Jälle on jäänud kirjutamata. Esmaspäeva õhtul ma mitte ei jalutanud ainult 5. korrusele trepist, aga Marii eksitas meid linna peale ära. Tahtsime õhtul sööma minna jalgsi, mitte bussiga, aga piisas sellest, et ainult üks tänav valesti minna ja olime täiesti vales kohas. Jõudsime ühe pussipeatuseni, kus peatus ainult üks bussiliin. Mõtlesime, et ootame selle bussi ära, aga istusime valel pool teed bussipeatuses, seega oleksime selle bussiga kuhugile... Kes teab, kuhu välja jõudnud.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.
Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.
12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.
Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.
Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.
Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.
Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.
Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.
Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:
" We are happy for you! :) you are a very good girls and a
fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best
;)see you tomorrow :* "
(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)
Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.
Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar