Kolmapäeval tegin ainult Nearcole ja Aresele kordet. Pidin Mendietat ka liigutama, aga jäime vähe hilja peale. C ei sõitnud, kuna talli tuli see perekond, kellel La Lux on ja tegeles nendega.
Eile lõunal tegelesime natuke paberimajandusega. Läksime mulle siis kohalikku codice fiscalet taotlema. Nimelt siin on see kood peaaegu nagu meie isikukood. Ainult isikukoodi saame meie sündides ja see on täiesti personaalne asi. Siinne "makuskood" on aga taodeldav, pikem, sisaldab tähti ja on üsna segadust tekitav itaallastele endilegi.
Koodi oli vaja, et ma saaksin oma korteri lepingu allkirjastada ja pärast seda end elukoharegistrisse kanda. Koodi taotlemiseks on aga vaja elukoha aadressi, mida ei saa kirjutada lampi, ilma, et mind elukoharegistrisse oleks kantud. Üsna nokk kinni-saba lahti teooria, või mis? Elli ütles, et kui meil veab, siis saame koodi ilma, et mul veel aadress oleks. Sain, aga see oli ka paras naljamäng.
Kuna kohale jõudsime 13.05 ja loomulikult ka ametnikud lõunat peavad, siis pidi koht avatama 13.30. Passisime niikaua ooteruumi ukse taga. Ooteruumis on automaat, kust omale järjekorra number võtta, nagu pangas. Selleks pani turva paberilehe ukse peale ja pidime oma nimed sinna kirjutama, et kes automaadi kallale esimesena saab. Pärast uste avamist kõik trügisid sisse ja hakkasid vaidlema, et kes on kes ja kellel ikka õigus number esimesena võtta on :) Mingi kooli söökla järjekord tuli meelde...
Võtsime numbri ja Elli nägi ka, millised inimesed just selle sama probleemiga numbri võtsid. Millegi pärast ei tulnud tabloole meie numbrit tükk aega ja Ciccio oma kannatamatusega võttis teise numbri ka, aga teisest sektsioonist. Siis vaatasime, et inimesed, kes olid pärast meid järjekorras, aga sama murega, olid juba endale mingi teenindaja leidnud ja ajasid asju. Siis Ciccio trügis ka meid uksest sisse, kui viimaks me number tabloole ilmus ja mingi väga pahura ilmega tädi andis meile blanketid, mida täita. Kirjutasin sinna siis rõõmuga ja korrektselt oma perekonna nime ja sünnikoha, mis neile tundmatuid tähti sisaldavad. Siis C võttis juba kolmanda numbri, et löögile pääseda ja lõpuks ikka me võtsime suvalise tädi rajalt maha. Igatahes sain oma tähtsa paberi koos koodiga, saatsime koodi korteriomanikule. Nüüd pean lepingule allkirja andma, saama lepingu koopia omale, minema sellega uuesti sinna majja, kust koodi sain, andma neile aadressi, siis tegema taotluse oma tessera sanitaria jaoks. Ehk siis mikrokiibiga tervisekaart, mis näeb välja umbes nagu meie ID-kaart, ainult ilma pildita. Selle olemasolul saab arsti juurde minna, arstid saavad retsepte mulle kirjutada ja tubakaautomaadist saab sigarette osta.
Vot niisugused süsteemid on siin riigis. Ja neil isikukoode polegi ? Vähemalt Ellilt küsisin ma ja siis ta ütles, et ta küll ei tea. Ma arvan, et on, aga nad lihtsalt ei kasuta seda. Sest muidu jäin mõtlema, et kuidas toimib see süsteem, kui mõni itaallane Eestisse peaks tulema ja meil asju ajama hakkaks. See maksukood küll meie isikukoodiga ei ühti. Aga meie riigis omale isikukoodi ju ei saa taodelda. Või saab ?
Igaljuhul pärast asjaajamist läksime mingist rehvitöökojast läbi, kust Ciccio traktori esiratta tagasi võttis. Kurtis, et selle parandus oli 30 € maksma läinud. Ma ei tea, kas tõesti parandus või oli seal uus rehv, ma ei uurinud,sest traktorid pole väga minu teema (:
Tallis ootas meid juba Andrea, see uus trennikutt. Panime Elektra valmis ja kapju puhastades nägin, et C oli valet jalga seal parandanud. Teise jala kabi on palju hullemas seisus. Igatahes tegime pool tundi Andreaga tööd. Olime selles jooksuaias ja õppis natuke traavitama ja hobuse liikumist tunnetama. Mingi jama on ta jalgadega ikka, ilmselt tuleb järgmisel korral jalus tiba lühemaks panna. Aga muidu ta kuulab mind ja arutleb ise ka ja proovib ja tahab tõesti õppida ilmselt. Ellile oli ka öeld, et ta on suht väss pärast tänast, et sai ikka trenni tehtud jälle. See on hea.
Sõitsin ka veidi Elektraga. Koperdas väga palju ja ikka üsna kindlalt tiris end nurkades platsilt minema. Pärast jalutades tõmbas endale veel herilase ninna või suhu. Ma ei tea, aga sahmis tükk aega ja lõpuks, kui nina sügas vastu jalga, nägin surnud herilast maas. Suht rõve.
Pärast läksime pessu. Maarja sai ka oma õppetunni. Et ka magava hobuse kõhu alla ei tasu ronida. Tavaliselt ma seda ei teegi, aga see üks kord, kui ma vasakult poolt ka paremat esijalga pesin ja Elektra parema tagumisega oma mingit kärbest kõhu alt ära ajas. Virutas mulle kabjaga täpselt kõrva taha, peakolu pihta. Õnneks õrnalt, või noh, mitte väga, aga mitte ka nii, et mul pildi oleks eest löönud. Õhtul katuke tuikas, aga pea ei valutanud üldiselt. Täna on ka ok.
Veel ootasin sõidust Arest ja pesin tema ka puhtaks, muud ei teinudki. Lõpetasime 18.50 tallis, hobustel oli juba söök ees tol hetkel, aga ikka tulime 19.50 tallist ära, sest saabus Elektra tropist omanik ja andis pool boksi üüri rahast ja seegi oli pool juuli kuu eest hoopis.
Sellised lood. Ma lähen nüüd vanntuba koristama, sest täna on reede ja see on nüüd reedeti mu püha kohustus. (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar