Uuel aastal uue hooga, korduvad kõik vanad vead. Kes enne olnud väiksed põrsad, nendest saavad suured sead.

Kui sigadest rääkida, siis meie külas jooksevad kuus väikest metsanotsut ilma vanemateta ringi. Täna põrkasin kokku nendega, kui Kerli juurest tulin. Hämar oli, algul ei saanudki aru, et notsud. Mõtlesin, et koerad, aga kõik kuidagi liiga ühesugused. Minust nad mööda ei julgenud tulla, seega keerasid otsa ümber ja marssisid mööda teed naabrite maja poole tagasi. Vaesekesed. See kõige väiksem nots upub küll suure lume sisse ära. Metsasihid ei ole ju ka lahti aetud, kuhu neil minna on...

Ma ei tea, kuhu lähevad väikesed notsud, ma ei tea ka, kuhu ise lähen. Kodus olles on palju aega asjade üle mõelda. Olen jõudnud järeldusele, et olen jälle vales kohas. Ometigi oli ju asi, mida ma tahtsin, aga kogu see kemplemine võtab isu ka teiste õnnelikke nägusid näha. Jutt nagu uduvall, kes teab, see teab, millest räägin.

Kodus on rahulik, olen käinud Nennu ja Aaduga jalutamas vahepeal. Poisil tuleb veel õppida, kuidas nööri otsas käituda, kuid vähemalt areneb. Elavad oma rahulikku elu katkises koplis. Läheks see lumi nüüd ometigi.

Pühapäeval lähen kooli. Kaks nädalat veel käia, enne kui semester läbi saab. Siis vaatame, kuidas hinded ja asjalood on. Saame ju õppetoetust uuest semestrist alates taotleda.

Järgmine lugu on praktikakoha valik. Sellele tuleb nüüd hoolega mõelda. Kaugele, lähedale, suurde talli, väiksemasse, mainekasse või vähemtuntud kohta...