Vahelduseks midagi toredat ka

Eile oli üks huvitav päev jälle. Esimesed majanduse tunnid küll nii huvitavad ei olnud, aga pärastlõunal oli hooldus. Saime palju varustust puhastada. Seebitasime, poleerisime ja õlitasime. Ulvi külastas meid ka vahepeal ja rääkis ühest meie talli hobuse saatusest.

Pärast tunde läks Kati Freyaga sõitma ja olin talle abiks vähe. Kui tagasitulles riietusruumis olime, kutsus Esti mind ja Katit sõitma. Ta teeb treeneri pabereid ning vajab treening-gruppi. Mina sain Safiriga sõita, Kati Baironiga, veel olid Marii ja Lance, Marilin Hanksiga ja Maris Lanzeriaga.

Läksime maneeži, olime ilusti rivis, läksime selga ja jalutasime algul. Saf oli kuidagi nii võõras, kõrge ja kiitsakas. Korra ehmatas ka ning olin väga krampis seal seljas. Esti mainis ka seda ja palus lõdvestuda.

Tegime palju harjutusi, mingit niisama sörkimist ei olnud. Trenn oli hästi läbi mõeldud ja harjutused arusaadavad. Ta pani hästi palju koonuseid igale poole, kui midagi tegime. Suure voldi sõitmiseks oli latt ja kaks koonust, milleni sõitma pidime. Nurkades olid koonused, et nurgad hästi läbi sõidaksime ja tähtedes tegime peatusi, tõstsime traavile ja alustasime harjutusi. Mulle meeldis see trenn väga. Safiga olin ka lõpuks julgem ja tegime natukene galoppi ka. Galopp oli hästi pika sammuga ja selline hüplev. Küllalt harjumatu oli seljas olla, aga ma vähemalt ei kartnud, et sealt alla tulen. Lausa naeratasin seal endamisi ja hea tunne oli.

Kati L läks ka oma hobusele selga. Nägime esimest korda teda oma hobusega. Nii tore, et kõigile midagi positiivset jagus. Mul oli tõesti hea meel pärast trenni. Arutasimegi just, et sellist asja pole enam ammu olnud...

Not so bad

Nii.. Meil on olnud terve nädal ratsutamise tunnid ja sinna juurde hoolduse tunde. Täitsa põnev. Ratsutanud olen siiani Sonetiga kõik korrad, aga minumeelest muutub ta iga korraga järjest laisemaks. Pärast sõitu ei saa temaga käe kõrval üldse jalutada. Ta lihtsalt ei kõnni edasi.

Hooldus tundides oleme käinud hobuste kapju vaatamas. Rääkisime, milline oleks korralik kabi ja kui see juba murdub, lõheneb, siis kuidas hobuse jalgu mõjutab. Seega koostasime listi, kes kui kiiret värkimist vajab.

Järgmistes hoolduse tundides tegelesime hobuse karva trimmimisega ja laka kitkumisega. Harjutasime kõigepealt kahekesi ühe hobuse peal ja siis järgmisel tunnil tegime hindele. Arvan, et laka lõikamisega saan ma päris hästi hakkama, aga see karva trimmimine just jalgadelt on raskem. Sõrgatsid peaksid ikkagi ühesugused ja ümarad välja nägema.

Eile oli ratsutamise tund jälle, kuid Reet läks koolitusele. Seega olime jälle omapäi. Mina ei sõitnud. Panin neli latti platsi nurkadesse ja keskele kolm torbikut, mille vahelt n-ö slaalomit sõita. Esti tuli ka maneeži ja korrigeeris mõnd tüdrukut. Väga lihtsates asjades peituvad vahel vead, aga varem nagu polegi keegi neile tähelepanu pööranud...

Kui maneež oli peaaegu tühi, tegi Esti sinna nurka aia. Ta tuli Spring Stormiga. Pani talle sadulat selga ja kordetas veidi. Samal ajal proovis Eliise Akiraga kordeharjutusi. Proovib teda vist ohjadesse panna. Olin talutaja rollis ja tema kõndis ühe kordega taga. Akira oli tubli, üks pool teda veidi häiris, aga järgmine kord saab juba kahe kordega kõndima minna.

Siis kutsus Esti kedagi appi, et Springi hoida, kui tema esimest korda talle selga läheb. Ma läksin appi. Spring oli ka tubli, Esti sai talle mõlemalt poolt kõhuli selga mindud ja proovis siis ka istuma saada sinna. Kui Esti oli juba jalga üle hobuse viskamas, kuulsime kabjaplaginat maneeži seina tagant, asfaltilt. Hobused olid lahti.

Hüüdsime seltskonna kokku ja jooksime jalutusnööridega kõik jälgedele järgi. Nad olid õnneks lauda poole läinud ja seal olid inimesed nad kinni pidanud. Ega siis midagi, püüdsime iga üks ühe hobuse ja läksime talli tagasi. Gupi oli oma päitsed ära kaotanud ja Elegance'l oli grifi auk jalas. Muud vist midagi juhtunud polnud. Päris kohutav hetk ikkagi.

Kui talli tagasi jõudsime, oligi meie ratsatunni aeg läbi ja hakkasin inglise keele esseed kirjutama. No kell 12 alustasin umbes ja kolmeks sai valmis, pool juttu oli mul enne ka olemas. Uimane olen, mis teha, inka ei ole mu parim külg, aga õnneks sain ikkagi 5.

Tulin ühikasse ja siin ma olen. Eile õhtul tutvusin mõne sessioonõppijaga ka lähemalt. Käisin Sibellel külas ja ajasime juttu seal maast ja ilmast. Siis tulin oma ühikasse ja tegime Liisi ja Kertuga väikse pitsaõhtu ja filmivaatamise. Päris lõbus :) Aga nüüd tuleb ennast kokku võtta ja referaat ka ära kirjutada. Siis olen tõeliselt tubli.

Täna hommikul pidime minema ratsatundi. Reet ei tulnud. Saime ise ratsutama minna. Panime valmis Leedi ja Iskra. Kati tuli Freyaga ka. Võtsime siis algajamad ette, tegime kordet ja nad olid nii agarad küsima. Seletasime siis kõik nii hästi kui oskasime. Pidasime Reeda sõnu ka meeles ;)

Pärast panin Soneti ka valmis ja tulin natukeseks trenni. Üritasin aru saada, kuidas ma seal seljas siis istun nüüd. Tegelikult oli nii hea tunne, üks hobune, kelle julgen võtta ja sõitma minna. Natuke raske muidugi on, tüüp on laisk ja veab õlaga sisse ja välja. Hästi palju tuleb keskenduda tema juhtimisele. Tahaksin mõni päev saada videot, kuidas ma seal olen ja mismoodi see hobune liigub. Pole nüüd ammu kõrvalt näinud, kuidas mul ratsutamisega on. Eriti, kui tunnen ennast päris vabalt seal seljas. Tõeline pommikas, kindel ja rahulik. Tööd on ainult palju vaja teha.

Tänansest algab ka soome keele huviring. Kell 17.oo Vot sedasi.

Tegusalt...

Esimene koolinädal selleks aastaks läbi. Küllalt sisukas teine. Vaba nädal jäeti näiteks ära, kõik olid hirmus pahased ja tegid plaane ümber. Ei tea, kui tuleb käia, siis tuleb käia, mis siin ikka.

Neli päeva oli tallipraktika, ühel hommikul ratsutamine. Sõitsin sel korral Sonetiga. Kolm tüdrukut puudusid, seega sõitsime neljakesi ühes grupis. Muljed ja hilisem arutamine tegid jällegi asju selgemaks. Uue nädala alguses vaatame, kas suudame midagi korda saata... rohkem ei taha nagu midagi mainida selle kohta.

Siis jagati MESi toetuse lepinguid. Lugesime kodus seda hoolega ja otsustasin, et kirjutan ikka alla. Eks siis näis, väike rahaline abi ikka. Kooli toetustega sel aastal vist arvestada ei maksa, kuna need näppab HM2 ära. Järgmine aasta on siis meie kord.

Tegemata koolitööd tuleb nüüd hoolega ära teha. Nädalavahetuse ma lihtsalt puhkasin. Ja puhkasingi. Tuleb nüüd end käsile võtta.

Uuest nädalalst algavad ka hoolduse/ratsastuse tunnid. Olen hooldusgrupis, sobin sinna kindlasti paremini kui ratsastusse. Kõikidel hommikutel on ratsutamine. Saab põnev nädal olema.

Uuel aastal uue hooga, korduvad kõik vanad vead. Kes enne olnud väiksed põrsad, nendest saavad suured sead.

Kui sigadest rääkida, siis meie külas jooksevad kuus väikest metsanotsut ilma vanemateta ringi. Täna põrkasin kokku nendega, kui Kerli juurest tulin. Hämar oli, algul ei saanudki aru, et notsud. Mõtlesin, et koerad, aga kõik kuidagi liiga ühesugused. Minust nad mööda ei julgenud tulla, seega keerasid otsa ümber ja marssisid mööda teed naabrite maja poole tagasi. Vaesekesed. See kõige väiksem nots upub küll suure lume sisse ära. Metsasihid ei ole ju ka lahti aetud, kuhu neil minna on...

Ma ei tea, kuhu lähevad väikesed notsud, ma ei tea ka, kuhu ise lähen. Kodus olles on palju aega asjade üle mõelda. Olen jõudnud järeldusele, et olen jälle vales kohas. Ometigi oli ju asi, mida ma tahtsin, aga kogu see kemplemine võtab isu ka teiste õnnelikke nägusid näha. Jutt nagu uduvall, kes teab, see teab, millest räägin.

Kodus on rahulik, olen käinud Nennu ja Aaduga jalutamas vahepeal. Poisil tuleb veel õppida, kuidas nööri otsas käituda, kuid vähemalt areneb. Elavad oma rahulikku elu katkises koplis. Läheks see lumi nüüd ometigi.

Pühapäeval lähen kooli. Kaks nädalat veel käia, enne kui semester läbi saab. Siis vaatame, kuidas hinded ja asjalood on. Saame ju õppetoetust uuest semestrist alates taotleda.

Järgmine lugu on praktikakoha valik. Sellele tuleb nüüd hoolega mõelda. Kaugele, lähedale, suurde talli, väiksemasse, mainekasse või vähemtuntud kohta...