Lapsed ei tohiks seekorda lugeda

Eile hommikul ärkasin kahtlaselt vara ühe laupäeva kohta. Endiselt on hea vara ärgata, ma võiks seda tihemini harrastada. Oli rahulikult aega poes käia ja omale lõunasöök kokku käkerdada. 

Talli minnes pidime ootama, kuni Ciccio platsi ära kastab. Mina läksin Lady boksi puhastama ja panin uut saepuru ka, mis on seekord kottide sees ja peenike puru. Vähemalt on selline niiske ega tolma, aga nüüd saan ka aru, miks boksi servadest ja põhjast kopihaisu viskab.

Boksi tegemise ajal küsisin Ellilt, et kas Luxi omanikud talle ka uue sadula tahavad osta. Elli vaatas mind juba kergelt muiates ja ütles, et omanikud olid palunud Cicciol uus sadul Verona hobumessilt osta. Mu emotsioon selle peale oli ehe - ma pillasin sitahargi käest. Elli sai kõva kõhutäie naerda selle üle ja mina nagu ei osanudki rohkem öelda.

Cicciol jälle traktor jukerdas ja seega läks veidi aega. Vahepeal saabus Paolo (La Luxi omanik, kaksikute isa. Kaksikud on Alessandra, kes ratsutab ja Alessia, kes tantsib. Ema nime ei mäleta). Rääkisime juttu ja C andis ülesandeks Mendietat kordetada. Täna ilma šamboonita. Kiitsin Cicciot selle mõtte eest, aga tegelikult läks tal šambooni vaja Luxile, seega jah... 

Ning kui tavaliselt talli tulles kerime Elektral pinded tagumistelt jalgadelt maha, siis eile me seda ei teinud. C oli enne meile järgitulekut pinded maha võtnud ja Elektra esijalad pindeerinud, pannud ka ajalehte vatnike alla, et asi tõelisem paistaks. Loodan, et ta oli seda ka veidi õrnemalt teinud, kuna vajadust asjale polnud. Tegime natuke asja tõsisemaks, kui see tegelikult on. "Tekitasime" hobusele probleemi, et helistada Francescale (siis Rosita omanik) ja öelda, et Elektra vajab paar päeva puhkust. Suuname teda vaikselt Rosita selga tagasi, sest neil abikaasadel käib mingi omavaheline võimuvõitlus või võistlus, kes rohkem ratsutada saab. Et kui hobune on, siis võiks sellega tegeleda, mitte meie niigi suure koormusega hobust tappa. Serena on niigi üks kohutav tegelane seal Elektra turjal.

Aga Mendieta oli tore ja ilmselgelt jooksis vabamalt ja paremini ilma selle nööripuntrata. Tubli hobune. Nii.. Lõpetasime platsil ja kui sealt väljusime, saabus Luisa Petuliaga platsile. Mina läksin Mendietat pesema. Tema pesu võtab tavaliselt kõige kauem aega, sest tal on need tobedad ringrauad ja kabjaalused tuleb hoolega puhtaks pesta. Lisaks pesin kaela ja külgi ka veidi, kust higine oli. Miks ma seda teile ütlen? Sest ma olin tallis nii kaua, kuni hobune oli kuiv, panin kabjarasva ja hobuse boksi ära, kui saabus Elli ja ütles, et ma Arese valmis paneks. Vahepeal võtsin ühe kakao, puhastasin hobuse, panin valmis rahulikult ja jalutasin platsile. Selleks ajaks oli Mendietaga töö lõpetamisest möödunud pea tund aega, ehk Luisa oli tund aega platsil olnud. Mina nägin, et Petulia hüppas ja ka Matilde Matteoga. 

Platsil oli tol hetkel kokku 5 hobust. La Lux Alessandraga, Ares Elliga, Rosita Angieloga, Matilde Matteoga ja Petulia Luisaga. Lisaks veel see asi, et Elektra hüper-aktiivne pisike tütar oli ka oma vennaga tallis ja nemad pidid poniga ratsutama. Esimest korda oma 5 kuu vältel siin nägin ma poni väljaspool boksi. Paks ta on, aga muidu täitsa tore. Muidugi need kabjad... Jah.

Poni jalutas rahulikult, aga arvan, et teistel hobustel oli ka natuke hämming, et mis pallike see jooksuaias veereb. Eriti oli häda Rosital. Kohe nii suur mure, et Angielo vist hakkas veidi kartma ja tahtis hobust ette kordetada, enne kui uuesti selga julgeb istuda. Aga mees ei saanud sellega kuidagi hakkama. Hobune vahtis temaga tõtt ja kui jooksma hakkas, siis kiires galopis ja peatus taas. Muidugi olid veel ratsmed kohe.kohe jalgu kukkumas ja see nägi väga inetu välja. Ciccio käskis mul kordetada. Angielole see idee vist küll väga ei meeldinud, et nüüd kõigi ees ta peab tunnistama, et ta ei saa hakkama. Aga tal oli vabandus ka, et õlg valutas vms. Teate küll.

Ma siis kordetasin natuke. Hobune oli väga ok, ma ei tea, mis jama oli. Ilmselt see, et mees seisab ise valesti ja blokib hobust ega oska suunata õigesti. Ega see kordetamine olegi nii lihtne, et lihtsalt seisad, hoiad kordet ja hobune lippab rõõmsalt ümber sinu. Igaljuhul Rosita käitus kummaliselt, kui poni teisel pool aeda temaga kohakuti sattus. Natuke puhises ja tahtis vaadata. Ma siis lasin vaadata ilusasti ja sai oma vaimustusest varsti üle. Jooksis veel paar ringi ja andsin hobuse üle. Aga paganama kahju oli vaadata seda värki.

Nii.. siis tuletan meelde, et Petulia hüppas ikka veel. Mina ootasin La Luxi Alessandra käest, et siis kordel pool tundi jalutada ja mõned sammud traavi teha Nicolele. Väike tüdruk sõitis esimest korda selle hobusega ja mul oli esimene kord hobusega tegeleda. Natuke kahtlane olukord oli, aga jälgisin täielikult neid, mitte platsil toimuvat. Muidugi mingi hetk nägin kuidas Petulia ka vabaks lasti pärast seda kõva trenni. Et siis pärast hüppeid varustus maha ja hobune ilma tekita koplisse rohtu näksima.

La Lux oli tore ja Nicole ka. Said kenasti hakkama. Lõpetades läksime pessu ja Alessandra tahtis ise oma hobust pesta. Jah, lugege see eelmise lause teine pool korra uuesti, sest ega ma just sageli niisugust asja ei kirjuta. Ratsanik peseb ise oma hobust. Tüdruk on tore ja kuulab, mis talle räägitakse. Tahab oma hobusega tegeleda. Nagu normaalne inimene, noh.

Ja siis pärast Elli rääkis mulle, et nad Nicolega olid nalja pärast hakanud Luisa hüppeid lugema. Olid saanud 42 hüpet lattaial, üks ja sama takistus, samas suunas, kõrgus muutus 5 cm võrra. Siis läks Elli hobuse selga ja nemad hakkasid veel okserit hüppama. Vot niimoodi tehakse hüppetrenni.

Meil oli kiire kiire, et minna siis La Luxi perega pitsale. Marii, kui Sa seda lugema peaksid, siis minuarust oli see sama pizzeria, kus me Michelega viimasel õhtul käisime. Montaltos, mitte siin päris kohalikus kandis. Kogu õhtu need inimesed vaid rääkisid, mida nad päeval tallis nägid (Luisa ja Piero, nende käitumine ja hobused). Perekonna arvamus oli sama, mis minul. Miks Ciccio laseb sellistel asjadel juhtuda? See on Ciccio kodu, tema tall ja tema peaks kehtestama reeglid. Sest praegu pole meil mitte ühtki reeglit peale selle, et koridor tuleb oma järelt puhtaks pühkida, ning sellestki ei peeta alati kinni.

Need inimesed on täitsa normaalsed inimesed. Neile on tähtis turvalisus ja jutu järgi hobuse heaolu ja tervis. Lapsed on toredad ja ma sain aru, miks nad üldse kuidagi teistsugune pere on. Neil on kõigil heledad silmad, mitte pruunid ja tüdrukud on ka blondid, nagu emagi. Või noh, heledakarvalised. Juba seepärast ei ole nad tüüpilised itaallased ja pereema räägib täiesti soravat inglise keelt. Mul on hea meel, sest tulevikus saan neile ka oma arvamust avaldada, ilma, et Elli seda viisakaks ümber peaks tõlkima. 

Pärast pitsat läksime nende koju. Näidati maja, 12 aastast akvaariumikala ja lemmik-koera Bigit. Juba koerast oli näha, et inimesed hoolitsevad oma loomade eest. Kuts oli selline pisike pudelihari, kellel ei tee vahet, kus pea, kus tagumik. Valge ja karvane, aga puhas ja hoolitsetud. Maja oli uhke, raha neil on. Ja naine oli ise disaininud söögitoa toolid ja mees valmistanud puidust imeilusad seinariiulid. Ma muidugi teiste kodu pildistama ei hakanud, aga see oli tõesti ilus. (: Meile pakuti natuke kirsilikööri maiustamiseks, rääkisime juttu ja läksime koju ära.

Jälle läks pikaks mu jutt, aga tahan teile veel oma tänansest vabast päevast kirjutada. Pühapäev, 7. oktoober oli sel aastal minu jaoks veidrate inimeste päev. Alustuseks ma mõtlesin ühe jalutuskäigu teha. Kuna siin mu maja lähedal, on üks park, mida juba Mariiga pidime külastama, siis mõtlesin selle üle vaadata. Elli oli mulle täienduseks rääkinud, et see oli kunagi tehtud mingite valimiste ajal, et mingi erakond jäle boonuspunkte saaks. Siis toodi sinna linnud, loomad ka inimestele vaatamiseks, kaasaarvatud mõed hobused. Aga tänaseks see enam nii kena pole. Elli ütles, et ma pean minema, et ise aru saada.

Park on tõesti suur, seal on rulluisutamise plats, laste mänguväjak, palju istekohti, paabulind ja tuvid ühes puuris, mingid kummalised linnud teises puuris, sillaga tiigike mingitele pardilaadsetele, kitsede ja hobuste aed ning lõbustuspargi nurgake. 

Tuvimaja. All korrusel elab paabulind.

Paabulinnule aga pildistamine ei paista meeldivat.

Tuvimaja

Kitseaed

Mis lind see on?

Veelinnud

See tuvi viibis seal küll vabatahtlikult

Lindude saar

Lõbustuspargi nurk

Kui ma siis lindude ja kitsede juurest hobuste poole hakkasin jalutama, nägin kitsede maja katuse serva all, mingit musta asja.. Nagu voolik või... Ei, see oli uss. See oli umbes meetri pikkune musta värvi uss, kes kõhule päikest võttis. Ma vaatasin seda tükk aega ja mõtlesin, et äkki see pole päris, kuna ta saba oli kuidagi nurga all. Läksin veidi lähemale ja siis ta liigutas pead. Oli küll päris. Ja tema kohal katusel jooksis veel suuri sisalikke, kes siin on täitsa tavaline nähe. Neid on igal pool ja palju ja erinevas suuruses.

Välguga ja välguta variant

Sisalik katusel

Sisalikku paremini kaadrisse püüdes jäi aga silma taustal liikuv kogu. Mingi männilaadne puu oli meil taustal, seega oks või midagi, aga lähemal vaatlusel osutus nähtu rõvedaks. Seal puu otsas kõlkus nööri otsas lind. No ju keegi oli ta jalutama viinud ja unustanud.. Või noh.. See teine variant ei kõla üldse ilusasti, sest ma ei kujuta ette, kuidas mõni inimene ikka nii rõve võib olla. Jah, seda ülemist pilti võib nüüd uue pilguga vaadata. Seal umbes sisaliku abaluude kohal on üks hall element.

Hobuseid nägin ka. Kaks aeda, suuremas üks hall täkk ja väiksemaks 4 looma. Neist 3 olid täkud, 4. võis ka ruun olla. Õnnetu elu, kui isased nii väikest territooriumi jagama peavad. Ainus asi, mida ma nägin, et neil on korralik joogivesi olemas, mis maa seest tuleb. Muu väga ilus polnud.

Pargist välja jalutades läksin ühest trepist alla ning oleks ehmatusest peaaegu ninali käinud. Ühe astme alt pistis jooksu sisalik koos omapikkuse surnud vihmaussiga. Vähemalt sain aimu, mida nad söövad.

Edasi jalutasin juba tuttavaid teid otsides ning Conadi poeni välja, mis asub Quattromiglias. Tee oli ilus ja sügisene, sisalikud krõbistasid ikka põõsastes ja inimesi väga palju liikvel polnud, kuna oli pühapäevane lõuna.

Vahel aga võibki see üsna kummalisi situatsioone tekitada, kui inimesi tänaval pole ja üks napakas sinna ära eksib. Jalutasin mina vasakul pool teed kõnniteel majade vahelisel tänaval. Suunaga selle Conadi poole, mis ka lõuna ajal avatud on. Enne Conadit on üks hiina-pood. Suunaga hiinaka poole nägin üht väikest hõbedast autot parkimiskohta otsivat. Samale poole, kus mina jalutan, ehk oma sõidusuunas tee äärde. Praku auto tagurdas veidi ja peatus keset oma sõidurida. Kõrvalistuja aken, mis oli minu poole, avatud. Mina onu ei vaadanud, ei naeratanud ega teinud kuidagi temast välja. Onu sõitis edasi, pööras ringi, sõitis minust mööda ja pööras uuesti end parkima. Seekord parkis, peatas auto ja teda hetkeks vaadates, noogutas mulle. Tegin pooleldi noogutava liigutuse ja jalutasin rahumeeli edasi. Siis pööras ta uuesti ringi ja jäi ühele teeotsale seisma. Ütles mulle tere ja viisakusest vastasin tallegi edasi jalutades. Seepeale seiskas onu mootori, tuli autost väljaja jalutas mulle üsna kiirelt järgi. Pisike paksem vana onu, halli peaga juba ja prillidega. Ma keerasin järsult ümber, ta vist veidi ehmatas seepeale aga marssis edasi. Võtsin telefoni ja "hakkasin helistama" ning sama aegselt ühe kortermaja uksekellasid lugema, nagu otsiks kedagi. Jälgisin aga onu tegevust. Ta jalutas selle hiinaka nurgani, vaatas, et see on veel kinni (kuna lõuna oli), keeras otsa ümber ja läks auto juurde tagasi. Minna ikka otsisin uksekella ja "rääkisin telefoniga". Mu digika aku oli ka tühjaks saanud tee peal nign ma ei saanud autost pilti teha. Telefoni kaamera on kehv selle jaoks. Igatahes, kui ta kadunud oli, lippasin mina Conadisse, et meie teed koheselt kusagil ei ristuks.

Pärast Conadist välja tulles avati ka hiinaka uksed ja avastasin end jälle ostlemast. Aga sain vispli pannkookide jaoks, nõelakomplekti, kuna ühtteist parandada vaja, märkmepaberit ja metallist tee"koti" (või kuidas seda asja nimetama peaks, kuhu lahtine teepuru sisse panna?) Seda kõike vaid 4 euro eest (arvestades, et päris köögitarvete poest sain paljalt riivi 4 € eest ja vispel maksis ka sama palju). Hiina poed on toredad kohad.

Kodu poole tagasi jalutades avastasin, et Tallinn International Horse Show 2012 Grand Prix 140-160 cm sõidu otseülekande ajaks ma koju ei jõua. Mu samme kiirendas muidugi Kati sõnum, et Siim ümberhüpetele pääses. Jõudsin koju küll selleks ajaks, ent miski ei tahtnud, et ma seda ülekannet näeksin. Mu arvuti ei tuvastanud enam netipulka. Seega sain sõnumite vahendusel teada, kuidas Siimul seal läks. Ning super tublid minu meelest. Elasin kaasa. Tänud, Kati (:

Pärast sain loomulikult oma neti ka tööle, kui kogu võistlus läbi oli. Seega otsustasin teile selle hirmus pika postituse teha ja vaatan, kes lugemisel vastu peavad (: Ega kõik see lora vast huvitav pole, aga mul endal teinekord ehk tarvis.