Pärast 10 natuke läksime bussiga Euroformi kontorisse, et Sandrale eelmise nädala bussipiletid viia ja praktikaleping viimaks allkirjastada. Veel mingi allkiri kuskile ja siis läksime Metropolisse ja kuskile kohvi jooma. Ootasime oma bussi, et talli jõuaksime.
Ciccio tuli meile üksinda vastu, sõitsime talli, vahetasime riided ja korjasime mandariine. Seejärel läksime platsile vaatama, kuidas Ciccio valge hobusega sõitis ja hüppas. Aitasin takistust tõsta ja üritasin ka pilti teha. Pärast sõitu tahtis Ciccio, et jalutaksin valget hobust seljas, aga mul pold kaskat kaasas, seega jalutasin käe kõrval. Vaatasime samal ajal, kuidas Lady omanik oma naljakat galoppi tegi ja hüppas jälle. Ta peaks pühapäeval minema 80 cm võistlema, aga no ma ei tea... Tegime ta galopist video ka täna. Vaatan, ehk saan selle kuskile üles.
Talli tagasi minnes ja valget hobust pestes, vaatas Marii Lady turja, mis oli täna täiesti puruks. Kahjuks ma ei näinud, mis toimus, aga Marii rääkis neile, et see pole normaalne ja panid sellele haavale rohtu peale. Lisas ka seda, et see hobune on tegelikult päris hea ja töötab isegi väga hästi, kuigi ta turi puruks on. Täna ikka vaatasime ja mõtlesin, et need loomad on võrratud. Lõpuks onu ütles, et ta ostab sel nädalal uue pehmenduse sadula alla (loodetavasti siis mitte poroloonist plönni) ja lubas Mariil ka hobust proovida. See mees õpetab praegu lihtsalt oma hobust tõrkuma, kuna ta ei sõida teda takistustele peale. Takistused on väiksed, ta hüppab 50-80 cm treeningus ja see hobune tõrgub ka 50, kuna mees EI TEE TÖÖD. Tahtsin täna küll peaga vastu palmi taguda, kui ta aina tõrkus ja tõrkus.
Vaatasin ise ka Lady turja ja mul pidi süda pahaks minema, sest seal olid tõesti lahtised naharibad. Mitte, et mul haavade peale süda pahaks läheks, aga see mees on ikka tõsine pastamagu.
Läksin platsile vaatama, kuidas Elisa sõidab ja jälle nägin ma, kuidas tal olid käed pulksirged ja ees. Ma ei saa aru, pärast küsisin, kas Ciccio käsib tal niimoodi istuda ja siis ütles, et jah, see pidi oluline olema hüppamisel. Aga ma ei näinud, et Ciccio ise oma käsi niimoodi hoiaks. Ma ei tea...
Talli minnes vahetasime hobused kuidagi ära ja tõin Caleta, et valmis panna. Täna sõitsime kahekesi ja mina esimesena. Natuke sammu, traavi ja traavis kavaletid ning pisikesed hüpped. MArii tegi pilti ka ja no ma ei või. Ciccio ütleb, et väga hea ja tore ja väga hästi, aga no ise tundsin, kuidas jäin maha, sest hobune kiirustas takistusele. Pärast vaatasin piltidet, et mu varvas vahib täiega välja ja seepärast ma seal sadulas ei püsi. Põlv läheb lahti ja kõik on pekkis. Ratsmed olid ka liiga pikad ja käed on kusagil selja taga. Aga nuh, Ciccio ütleb pastamaole ka, et väga hästi läheb, sest siis püsib tahe õppida... Kahjuks olen ma piisavalt tark, et oma vigu näha ja sellest aru saada.
Pesime Mariiga kahe peale hobuse puhtaks, vahetasime riided ja tulime Ciccio ja Elisaga täna Rendesse, kus käisime kohvi joomas, Metropolises ja siis söömas.
Täna oli lahe õhtusöök ka. Pasta mingi hernetaolise asjaga. Marii ütleb, et need on läätsed. Vääh.. Rohelised makaronid. Pärast seda oli kala, külm kala koos eriti kange majoneesiga ja kõrval oli roheline maltsapall, mis nägi välja täpselt nagu Soneti korra söödud rohi, kui ta talli vahel sööki välja pudistas.
Ma tean, et olen positiivselt meelestatud siin.. Kõik on korras muidu (:
29 november 2011
28 november 2011
Lunedi - esmaspäev
Hommikul 11.50 bussiga talli jälle. Vahepal rääkisime mingite suvaliste Itaalia meestega jälle, kes tundsid huvi, kas oleme üliõpilased ja mida siin teeme. Bussist läksime veidi liiga vara maha ja mingi ehtne küla jorss lasi meile signaali ja vahtis meid nii, et ei saanud oma autogagi sõidetud. Ja Marii ei kandnud läbipaistvaid retuuse.
Ciccio ja Elisa leidsid meid üles ilusasti ja sõitsime talli. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja mega soe oli. Korjasime endale jälle mõned mandariinid puu otsast ja läksime riideid vahetama.
Puhastasime Lady ära, sest ta omanik tuli varsti temaga sõitma. Jah, meie puhastasime erahobust. Omanik pani ta valmis ja läks platsile sõitma. Meie läksime vaatama, kuidas Ciccio ühe 9 aastasega tööd tegi, kes oli oma esimesed 5 aastat boksis istunud. Ilus suur hobune, hüppas ka natuke. Ciccio sõitis libisevaga, kuid mulle meeldis, et ta ei tõmmanud hobust sellega kuidagi rulli ega väänanud teda. Ainult märkasime seda, et siin ei kergenda keegi end õigele jalale. Põhiprobleem vist hüppajatel.
Süda pidi muidugi pahaks minema, kui nägime seda Lady omanikku galopi sõitmas. No andke andeks, aga ta tegi omast arust mingit kergendatud kaloppi v midagi, aga töötas hobusele risti vastu ja põndsus seal sadulas meeletult. Ausalt, see oli kohutav. Loomulikult hobune ei liikunud all ja siis ta sundis looma steki abil liikuma. No pagan. Seejärel tahtis ta mõned hüpped ka teha, aga ta ilmselgelt kardab hüppamist, kuna ta sõidab takistusele peale nii kohkunud näoga ega tee mitte midagi. Hobune jääb enne takistust seisma ja mees lihtsalt vahib, ok, ei tahtnud minna. Järgmisel korral sõitis lihtsalt takistusest mööda. No ma ei tea, galopi ajal säras ta seal seljas nagu kõige õnnelikum inimene üldse, kuigi see oli kohutav lihtsalt.
Korra hobune tõrkus uuesti ja sai selle eest stekiga karistada. No mida iganes. Takistus oli max 60 cm lõpuks. Oeh.. Miks on vaja hüpata hobusega, kes on lahja, kelle turi on katki, sadul hõõrub turjale ja mees ise on keskmisest suurem pasta ja pitsasööja. See ei kannata kriitikat enam. Kõige valusam on näha, kuidas inimesed hobuseid lõhuvad ja sa ei saa sinna ise midagi parata.
Läksime talli tagasi, Ciccio lõpetas ühe hobusega, panin talle järgmise valmis. Sellel hobusel oli miski Ciccio enda aretatud suuliste süsteem. Hakamor ja trensel koos ning omavahel rihmaga ühendatud. Pean sellest teinekord pilti tegema. Mina suuliste ristamisega ei tegele, seega võõras teema. Igaljuhul selle hobusega sõitis Elisa ka ja mina pesin samal ajal Ladyt (jah, ma pesin erahobust, sest tema paks omanik on lihtsalt nii laisk, et ei viitsi oma triiksärki niiskeks ajada) Marii oli lõpetanud Ciccio esimese hobusega, mina lõpetasin Ladyga ja saime lõpuks vaatama minna, kuidas Elisa sõidab.
Vahe peal mainin (kui ma seda juba teinud pole), et Elisa on seal tallis olnud aasta aega ja enne sinna tulekut ei teadnud ta hobustest midagi. Nüüdseks on ta võistelnud ka, aga sõidab käed pulksirgelt. Ma ei tea.. Hobukultuur on siin ikka eriti kummaline, aga nuh...
Vahepeal tulin talli ära, et see esimene talli vahel kuivav hobune talli üksi maha ei lammutaks. Siis tulid teised ka platsilt ära ja mina tõin meie Caleta (?), kellega sõitmas käime. Marii pani valge hobuse Cicciole valmis ning varsti saabus Erica, kes on n-ö ratsakooli õpilane. Seega pidime täna jälle kolme peale hobust jagama. Esimesena sõitis Erica, tegi ainult sammu ja traavi. Teisena Marii, kes hakkas kavalette sõitma ja tegi mõned hüpped ning siis tegin mina mõned hüpped ja jahutasin hobuse maha.
Pärast sadulas jalutades jooksid mingid penid platsi taga tee peal ringi. Klähvisid ja jooksid ja hobune korra ehmatas ja tõmbas veidi kõrvale. Mina jäin ilusti rahulikuks ja sadulasse istuma. Jällegi oli nii hea meel selle üle. Vaat mis teinekord hea tunde võib tekitada. Cicciolt sain ka lõpetades kiita, et täna oli väga hea trenn, kuna Caleta kiskus galoptiga väikesele takistusele peale ja ma oskasin seljas püsida.
Viisime hobuse ära, pesin puhtaks ja vahetasin riided. Bussile minek ja läksime jälle Metropolise juures maha. Käisime kohvi joomas ja jällegi mingid mehed tegid meiega tutvust. Küsisid, kes me oleme ja kust tuleme jne.. Tavapärane tutvusring. Seejärel astusime kõrvalrestorani, kus saame õhtusöögi ja täna oli söögiks... tadam-tadam - PASTA. Pärast seda saime mingeid külmasid marineeritud porgandilõike ja grillitud liha nagu iga paganama õhtu. andke andeks, aga ma ei taha seda sööki enam saada, kuna selle maitse lihtsalt hakkab vastu juba. Ei ole hullu. Söömast tulles ostsin endale neid suurepäraseid martsipani koogikesi... Mm. Võrratu.
Ciccio ja Elisa leidsid meid üles ilusasti ja sõitsime talli. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja mega soe oli. Korjasime endale jälle mõned mandariinid puu otsast ja läksime riideid vahetama.
Puhastasime Lady ära, sest ta omanik tuli varsti temaga sõitma. Jah, meie puhastasime erahobust. Omanik pani ta valmis ja läks platsile sõitma. Meie läksime vaatama, kuidas Ciccio ühe 9 aastasega tööd tegi, kes oli oma esimesed 5 aastat boksis istunud. Ilus suur hobune, hüppas ka natuke. Ciccio sõitis libisevaga, kuid mulle meeldis, et ta ei tõmmanud hobust sellega kuidagi rulli ega väänanud teda. Ainult märkasime seda, et siin ei kergenda keegi end õigele jalale. Põhiprobleem vist hüppajatel.
Süda pidi muidugi pahaks minema, kui nägime seda Lady omanikku galopi sõitmas. No andke andeks, aga ta tegi omast arust mingit kergendatud kaloppi v midagi, aga töötas hobusele risti vastu ja põndsus seal sadulas meeletult. Ausalt, see oli kohutav. Loomulikult hobune ei liikunud all ja siis ta sundis looma steki abil liikuma. No pagan. Seejärel tahtis ta mõned hüpped ka teha, aga ta ilmselgelt kardab hüppamist, kuna ta sõidab takistusele peale nii kohkunud näoga ega tee mitte midagi. Hobune jääb enne takistust seisma ja mees lihtsalt vahib, ok, ei tahtnud minna. Järgmisel korral sõitis lihtsalt takistusest mööda. No ma ei tea, galopi ajal säras ta seal seljas nagu kõige õnnelikum inimene üldse, kuigi see oli kohutav lihtsalt.
Korra hobune tõrkus uuesti ja sai selle eest stekiga karistada. No mida iganes. Takistus oli max 60 cm lõpuks. Oeh.. Miks on vaja hüpata hobusega, kes on lahja, kelle turi on katki, sadul hõõrub turjale ja mees ise on keskmisest suurem pasta ja pitsasööja. See ei kannata kriitikat enam. Kõige valusam on näha, kuidas inimesed hobuseid lõhuvad ja sa ei saa sinna ise midagi parata.
Läksime talli tagasi, Ciccio lõpetas ühe hobusega, panin talle järgmise valmis. Sellel hobusel oli miski Ciccio enda aretatud suuliste süsteem. Hakamor ja trensel koos ning omavahel rihmaga ühendatud. Pean sellest teinekord pilti tegema. Mina suuliste ristamisega ei tegele, seega võõras teema. Igaljuhul selle hobusega sõitis Elisa ka ja mina pesin samal ajal Ladyt (jah, ma pesin erahobust, sest tema paks omanik on lihtsalt nii laisk, et ei viitsi oma triiksärki niiskeks ajada) Marii oli lõpetanud Ciccio esimese hobusega, mina lõpetasin Ladyga ja saime lõpuks vaatama minna, kuidas Elisa sõidab.
Vahe peal mainin (kui ma seda juba teinud pole), et Elisa on seal tallis olnud aasta aega ja enne sinna tulekut ei teadnud ta hobustest midagi. Nüüdseks on ta võistelnud ka, aga sõidab käed pulksirgelt. Ma ei tea.. Hobukultuur on siin ikka eriti kummaline, aga nuh...
Vahepeal tulin talli ära, et see esimene talli vahel kuivav hobune talli üksi maha ei lammutaks. Siis tulid teised ka platsilt ära ja mina tõin meie Caleta (?), kellega sõitmas käime. Marii pani valge hobuse Cicciole valmis ning varsti saabus Erica, kes on n-ö ratsakooli õpilane. Seega pidime täna jälle kolme peale hobust jagama. Esimesena sõitis Erica, tegi ainult sammu ja traavi. Teisena Marii, kes hakkas kavalette sõitma ja tegi mõned hüpped ning siis tegin mina mõned hüpped ja jahutasin hobuse maha.
Pärast sadulas jalutades jooksid mingid penid platsi taga tee peal ringi. Klähvisid ja jooksid ja hobune korra ehmatas ja tõmbas veidi kõrvale. Mina jäin ilusti rahulikuks ja sadulasse istuma. Jällegi oli nii hea meel selle üle. Vaat mis teinekord hea tunde võib tekitada. Cicciolt sain ka lõpetades kiita, et täna oli väga hea trenn, kuna Caleta kiskus galoptiga väikesele takistusele peale ja ma oskasin seljas püsida.
Viisime hobuse ära, pesin puhtaks ja vahetasin riided. Bussile minek ja läksime jälle Metropolise juures maha. Käisime kohvi joomas ja jällegi mingid mehed tegid meiega tutvust. Küsisid, kes me oleme ja kust tuleme jne.. Tavapärane tutvusring. Seejärel astusime kõrvalrestorani, kus saame õhtusöögi ja täna oli söögiks... tadam-tadam - PASTA. Pärast seda saime mingeid külmasid marineeritud porgandilõike ja grillitud liha nagu iga paganama õhtu. andke andeks, aga ma ei taha seda sööki enam saada, kuna selle maitse lihtsalt hakkab vastu juba. Ei ole hullu. Söömast tulles ostsin endale neid suurepäraseid martsipani koogikesi... Mm. Võrratu.
27 november 2011
Sabato - laupäev... Naljanumber
Läksime 11.50 bussi peale ja Ciccio tuli meile teistsuguse autoga vastu. Täna oli ta üksi. Rääkis itaalia keeles, et täna on hea ilm ja ei saja. Kui jõudsime talli, saime mandariine omale korjata. Me saame siin ise puu otsast mandariine korjata, saate aru? Nii armas.
Vahetasime riided ja varsti saabus Elisa ka. Rääkisid, et buss tuleb väga täpselt ja et Ciccio oli kartnud meile vastu tulla, et äkki me ei saa aru üksteisest midagi :) Kõik läks ju ilusti.
Täna pidime kordetama kahte hobust. Mina sain valge hobuse, kes on Ciccio oma, Mariil hobune, kellega Elisa tegeleb. Enne seda puhastasime veel ühe hobuse ära, puhastasime kabjad ja panime boksi tagasi. Siis puhastasime boksis hobuste kabjad korralikult, tekk maha, alt puhtaks, kaitsmed peale, valjad pähe. Korde pannakse üle kukla teisele poole kinni.
Kordetada oli suht raske, sest pinnas oli kohutav ja libe. Hobuse liikumine mulle ka ei meeldinud, nii palju kui mina aru sain, siis oli tal väga kinnise õlaga ja paremale poole võis isegi käiguvahet märgata. Ehk tuli see ka pinnasest. Tallis läksime kohe pesuboksi, kabjad jällegi puhtaks.
Ahjaa, sel hobusel on miskid ravirauad ka, nii, et plastikust osa on kabja ja raua vahel ning raud on ringikujuline, ehk tagant koos. Kabjakiilu väga polegi ja kabjad on kõik sellised õõnsad. Kiilumädanik on tal vist olnud või siis ennetatakse seda, sest lillat spreid oli kiilule lastud. Kube ja sabaalune ka puhtaks, svammiga nägu ka ja kael üle lasta soojema veega. Vesi maha pühkida, higitekk ilusti seljas ja talli vahele. Seal kuivatasin jalgu rätikuga ja hiljem määrisin kabjarasva.
Hobune läks higitekiga boksi. Kuna tal ust ei ole (seda ta pidi jalaga peksma koguaeg), elab ta ainult nööri taga. Ciccio sidus ukse ette hästi lõdvalt nööri ja pani selle päitsetest läbi. Hobune sai liikuda, boksist välja ei saanud ja põhimõte oli selles, et hobune püherdada ei saaks. Ohtlik oli muidugi see, et jala oleks ta saanud sellest üle panna, kui pea oleks alla pannud, kuid ilmselt on ta harjunud nii seisma ning süüa neil ka midagi pole boksis, et maast midagi otsida oleks vaja. Kui hobune ära kuivas, panime talle talliteki selga.
Tänane miinus oli see, et pidime kolmekesi sõitma ühe hobusega. Üks tüdruk käis trennis, kes on sõitnud kuu aega. Peab tõdema, et sõitu vaadates ei oleks seda küll arvanud. Pärast sõitis Marii natuke, jällegi kavalette ja mina samuti. Ciccio ütles, et täna oli sõitmine veel parem olnud. Meie sõitmine meie sõitmiseks, aga me nägime täna neid teisi hobuseomanikke ka, kes oma suksudega sõitmas käisid. No ma ei tea, see oli tõeline kultuurišokk.
Ühe raudja hobusega sõidab 33 aastane naine, kes armus ära 40(50) aastasesse mehesse, kellel on karutammujast hobune. Mees on abielus. Kumbki neist ei tea hobustest midagi.
Naine (kohalik hüüdnimi Gazy-girl) tahab meeletult tähelepanu, peab ennast kõige tähtsamaks ja targemaks seal tallis. Hobune on nagu ta on, aga varustus on viimase peal. Platsil nägime, kuidas ta enne sõitu kordetas hobust imepisikesel ringil ja ajas teda galopis igal sammul piitsaga tagant. Jalused on all ja ratsmed on üle sadula kinni. Pärast kordetamist läks naine omale säärisedi jalga panema ja palus Ciccio isa abi, et too hobust hoiaks. See pidi tavaline olema, et ta alati kellegi järele hõikab.
Mees ( kohalikele Grazy-boy) omab hobust, kellega ta käib tegelemas 1-2 korda nädalas ja siis kuskil kella 14.00-21.00 veedetakse oma aeg tallis. Igaljuhul, kuna tallis suitsetamine keelatud ei ole, siis mees võtab oma hobuse talli vahele, puhastab teda suits ees ja siis paneb oma luksusvarustuse hobusele selga. Hobune on nii omas mullis, et seisab nagu kuju talli vahel. Tavalisel treeningul kasutas tüüp hobusele kõrvu ka. Milleks, praegu pole ju putukaidki? Igaljuhul platsil kordetas... ei mees "koretas" hobust ühel kohal seistes ja Ciccio isaga juttu rääkides. Korde käis käest kätte ja hobust ta ei vaadanudki, vahepeal tegi ta suitsu ka. Siis läks selga, alles siis võttis oma jaki pealt ja seisis keset platsi, et see ära panna takistusele. Sõitmist ma parem ei kommenteeri, sest meenutades läheb mul süda pahaks lihtsalt.
Nii, siis tuli ka kolmas mees, kes on selle Lady omanik, keda me ükspäev pügasime. Kogukas ja massiivne mees, sõidab vana sadulaga, mis ei sobi hobusele üldsegi mitte. Kui teda esimest korda puhastasime, nägime missugune on tema turi. Katki ja kärnas. Üks 7x3 cm suurune kärnane laik on tema turjal. Seda meest ei huvita, kuna tema tahab sõita ja nii on. Tema arust ei ole see probleem ja teised ärgu toppigu oma nina tema asjadesse.
Igaljuhul seltskond on kirju, hobustest on kahju, kuna neist ei hoolita ja teisi inimesi ei kuulata. Ciccio ja Elisa saavad sellest aru, et asi on jama ja seda on näha ka hobuste erinevusest. Selle nähtu põhjal julgen end targaks ja arukaks inimeseks pidada ja kindlasti paremaks ratsutajaks. Ma nii loodan, et ka neile oleks mingit kasu sellest, et meie oma praktika seal tallis teeme. Kahjuks on nad natuke liiga üleolevad... Meie saame ainult näidata, mismoodi meie hobustest hoolime ja nende heaoluga arvestame.
Kuskil varasemalt jätsin mainimata, et kui ükspäev ratsutama läksime, siis märkasime, et hobuse üks tagumine raud on puudu. Samal ajal, kui hobust puhastasime, tuli Ciccio ja lõi raua alla. Ei olnud seda, et ahjaa, ma tean, las ta olla, küll kunagi tuleb sepp ja alla tagasi paneb. Nii aga juhtub Eestis pidevalt.
Vahetasime riided ja varsti saabus Elisa ka. Rääkisid, et buss tuleb väga täpselt ja et Ciccio oli kartnud meile vastu tulla, et äkki me ei saa aru üksteisest midagi :) Kõik läks ju ilusti.
Täna pidime kordetama kahte hobust. Mina sain valge hobuse, kes on Ciccio oma, Mariil hobune, kellega Elisa tegeleb. Enne seda puhastasime veel ühe hobuse ära, puhastasime kabjad ja panime boksi tagasi. Siis puhastasime boksis hobuste kabjad korralikult, tekk maha, alt puhtaks, kaitsmed peale, valjad pähe. Korde pannakse üle kukla teisele poole kinni.
Kordetada oli suht raske, sest pinnas oli kohutav ja libe. Hobuse liikumine mulle ka ei meeldinud, nii palju kui mina aru sain, siis oli tal väga kinnise õlaga ja paremale poole võis isegi käiguvahet märgata. Ehk tuli see ka pinnasest. Tallis läksime kohe pesuboksi, kabjad jällegi puhtaks.
Ahjaa, sel hobusel on miskid ravirauad ka, nii, et plastikust osa on kabja ja raua vahel ning raud on ringikujuline, ehk tagant koos. Kabjakiilu väga polegi ja kabjad on kõik sellised õõnsad. Kiilumädanik on tal vist olnud või siis ennetatakse seda, sest lillat spreid oli kiilule lastud. Kube ja sabaalune ka puhtaks, svammiga nägu ka ja kael üle lasta soojema veega. Vesi maha pühkida, higitekk ilusti seljas ja talli vahele. Seal kuivatasin jalgu rätikuga ja hiljem määrisin kabjarasva.
Hobune läks higitekiga boksi. Kuna tal ust ei ole (seda ta pidi jalaga peksma koguaeg), elab ta ainult nööri taga. Ciccio sidus ukse ette hästi lõdvalt nööri ja pani selle päitsetest läbi. Hobune sai liikuda, boksist välja ei saanud ja põhimõte oli selles, et hobune püherdada ei saaks. Ohtlik oli muidugi see, et jala oleks ta saanud sellest üle panna, kui pea oleks alla pannud, kuid ilmselt on ta harjunud nii seisma ning süüa neil ka midagi pole boksis, et maast midagi otsida oleks vaja. Kui hobune ära kuivas, panime talle talliteki selga.
Tänane miinus oli see, et pidime kolmekesi sõitma ühe hobusega. Üks tüdruk käis trennis, kes on sõitnud kuu aega. Peab tõdema, et sõitu vaadates ei oleks seda küll arvanud. Pärast sõitis Marii natuke, jällegi kavalette ja mina samuti. Ciccio ütles, et täna oli sõitmine veel parem olnud. Meie sõitmine meie sõitmiseks, aga me nägime täna neid teisi hobuseomanikke ka, kes oma suksudega sõitmas käisid. No ma ei tea, see oli tõeline kultuurišokk.
Ühe raudja hobusega sõidab 33 aastane naine, kes armus ära 40(50) aastasesse mehesse, kellel on karutammujast hobune. Mees on abielus. Kumbki neist ei tea hobustest midagi.
Naine (kohalik hüüdnimi Gazy-girl) tahab meeletult tähelepanu, peab ennast kõige tähtsamaks ja targemaks seal tallis. Hobune on nagu ta on, aga varustus on viimase peal. Platsil nägime, kuidas ta enne sõitu kordetas hobust imepisikesel ringil ja ajas teda galopis igal sammul piitsaga tagant. Jalused on all ja ratsmed on üle sadula kinni. Pärast kordetamist läks naine omale säärisedi jalga panema ja palus Ciccio isa abi, et too hobust hoiaks. See pidi tavaline olema, et ta alati kellegi järele hõikab.
Mees ( kohalikele Grazy-boy) omab hobust, kellega ta käib tegelemas 1-2 korda nädalas ja siis kuskil kella 14.00-21.00 veedetakse oma aeg tallis. Igaljuhul, kuna tallis suitsetamine keelatud ei ole, siis mees võtab oma hobuse talli vahele, puhastab teda suits ees ja siis paneb oma luksusvarustuse hobusele selga. Hobune on nii omas mullis, et seisab nagu kuju talli vahel. Tavalisel treeningul kasutas tüüp hobusele kõrvu ka. Milleks, praegu pole ju putukaidki? Igaljuhul platsil kordetas... ei mees "koretas" hobust ühel kohal seistes ja Ciccio isaga juttu rääkides. Korde käis käest kätte ja hobust ta ei vaadanudki, vahepeal tegi ta suitsu ka. Siis läks selga, alles siis võttis oma jaki pealt ja seisis keset platsi, et see ära panna takistusele. Sõitmist ma parem ei kommenteeri, sest meenutades läheb mul süda pahaks lihtsalt.
Nii, siis tuli ka kolmas mees, kes on selle Lady omanik, keda me ükspäev pügasime. Kogukas ja massiivne mees, sõidab vana sadulaga, mis ei sobi hobusele üldsegi mitte. Kui teda esimest korda puhastasime, nägime missugune on tema turi. Katki ja kärnas. Üks 7x3 cm suurune kärnane laik on tema turjal. Seda meest ei huvita, kuna tema tahab sõita ja nii on. Tema arust ei ole see probleem ja teised ärgu toppigu oma nina tema asjadesse.
Igaljuhul seltskond on kirju, hobustest on kahju, kuna neist ei hoolita ja teisi inimesi ei kuulata. Ciccio ja Elisa saavad sellest aru, et asi on jama ja seda on näha ka hobuste erinevusest. Selle nähtu põhjal julgen end targaks ja arukaks inimeseks pidada ja kindlasti paremaks ratsutajaks. Ma nii loodan, et ka neile oleks mingit kasu sellest, et meie oma praktika seal tallis teeme. Kahjuks on nad natuke liiga üleolevad... Meie saame ainult näidata, mismoodi meie hobustest hoolime ja nende heaoluga arvestame.
Kuskil varasemalt jätsin mainimata, et kui ükspäev ratsutama läksime, siis märkasime, et hobuse üks tagumine raud on puudu. Samal ajal, kui hobust puhastasime, tuli Ciccio ja lõi raua alla. Ei olnud seda, et ahjaa, ma tean, las ta olla, küll kunagi tuleb sepp ja alla tagasi paneb. Nii aga juhtub Eestis pidevalt.
Venerdi - reede
11.50 bussiga pidime Cosenzast talli juurde sõitma. Me ei teadnud ju täpselt, milline buss sõidab ja Marii võttis vestmiku lahti ning küsis bussijuhilt, kas see buss peatub Cancello Magdalonis. Bussijhid tiba naersid meie üle, aga ei ole hullu, vahemalt saime õige bussi peale. Peatuse oleksime ka maha maganud, aga tegelikult Luigiga läksime me natuke varem maha eelmine kord. Seega meie peatus oli täiesti õiges kohas ja kohe nägime Cicciot ja Elisat.
Kuna poes ei olnud pügamismasina plaate, siis me hobust lõpuni pügada ei saanud. Seega vahetasime riided ja läksime sõitma. Sõidame kahe peale praegu ühe hobusega, sest ega väga palju seal hobuseid polegi, kellega me sõita saaksime. Ciccio võistlushobuseid meile ikka kohe ei anta. Seega panime oma hobuse valmis, läksime platsile ja Marii sõitis esimesena.
Täna oli palju parem sõita, nii libe ei olnud, aga ikkagi mudane ja libe, kuna plats ei ole liivane vaid selline savise mulla ja liiva segu. Igaljuhul tegime palju traavi, ja jälle kavalette. Ciccio paneb palju rõhku meie jalgade asendile, et meil kand oleks ilusasti all ja keharaskus kannale tuleks. Samuti, et poolistakus liiga ette ei kalduks ja end tasakaalus hoiaks. Muud tööd ta kahjuks väga ei räägi, ma ei tea, kas asi on hetkel keelebarjääris või ta on tüüpiline hüppaja, kes näiteks õigele jalale kergendamist ei märka.. Eks tulevikus näeme, aga Ciccio on meiega praegu rahul ja ütles ise ka, et parem kui esimene kord.
Kuna sõitsin viimasena, siis küsisin, kas võin pärast natuke hobusega jalutada ka, kuna ei tahaks teda talli vahele seisma jätta. Tulin alla, lasin sadulavöö järgi, võtsin kapsli lahti ja jalutasin mööda platsi. Ciccio oli vaimustuses olnud ning öelnud, et see on väga hea mõte, et jalutame niimoodi. Läksime lõpuks talli pesema. Varustus maha, jalad puhtaks. Peseme traatharjaga kapju pealtpoolt, et muda kõik maha tuleks ja raua servad puhtad oleksid. Samuti peseme kabjad alt puhtaks ja laseme veega üle, et mua talla alla ei jääks. Kui peseme jalgu kõrgemalt, siis tuleb need enne boksi panemist ära kuivatada. Kapjadele läheb pärast kuivamist kabjarasva peale.
See hobune ei ole tallis tekiga, ning esimene kord jättis Ciccio selle hobuse talli vahele ilma higitekita seisma. Reedel tõi ta meile froteerätiku ja ütles, et peale paneksime kuivamise ajaks. Siis tõi ta PORGANDI! Enne andsid nad kogu aeg suhkrut. Meie rääkisime, et meie Eestis ei anna väga palju suhkrut, et ainult erilise maiustusena. Pigem leivakuivikuid (aga siin neil normaalset leiba pole), porgandit või õuna. Ja voilaa! (: Väga tore, et niisugused muudatused tehti. Ahjaa, ning hobustel pestakse alati pärast trenni kube ja sabaalune ning svammiga pestakse ka nägu, valjaste alune.
Kedagi vist puhastasime veel ja lõikasin saba. Rohkem suurt ei teinudki, läksime koju ära. Meid viidi 17.20 bussile ja Ciccio küsisi igaks juhuks, kas buss laupäeval ka sõidab, et saaksime siis ka talli minna.
Õhtul tulime koju, käisime pesus, tegime end ilusaks ja läksime koos korterikaaslase Tommy ja tema sõbraga välja. Lõpuks ometi kohtasin inimesi, kes on alternatiivse muusika austajad ja kannavad teistest erinevaid riideid. Esimest korda nägin Itaalia rocki inimesi. Vahva õhtu oli. Kohtasime uusi inimesi jälle ja nalja sai palju.
Kuna poes ei olnud pügamismasina plaate, siis me hobust lõpuni pügada ei saanud. Seega vahetasime riided ja läksime sõitma. Sõidame kahe peale praegu ühe hobusega, sest ega väga palju seal hobuseid polegi, kellega me sõita saaksime. Ciccio võistlushobuseid meile ikka kohe ei anta. Seega panime oma hobuse valmis, läksime platsile ja Marii sõitis esimesena.
Täna oli palju parem sõita, nii libe ei olnud, aga ikkagi mudane ja libe, kuna plats ei ole liivane vaid selline savise mulla ja liiva segu. Igaljuhul tegime palju traavi, ja jälle kavalette. Ciccio paneb palju rõhku meie jalgade asendile, et meil kand oleks ilusasti all ja keharaskus kannale tuleks. Samuti, et poolistakus liiga ette ei kalduks ja end tasakaalus hoiaks. Muud tööd ta kahjuks väga ei räägi, ma ei tea, kas asi on hetkel keelebarjääris või ta on tüüpiline hüppaja, kes näiteks õigele jalale kergendamist ei märka.. Eks tulevikus näeme, aga Ciccio on meiega praegu rahul ja ütles ise ka, et parem kui esimene kord.
Kuna sõitsin viimasena, siis küsisin, kas võin pärast natuke hobusega jalutada ka, kuna ei tahaks teda talli vahele seisma jätta. Tulin alla, lasin sadulavöö järgi, võtsin kapsli lahti ja jalutasin mööda platsi. Ciccio oli vaimustuses olnud ning öelnud, et see on väga hea mõte, et jalutame niimoodi. Läksime lõpuks talli pesema. Varustus maha, jalad puhtaks. Peseme traatharjaga kapju pealtpoolt, et muda kõik maha tuleks ja raua servad puhtad oleksid. Samuti peseme kabjad alt puhtaks ja laseme veega üle, et mua talla alla ei jääks. Kui peseme jalgu kõrgemalt, siis tuleb need enne boksi panemist ära kuivatada. Kapjadele läheb pärast kuivamist kabjarasva peale.
See hobune ei ole tallis tekiga, ning esimene kord jättis Ciccio selle hobuse talli vahele ilma higitekita seisma. Reedel tõi ta meile froteerätiku ja ütles, et peale paneksime kuivamise ajaks. Siis tõi ta PORGANDI! Enne andsid nad kogu aeg suhkrut. Meie rääkisime, et meie Eestis ei anna väga palju suhkrut, et ainult erilise maiustusena. Pigem leivakuivikuid (aga siin neil normaalset leiba pole), porgandit või õuna. Ja voilaa! (: Väga tore, et niisugused muudatused tehti. Ahjaa, ning hobustel pestakse alati pärast trenni kube ja sabaalune ning svammiga pestakse ka nägu, valjaste alune.
Kedagi vist puhastasime veel ja lõikasin saba. Rohkem suurt ei teinudki, läksime koju ära. Meid viidi 17.20 bussile ja Ciccio küsisi igaks juhuks, kas buss laupäeval ka sõidab, et saaksime siis ka talli minna.
Õhtul tulime koju, käisime pesus, tegime end ilusaks ja läksime koos korterikaaslase Tommy ja tema sõbraga välja. Lõpuks ometi kohtasin inimesi, kes on alternatiivse muusika austajad ja kannavad teistest erinevaid riideid. Esimest korda nägin Itaalia rocki inimesi. Vahva õhtu oli. Kohtasime uusi inimesi jälle ja nalja sai palju.
Giovedi - neljapäev
Eelmine õhtu istusin päris kaua internetis, seega sain umbes 3 h magada ja ärkasin 5.50, et 6.40 olla tänaval ja oodata lehma-Michelet. Panime talle hüüdnime ka Mucca-Miche, nagu lehma-mika. Igaljuhul saime omale farmis kilekummikud ja kilemantli, et saaksime lehma sita sees ringi paterdada ja vaadata kuidas kaks vanameest lehmasid rektaalselt kontrollivad. Üks tegi seda pidevalt suitsetades ja teine nägi välja lühike ja tugev, nagu ränirahnude Fred.
Igaljuhul lehmi oli palju ja varsti olime sellest tüdinenud, kuna midagi uut ei toimunud. Üks onu näitas lehma, teine pistis käe pärakusse, kobas midagi ja vastas itaalia keeles ning siis järgmine lehm. Varsti päästis meid Amanda, kes on lammaste veterinaar. Läksime sinna lambaid vaatama ja saime teada, et selle farmi lambad on väga haiged ja nigelad. Neil on aastaid kasutatud samu jäärasid ja suht kõik on omavahel sugulased, nüüd on ka uusi jäärasid, kuid n-ö uue vere tekitamisega läheb aega. Praktiliselt meie silme alla suri üks lammas ja eelmine päev oli samade tunnustega surnud ka üks lammas. Seega neid loomi nad lahkasid. Sain sellest ka pilti teha, aga lisan need järgmise postitusega.
Igaljuhul eelmisel päeval surnud lamba põhjust nad täpselt ei leidnud, kopsud olid tumelillad ja kõhukelme (?), mille sees on soolestik ja muu kraam, oli paks ja valge. Muidugi kõike ei osanud nad meile ka inglise keeles seletada, kuna Amanda on ainus, kes seal inglise keeles rääkida oskab. Teise lamba kops oli enamvähem normaalse värvusega, kuid seal oli näha mingi paunake. Kui see katki lõigati, tuli sealt palju vedelikku välja ja kopsu sees olid nagu munad, mis olid täidetud vedelikuga. See pidi olema mingi nakav bakter, seega sellise lamba kopsusid ei tohi kindlasti mitte süüa, kellel ned bakterid olemas on.
Karjast leidsime ühe väriseva ja hingeldava lamba veel. Lamba kehatemp oli 41 kraadi, normaalne pidi olema 38-39. Talle anti antibiootikume, aga kardavad, et tegu võib olla ka sarnase looga. Pigem võib seal olla liikvel mingi nakkus.
Pärast lammaste vaatamist läksime Mucca-Michet ootama, kellele pidime koostama jutu lehmade kohta. Itaalia keeles muidugi. Tema siis parandas. Onu tegi sellist nalja seal, et vähe polnud. Igal juhul järgmiseks korraks pidime uue jutu koostama, kuna meie itaalia keel on katastroofiline (: Lubasime talle hobustest kirjutada järgmine kord.
Umbes 12.35 tulid meile farmi järgi Ciccio ja Elisa. Kuna me lõunat ei olnud söönud, siis läksime Ciccio juures kodust toitu sööma. Saime selle itaalia vätske saia vahele hautatud brokkolit ja kodus tehtud juustu. Kõrale jõime koduveini ja pärast sõime kodus kasvatatud mandariine. Suurepärane. No ja oleks te veel seda maja näinud... Peaaegu nagu seebikates.
Tallis oli ülesandeks täna hobust pügada. Pügamismasin oli suht kehva, plaadid olid juba kulunud ja Ciccio teritas neid usinasti vahepeal. Kuumaks läks see masin ka kiiresti. Seega pügasime pikemate pausidega kokku seda hobust umbes 3-4 tundi ning pea ja jalad jäid ikka pügamata. Jalad on kõik eri kõrguselt pügatud. Ciccio lubas järgmiseks päevaks uued terad osta, et saaksime lõpetada.
Ciccio ja Elisa viisid meid Metropolise juurde ära, et saaksime otse sööma minna. Õhtuks olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa ka ning võtsin toidu koju kaasa. Korteris ajasin ka kõigile villast ja lõpuks kukkusin magama ära.
Igaljuhul lehmi oli palju ja varsti olime sellest tüdinenud, kuna midagi uut ei toimunud. Üks onu näitas lehma, teine pistis käe pärakusse, kobas midagi ja vastas itaalia keeles ning siis järgmine lehm. Varsti päästis meid Amanda, kes on lammaste veterinaar. Läksime sinna lambaid vaatama ja saime teada, et selle farmi lambad on väga haiged ja nigelad. Neil on aastaid kasutatud samu jäärasid ja suht kõik on omavahel sugulased, nüüd on ka uusi jäärasid, kuid n-ö uue vere tekitamisega läheb aega. Praktiliselt meie silme alla suri üks lammas ja eelmine päev oli samade tunnustega surnud ka üks lammas. Seega neid loomi nad lahkasid. Sain sellest ka pilti teha, aga lisan need järgmise postitusega.
Igaljuhul eelmisel päeval surnud lamba põhjust nad täpselt ei leidnud, kopsud olid tumelillad ja kõhukelme (?), mille sees on soolestik ja muu kraam, oli paks ja valge. Muidugi kõike ei osanud nad meile ka inglise keeles seletada, kuna Amanda on ainus, kes seal inglise keeles rääkida oskab. Teise lamba kops oli enamvähem normaalse värvusega, kuid seal oli näha mingi paunake. Kui see katki lõigati, tuli sealt palju vedelikku välja ja kopsu sees olid nagu munad, mis olid täidetud vedelikuga. See pidi olema mingi nakav bakter, seega sellise lamba kopsusid ei tohi kindlasti mitte süüa, kellel ned bakterid olemas on.
Karjast leidsime ühe väriseva ja hingeldava lamba veel. Lamba kehatemp oli 41 kraadi, normaalne pidi olema 38-39. Talle anti antibiootikume, aga kardavad, et tegu võib olla ka sarnase looga. Pigem võib seal olla liikvel mingi nakkus.
Pärast lammaste vaatamist läksime Mucca-Michet ootama, kellele pidime koostama jutu lehmade kohta. Itaalia keeles muidugi. Tema siis parandas. Onu tegi sellist nalja seal, et vähe polnud. Igal juhul järgmiseks korraks pidime uue jutu koostama, kuna meie itaalia keel on katastroofiline (: Lubasime talle hobustest kirjutada järgmine kord.
Umbes 12.35 tulid meile farmi järgi Ciccio ja Elisa. Kuna me lõunat ei olnud söönud, siis läksime Ciccio juures kodust toitu sööma. Saime selle itaalia vätske saia vahele hautatud brokkolit ja kodus tehtud juustu. Kõrale jõime koduveini ja pärast sõime kodus kasvatatud mandariine. Suurepärane. No ja oleks te veel seda maja näinud... Peaaegu nagu seebikates.
Tallis oli ülesandeks täna hobust pügada. Pügamismasin oli suht kehva, plaadid olid juba kulunud ja Ciccio teritas neid usinasti vahepeal. Kuumaks läks see masin ka kiiresti. Seega pügasime pikemate pausidega kokku seda hobust umbes 3-4 tundi ning pea ja jalad jäid ikka pügamata. Jalad on kõik eri kõrguselt pügatud. Ciccio lubas järgmiseks päevaks uued terad osta, et saaksime lõpetada.
Ciccio ja Elisa viisid meid Metropolise juurde ära, et saaksime otse sööma minna. Õhtuks olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa ka ning võtsin toidu koju kaasa. Korteris ajasin ka kõigile villast ja lõpuks kukkusin magama ära.
23 november 2011
Tutto va bene, grazie
Jälle on jäänud kirjutamata. Esmaspäeva õhtul ma mitte ei jalutanud ainult 5. korrusele trepist, aga Marii eksitas meid linna peale ära. Tahtsime õhtul sööma minna jalgsi, mitte bussiga, aga piisas sellest, et ainult üks tänav valesti minna ja olime täiesti vales kohas. Jõudsime ühe pussipeatuseni, kus peatus ainult üks bussiliin. Mõtlesime, et ootame selle bussi ära, aga istusime valel pool teed bussipeatuses, seega oleksime selle bussiga kuhugile... Kes teab, kuhu välja jõudnud.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.
Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.
12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.
Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.
Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.
Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.
Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.
Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.
Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:
" We are happy for you! :) you are a very good girls and a
fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best
;)see you tomorrow :* "
(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)
Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.
Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.
Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.
12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.
Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.
Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.
Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.
Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.
Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.
Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:
" We are happy for you! :) you are a very good girls and a
fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best
;)see you tomorrow :* "
(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)
Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.
Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.
21 november 2011
Un sacco di mucche - palju lehmi
Hommikul kell 8.30 olime valmis ja Luigi ootas meid väljas. Läksime Cosenza bussijaama ja ostsime nädalapileteid. Saime bussigraafiku ja vaatasime, kustkohast läheb meie buss, et farmi saada. Luigi sõitis meiega kaasa ja kohtusime Micheliga, kes on farmis meie instruktor või praktikajuhendaja.
Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.
Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.
Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.
Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.
Mõned pildid lehmadest ka:
Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.
Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.
Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.
Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.
Mõned pildid lehmadest ka:
20 november 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)