22 jaanuar 2011

Not so bad

Nii.. Meil on olnud terve nädal ratsutamise tunnid ja sinna juurde hoolduse tunde. Täitsa põnev. Ratsutanud olen siiani Sonetiga kõik korrad, aga minumeelest muutub ta iga korraga järjest laisemaks. Pärast sõitu ei saa temaga käe kõrval üldse jalutada. Ta lihtsalt ei kõnni edasi.

Hooldus tundides oleme käinud hobuste kapju vaatamas. Rääkisime, milline oleks korralik kabi ja kui see juba murdub, lõheneb, siis kuidas hobuse jalgu mõjutab. Seega koostasime listi, kes kui kiiret värkimist vajab.

Järgmistes hoolduse tundides tegelesime hobuse karva trimmimisega ja laka kitkumisega. Harjutasime kõigepealt kahekesi ühe hobuse peal ja siis järgmisel tunnil tegime hindele. Arvan, et laka lõikamisega saan ma päris hästi hakkama, aga see karva trimmimine just jalgadelt on raskem. Sõrgatsid peaksid ikkagi ühesugused ja ümarad välja nägema.

Eile oli ratsutamise tund jälle, kuid Reet läks koolitusele. Seega olime jälle omapäi. Mina ei sõitnud. Panin neli latti platsi nurkadesse ja keskele kolm torbikut, mille vahelt n-ö slaalomit sõita. Esti tuli ka maneeži ja korrigeeris mõnd tüdrukut. Väga lihtsates asjades peituvad vahel vead, aga varem nagu polegi keegi neile tähelepanu pööranud...

Kui maneež oli peaaegu tühi, tegi Esti sinna nurka aia. Ta tuli Spring Stormiga. Pani talle sadulat selga ja kordetas veidi. Samal ajal proovis Eliise Akiraga kordeharjutusi. Proovib teda vist ohjadesse panna. Olin talutaja rollis ja tema kõndis ühe kordega taga. Akira oli tubli, üks pool teda veidi häiris, aga järgmine kord saab juba kahe kordega kõndima minna.

Siis kutsus Esti kedagi appi, et Springi hoida, kui tema esimest korda talle selga läheb. Ma läksin appi. Spring oli ka tubli, Esti sai talle mõlemalt poolt kõhuli selga mindud ja proovis siis ka istuma saada sinna. Kui Esti oli juba jalga üle hobuse viskamas, kuulsime kabjaplaginat maneeži seina tagant, asfaltilt. Hobused olid lahti.

Hüüdsime seltskonna kokku ja jooksime jalutusnööridega kõik jälgedele järgi. Nad olid õnneks lauda poole läinud ja seal olid inimesed nad kinni pidanud. Ega siis midagi, püüdsime iga üks ühe hobuse ja läksime talli tagasi. Gupi oli oma päitsed ära kaotanud ja Elegance'l oli grifi auk jalas. Muud vist midagi juhtunud polnud. Päris kohutav hetk ikkagi.

Kui talli tagasi jõudsime, oligi meie ratsatunni aeg läbi ja hakkasin inglise keele esseed kirjutama. No kell 12 alustasin umbes ja kolmeks sai valmis, pool juttu oli mul enne ka olemas. Uimane olen, mis teha, inka ei ole mu parim külg, aga õnneks sain ikkagi 5.

Tulin ühikasse ja siin ma olen. Eile õhtul tutvusin mõne sessioonõppijaga ka lähemalt. Käisin Sibellel külas ja ajasime juttu seal maast ja ilmast. Siis tulin oma ühikasse ja tegime Liisi ja Kertuga väikse pitsaõhtu ja filmivaatamise. Päris lõbus :) Aga nüüd tuleb ennast kokku võtta ja referaat ka ära kirjutada. Siis olen tõeliselt tubli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar