Läksime 11.50 bussi peale ja Ciccio tuli meile teistsuguse autoga vastu. Täna oli ta üksi. Rääkis itaalia keeles, et täna on hea ilm ja ei saja. Kui jõudsime talli, saime mandariine omale korjata. Me saame siin ise puu otsast mandariine korjata, saate aru? Nii armas.
Vahetasime riided ja varsti saabus Elisa ka. Rääkisid, et buss tuleb väga täpselt ja et Ciccio oli kartnud meile vastu tulla, et äkki me ei saa aru üksteisest midagi :) Kõik läks ju ilusti.
Täna pidime kordetama kahte hobust. Mina sain valge hobuse, kes on Ciccio oma, Mariil hobune, kellega Elisa tegeleb. Enne seda puhastasime veel ühe hobuse ära, puhastasime kabjad ja panime boksi tagasi. Siis puhastasime boksis hobuste kabjad korralikult, tekk maha, alt puhtaks, kaitsmed peale, valjad pähe. Korde pannakse üle kukla teisele poole kinni.
Kordetada oli suht raske, sest pinnas oli kohutav ja libe. Hobuse liikumine mulle ka ei meeldinud, nii palju kui mina aru sain, siis oli tal väga kinnise õlaga ja paremale poole võis isegi käiguvahet märgata. Ehk tuli see ka pinnasest. Tallis läksime kohe pesuboksi, kabjad jällegi puhtaks.
Ahjaa, sel hobusel on miskid ravirauad ka, nii, et plastikust osa on kabja ja raua vahel ning raud on ringikujuline, ehk tagant koos. Kabjakiilu väga polegi ja kabjad on kõik sellised õõnsad. Kiilumädanik on tal vist olnud või siis ennetatakse seda, sest lillat spreid oli kiilule lastud. Kube ja sabaalune ka puhtaks, svammiga nägu ka ja kael üle lasta soojema veega. Vesi maha pühkida, higitekk ilusti seljas ja talli vahele. Seal kuivatasin jalgu rätikuga ja hiljem määrisin kabjarasva.
Hobune läks higitekiga boksi. Kuna tal ust ei ole (seda ta pidi jalaga peksma koguaeg), elab ta ainult nööri taga. Ciccio sidus ukse ette hästi lõdvalt nööri ja pani selle päitsetest läbi. Hobune sai liikuda, boksist välja ei saanud ja põhimõte oli selles, et hobune püherdada ei saaks. Ohtlik oli muidugi see, et jala oleks ta saanud sellest üle panna, kui pea oleks alla pannud, kuid ilmselt on ta harjunud nii seisma ning süüa neil ka midagi pole boksis, et maast midagi otsida oleks vaja. Kui hobune ära kuivas, panime talle talliteki selga.
Tänane miinus oli see, et pidime kolmekesi sõitma ühe hobusega. Üks tüdruk käis trennis, kes on sõitnud kuu aega. Peab tõdema, et sõitu vaadates ei oleks seda küll arvanud. Pärast sõitis Marii natuke, jällegi kavalette ja mina samuti. Ciccio ütles, et täna oli sõitmine veel parem olnud. Meie sõitmine meie sõitmiseks, aga me nägime täna neid teisi hobuseomanikke ka, kes oma suksudega sõitmas käisid. No ma ei tea, see oli tõeline kultuurišokk.
Ühe raudja hobusega sõidab 33 aastane naine, kes armus ära 40(50) aastasesse mehesse, kellel on karutammujast hobune. Mees on abielus. Kumbki neist ei tea hobustest midagi.
Naine (kohalik hüüdnimi Gazy-girl) tahab meeletult tähelepanu, peab ennast kõige tähtsamaks ja targemaks seal tallis. Hobune on nagu ta on, aga varustus on viimase peal. Platsil nägime, kuidas ta enne sõitu kordetas hobust imepisikesel ringil ja ajas teda galopis igal sammul piitsaga tagant. Jalused on all ja ratsmed on üle sadula kinni. Pärast kordetamist läks naine omale säärisedi jalga panema ja palus Ciccio isa abi, et too hobust hoiaks. See pidi tavaline olema, et ta alati kellegi järele hõikab.
Mees ( kohalikele Grazy-boy) omab hobust, kellega ta käib tegelemas 1-2 korda nädalas ja siis kuskil kella 14.00-21.00 veedetakse oma aeg tallis. Igaljuhul, kuna tallis suitsetamine keelatud ei ole, siis mees võtab oma hobuse talli vahele, puhastab teda suits ees ja siis paneb oma luksusvarustuse hobusele selga. Hobune on nii omas mullis, et seisab nagu kuju talli vahel. Tavalisel treeningul kasutas tüüp hobusele kõrvu ka. Milleks, praegu pole ju putukaidki? Igaljuhul platsil kordetas... ei mees "koretas" hobust ühel kohal seistes ja Ciccio isaga juttu rääkides. Korde käis käest kätte ja hobust ta ei vaadanudki, vahepeal tegi ta suitsu ka. Siis läks selga, alles siis võttis oma jaki pealt ja seisis keset platsi, et see ära panna takistusele. Sõitmist ma parem ei kommenteeri, sest meenutades läheb mul süda pahaks lihtsalt.
Nii, siis tuli ka kolmas mees, kes on selle Lady omanik, keda me ükspäev pügasime. Kogukas ja massiivne mees, sõidab vana sadulaga, mis ei sobi hobusele üldsegi mitte. Kui teda esimest korda puhastasime, nägime missugune on tema turi. Katki ja kärnas. Üks 7x3 cm suurune kärnane laik on tema turjal. Seda meest ei huvita, kuna tema tahab sõita ja nii on. Tema arust ei ole see probleem ja teised ärgu toppigu oma nina tema asjadesse.
Igaljuhul seltskond on kirju, hobustest on kahju, kuna neist ei hoolita ja teisi inimesi ei kuulata. Ciccio ja Elisa saavad sellest aru, et asi on jama ja seda on näha ka hobuste erinevusest. Selle nähtu põhjal julgen end targaks ja arukaks inimeseks pidada ja kindlasti paremaks ratsutajaks. Ma nii loodan, et ka neile oleks mingit kasu sellest, et meie oma praktika seal tallis teeme. Kahjuks on nad natuke liiga üleolevad... Meie saame ainult näidata, mismoodi meie hobustest hoolime ja nende heaoluga arvestame.
Kuskil varasemalt jätsin mainimata, et kui ükspäev ratsutama läksime, siis märkasime, et hobuse üks tagumine raud on puudu. Samal ajal, kui hobust puhastasime, tuli Ciccio ja lõi raua alla. Ei olnud seda, et ahjaa, ma tean, las ta olla, küll kunagi tuleb sepp ja alla tagasi paneb. Nii aga juhtub Eestis pidevalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar