles, et äkki eelmine päev oli liiga pime, et ta ei näinud. Igatahes Piero läks minema ja siis Luisa tuli järgmise ringiga minu juurde ja ütles: "Maarja, palun vaata sina, kas mu hobune pöörab hästi." Ma jäin lolli näoga vaatama ja küsisin, et mismõttes hästi, või mida ta selle all silmas peab? "No vaata, kas ta pöörab kaela või keerab sirge kaelaga (ehk pole paindes pööramise ajal)." Mina ikka oma lolli ilmega, et misasja, mul on seda küll natuke raske siit vaadata, sest sina oled seljas ja sina saad aru, kas hobune on paindes või mitte. Mida ma vaatan hobusest keda ma vaevalt tunnen ja kes galopis mu nina alt mööda kihutab. Täitsa lammas on see Luisa, ma ei või enam. Igatahes ta tegi tiiru ära, jäi mu juures seisma ja vaatas mulle küsivalt otsa. Ma tegin nägu, et .. mh.. noh.. parem kui eile. Andsin soovituse ka, et tehku rohkem suunamuutusi, et hobust pehmemaks saada äkki. Kuigi ma arvan, et sest pole mingit kasu, kui hobuse suust kõvaks oled sõitnud, sääri pöörates ei kasuta ja hobusel seljas valud on. Seega in my ass my opinion.

Siis saabus La Lux Alessandraga. Ja mida ma näen. Corinto sadul on pandud Luxile selga. Sadulavöö ka tema oma. Kanni ei taha käi natuke v... Nii ikka ei käi, et küsimata ju teiste varustust kasutatakse. C ei saanud enda sadulat ka anda, sest see läks parasjagu Aresele selga, et Elli sõita saaks. Oleks nüüd Elio talli tulnud ja näinud, talle kindlasti ka ei meeldiks, et ta sadulat näpitakse ja oleks selle samamoodi koju ära viinud, nagu Marlon oma sadulat viib, siis mida ma tulevikus teen, kui ratstama tahan hakata.

Ning veel oli Luxile tehtud süsteem martingalist. Martingali rõngad ei olnud mitte ratsmete ümber, nagu tavaliselt, vaid rõngastest oli läbi kapsel. Tegu siis mingi sprundi moodi asjaga?

Siinkohal ütleks, et minu meelest sellise jura kasutamine õige ei ole.
Esiteks pole see õigustatud sellel hobusel, sest hobune on igati rahulik ja täiesti normaalne vanur. Šambooni ja keeleklapiga suulisi kasutatakse tal seepärast, et eelmine omanik ütles, et tuleb kasutada ja kõik. Keegi pole isegi proovinud ilma või teistmoodi, sest "pole aega olnud". Aga kes teab, et eelmine omanik ka mingi imbetsill polnud?
Teiseks, kui sellist jura kasutada, siis kui pikk oleks selle õige pikkus? Sest antud juhul oli tegu üsna lühidalt kinnitatud vidinaga ning oli näha, et hobuse samm oli häiritud. Nagu me kõik teame, siis hobuse pea liigub sammus üles alla teatud lihaste kinnituse tõttu. Eile oli hobuse loomulik liikumine silmale nähtavalt piiritletud ja hobune ei tahtnud alustada traavi ning neil oli korduvalt probleeme.
Kolmandaks on see jura minuarust ohtlik. Ok, Ute (me ju kõik teame, kes on Ute, eksole) räägib, et tavaliselt kinnitatud martingaligagi võib hobuse lõualuu pooleks murda.. Khm. Ok, aga kui martingal on otse kapslis, pole seal ühtki lüli, mis võiks kusagilt järgi anda ning töö ei käi isegi läbi kukla, nagu vähemalt selle šambooni puhul. Seega.. Ciccio? Mida Sa mõtled?

Olgu need teine ja kolmas punkt, sest igasugu "abi"vahendeid on olemas ja kõike, aga kõige haigem on see, et miks peab niisuguseid asju kasutama ilma teadmata, kes see hobune tegelikult on? Võta see kuramuse üks päev ja proovi ise ilma nende juradeta sõita. Ma kujutan ette, et see hobune on täiesti normaalne tegelane, kes võib-olla üritab oma keelt suust välja ajada, ok.. aga mingit peaga vehkimist või vastuhakku ei paista küll olevat. Pigem laseb kõrvad lonti, sest ta ei saagi end normaalselt vahepeal sirutada, kui igasugu nööre täis riputatud on. Ning pigem arvan mina, et eelmises tallis kasutati lihtsalt väga valet sadulat selle hobusel, kuna ta selg on katsudes ja pestes ülitundlik. Loomulikult siis vehib hobune peaga või on krampis, ega lõdvestu. 

Igatahes pole see hobune minu tegeleda, seega C vaadaku ise, mis ta heaks arvab. Ma ei sekku. Nii kaua, kuni ma võin Corintoga teha, mida ise paremaks pean, on hästi ja olen rahul. Eile käisin jalutamas temaga natuke. Räme tank on päitsetega, kui rohtu näeb. Mul oli ainult üks käsi ka, seega ta jalutas algul rohkem mind kui mina teda.

Siis pidid Elisa ja Alessandra oma hobuseid jalutama nii kaua, kuni C andis trenni kordel Nicolele ja Manuelile. Kuna Alessandral oli suht jahe ja igasugu muid probleeme, siis päästsin nad platsilt ära ja ütlesin, et aitan pesta. Tegelt tüdruk saab suht ise ka oma hobuse pesemisega hakkama juba, jalgade hoidmine ja samal ajal vooliku ning kabjakonksu kasutamine on veel probleem, aga mina hoidsin seekord ainult voolikut, tema jalgu. Tubli tüdruk on. Ja kui C platsil lõpetas ning Elli ka lõpuks tulema sai, siis oligi juba Lux pestud ja kammitud ning võis varsti boksi ära minna.

Hoopis täna pidid trenni tulema Andreina ja Andrea. Aga Elli kirjutas, et neil kellegi pole täna autot, seega oleme kodus ja lähme homme talli. Vot nii.

Ning hetkel avaneb minu toa aknast niisugune vaade. Tegemist on valgustite poega, kus terve hommik otsa on mehed ukse taga ilusaid lampe kokku pannud ja siis neid poodi sisse tassinud. Niimoodi käib töö siin. Ei ole mingeid euronõudeid tööruumide jaoks. Otse tänaval.

22 oktoober 2012

Kaki...

Mina käisin eilsel ilusal päiksepaistelisel pühapäeval tallis. Ajasme inimestega juttu, nautisin sooja päikest, rääkisime mu tervisest ja vahepealsetest juhtumistest. Ega siin üle kahe päeva kodus ei kannatagi olla, tallis on kohe nii palju uudiseid. 

Aga suurem asi oli see, et Rosita läks koju tagasi mõneks ajaks, kuna veterinaar käis jalgu vaatamas. Ma teile kunagi rääkisin, et hobuse tagajalad on koledad ja armilised. Mõned armid sõrgatsiliigese piirkonnas on sellised kõrgemad, ilma karvadeta ja tugeva koorikuga. Angielo oma suurest hüppamise vaimustusest ikka hüppas selle hobusega, kuni too oma tagajala vastu latti ära lõi, koorik maha tuli ja igal pool hästi plaju verd oli. Angielo mõtles, et väike kriimustus, pidid ühe tibatillukese hüppekese veel tegema, et hobune kartma ei jääks... Noh, Rosita loopis siis oma tagaotsa hästi kõrgele, kuna kartis haiget saada ja Angielo ütles, et talle meeldib, et nüüd hobune enam latte maha ei aja... Väike puhkus hobusele, ravi jalale ja varsti jälle sõitma, kuigi hobune ikkagi lonkas. Angielo, kes hobustest muidu väga midagi ei tea, siis nähi ise ka seda kerget longet. C nägi longet. Ainus, kes aru ei saanud, oli meie legendaarne veterinaar. Sammus ütles, e hobusel pole ju häda midagi. Angielo tegi ettepaneku hobust kordel siis näidata, kui too aru ei saa. Kordel siis ütles, et lonkab jah. Läks hobuse juurde ja oli talle pai teinud, ise nukra näoga küsides: "mis sul siis, Rositakene, viga on? Miks sa koguaeg lonkad meil? Mis ma su heaks teha saan? Ah, mis me sulle anname?" Oma nunnutamise lõpetanud, ütles Angielole, et oleks hea nädal aega puhkust ja rauad alt ära võtta. Siis küsis 80 euri visiidi eest ja läks minema. Mida veterinaari ?

Muidu Angielo viis Rosita koju puhkama, kus ta saab rahulikult koplis olla. Mäenõlval ja pisikeses küll, aga vähemalt pole boksis kinni. Ja siia asemele tuli järgmine vana kondine tegelane, kel nimeks Artur või Arturo vms. Ta olevat olnud kunagi politseihobune. Ka Angielo pere oma.

C ja Elli sõidutasid kahepeale Arest. Mina jalutasin ainult natuke Corintoga. Lasin tal veidi rohtu näksida ja päikest võtta. Luisa tuli talli, sõitis platsil samal ajal kui ma lähedal hobusega olin ja C, Elli pold veel tulnud. No on ikka mutt see Luisa, teeb tiiru ära, jätab hobuse mu lähedal seisma, vaatab mind, et kas ma ikka vaatan teda, siis teeb paar ringi, seisab jälle, vaatab.. Ma vaatasin küll teda, aga mul olid päikseprillid ees ja tema ei näinud, kuhu ma vaatan :) Aga selline tähelepanu vajadus on.

Tiirutas platsil oma galoppi ja Petuli vaeseke on ikka nii käest ära hobune. Suust on tuim ja kõva, igatpidi krampis ja Luisa ainult väntsutab seda hobust, kisub ikka veel suust ja karjub ta peale, et ise tähelepanu saada. Sõidavad olümia suulistega (või pessoa, kuidas seda siis õigem nimetada on). Ilma lõuaaluse rihmata. Eile siis palus Ellil oma ratsmete asukohta muuta erinevatesse rõngastesse, tõstis ninaalt jälle galoppi, tegi paar tuuri ära, maandus ukse juures ja palus järgmisesse rõngasse tõsta. Ise tegi nägu, et ei, tal on ikka uusi suulisis vaja. Ja põhjendas veel, et ta tahab, et tema hobune oleks kõigi suulistega harjunud ja oskaks töötada. No täitsa lammas. Lõpuks seletas C-le, et tal on ikka vaja neid kolmeosalisis suulisi, millel on keeleklapp. Mitte et ta hobune kunagi a la keelt suust välja ajaks või üle suuliste üritaks ajada.. No C palus siis need valjad tuua ja vahetas Luisal platsil valjad ära. Tädi läks uuele tuurile, kilkas, et näete, palju parem ju, kuigi mingit olulist vahet polnud näha. Siis hakkas hobune räigelt suulisele ja ratsmele vastu töötama, pead rapsima ja kaela üles ajama. Paar minutit pärast lauset, et ta peab endale ka need suulised ostma, tuli hoopis soov, et peaks valjad tagasi vahetama. C siis vahetas ja kui oli Elli hüpatamise lõpetanud, proovis ka Petuliat, kuna Luisa nii väga palus. Lihtsalt mingi ilgem tähelepanu vajadus.

Õhtul tuli Carmelo ka esimest korda talli. Näitasin talle hobuseid ja hakkasime pesuboksi juurde liikuma, kui Matteo oli Petulia pesu lõpetanud ja Luisa hakkas Matildet pesuboksi talutama. Matilde meil kardab natuke asju küll, aga rohkem kartis ta eile seda, kui Luisa teda kuidagi äkitselt pööras või sikutas ja hobune tõstis lihtsalt ehmatusst oma pea üles, Luisa lasi päitsed lahti, karjatas ja hobune hakkas eemale astum. Giorgia võttis hobuse, aga ei saanud ka temaga pessu jalutatud, ma siis jalutasin ta pesuboksi ja Luisa oli kusagile kadunud. Aga ütleme nii, et mitte midagi ei juhtunud, hobune ei teinud midagi. Ja siis lähme me Carmeloga talli vahele, räägime Elliga juttu ja Luisa istub tooli peal, nägu ära pööratud, kössis ja väristab oma kätt, teisega selle ümbert kinni hoides. Rääkisime seal juures juttu ja varsti Luisa liigutas oma kätt, vaatas uuesti meie poole, et kas me siis tõesti välja ei tee temast ja siis varsti hakkas sama käega kastanit koorima. Tuletan meelde, et kastani koorimine pole just kõige lihtsam tegevus.

Igatahes, isegi Carmelo, olles esimest korda tallis, nähes esimest korda seda inimest, sai aru, et tegu pole just normaalse naisterahvaga. Ta märkas ka, et Luisa silmadega piilus, et kas keegi teda märkab või mitte. Lihtsalt.. Nii tobe !

Aga lõbusamatest asjadest kirjutada, siis mina sain jälle ühe huvitava kogemuse osaliseks. Sain jälle üht uut puuvilja proovida. Just leidsin internetist, et meie keeli kutsutakse seda hurmaaks. Kohalikus keelels selle nimi väga ilus pole, ei taha just öelda, et mulle see cachi (loe- kaki) väga maitses. Aga nimi tuleb sellest, et tegu on idadiospüüri ehk kakidiospüüri ehk kakiploomipuuga (Diospyros kaki ladina keles), mis kuulub eebenipuuliste sugukonda ja diospüüri perekonda, kuhu kuulub ka näiteks musta puiduga must eebenipuu ehk eebenidiospüür (Wikipedia aitas). Veel ütlevad targemad kohad, et puu on pärit Ida-Aasiast ja on sealne üks vanim viljapuu, mis kasvab pilude-maal ka looduslikult. 

Aga hurmaa, ehk kakiploom ise on natuke tomatit meenutav oranžikas-beežikas magus vili. Mina sõin eile kaks hurmaad, mis olid juba üsna ülevalminud, st pragulised. Aga need praoga kohad olidki kõige paremad. Vili on mahlane ja magus, aga mitte liiga magus nagu viigimarjad. Selline lihane ja mahlane parajalt magus vili tõeliselt hea maitsega. 

Internetist uurides, et mida ma siis eile sõin, leidsin pildi hurmaa puu kohta. 

Nüüd mulle meenus, kuidas eelmine kord Itaalias olles me Mariiga bussiga talli sõitsime ja ühes hoovis seda puud nägime. Kummaline tundus, et ilma lehtedeta ja miks keegi siis vilju ära pole korjanud. Mõtlesime, et mis viljad need siis on üldse, apelsiinid-mandariinid pole, et virsikud äkki? Kaugelt meenutavad tõesti oma värvi poolest virsikuid, kuid tegu oli hoopis kakidega :)

Jällegi meie ilmselt sööme neist kuivatatud variante Eestis, nagu viigimarjadestki. Aga värsked hurmaad sisaldavad ka rohkesti vitamiine ja loodan neid siit veel leida.

Neil hetkedel mul ikka seisab meeles, mis ma siin riigis teen ja miks siin huvitav on olla. Ja eile korjasin piparmünti ka Ciccio pitsaahju kõrvalt. Tõin koju ja sidusin punti, panin pesuresti külge rippuma ja kuivama... Pole just parim koht, aga mujale ka panna pole.

Täna lähen talli trenne andma. Mind ikka ootavad Andreina ja Andrea. Viimane kohe kirjutas mulle, et kas ma ikka annan talle trenni või teeb seda jälle Ciccio. 

Siis veel soovitan lugeda mu postituse kõrvalt paremalt "Teine Itaalia" blogi, kus on natuke värvikamalt kirjeldatud elu Itaalias, mitte ainult hobuseid, eksole. Hoidke silm peal. Sest mina ei pruugi homme jälle kirjutada. Pean täna Elli netipulga tagasi viima, sest tema tõi eile mulle minu oma tagasi. Keegi ei leidnud lahendust sellele, et 24/7 igasuguste limiitideta nett leida. No ma ei tea.. Seega istun ilma netita noh. Teile päikest sinna sügisesse ja mina lähen otsin endale veel neid kakisid.

Kuid enne veel piltmõistatus : mitu kassi on pildil ?


20 oktoober 2012

Ja me tegime seda jälle...

Peaks vist nüüd kirjutama. Nagu ma varem mainisin, siis teisipäeval ma tallis ei käinud, kuna sadas jälle. Corintoga oli kõik ok olnud, koolikuid ei paistnud probleemiks olevat.

Kolmapäeval käisin tallis. Ei mäletagi väga, mis toimus. Käisin platsi vaatamas, suht nadi oli ikka veel, aga vähemalt kuivab tasapisi. Kordeaed aga uputas ikka, sest sinna ei paista päike ka. Ciccio oli sinna mingi pisikese kraavikese teinud, et vett ära juhtida, ma siis süvendasin seda. Plaan oli Corintole topeltkordet teha. Saime hakkama. Nii tups oli, et kui korderingil seisma jätta, et ohjasid sättida, siis ta seisabki. Ei söö, ei nihverda vaid on ülinunnu ja ootab. Siis kaugemale astudes ootab märguannet, et kas peab edasi liikuma või võib ehk nüüd süüa ja nihverdama hakata. Ei, pidi ikka tööd tegema. Ülimalt laisk hobune, ei tee mitte midagi rohkem, kui küsitakse. Liikumine on algul ikka hästi kinnine, jalad kohe kuidagi ei sirutu välja vaid tahab oma harjumuspärast linta-lönta traavi tiksuda.

Galoppi me ei teinud, sest kordering on väga paha paha. Mõte käis peast läbi, et ohjatööd võiks teha väljapool korderingi mõni päev.

Igatahes, kolmapäeval polnudki muid olulisi sündmusi.

Neljapäeval andsin trenni Andreinale ja Andreale Elektraga. Elektra on nii paganama väsinud sellest trennitamisest, et ta ei taha traavile minna enam. Kui läheb, siis traavib suht ühtlaselt ja oma ringi, nagu ehe tunnikas. Andreina vist läks küll endast välja, sest sammu ajal korrigeerisin ma tema istakut ja seda mingi 10 min. Siis 10 min üritas ta hobust traavile võtta. Oi, tal sai süda täis ja küsis, et kas ta kannuseid ei võiks kasutada. Ma ütlesin talle konkreetselt ei, sest hakaku oma jalalihaseid kasutama, ei hakka järgmiseks Serenaks siin, kellel jalgade asemel kaks spagetti on.

Seletasin siis ikka uuesti ja uuest, sest ega ta ju ei saa aru ka, kui peab säärt ja stekki korraga kasutama. Proovis ja lõpuks sai hakkama. Ütlesin talle, et näed, pold ju raske, saab hakkama küll ilma kannusteta. Tüdrukul oli nägu nalja täis. Pärast ütlesin, et ilma kannusteta on parem nii hobusele kui tema jalgadele. Ta nõustus, aga ütles, et varem on ta kogu aeg Elektraga kannustega sõitnud. Tahtsin talle öelda, et mul on jumala p***i, mida ta varem teinud on, aga kannuseid ta minu trennis ei saa. Mitte, et ma nüüd mingi hull kannusevastane olen, aga minu arust võiks neid asju kasutada siis, kui sa tead  täpselt, mida su jalad seal teevad ja oled suuteline hobust mõjutama ka ilma kannust kasutamata.

Meil sõidavad kõik kannustega, peaaegu. Ciccio trennilised Francesca ja Angielo, kes alustasid ratsutamist veidi peale minu saabumist. Andreina ja Erica kasutasid algul kannuseid, aga nad on minu trennis ja õppisime jalgu kasutama. Poleks Andrea minu trenni tulnud, sõidaks ta ka platsil juba kannustega. Elli sõidab kannustega, sest C käsib, aga Elli ise saab aru, et võib nendega liiga teha ja sõidab vahel ka ilma. Serena pole oma jalakesega vist hobuse külge katsuda saanudki, ta oleks nagu sündinud kannused peal.
Ainus asi, mis ma olen märganud, et Luisa, Piero ja nende koolkond ei kasuta kannuseid. Luisa ilmselt hüpates, aga iga päev sõites mitte. Mis on muidugi ainus hea asi nende puhul.

Andreale mõtlesin ka mingi loogilise raja välja seal takistuste vahel ja siis õppisime ikka pöörama. Tal need käed tahavad jube suuri liigutusi koguaeg teha. Aga lõpuks sai platsil ka traaviga hakkama, ainult et juba krampis oli ta ise. Tasapisi. Temaga õnneks probleemi pole, saan igasuguseid asju katsetada trennis. Ta on rohkem õnnelik selle üle, et mina talle trenni annan.

Igatahes lõpetasime ja Elli võttis meilt Elektra üle. Mitte, et ta niigi tunni oleks juba töötanud, aga noh.. Mina panin Corinto valmis ja läksin ka platsile. Tegin algul rohkem sammu ja pidin sellele Andreale ju eeskuju näitama. Tegin natuke üleminekuid traavile ja nõudsin uuesti aktiivsemat sammu. Siis traavisime, kuigi ta jube laisk jälle oli. Sammu vaba ratsmega ja veel üleminekuid ja traavi ning üks väike galopitõste, et siis aktiivsemat traavi saada. Siis tõstsin uuesti galopile, siis vahetasin suuna, uus tõste, vahetasin suuna ja uus tõste ning tundsin, et hobune oli mõnus, liikus pika sammuga, aktiivselt ja isegi ratsmes... Ja siis see juhtus jälle. Hobune käis alt ära ning kuna meil üsna hea tempo oli, siis käisin lihtsalt otse üle hobuse kaela ja ise täpselt kümnesse, ehk maandusin rindkerele ja kündsin natuke lõuaga maad. Täitsa pekkis!!

Seekord ei jõudnud muffigi teha, lihtsalt käis peast mõte läbi, et kurat küll, mitte uuesti. Aga jah, kukkusin hinge ikka seekord korralikult kinni ja säärelihased olid mõlemad krampi jäänud kukkumise ajal. Paganama valus oli. Esimene asi, mida mäletan, et keerasin end kõhu pealt kohe ümber ja otsisin asendit, kus hingata saaks, kiskusin kaska peast ja korraga oli mu ümber palju inimesi. Ciccio toetas mind, et istukil püsiks, Alessandra ema pakkus mulle vett ja salfrätti, sest kõik osutasid mu lõuale. Ütlesid, et seal on natuke verd. Ma ei tundnud midagi, mõtlesin, et ju siis kerge kriim on, aga ajasin kaska omale pähe tagasi, kobisin sadulasse ja tundsin, et mu vasak käelaba oli ka jõhkrat kanti valus. Ei ole hullu, ikka pidin ratsmed pihku võtma ja paar ringi traavi tegema. Tahtsin galopitõste ka teha, aga mu säärelihased olid mõlemad nii nõrgad, et ma ei jaksanud midagi teha. Jalutasime veidi ja läksime pessu ära.

Elli oli ka seal ja mul kiskus siis alles selgeks, et mu lõualuu valutas hullu moodi, mu alumised hambad valutasid kõik ja korraga, mu rindkere oli hell ja hingamine raske, vasaku käe kaht viimast sõrme ei saanud liigutada ja kõndida oli oma säärelihaste pärast megavalus. Lisaks veel vasak õlg oli ka punane ja valus. Elli käskis maha istuda ja ta tahtis ise hobust pesta, aga Corinto on pesu ajal paras sahmerdis, seega pidin neid ikka aitama ja kõik jalad üles võtma, et Elli neid pesta saaks. Aga ma ei saanud muffigi aru, mida ma tegelt teen. Ma lihtsalt automaatselt võtsin jalgu üles, endal valust pisar rippus silmast. Pärast pesu käisin peegli eest läbi ja sain aru, miks mu hambad kõik valutasid. Mu lõug oli ikka korralikult paistes ja nahk maas mingi 3 cm laiuselt. Ise näost ja kõrilt üleni mullane... Suht inetu.

Alessandra ema tundis mu pärast muret. Küsis kõik kohad üle, kust mul ikka valus on ja mismoodi, et ega me haiglasse ei pea minema. Kõik käskisid mul oma kätt rusikasse suruda, et näe, luu on ikka terve jne. Ma ütlesin, et tean, et luu terve on, aga kuradima valus oli. Kõige lahedam oli see, et mulle taheti valuvaigistit anda. Enne seda peab aga sööma. Alessandra ema oli kooki toonud talli ja pidin võtma tüki. Terve selle aja, kui kooki sisse pressisin, ma nutsin, sest lõualuu liigutamine oli lihtsalt nii valus. Pärast valuvaigistit hakkas küll natuke kergem ja rahunesin maha. Ootasin, kuni kõik tehtud sai tallis, korjasime mu kodinad kokku ja mind toodi koju ära.

Õhtul Carmelo tõi mulle mingi 4 erinevat sorti jogurtit, kuna ma midagi normaalset süüa ei saanud, valuvaigistit ja Voltareni kreemi. Eilse päeva puhkasin ja tiksusin kodus. Õhtupoolikul läksin omale teist kreemi apteegist ostmas, sest avastasin ka rindkerelt suure sinika.

Ja kui nüüd hobusest rääkida, siis temal pold seekord häda midagi. Vähemalt keegi ei tuvastanud ja minust pold asja, et uurida. Aga Ciccio loogika selle kukkumise kohta oli, et ta pole kunagi varem seda hobust koperdamas näinud. Ei Elioga sõites, ei Serenaga. Ka mina pole kordel teda koperdamas näinud. Ega ka mingeid krampe või jala lukustumist. Ainus asi, et tagumiste jalgade kanna või puusaliigesed naksuvad veidi, aga ma ei tea, kas see võiks probleem olla. Seega C ütles, et me tegime väga ilusat galoppi, hobune tõi tagumisi jalgu kenasti enda alla ja arvas, et ainus loogiline seletus on, et puudutas tagajalaga esimest, lõi kokku, rebis vms, ja kaotas tasakaalu. Tema loogikaga peaks ka kalossid edaspidi selle vastu aitama, aga mina kahtlustan ise ka, et vähe abi. Kõigepealt peaks ikka selgeks saama, et mis kamm on sellega, et ta galopis komistab. Mis tegelikult põhjus on?

Igatahes, plaan on terveks saada, talli minna ja teha hobusele topeltkordet. Just platsil, et suurema ringi peal, saada ta enne hästi liikuma ja siis lasta kellelgi filmida. Kui ratsutama ükskord lähen, siis .. noh, siis peaks natuke galoppi tegema ja kellelgi filmida laskma. Lihtsalt, et näha, kuidas tal need jalad ratsaniku all liiguvad. Ja siis teha rohkelt traavi ja üleminekuid. Sest isegi, kui ta oma jalad kõhu all kokku viib, siis ta peab õppima oma jalgu valitsema. Kardan, et praegu on see lihtsalt vähese trenni viga, seega rohkem traavi ja üleminekuid, et tekiks parem tasakaal ja üleminekud sujuksid pehmemalt. Lihas peab kasvama ja kordinatsiooni harjutusi peab talle tegema..

Vot niisugused lood. Täna olen ka kodus ja loodan, et mul mõra käes pole. Ehk õnnestub mingi arst kinni püüda. Sest teate, röntgenisse siin omal käel minna ei tasu. Siin need toredad arstid selles osakonnas, kes heal juhul teavad, milline see käsi üldse on, millest pilti teha.  Nii juhub, kui ülikoolis saad oma eksamitulemuste eest raha maksta... Seega jah.. vaatab. Lähen nüüd tudun natuke.

16 oktoober 2012

Sügis vist

Et siis meil sajab jälle. Eile käisin tallis. Kohale jõudes andis Ciccio Andreale trenni, siis tibutas väheke, aga neid ei häirinud. Tegid pool tundi traavi jooksuaias ja oli ok. Hobune saabus tagasi täitsa kuivana. Mina puhastasin Corinto boksi, siis pesin Elektra. Pärast tgin Lady boksi puhtaks ja tallis käis samal ajal igasugu inimesi niisama juttu ajamas.

Lõpuks tuli veel Manuel ka talli, mõtlesime, et kui ei saja, saab see ka oma pool tunnikest kordel jalutada. Panime Elektra uuesti valmis ja läksimegi.. Aga olime 10 minuti pärast tagasi, sest jälle hakkas sadama. Kordeaed uputas ka mõnuga, seal oleks ujumistunde parem anda. Loputasin jälle jalad mudast puhtaks ja hobune sai õhtusööki nautida.

Corinto tegi natuke trikke, heitis boksi pikali tõusis üles ja heitis jälle pikali. Hommikul oli püherdanud boksis ja jalad seinale jätnud. C ema oli teda püsti utsitanud ja poiss oli oma pea vastu seina ära löönud, seega on tal nüüd teise silma kohalt kah kulm rullis. Aga ühe päeva jooksul nii mitu korda pikali heita.. Tavaliselt ta seda ei tee. Kuulasin ta kõhtu, seal igasugu mulinad ja sisinad olid küll täiesti omal kohal ja seedimine käis ka ilusasti läbi. C otsustas õhtul ilma söögita jätta, et ainult heina. Hiljem andsime talle aga tõesti peotäie müslit ja õliga koos. Ma ei tea, kui hea mõte see oli, aga õli ju loogiliselt peaks parem olema.

Täna talli ei läinud, sest hommikul jälle sadas. Lootust on, et homme tuleb ilus ilm. Muidu see on vist see koht, kus ma hakkan oma kummikuid igatsema. Hiinapoes ma ka kummikuid müügil ei näinud. Peab silma peal hoidma.

Täna parandasin oma sääriseid. Olen need siin päris lõhki ratsutanud. Õnneks ainult õmblustest. Alssandra ema tõi mulle head tugevat niiti, seega õmblen täna veidike ja näevad jälle välja nagu uued (:

14 oktoober 2012

Väike uimane hammasteta eesel

C jooksutas veidi Mendietat, sest selle jalg on boksis seismisest ja pikalt rautamata olemisest paistes. Mina mõtlesin Corintole topeltkorde põhitõdesid õpetada. Panin sedelga selga, korde suulisesse ja teise korde välja poole, sedelgast läbi ja üle selja. Mõtlesin, et las tolgendab niisama. Tasapisi aga hakkasin kasutama ka n-ö välimist ratset ja siis panin sisemise ka sedelgarõngast läbi. Küll aga ülemistest rõngastest täna. Suunamuutmist proovisin läbi ohjamise ja saime hakkama. Tubli poiss. Käitus väga hästi ja pold see topeltkorde mingi keeruline asi talle. Ei tea, kas varem ka tehtud või oli see loomulik, sest normaalne reaktsioon korralikult ratsastatud hobusel peakski ju selline olema.

Järgmine kord viin välimise ohja ümber tagajalgade, äkki saab veidi rohkem aktiivsust nõuda. Aga järgmine kord võib topeltkordet vabalt ka väljaspool kordeaeda teha, sest siis saab teda mõlemast ohjast juhtida ja ei keera mulle oma totut nägu. C ütles, et varem on seda hobust koguaeg lihtsalt aiaga piiratud alal jooksutatud, sepärast ta arvab, et võiks platsi peal poole pealt minema kõndida.

Lõpetades ma hobust enda juurde ei võtnud vaid suunasin ta enda ees ohjates kordeaiast välja. Tegin platsil ühe pisikese ringi , sest plats oli mega ligane ja sopane ning ohjasin ta talli, pesuboksi. Väga kuulekas poiss.

Corinto nägu pestes vaatasin talle suhu ka natuke. Teate, kui kole vaatepilt seal oli. Tal on hambakivi ? Ja tal on ülemine vasakpoolne esihammas murdunud, igeme lähedalt, nagu tal polegi seal hammast. Ja parempoolne ülemine kihv on pooleks. Päris inetu. Aga ma olen vist maininud, et ta on künahaukaja. Ikka igale poole rebib boksis oma hambad taha ja äkki on sellega seoses hambast ilma jäänud? Või ma ei tea, ei hakka oletama.

Tegin temast täna pildi ka, aga ei ole hea koht pildistamiseks see pesuboks. Natuke nagu eesel on. Väike uimane hammasteta eesel...



Kulm rullis on hea olla, eks.

Elektra käis ka täna 30 min sammu trennis. Kaotas alt kaks rauda ja kolmas loksus ka. C võttis vaevaks värkida ja ise rautada. Kuigi teen panuse, et peagi kaotab ka esimese vasaku raua alt.

Luisa käis täna sõitmas. Piero hobusega sõitsid Matteo ja Giorgia jälle. Meie ei sõitnud, sest plats oli sigalibe. Luisa ütles aga Matteole : sa peaks õnnelik olema. Pinnas oli täna raske ja su hobune töötas seal hästi. See on hea trenn tema jalgadele. Khm. Nii et kõik, kullakesed, künnipõllule ratsutama. (Lapsed, see on iroonia)

Aa, ja teate, milliseid inimesi siin veel leidub. Istun mina pesuboksi nurga peal, kui C Elektrat rautas. Tuleb mingi kutt, lohvakad teksad jalas, lilla t-särk (ilus lilla oli) ja selline stiilne soeng peas. Küsib minult, et kas Franco Iorio (Ciccio) ka siin on. suunasin ta Ciccioni ja veel mõtlesin, et mis selline kutt siit küll otsib. Tema tuli küsima, et kas C omale groomi ei otsi. C ütles, et tal juba on groom, viipas minule. Kutt vaatas mind, et misasja, mingi plika või. Ja siis hakkas sealt tulema teksti. Üli kiiresti ja kutt ise tallus koridoris edasi tagasi. "Aga mida tema siin teeb? Mina oskan kõike, ma teen bokse, puhastan hobuseid, panen valmis ja sõidan ka. Ma olen nii hea, et ma saatsin ühele tähtsale Põhja-Itaalia ratsutajale oma CV ja ta kutsus mind enda juurde. Ma hüppan ka. Olen 80 cm hüpanud hobusega. Jaa, ma olen suurepärane võimalus. Ja ma olen juba pikka aega ratsutanud, alustasin 2 aastat tagasi. Praegu on küll tagasilööke, ma praegu hobuseid väga puhastada ei taha, üks hobune lõi mind jalaga puusa piirkonda ja ma natuke kardan, aga ma olen suurepärane tööline." Ja juttu jätkus kauemaks...
Kuigi ma ei saanud aru, milles on probleem, miks ta juba Põhja-Itaalias pole ? Igatahes Ciccio soovis talle edu sinna minekuks ja ütles, et kuigi ta on tõesti super groom, siis temal olen juba mina olemas ja peab oma töö otsimisega kusagile mujale suunduma. Vot Sulle pettumust. Kutt ei öeld mulle lahkudes head aegagi. Loodan, et ma teda kusagil pimedal tänaval ei kohta. :)

Ning lõpetuseks näiteid kujundmagamisest.


Koos on hea


Kahe tooli vahel saab ka magada

Meil sadas vihma

Noh, kaks päeva sadas meil ka vihma, reedel ja eile. Reede õhtul käisin aga hiinakas šoppamas. Leidsin omale talli mingisugused püksid, sest ratsapükse on mul ju ainult üks paar. Enam ei ole õues nii soe, et hommikul pestud riided pärastlõunal talli kaasa saab võtta. Leidsin veel veidi nänni, mida vaja ja jalutasin kodu poole tagasi. Soe oli ikkagi, vihmast hoolimata. Ilus õhtu. Pärast läksime C-ga jäätist sööma ja käisime apelsini-raksus... No tänava ääres oli üks kena apelsini puu ja elus esimest korda sain proovida, mismoodi maitseb täiesti toores ja roheline apelsin. Maitselt umbes nagu sidrun, aga seal on hullu moodi vitamiine (:

Eile hommikul oli isegi ilus ilm veel, kuid vaikselt hakkas sadama ikka. Sellest hoolimata läksime talli ja Ciccio ütles, et Andrea tuleb trenni. Noh, Elli arvas küll, et jääme vihma kätte. Veidi tibutas, aga kutt ennast sellest segada ei lasknud. Kuna Ciccio ise Aresega sõitis ja rohkem inimesi tallis polnud, saime Andreaga ka viimaks suurele platsile sõitma minna. Panin talle sinna koonused üles ja käskisin hobust otse hoida ja nurkades siis ainult pöörata. Ma ei taha näha, et siin on järgmine sõitja, kes ei saa aru, kuidas hobune on otse ja teeb platsi peal vaid üht suurt ringi - sõna otseses mõttes, sest meie platsil polegi väga võimalik otse sõita. Seal on nii palju takistusi ja puid.

Aga Andreale oli Elektra sirgelt hoidmine tõsine katsumus. Tegelikult ka seetõttu, et keegi teine ei sõida Elektraga otse ja hobune on harjunud üht ringi väntama. Aga tasapisi. Muidu mu trenn sisaldas eile lauset : "Ära vaata kuidas Ciccio ratsutab." See on vist paha, jah? Aga noo palun siis ärgu näidaku ette, kuidas hobust ratsmetega suust väänata nii, et käed on tisside kõrgusel. Järgmine kord ütlesn Andreale, et kui ta 130 võistlema hakkab, siis tehku oma kätega mis tahab, aga praegu peab need paigal ja madalal hoidma ning hobust ainult natukene ratsmega mõjutama. Seega jah, suht naljakas oli eile ning Elektra tegi 40 minutit ainult sammutrenni. Küsisin Andrealt ka, kas talle sobis, sest meil ju mõned siin tahavad ainult traavida. Ta ütles, et kõik on super ja ta on õnnelik, et mina talle trenni annan, mitte Ciccio. Üldse ta kiitis mind natuke liiga palju, mul hakkab imelik vaikselt. Elli ka viskab nalja juba.. Itaallased.

Lõpetades hakkaski sadama kõvasti. Elektral pidin ainult jalgu pesema, sest ta pold märg, aga pesus käies sai märjaks, sest pesuboksi katus on ainult katusekividest ja see laseb läbi. Normaalne. Talli oli veel La Luxi pere tekkinud, Alessandra puhastas oma hobuse talli vahel ära, et õppida ja kogemust saada. Mina tahtsin Corinto boksist välja võtta, aga sadu ei lõppenudki ära enne kui pimedaks läks. Seega puhastasin sadula ja kaitsmed ära. Andsime hobustele söögid ette ja siis rääkisime La Luxi perega lihtsalt üle tunni aja talli vahel juttu.

Ahjaa.. Piero ja Luisa käisid ka tallis. Mittemidagi tegemas. Aga tegid nägusid, kui kuulsid, et C-l ikka õnnestus vihma-pausil ära ratsutada. Siis istusid maha, tegid oma hobustele söögid ja mängisid niisama lolli. Sõna otseses mõttes. Ma saan aru, et nalja peab saama, aga need täiskasvanud inimesed vanuses 38-40misiganes on küll natuke üle mõistuse. Luisa on meil ju ka iPhone 5 kätte saanud ja otsib tähelepanu sellega nagu väike laps. Iga päev mängib sellega tallis nüüd ja kui ilmast rääkisime, siis ta kohe krabas oma ime-telefoni ja võttis neti lahti. Eile käskis Pierol endast pilti teha talli vahel, tegi aga juuksed lahti ja pluusikaeluse laiemaks ning poosetas hullu moodi. Siis toppis oma pusa Pierole selga ja naeris, kui naljakas ta sellega välja näeb. Eelmine nädal nad mängisid platsi peal lolli, Piero pani Luisale korde ümber kaela ja ajas piitsaga takka, et too hüppaks... Pärast talli vahel hüppas Luisa Pierole kaksiraksi selga ja nõudis traavi. Mainin, et Luisa ei ole just kõige väiksem naisterahvas. Ja seda kõike siis, kui tallis on parasjagu hulk inimesi, et ikka tähelepanu saada.

Ah ja veel kurtis Elli mulle Ciccio kurba saatust. Reedel, kui õhtu poole ilm ilusaks läks, saabus talli ikkagi Serena-preili, kes kangesti ratsutada tahtis. Ellit pold tallis, aga Cicci helistas Ellile pärast trenni ja oli viha täis, et tema sellele neiule enam trenni ei anna. C oli üsna närvis olnud, sest Serena ei tee mitte midagi õigesti ega kuula mitte midagi, mida C talle ütleb. Ta polnud Elektraga galopis hakkama saanud. Mis on müstika, sest tavaliselt neil probleeme pole. Aga Elektra ka loll pole, kui edasi ei aeta, mida temagi siis jookseb. Igatahes oli C öelnud, et ta tahaks Serena minu trenni saata, kuna tal pole enam jaksu seda makaronijalga õpetada.

Ning Andreina, järgmine neiu, kes trennis mitte midagi ei kuula, kuid küsib, et millal ta hüpata saab, saatis Ellile sõnumi. Tema tahab hüpata ja tema enne trenni ei tule, kui saab mingi teise hobusega sõita kui Toscaga. Eestis on vist väga lihtne - keksmine sõrm on see, mis sellisele edaspidi teed näitab. Ootasin siis huviga, et kuidas meil olukord laheneb. Aga Elli oli saatnud smsi, et Cicciol on trennide jaoks Tosca, mis on tema temale praegu sobiv hobune ja kui ta temaga ratsutada ei soovi, siis võib ka näppu imeda.. Tema ei ole sobiv ratsanik, keda La Luxi selga lasta. Lux paistab hea hobune olevat, Erica ja Andrea võivad proovida, sest nemad tahavad õppida, aga Serenad ja Andreinad sinna klassi ei kuulu. 

Niisugused lood. Tegin eile paar klõpsu tallist ka, aga kuna õues oli juba pime, siis ma loodan täna näiteks paremad pildid teha ja teile postitada (:

12 oktoober 2012

Tagantjärgi tarkus

No eile oli siis Corintoga sõidus uus katse. Kui ma platsile hakkasin minema, pandi Ares ja La Lux ka valmis, seega ma pidin mõnda aega platsil üksi olema. Mõtlesin, et ikka oleks hea, kui vähemalt keegi platsi ääres on, juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Aga tegime sammu ilusasti ja ootasin Elli ja Alessandra ka hobustega ära.

Tegime seal kolmekesi kõik ilusasti traavi ja C palus üle kavalettide tulla. Neli maalatti... / oh sa püss, milline äike ja padukas praegu hakkas. Ja rahe!! Rõdult ei näinud kaugemale, kui kaks kõrvalmaja, mingeid mägesid meil küll siin ei paistnud olevat, kõik üks hall sein. Ei tea, tallis pole vist muffigi teha täna, kui see jätkub... /
Igaljuhul maalatid.. Nagu ma teile vist varemgi maininud olen, siis meil platsil tehakse trenni suht aegluubis. Ehk siis kõik hobused sörgivad imeaeglast traavi ja C alati kiidab takka ka, et rahulikumalt ja aeglasemalt. Igaljuhul Corinto on niikuinii uimakott ja loodan tema samme just tasapisi pikemaks venitada, et hobune ikka korralikult traaviks, tasakaalus oleks ja end kannaks. Aga seda ei saa aegluubis sörkides teha. Seega esimese korra läksin kavalettidest üle, kuna alguses tundubki tal hästi kinnine liikumine olevat ja suht tempota. Tundsin aga, et jalgu ta tõstis, hea seegi. Vahed selleks tempoks klappisid, seega üritasin veidi aktiivsemalt neid latte ületada. Järgmise ringiga hobune sättis ise oma sammu, mitte ei kobistanud kuidagi lattidest üle. Kolmanda korraga sain ta juba pikemale traavile, tempo oli mõnus, tundsin, et kergendada on ka juba hea ja kavaleti vahed jäidki lühikeseks. Ciccio kõrvalt kommenteeris, et ma aeglasemalt tuleksin. 

Ma ei tea, teil võib mu jutust jääda mulje, et ma tõesti kihutasin lattidele, aga tegelikult ka mitte. See hobune on nii laisk, et teda kiirustama saada on üsna võimatu. Ma olen ju näinud neid hobuseid kõrvalt ennegi, kuidas nad lattidele reageerivad. Asi on lihtsalt selles, et need vahed on liiga kitsad, tõesti. Seega ma seletasin Ellile oma jutu ära, et pole mõtet Corintoga ju neid tillukesi vahesid sõita, kui ta probleem just see ongi, et oma sammu ei venita. Minu mäletamistmööda olid maalatid abivahendid, millega sai luua harjutusi hobuse sammupikkuse reguleerimiseks? Näh, igatahes ma rohkem ei tulnud kavalette vaid tegin vahele lõdvestavat sammu ja üleminekuid natuke. Siis tõstsin mõlemast jalast mõned korrad galopile, tegin lühidalt, et ta ära ei jõuaks tüdineda, vaid keskenduma peaks. Ja lõpetasime.

Kokkuvõteks ütleks, et täna ta tuli rohkem ise peaga alla ja vaba sammu ajal sirutas ka kaela rohkem. Ainus asi on see, et kui eest kontakti hoida, siis hobune tahab ilmselt ratsme peale toetuma jääda ja mitte edasi liikuda. Siin peaks mina temalt aktiivsust edasi nõudma, kuid ma olin ka natuke väsinud eile. Igaljuhul on hobune tubli ja mul on huvitav temaga töötada.

Täna mõtlesin teda kordetada, aga hästi palju sammu alustuseks ja rohkem üleminekuid. Mõtlesin ka sedelga selga panna ja teise korde välimisse suulisesse, aga lihtsalt üle selja ja mitte kasutada. Vaataks, mis nägu ta selle peale üldse teeb. Loodaks varsti temaga topeltkordet proovida, et seal talle äkki selgeks teha, kuidas võib liikuda ilma, et ratsme peale toetuks.

Nii, ma suutsin ühest trennist nii pikka teksti jälle koostada.. Kuigi tahtsin Corintoga kukkumise jätkuks veel paar "tagantjärgi tarkust" kirja panna, mida E. arvas, et oleks huvitav teada saada.

Ega minagi ei jõudnud kukkudes kuidagi reageerida. Ma ei teinud kohe mitte midagi, ma isegi ei mäleta, kas ma sirutasin oma käed kusagile või kuidas ma nad panin. Ma ei mäleta isegi seda, kuidas ma püsti tõusin, sest sellega oli kuidagi kiire. Aga ma reageerisin enne. Sest mu eeliseks oli hobuse varasem üritus samas kohas jalga lasta. Seepärast korrastasin ma oma istaku, sirutasin jalad pikaks alla ja istusin sirge seljaga, pilk ette suunatud, mitte maha. (Lisaks pean ma seda niikuinii rohkem jälgima, sest räägin ju teistele ka, kuidas istuma peaks.. :D) Seega edaspidi ongi targem oma istakut pidevalt jälgida, et oma tasakaal säilitada, istuda rahulikult ja kuulata hobust. Ning mis peamine.. Siiski hobune liikuma panna, et ta oma jalgu korralikult tõstaks ega liivatera taha ei koperdaks. Laisad hobused on ohtlikud, seda olen ma siin varasemaltki näinud. Ja laisk hobune, kelle nina on rulli tõmmatud ja raskus esiotsal, on veel eriti ohtlik.

Olen ju näinud kuidas Angielo ja Francesca on kukkunud. Sammus ja traavis. Ilma igasuguse põhjuseta tegelikult. Lihtsalt C ei ole neile seletanud, et hobune peaks liikuma ja ise peaks sirgelt istuma. Neil pole ju ilmselgelt tasakaalu, kui iga koperdamise peale alla pudisevad. Ja kui neile seda ei öelda, ei oska nad ka seoseid luua.

Lisaksin veel, et ma oma kunagiste kukkumiste pärast ei julgenud ju vahepeal üldse ratsutada. Sest ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Kui oli mõni kahtlane hetk, tõmbasin krampi ja nii see lend tuleb. Aga mina olen meeletult tänulik Üllele, kes mulle kõik lahti seletas, kuidas istuda ja kuidas hobust kuulata. Loomulikult on mul veel palju-palju õppida, kuid korralik põhi on äärmiselt oluline ning natuke kahju, et head teadmised nii hilja sain. Ent parem hilja kui mittekunagi.

Ok, kui ma siin jälle romaani kirjutan, siis räägin tallitegemistest edasi. Mina alustasin ehk 10-15 min varem kui Elli ja Alessandra. Lõpetasin, läksin pesema, pesin varustuse ka ja panin lõpuks hobuse boksi. Teised hobused jäid aga platsile. Alessandra lõpetas Luxiga ja tuli uus väike trennipoiss Manuel. C alustas temaga kordel trennitamist, kui platsile jõudsin, käskis mul poisiga tegeleda. Seega Lux, kes oli enne ka mõned hüpped teinud, jalutas rahulikult kordel üle poole tunni lõpetuseks. Elli hobusele läks aga Ciccio veel selga ja tegi siis ka mõned hüpped. Koos läksime hobustega platsilt ära. Kella ma ei vaadanud, aga ma arvan, et Corinto oli juba äragi unustanud, et ta sõitmas käis, selleks ajaks, kui teised hobused talli tagasi saabusid.

Alessandra õpib oma hobuse pesemist ise. Mina aga märkasin, et La Lux ei lase kuidagi oma selga harjata. Tammub pesuboksis koledasti. Ilmselge valuaisting. Nah..
Järgmisena pesin mina Arese, kes oli lõpplahe. Ma pesen alati samas järjekorras jalgu ja olen ennegi märganud, et ta annab mulle neid juba ilusasti. Eile tõstis mulle mõlemad tagumised jalad ise üles. No nii armas, et mõni hobune veel õpib häid kombeid ka (: Ülinunnu tegelane on lihtsalt.

Nunnunägu Ares

Siis aitasin tahatalli söögid viia, kontrollisin veed ülipimedas ja panin Corintole ka söögi. Corinto boksi saab õhtuti ka koristada, sest tema boks on ainus, milles on oma valgus sees. Samal ajal, kui hobune oma müslit krõbistas, jõudsin ta boksi ilusasti korda teha.

Elli pidi varem koju minema, seega me Ciccioga sulgesime talli ja ta tõi mu koju ära.

Vahepeal on minuni jõudnud Elli sõnum, et täna siiski ei pea talli minema. Ilmselt trennilised ei tule, kuna sadas/sajab vahelduva eduga. Elli ei lähe täna ise ka ja Ciccio hobused seisavad niikuinii nüüd, kuna ootavad jälle seppa. Ma siis hakkan nüüd oma vaba päeva nautima ja kordetan Corintot homme (:

11 oktoober 2012

Õnnelik õnnetus

Eile tuli ainult Ciccio mulle järgi. Elli jõudsi talli hiljem. C ütles, et päev tuleb üsna lihtne, kuna palju trennilisi ei tule ja saab rahulikult sõita.

Esimese asjana läksin Corintoga sõitma. Panin ta valmis, läksin talli juures selga ja jalutasin platsile. Võtsin ainult pika steki kaasa, et proovida, kas hobune siis tõesti nii tuim on. Ühe ringi jõudsin platsil jalutada, siis jõudis C ka platsile.

Corintole andsin kerge sääremärguande ja hobune liikus kenasti edasi. Natuke jonnis küll minuga, et nurkades, kus roheline rohi kasvab, lõi traavis laksust pea alla, jäi seisma ja üritas külg ees rohu sisse marssida. Paari ringi pärast ta enam ühes nurgas ei üritanud, sest sai aru, et ma ei luba. Igatahes laiskuse uss on sellel hobusel sees küll ja Serenad-Eliod on last hobusel korralikult pähe istuda. Nad ju ei kasuta ratsmeid ega sääri. Ja ausaltöeldes olin ma hämmingus, et kuidas see võimalik oli, et Serena sõitis Corintoga kannuste ja stekiga ega suutnud hobust galopile tõsta ega traavis korralikult liikuma panna. No Serena jaoks on korralik jälge astumine juba hobuse pikendatud traav ja tembeldab selle koolisõiduks. Seega ma parem ei kommenteeri.

Mängisin traavis natuke ratsmetega, painded ja peatused ning üritasin teda traavis n-ö ratsmesse saada. Lihtsalt mõneks hetkeks proovi pärast, et näha, kuidas reageerib või mida mulle pakub. Hobune oli väga tubli ja tuli peaga allapoole küll, siis lasin käe pehmeks ja nõudsin edasi liikumist, et mingit lõdvestamist saada. Pole mõtet pead "ratsmesse" väänata, kui hobune edasi väga ei liigu. Traavis on tunda, kuidas ta seljaga mind üles viskas, aga sellist impulssi just edasiminemiseks oleks rohkem vaja. Aga tundus olevat hobune, kellel on tegelikult hea ratsastus. Tahab nüüd just tööd saada pärast pikka seismist ja meeldetuletamist. Aga tahaks seda tasapisi teha, et talle mingi motivatsioon ka tekiks.

Ja kui hobuse traav oli küllalt hüplev.. või ebamugav, siis proovisime galoppi ka. Muretsesin natuke galopitõste pärast, aga polnud põhjust. Hobune tõusis põhimõtteliselt nipsu peale. Elektra vajab ka rohkem sääre tuge kui Corinto. Vasakust jalast tegin platsile kaks ringi peale, jätsin traavile ja nagu need kõik hobused siin, tahtis ta kohe seisma jääda. Nõudsin aga ilusasti tempokat traavi ja siis jäime sammu. Vahetasime suuna, traavisin pool ringi veel, märkasin, et platsi äärde saabus Elio isiklikult ka. tuli vaatama, kuidas siis minul ta hobusega läheb.

Platsile olid tekkinud veel Matteo koos Matildega ja C ja Elio juures istus Giorgia. Ma siis alustasin galoppi paremast jalast, tõusis ilusti aga ikka oli veidi laisk. Galopis mu sääred nii hästi paigal ei püsi, aga üritasin ikka rahulikult edasi nõuda, kuni Corinto avastas, et teepoolses nurgas võiks uuesti mulle mingi tõmmeka teha. Jäi seisma, pea alla ja tahtis platsil välja kõndida. Ma tõstsin kohe uuesti galopile, tegin natukene väiksema ringi platsil ja valmistusin samas kohas juba ette, et ta võib uuesti proovida. Püüdsin ilusti sirgelt istuda, hobust säärte vahel hoida ja ratsmed kõvasti peos, juhuks, kui jälle pea alla viskab... ja siis... tundsin, kuidas ta hakkas kuidagi end pöörama, aga hoopis komistas. Tunne oli niisugune nagu oleks järsust mäest alla galopitanud, aga tegelikult käis hobune näoli maha ja mina tundsin, et mu põlved puudutasid maad. Seejärel vajusin ise ka rinnuli hobusest üle ja sain matsu rinnakorvi pihta. Ajasin ennast püsti, hingata oli raske ja põlv oli veitsa valus. Küünarnukid olid ka maha käinud, üks kipitas veits. Aga aitasin hobuse ka püsti, tollel oli kulmu pealt karv maas, oli ikka mõnusa näoka pannud. Mingi pikk libisemise jälg oli ka maas. Ciccio tuli võttis hobuse, küsis, et kas kõik on ok minuga. Noogutasin, sest ma ei teadnud, kuidas öelda, et hingata ei saa. Itaalia keel noh... Giorgia jooksis mulle vett tooma, Matteo oli ka mures, aga hobuseomanik vaatas südamerahuga ja küsis poole sõnaga, et kas ta hobune ikka terve on. Jõin pool pudelit vett, sain normaalselt hingata jälle, pühkisin sadula pealt tolmu maha ja kobisin selga tagasi. C ütles, et hobune ei longanud ega midagi, et võib tagasi minna küll. Ma siis läksin selga, tegin veits sammu selle koha juurest, kus kukkusime ja hobune passis seda maandumisjälge. Tegime ühe ringi traavi ja tõstsin uuesti galopile. Elli jõudis ka kohale ja kuulis mis juhtus. C rääkis talle, et mu hea istak päästis mu suuremast õnnetusest. Võin nüüd uhke olla natuke aega. Aga hobune jäi ikka seda kukkumise kohta natuke passima.

Lasin Cicciol meile tüki suhkrut tuua ja kui järgmise ringiga hobune ilusasti rahulikult sinna nurka kõndis, siis andsin talle seljast suhkrutüki. Ma ei tea, kas sel oli tema jaoks mingi point ka, aga vähemalt sai seal koledas kohas mingi positiivse emotsiooni kah.

Ja mulle oli see esimene kord, kui koos hobusega kummuli käisin. Ilmselt, sest ühest kukkumisest ei tea ma midagi. Aga hirmu pold/pole, sest sain aru, miks see juhtus ja nüüd tean jälle veidi paremini, kuidas istuda tuleb, et kindlalt sadulasse jääda. Aga oligi aeg. Kolm (või siis 5) kuud siin tallis ratsutanud ja poldki alla käinud. Ainult paganama õnnelik õnnetus oli.

Pesin hobuse pärast puhtaks, puhastasin ta rullis kulmu ka ära ja läksin siis Andreale trenni andma. Ta istub sammus juba nagu päris ratsutaja. Natuke peab selgitama, et kätega peab vähe rahulikumaid liigutusi tegema, et hobusele mitte haiget teha ja ise peab end lõdvemaks laskma, sest ta nii krampi läheb traavi ajal. Aga edeneb küll, arvestades, et eile ta 4. kord minu trennis oli.

Pesin Elektra ka puhtaks ja järgmiseks tuli Ares sõidust. Pesin selle ka ja aitasin tagumise talli hobuseid sööta (oeh, see väljend kõlas nii Säreverelikult praegu).

Meie tagumises tallis elavad Poni (Desirè) koos kitsega, Tosca koos vana lambaga (Pasquale), Rosita ja La Lux. Taga tallis pole aga valgust hetkel ja üldse näeb see koht väga rimakas välja. Boksid on väiksemad jne. Ja alguses, kui Tosca boksi vahetas ja neile süüa läksin pimedas viima, siis C seletas, et Tosca küna on paremat kätt nurgas. Ma kobisin seal käega ja pidin püksi laskma, kui mingi pehme ja soe asi mulle pihku jäi. See oli Pasquale kõrv, sest tema ootas ka küna juures süüa. Seega ma loodan, et Ciccio ikka sinna ka valguse monteerib, eriti nüüd, kus talv hakkab tulema.

Meil kitsed ka ratsutavad

Talvest rääkides, siis ma täna hommikul käisin tuuri väljas. Poes ja kohvil. 11. oktoober. Paned t-särgi selga, päikseprillid ette ja astud uksest välja. Teil vist seda rõõmu enam pole kodumaal. Aga mul on ikka suvi... (:

10 oktoober 2012

La Luxi ussid ja kolm kuud Itaalias

Mainin teile et minu eline tööpäev nägi välja niisugune - läksin talli, tegin Lady boksi puhtaks (kui samal ajal värkis sepp Ladyt üle ca 50 päeva, nii, et veri väljas), panin Corinto kordeks valmis, kordetasin, pesin, läksin platsile, hoidsin koera, kuni La Lux lõpetas, aitasin teda omanikul pesta ja pärast raseerisin hobuse jalgu ussimunade eemaldamiseks. Kõik. Aa, mõnele hobusele aitasin söögi ka ette panna. Mul on tegelt ikkagi tore töö, eks!?

Luxi ussimunadest ma tegin natuke draamat, sest muidu neid ei puhastatagi kunagi ja tulevikus võib natuke suurem probleem olla. Hobune on aga kõhn ja roojab sagedasti, kuid vähe korraga. Junnid olid limased ja mina leidsin sealt seest veel ussimune, nagu kodus Aadu junnides sobrades. Mul on imelikud hobid, ehk tõesti. Aga ütlesin omaniku kuuldes, et sage roojamine ja kõhn hobune on siseparasiitide tunnusteks. Seega soovitaks ussirohtu osta. Omanikule jõudis see kohale ja eks nüüd ole näha, kas ta tõesti on normaalne hobuseomanik või mitte. Elli muidugi tuli ja hakkas mu juttu ilustama, et ei see ikka nii tõsine pole ja rahu ja .. No mida. Aga kuulsin pärast ema ja tütre omavahelist juttu, kuidas nad asja tõsiduse üle arutasid. Seepärast peabki siinsetele probleemidele natukene draamat lisama, sest Elli ilustab mu juttu niikuinii alati.

Ütlesin veel Cicciole selges itaalia keeles, et homme (täna siis) peame Corinto boksi kindlasti ära puhastama. Ausaltöeldes pole meie sitahunnikus, kuhu käru tühjendame, ka nii palju sitta, kui selle hobuse boksis. C ütles siis, et ta teeb hommikul boksid ise tühjaks. Ma isegi pakkusin abi selle jaoks, aga Elli mõtles, et äkki on hommikul jälle palav ja kui palavaga sinna sitta viskama lähen ja tegelikult 4-5 boksi vaja puhastada on, siis pärastlõunal ma ratsutada küll enam ei jaksa... Ok, üsna tõsi, sest bokside tühjakstegemine on küllaltki ränk töö. Seda kuude kaupa kogunenud sitta sealt lahti kangutada ja samal ajal õhupuuduses vaevelda... Las C kannatab ise, äkki hakkab kohale jõudma, miks ma Lady boksi iga päev puhastan. 

Ilmselt täna võtan Corinto boksi ka lisaks, sest kuramus küll, see on esimene boks, mis talli külastavatele inimestele silma jääb ja see võiks olla veidikenegi viisakam. Ise C räägib, et me pole nagu Boscarelli tall, kes kunagi bokse ei korista jne... Minu arust suurt vahet pole. Aga kui mina hobusega sõitma hakkan, siis ei taha, et ta kiilud seal sita sees mädanema hakkavad. Tuleb hakata eeskuju näitama (: Küll ma olen positiivselt meelestatud.

Täna lähen Corintoa sõitma. Eile kordel oli ta juba päris tubli ja sai asjadele pihta küll. Kuigi C mõte, et kordetaks energia ülejäägi seisnud hobusest välja, ei pidanud paika. Minu suure nõudmise peale, et hobune mõned sammud galoppi ka jookseks, tegi Corinto ühe mingi hüppe moodi asja tagajalgadega... Ja see oli ka kõik. Edasi oli niisugune suur ja laisk "torikas". Selles hobuses peab motivatsiooni tekitama. Eile lubasin tal näiteks paar ampsu rohtu võtta pärast kordet. Teisest aiast, kuhu ta minuga jalutama pidi. Käe kõrval jalutamine ei kuulu ka just tema lemmiktegevuste hulka. Ta on lihtsalt niii laisk. Seega loodan, et ma temaga täna ilusasti hakkama saan (:

Jap, selle pisikese asja unustasin ära, et täna, 3 kuud tagasi ma saabusin Itaaliasse. Aeg lendab...

09 oktoober 2012

Juba päris hea

Ma ausalt teen seekord lühidalt.

Eile oli päris ok päev, kuigi Lady boksi puhastada ei jõudnud. Ja kui veel kõrvale jätta, et ümberrautamata Elektra tegi 2,5 tundi platsil tööd kolme erineva ratsanikuga ja Angielo oli suts vihane, et Rosital jälle longe on (kuigi ei imesta).

Elektraga sõitis algul Andrea, tubli poiss on, täitsa hakkab looma see ratsutamine tal ja Ciccio kiitis ka teda, kui traavi nägi. Pärast kiitis Andrea Ellile mind ka, et mu trennid on väga head. Mulle meeldib (:

Siis käis Elio tallis ja C rääkis talle, et Serena ei saa ta hobusega hakkama. Ma nende kogu juttu ei kuulnud, aga kuulsin, kui C ütles, et hobune vajab ratsanikku kellel temast ikka jõud üle käiks ja tugevad sääred on. Oli veel öelnud Eliole, et kui too tahab, siis võib ju uuesti Serena sinna selga panna, aga midagi head sealt ei tule. Elio oli öeld, et pole vaja. Aga pärast oli kuidagi nõusse saanud, et mina võin ikkagi ratsutada küll. Imede ime. Seega täna lähen talli, teen Corintole kordet, kuna too on jälle seisnud mingi nädalakese ja homme proovin siis ära. Andrea oli ka kõrval, kui mulle öeldi, et võin Corintoga sõita. Kutt ütles, et ta tahab siis ka näha, kuidas ma sõidan.

Siis tegin kordet Nearcole ja Aresele, kes mõlemad käitusid nagu täielikud põrsad kordel. Alles lõpus viimased viis minutit rahunesid maha. Ei tea, mis neile sisse läks. Muidugi üks loll naaber saagis mootorsaega puid ka usinasti platsi lähedal. Eks see oli juba-kole-hirmus.

Täna vaatasin TIHS GP sõidu otseülekande kordust. Ikka oli huvitav, kuigi tulemusi juba teadsin. Väga tublid.

Tegin täna veel endale eilsetest ülejäänud keedukartulitest kartuli-porgandi pannkooke ja sõin neid seene-toorjuustuga. Hea hea. Nüüd hakkan talli minema.

Nom nomm

Kõhnast saabunud La Luxist ka teile pilt
Loodan kunagi Luxist ilusama pildi ka teha, kui ta ehk meie juures parema vormi saavutab (:

08 oktoober 2012

Lapsed ei tohiks seekorda lugeda

Eile hommikul ärkasin kahtlaselt vara ühe laupäeva kohta. Endiselt on hea vara ärgata, ma võiks seda tihemini harrastada. Oli rahulikult aega poes käia ja omale lõunasöök kokku käkerdada. 

Talli minnes pidime ootama, kuni Ciccio platsi ära kastab. Mina läksin Lady boksi puhastama ja panin uut saepuru ka, mis on seekord kottide sees ja peenike puru. Vähemalt on selline niiske ega tolma, aga nüüd saan ka aru, miks boksi servadest ja põhjast kopihaisu viskab.

Boksi tegemise ajal küsisin Ellilt, et kas Luxi omanikud talle ka uue sadula tahavad osta. Elli vaatas mind juba kergelt muiates ja ütles, et omanikud olid palunud Cicciol uus sadul Verona hobumessilt osta. Mu emotsioon selle peale oli ehe - ma pillasin sitahargi käest. Elli sai kõva kõhutäie naerda selle üle ja mina nagu ei osanudki rohkem öelda.

Cicciol jälle traktor jukerdas ja seega läks veidi aega. Vahepeal saabus Paolo (La Luxi omanik, kaksikute isa. Kaksikud on Alessandra, kes ratsutab ja Alessia, kes tantsib. Ema nime ei mäleta). Rääkisime juttu ja C andis ülesandeks Mendietat kordetada. Täna ilma šamboonita. Kiitsin Cicciot selle mõtte eest, aga tegelikult läks tal šambooni vaja Luxile, seega jah... 

Ning kui tavaliselt talli tulles kerime Elektral pinded tagumistelt jalgadelt maha, siis eile me seda ei teinud. C oli enne meile järgitulekut pinded maha võtnud ja Elektra esijalad pindeerinud, pannud ka ajalehte vatnike alla, et asi tõelisem paistaks. Loodan, et ta oli seda ka veidi õrnemalt teinud, kuna vajadust asjale polnud. Tegime natuke asja tõsisemaks, kui see tegelikult on. "Tekitasime" hobusele probleemi, et helistada Francescale (siis Rosita omanik) ja öelda, et Elektra vajab paar päeva puhkust. Suuname teda vaikselt Rosita selga tagasi, sest neil abikaasadel käib mingi omavaheline võimuvõitlus või võistlus, kes rohkem ratsutada saab. Et kui hobune on, siis võiks sellega tegeleda, mitte meie niigi suure koormusega hobust tappa. Serena on niigi üks kohutav tegelane seal Elektra turjal.

Aga Mendieta oli tore ja ilmselgelt jooksis vabamalt ja paremini ilma selle nööripuntrata. Tubli hobune. Nii.. Lõpetasime platsil ja kui sealt väljusime, saabus Luisa Petuliaga platsile. Mina läksin Mendietat pesema. Tema pesu võtab tavaliselt kõige kauem aega, sest tal on need tobedad ringrauad ja kabjaalused tuleb hoolega puhtaks pesta. Lisaks pesin kaela ja külgi ka veidi, kust higine oli. Miks ma seda teile ütlen? Sest ma olin tallis nii kaua, kuni hobune oli kuiv, panin kabjarasva ja hobuse boksi ära, kui saabus Elli ja ütles, et ma Arese valmis paneks. Vahepeal võtsin ühe kakao, puhastasin hobuse, panin valmis rahulikult ja jalutasin platsile. Selleks ajaks oli Mendietaga töö lõpetamisest möödunud pea tund aega, ehk Luisa oli tund aega platsil olnud. Mina nägin, et Petulia hüppas ja ka Matilde Matteoga. 

Platsil oli tol hetkel kokku 5 hobust. La Lux Alessandraga, Ares Elliga, Rosita Angieloga, Matilde Matteoga ja Petulia Luisaga. Lisaks veel see asi, et Elektra hüper-aktiivne pisike tütar oli ka oma vennaga tallis ja nemad pidid poniga ratsutama. Esimest korda oma 5 kuu vältel siin nägin ma poni väljaspool boksi. Paks ta on, aga muidu täitsa tore. Muidugi need kabjad... Jah.

Poni jalutas rahulikult, aga arvan, et teistel hobustel oli ka natuke hämming, et mis pallike see jooksuaias veereb. Eriti oli häda Rosital. Kohe nii suur mure, et Angielo vist hakkas veidi kartma ja tahtis hobust ette kordetada, enne kui uuesti selga julgeb istuda. Aga mees ei saanud sellega kuidagi hakkama. Hobune vahtis temaga tõtt ja kui jooksma hakkas, siis kiires galopis ja peatus taas. Muidugi olid veel ratsmed kohe.kohe jalgu kukkumas ja see nägi väga inetu välja. Ciccio käskis mul kordetada. Angielole see idee vist küll väga ei meeldinud, et nüüd kõigi ees ta peab tunnistama, et ta ei saa hakkama. Aga tal oli vabandus ka, et õlg valutas vms. Teate küll.

Ma siis kordetasin natuke. Hobune oli väga ok, ma ei tea, mis jama oli. Ilmselt see, et mees seisab ise valesti ja blokib hobust ega oska suunata õigesti. Ega see kordetamine olegi nii lihtne, et lihtsalt seisad, hoiad kordet ja hobune lippab rõõmsalt ümber sinu. Igaljuhul Rosita käitus kummaliselt, kui poni teisel pool aeda temaga kohakuti sattus. Natuke puhises ja tahtis vaadata. Ma siis lasin vaadata ilusasti ja sai oma vaimustusest varsti üle. Jooksis veel paar ringi ja andsin hobuse üle. Aga paganama kahju oli vaadata seda värki.

Nii.. siis tuletan meelde, et Petulia hüppas ikka veel. Mina ootasin La Luxi Alessandra käest, et siis kordel pool tundi jalutada ja mõned sammud traavi teha Nicolele. Väike tüdruk sõitis esimest korda selle hobusega ja mul oli esimene kord hobusega tegeleda. Natuke kahtlane olukord oli, aga jälgisin täielikult neid, mitte platsil toimuvat. Muidugi mingi hetk nägin kuidas Petulia ka vabaks lasti pärast seda kõva trenni. Et siis pärast hüppeid varustus maha ja hobune ilma tekita koplisse rohtu näksima.

La Lux oli tore ja Nicole ka. Said kenasti hakkama. Lõpetades läksime pessu ja Alessandra tahtis ise oma hobust pesta. Jah, lugege see eelmise lause teine pool korra uuesti, sest ega ma just sageli niisugust asja ei kirjuta. Ratsanik peseb ise oma hobust. Tüdruk on tore ja kuulab, mis talle räägitakse. Tahab oma hobusega tegeleda. Nagu normaalne inimene, noh.

Ja siis pärast Elli rääkis mulle, et nad Nicolega olid nalja pärast hakanud Luisa hüppeid lugema. Olid saanud 42 hüpet lattaial, üks ja sama takistus, samas suunas, kõrgus muutus 5 cm võrra. Siis läks Elli hobuse selga ja nemad hakkasid veel okserit hüppama. Vot niimoodi tehakse hüppetrenni.

Meil oli kiire kiire, et minna siis La Luxi perega pitsale. Marii, kui Sa seda lugema peaksid, siis minuarust oli see sama pizzeria, kus me Michelega viimasel õhtul käisime. Montaltos, mitte siin päris kohalikus kandis. Kogu õhtu need inimesed vaid rääkisid, mida nad päeval tallis nägid (Luisa ja Piero, nende käitumine ja hobused). Perekonna arvamus oli sama, mis minul. Miks Ciccio laseb sellistel asjadel juhtuda? See on Ciccio kodu, tema tall ja tema peaks kehtestama reeglid. Sest praegu pole meil mitte ühtki reeglit peale selle, et koridor tuleb oma järelt puhtaks pühkida, ning sellestki ei peeta alati kinni.

Need inimesed on täitsa normaalsed inimesed. Neile on tähtis turvalisus ja jutu järgi hobuse heaolu ja tervis. Lapsed on toredad ja ma sain aru, miks nad üldse kuidagi teistsugune pere on. Neil on kõigil heledad silmad, mitte pruunid ja tüdrukud on ka blondid, nagu emagi. Või noh, heledakarvalised. Juba seepärast ei ole nad tüüpilised itaallased ja pereema räägib täiesti soravat inglise keelt. Mul on hea meel, sest tulevikus saan neile ka oma arvamust avaldada, ilma, et Elli seda viisakaks ümber peaks tõlkima. 

Pärast pitsat läksime nende koju. Näidati maja, 12 aastast akvaariumikala ja lemmik-koera Bigit. Juba koerast oli näha, et inimesed hoolitsevad oma loomade eest. Kuts oli selline pisike pudelihari, kellel ei tee vahet, kus pea, kus tagumik. Valge ja karvane, aga puhas ja hoolitsetud. Maja oli uhke, raha neil on. Ja naine oli ise disaininud söögitoa toolid ja mees valmistanud puidust imeilusad seinariiulid. Ma muidugi teiste kodu pildistama ei hakanud, aga see oli tõesti ilus. (: Meile pakuti natuke kirsilikööri maiustamiseks, rääkisime juttu ja läksime koju ära.

Jälle läks pikaks mu jutt, aga tahan teile veel oma tänansest vabast päevast kirjutada. Pühapäev, 7. oktoober oli sel aastal minu jaoks veidrate inimeste päev. Alustuseks ma mõtlesin ühe jalutuskäigu teha. Kuna siin mu maja lähedal, on üks park, mida juba Mariiga pidime külastama, siis mõtlesin selle üle vaadata. Elli oli mulle täienduseks rääkinud, et see oli kunagi tehtud mingite valimiste ajal, et mingi erakond jäle boonuspunkte saaks. Siis toodi sinna linnud, loomad ka inimestele vaatamiseks, kaasaarvatud mõed hobused. Aga tänaseks see enam nii kena pole. Elli ütles, et ma pean minema, et ise aru saada.

Park on tõesti suur, seal on rulluisutamise plats, laste mänguväjak, palju istekohti, paabulind ja tuvid ühes puuris, mingid kummalised linnud teises puuris, sillaga tiigike mingitele pardilaadsetele, kitsede ja hobuste aed ning lõbustuspargi nurgake. 

Tuvimaja. All korrusel elab paabulind.

Paabulinnule aga pildistamine ei paista meeldivat.

Tuvimaja

Kitseaed

Mis lind see on?

Veelinnud

See tuvi viibis seal küll vabatahtlikult

Lindude saar
Lõbustuspargi nurk
Kui ma siis lindude ja kitsede juurest hobuste poole hakkasin jalutama, nägin kitsede maja katuse serva all, mingit musta asja.. Nagu voolik või... Ei, see oli uss. See oli umbes meetri pikkune musta värvi uss, kes kõhule päikest võttis. Ma vaatasin seda tükk aega ja mõtlesin, et äkki see pole päris, kuna ta saba oli kuidagi nurga all. Läksin veidi lähemale ja siis ta liigutas pead. Oli küll päris. Ja tema kohal katusel jooksis veel suuri sisalikke, kes siin on täitsa tavaline nähe. Neid on igal pool ja palju ja erinevas suuruses.

Välguga ja välguta variant

Sisalik katusel
Sisalikku paremini kaadrisse püüdes jäi aga silma taustal liikuv kogu. Mingi männilaadne puu oli meil taustal, seega oks või midagi, aga lähemal vaatlusel osutus nähtu rõvedaks. Seal puu otsas kõlkus nööri otsas lind. No ju keegi oli ta jalutama viinud ja unustanud.. Või noh.. See teine variant ei kõla üldse ilusasti, sest ma ei kujuta ette, kuidas mõni inimene ikka nii rõve võib olla. Jah, seda ülemist pilti võib nüüd uue pilguga vaadata. Seal umbes sisaliku abaluude kohal on üks hall element.

Hobuseid nägin ka. Kaks aeda, suuremas üks hall täkk ja väiksemaks 4 looma. Neist 3 olid täkud, 4. võis ka ruun olla. Õnnetu elu, kui isased nii väikest territooriumi jagama peavad. Ainus asi, mida ma nägin, et neil on korralik joogivesi olemas, mis maa seest tuleb. Muu väga ilus polnud.





Pargist välja jalutades läksin ühest trepist alla ning oleks ehmatusest peaaegu ninali käinud. Ühe astme alt pistis jooksu sisalik koos omapikkuse surnud vihmaussiga. Vähemalt sain aimu, mida nad söövad.

Edasi jalutasin juba tuttavaid teid otsides ning Conadi poeni välja, mis asub Quattromiglias. Tee oli ilus ja sügisene, sisalikud krõbistasid ikka põõsastes ja inimesi väga palju liikvel polnud, kuna oli pühapäevane lõuna.




Vahel aga võibki see üsna kummalisi situatsioone tekitada, kui inimesi tänaval pole ja üks napakas sinna ära eksib. Jalutasin mina vasakul pool teed kõnniteel majade vahelisel tänaval. Suunaga selle Conadi poole, mis ka lõuna ajal avatud on. Enne Conadit on üks hiina-pood. Suunaga hiinaka poole nägin üht väikest hõbedast autot parkimiskohta otsivat. Samale poole, kus mina jalutan, ehk oma sõidusuunas tee äärde. Praku auto tagurdas veidi ja peatus keset oma sõidurida. Kõrvalistuja aken, mis oli minu poole, avatud. Mina onu ei vaadanud, ei naeratanud ega teinud kuidagi temast välja. Onu sõitis edasi, pööras ringi, sõitis minust mööda ja pööras uuesti end parkima. Seekord parkis, peatas auto ja teda hetkeks vaadates, noogutas mulle. Tegin pooleldi noogutava liigutuse ja jalutasin rahumeeli edasi. Siis pööras ta uuesti ringi ja jäi ühele teeotsale seisma. Ütles mulle tere ja viisakusest vastasin tallegi edasi jalutades. Seepeale seiskas onu mootori, tuli autost väljaja jalutas mulle üsna kiirelt järgi. Pisike paksem vana onu, halli peaga juba ja prillidega. Ma keerasin järsult ümber, ta vist veidi ehmatas seepeale aga marssis edasi. Võtsin telefoni ja "hakkasin helistama" ning sama aegselt ühe kortermaja uksekellasid lugema, nagu otsiks kedagi. Jälgisin aga onu tegevust. Ta jalutas selle hiinaka nurgani, vaatas, et see on veel kinni (kuna lõuna oli), keeras otsa ümber ja läks auto juurde tagasi. Minna ikka otsisin uksekella ja "rääkisin telefoniga". Mu digika aku oli ka tühjaks saanud tee peal nign ma ei saanud autost pilti teha. Telefoni kaamera on kehv selle jaoks. Igatahes, kui ta kadunud oli, lippasin mina Conadisse, et meie teed koheselt kusagil ei ristuks.

Pärast Conadist välja tulles avati ka hiinaka uksed ja avastasin end jälle ostlemast. Aga sain vispli pannkookide jaoks, nõelakomplekti, kuna ühtteist parandada vaja, märkmepaberit ja metallist tee"koti" (või kuidas seda asja nimetama peaks, kuhu lahtine teepuru sisse panna?) Seda kõike vaid 4 euro eest (arvestades, et päris köögitarvete poest sain paljalt riivi 4 € eest ja vispel maksis ka sama palju). Hiina poed on toredad kohad.

Kodu poole tagasi jalutades avastasin, et Tallinn International Horse Show 2012 Grand Prix 140-160 cm sõidu otseülekande ajaks ma koju ei jõua. Mu samme kiirendas muidugi Kati sõnum, et Siim ümberhüpetele pääses. Jõudsin koju küll selleks ajaks, ent miski ei tahtnud, et ma seda ülekannet näeksin. Mu arvuti ei tuvastanud enam netipulka. Seega sain sõnumite vahendusel teada, kuidas Siimul seal läks. Ning super tublid minu meelest. Elasin kaasa. Tänud, Kati (:

Pärast sain loomulikult oma neti ka tööle, kui kogu võistlus läbi oli. Seega otsustasin teile selle hirmus pika postituse teha ja vaatan, kes lugemisel vastu peavad (: Ega kõik see lora vast huvitav pole, aga mul endal teinekord ehk tarvis.