28 november 2011

Lunedi - esmaspäev

Hommikul 11.50 bussiga talli jälle. Vahepal rääkisime mingite suvaliste Itaalia meestega jälle, kes tundsid huvi, kas oleme üliõpilased ja mida siin teeme. Bussist läksime veidi liiga vara maha ja mingi ehtne küla jorss lasi meile signaali ja vahtis meid nii, et ei saanud oma autogagi sõidetud. Ja Marii ei kandnud läbipaistvaid retuuse.

Ciccio ja Elisa leidsid meid üles ilusasti ja sõitsime talli. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja mega soe oli. Korjasime endale jälle mõned mandariinid puu otsast ja läksime riideid vahetama.

Puhastasime Lady ära, sest ta omanik tuli varsti temaga sõitma. Jah, meie puhastasime erahobust. Omanik pani ta valmis ja läks platsile sõitma. Meie läksime vaatama, kuidas Ciccio ühe 9 aastasega tööd tegi, kes oli oma esimesed 5 aastat boksis istunud. Ilus suur hobune, hüppas ka natuke. Ciccio sõitis libisevaga, kuid mulle meeldis, et ta ei tõmmanud hobust sellega kuidagi rulli ega väänanud teda. Ainult märkasime seda, et siin ei kergenda keegi end õigele jalale. Põhiprobleem vist hüppajatel.

Süda pidi muidugi pahaks minema, kui nägime seda Lady omanikku galopi sõitmas. No andke andeks, aga ta tegi omast arust mingit kergendatud kaloppi v midagi, aga töötas hobusele risti vastu ja põndsus seal sadulas meeletult. Ausalt, see oli kohutav. Loomulikult hobune ei liikunud all ja siis ta sundis looma steki abil liikuma. No pagan. Seejärel tahtis ta mõned hüpped ka teha, aga ta ilmselgelt kardab hüppamist, kuna ta sõidab takistusele peale nii kohkunud näoga ega tee mitte midagi. Hobune jääb enne takistust seisma ja mees lihtsalt vahib, ok, ei tahtnud minna. Järgmisel korral sõitis lihtsalt takistusest mööda. No ma ei tea, galopi ajal säras ta seal seljas nagu kõige õnnelikum inimene üldse, kuigi see oli kohutav lihtsalt.

Korra hobune tõrkus uuesti ja sai selle eest stekiga karistada. No mida iganes. Takistus oli max 60 cm lõpuks. Oeh.. Miks on vaja hüpata hobusega, kes on lahja, kelle turi on katki, sadul hõõrub turjale ja mees ise on keskmisest suurem pasta ja pitsasööja. See ei kannata kriitikat enam. Kõige valusam on näha, kuidas inimesed hobuseid lõhuvad ja sa ei saa sinna ise midagi parata.

Läksime talli tagasi, Ciccio lõpetas ühe hobusega, panin talle järgmise valmis. Sellel hobusel oli miski Ciccio enda aretatud suuliste süsteem. Hakamor ja trensel koos ning omavahel rihmaga ühendatud. Pean sellest teinekord pilti tegema. Mina suuliste ristamisega ei tegele, seega võõras teema. Igaljuhul selle hobusega sõitis Elisa ka ja mina pesin samal ajal Ladyt (jah, ma pesin erahobust, sest tema paks omanik on lihtsalt nii laisk, et ei viitsi oma triiksärki niiskeks ajada) Marii oli lõpetanud Ciccio esimese hobusega, mina lõpetasin Ladyga ja saime lõpuks vaatama minna, kuidas Elisa sõidab.

Vahe peal mainin (kui ma seda juba teinud pole), et Elisa on seal tallis olnud aasta aega ja enne sinna tulekut ei teadnud ta hobustest midagi. Nüüdseks on ta võistelnud ka, aga sõidab käed pulksirgelt. Ma ei tea.. Hobukultuur on siin ikka eriti kummaline, aga nuh...

Vahepeal tulin talli ära, et see esimene talli vahel kuivav hobune talli üksi maha ei lammutaks. Siis tulid teised ka platsilt ära ja mina tõin meie Caleta (?), kellega sõitmas käime. Marii pani valge hobuse Cicciole valmis ning varsti saabus Erica, kes on n-ö ratsakooli õpilane. Seega pidime täna jälle kolme peale hobust jagama. Esimesena sõitis Erica, tegi ainult sammu ja traavi. Teisena Marii, kes hakkas kavalette sõitma ja tegi mõned hüpped ning siis tegin mina mõned hüpped ja jahutasin hobuse maha.

Pärast sadulas jalutades jooksid mingid penid platsi taga tee peal ringi. Klähvisid ja jooksid ja hobune korra ehmatas ja tõmbas veidi kõrvale. Mina jäin ilusti rahulikuks ja sadulasse istuma. Jällegi oli nii hea meel selle üle. Vaat mis teinekord hea tunde võib tekitada. Cicciolt sain ka lõpetades kiita, et täna oli väga hea trenn, kuna Caleta kiskus galoptiga väikesele takistusele peale ja ma oskasin seljas püsida.

Viisime hobuse ära, pesin puhtaks ja vahetasin riided. Bussile minek ja läksime jälle Metropolise juures maha. Käisime kohvi joomas ja jällegi mingid mehed tegid meiega tutvust. Küsisid, kes me oleme ja kust tuleme jne.. Tavapärane tutvusring. Seejärel astusime kõrvalrestorani, kus saame õhtusöögi ja täna oli söögiks... tadam-tadam - PASTA. Pärast seda saime mingeid külmasid marineeritud porgandilõike ja grillitud liha nagu iga paganama õhtu. andke andeks, aga ma ei taha seda sööki enam saada, kuna selle maitse lihtsalt hakkab vastu juba. Ei ole hullu. Söömast tulles ostsin endale neid suurepäraseid martsipani koogikesi... Mm. Võrratu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar