Nädal Katiga

Kirjutan teile ka natuke meie tegemistest. Pühapäeva lõunal läksime talli. Nii sai Kati vist üle poole minu blogis mainitud talli-isiksustest nähtud. Vaatasime hobuseid ja kasse ning mina hakkasin Nearcot valmis panema. Tegin kordet. Ilm oli ilus ja hobused kuidagi erakorraliselt rõõmsad. 

Nearco

Kui Nearcot pesin, siis saabuski igasuguseid inimesi talli. Üritasin seletada, kes keegi on ja samal ajal pani C mulle Mendieta valmis. Kuidagi väga kirju päev oli ma kogu selle summa seest midagi olulist ei mäletagi. Ainult seda, et C pani tol päeval Mendietale ka külgratsmed peale. Hobune ei tahtnud boksist väljagi tulla, kuna ta end sirutada ei saa. Teatavasti Mendietal on mingi probleem boksi ukseauguga ja sealt peab sisse-välja vähe kiiremad sammud tegema. Võtsime siis külgratmed lahti ja jalutasime boksist välja.

Mendieta

Korde ajal olid platsil veel Luisa-Petulia, Matteo-Matilde ja Alessandra-La Lux. Pärast Mendieta pesu pidin Andreinale trenni andma. Meil läks aga kaua aega, seega platsile läksime koos Elli ja Aresega ning mina jagasin natuke õpetussõnu Manuelile kordel.

Alessandra ja La Lux

Luisa ja Petulia

Matteo ja Matilde

Uudishimulik

Naudib pesu

Andreina ja La Lux

Väga tark jutt Manuelile

Seega, nagu näha, oli Katil aega inimesi ja hobuseid uurida ning neid pildistada. Jagan tema pilte teiega ka natuke (:

Ciccio Aresega

Piero Petuliaga

Giorgia sõitis ka Matildega

Elli Aresega

Kusagil veel kakerdas ringi Angielo oma Artùga, aga neist ma pilti ei leidnud. Õhtust ma väga midagi ei mäletagi.. Vist pesin Arese ja jagasime süüa ja siis pidime ootama, kuni tiim Luisa&Piero lõpetanud oli.

Pühapäeva õhtul me vist ka midagi huvitavat ei teinud.

Esmaspäeval oli plaan talli minna, kuid enne sea pidime Robinsoni pargis uued pildid tegema, kus mingisugused kummalised onud meid tülitama ei tule.

Nautisime sügist

Jalutasime pargist ühe suurema ringi ning vaatasime meie kauneid mägesid.

Tegime ühe tiiru hiina-poes, kus igasugu kraami jälle leida võis. Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et leidsn silikoon-tagumikuga aluspesu. Ma ei mõistnud sellise riideeseme vajalikkust tol hetkel, kuid mõni päev hiljem, pärast kaht neljatunnist rongisõitu hakkasin ma isegi asja praktilisusele mõtlema :D

Igatahes kodu poole jalutades käisime ka jõuluturult läbi. Seal müüakse paaalju erinevaid jõuluehteid ja kujukesi piiblistseenide loomiseks. Lisaks ka suhkruvatti, aga seda meile tol õhtul ei antud. Jalutasime nukralt Ipanemasse ja leppisime kohviga.

Jõuluturg

Koduteelt võtsime ka pitsa ja paar maiustust kaasa. Sisustasime õhtu filmiga "To Rome With Love" ja üritasime varem magama minna, et teisipäeval vara ärgata.


MEIE REIS

Nii umbes 5.10 oli C maja ees. Sõitsime Cosenza rongijaama, et seal kohtuda Linda ja tema vennaga. (Tema vend jääbki edaspidi "tema vennaks", sest ma ei suuda meenutada, mis ta nimi peaks olema) Ostsime vastavast automaadist omale rongipiletid Pompeisse ja sõit võis alata...

Teel rääkisime Lindaga, kes muljetas oma eelnevatest kogemustest Itaalias. Samuti julgustas reisima ja rääkis juhustest, kuidas ta valedes peatustes maha on läinud või sootuks ilma piletita sõitnud. Õnneks aeg läks üsna kiiresti ja umbes 10 paiku astusime Pompei peatuses rongist välja. Kohtasime peatuse vetsus üht naist, kes oli väga rõõmus, kui sai aru, et oleme võõramaallased, aga üks meist natukenegi kohalikku keelt räägib.

Tegime palju pilte, aga kõiki ma ei näita ka. Ent seda südantsoojendavat hetke jagan küll, kuidas Eesti lipp ühel väljakul ilutses... Muidugi koos teiste EL riikide lippudega.

Pompei

Jalutasime varemelinna poole ja meid võeti rajalt maha kahe neiu poolt, kes soravalt ingise keelt rääkisid. Nii saime osa tõelisest turistilõksust ja meile müüdi 5 euroga külastuse ajaks elektrooniline giid koos linna kaardiga. Et vajutad aga objekti numbrit ja kuuled inglisekeelset tutvustust. Tegelikult oli pakkumine isegi hea ja väravast oleks selle vidina saanud taolise hinnaga.

Meie giid

Seega me jalutasime Pompei varemelinnale korraliku tiiru peale. Lõunatasime keset tänavat ja nautisime mõnusat sooja ilma. Kiirustasime linna kaugeimasse nurka, kus vähemalt minu jalad juba tunda andsid. Lootsime, et taevas olevad pilved meid vihmaga kasta ei otsusta ja jõudsime viimaks ringiga algusesse tagasi, kus isegi Pompei suveniiri soeada jõudsime ja oma kiidi omanikele tagasi viisime. Seejärel jalutasime järgmisesse rongijaama ja suundusime kohaliku rongiliiniga Napolisse.

11.sept mälestusmärk

Mängisime gladiaatoreid

Lõunapaus kõnnitee serval

Vana teater, paistis ka praegu kasutuses olevat

Nii mõndagi on säilinud

Linnatänav ülekäigurajaga

Kohalikud

Taustal Vesuuv

Napoli on üks kahtlane linn. Rongi peal oli juba kummalisi inimesi, kellega koos pimedale tänavale jalutama ei tahaks sattuda. Rongijaamas oli metsikult rahvast ja samuti ka tänavatel. Väga palju mustanahalisi ja ilmselgelt vaeseid ja kannatavaid inimesi. Igatahes otsisime oma hotelli üles, kuhu läksime üsna mälu järgi. Olin google-kaardilt enne uurinud, kuhu minna. Leidsime hotelli, puhkasime natuke jalgu ja läksime õue, et kella 20 paiku Linda ja tema vennaga ühe pitsarestorani juures kohtuda.

Pitsarestoran. L'antica pizzeria da Michele. Ütleme nii, et ma ei teadnud sellest kohast enne muud, kui selles pizzerias sõi Julia Roberts filmis "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta") Oma Roomas viibimise ajal külastas ta sõbrannaga Napolit ja just pitsa tõttu. Napolis hakati nimelt esimesena Itaalias pitsat valmistama.
Pizzeria paistis kuulus ja paljudele tuntud, õhtul oli järjekord laudadele, seega palju inimesi ootas ukse taga numbriga, et omale lauda saada. Nüüd aga lugesin internetist, et tegu oli ka enne Julia Robertsi külastust tuntud pizzeriaga. Nimetatud Michele õppis pitsategemist meistrilt juba 1870. aastal. 1906. aastal avas oma esimese pizzeria, mis pidi hiljem kolima. Seega praegune pitsarestoran on olnud samas kohas juba aastast 1930. (Seda enam ma ei mõista, kuidas hotellist meid nii valesti juhatati)
Huvitav oli vast see, et tellida oli võimalik vaid kahte sorti pitsat. Kuna Michele elas väga ammusel ajal, on tänaseks pizzeriat pidanud juba 5 põlvkonda pitsameistreid. Nagu siin riigis tavaks on, läheb amet isalt pojale. Nii on säilinud ka menüüs vaid kahtesorti pitsa. Michele on öelnud, et ehtsat napolipärast pitsat on vaid kaht sorti. Margherita (tomatipasta, mozzarella, värske basiilik, sool ja oliiviõli) ja marinara (tomatipasta, küüslauk, origano ja oliiviõli).Muidugi oli võimalik valida ka margeritha topelt mozzarellaga ja erinev suuruse vahe.. Aga tavapärane eestlane võib seesugusest Itaalia kuulsast pitsast väikse kultuurišoki saada. (: Igatahes midagi erilist või suursugust ma selles ei leidnud. Ka Rende lähedal on võimalik napolipärast pitsat süüa ja mulle vahest meeldib see rohkemgi.

Pärast pitsat jalutasime hotelli tagasi ja jõime natuke Lindale kingitud veini. Tal siin riigis üks tore sõber, kes ühe erilise veini kinkis, ent Linda ei saanud seda ühe kotiga reisides kodumaale viia ja nii saime meie ka proovida.

Lambrusco

Vaade hotelli rõdult

Enne magamaminekut vahetasin rõdul paar sõna vastasmaja rõdul oleva onuga... Sest lihtsalt naljakas on tüüpilisi itaallasi kohata.

Hommikul sõime hotellis. Arutasime päevaplaani, kuna vihma sadas ja ei paistnud mõttekas minna Amalfi rannikut vaatama. Linda pidi aga vennaga Salernosse minema, sest neil oli sealt Cosenzasse bussipilet, seega meie teed läksid lahku. Enne aga jõudis ta meile rääkida ühes vaatamisväärsusest linnas ja võtsime suuna sinnapoole.

Hotellist väljaregistreerides maksime linnale maksu, 2 € nägu, et Napolis öö veetsime. Huvitav nähtus. Pärast seda pidime kella 10-ks Napoli Sotterranea üles otsima. Tegemist oli linna all olevate käikude ja kunagiste veehoidlatega, mida kasutati ka II Maailmasõja ajal peidikutena. Veetsime enamus ajast 30 m maapinnast allpool ja kohati ka 42 m. Omakorda jäi meie jalgade alla umbes 5 m paksune prügikiht, mis kivide ja tsemendiga kaetud oli. Nägime teise maailmasõja aegseid vidinaid, veehoidlat, mida kunagi kaevuna kasutati ning käikusid, mis veeni viisid... Käik oli 100 m pikk (edasi tagasi ilmselt.. ?), kohati vaid 50 cm lai ja 7 m kõrge. Vahepeal pidi külg ees liikuma. Aga kõige põnevam oli see, et käigus polnud valgust ja meil olid kaasas küünlad. Vaid giidil taskulamp. See oli tõeliselt huvitav (:

Maailmasõja aegsed pommid, mis ei plahvatanud

Ja maailmasõja aegsed vidinad

Küünlad kitsasse käiku minekuks

Ning maa peale tagasi

Pärast käike külastasime vana teatri alles jäänud osasid tänaval ja säilinud ruume keldrikorrusel.

Selles valges "kastis" on kellegi tänapäevane elamine. Ilmselt, köök, nagu giid arvas. Nii on põimitud ajalugu ja tänapäev.

Jalutasime veel linna peal ja astusime sisse ühte väga suurde kirikusse. Leidsime turutänava ja kusagil kala ja küpsiselettide vahel oli ka ratsavarustuse pood. Rohkem oli seal küll asju traavlitele ja lääneratsutajatele, aga onu leidis kusagilt lae alt ühe inglise-valtrapigi leida. See oli ka vist ainuke.

Kus nüüd euronõuded on ?

Rongijaama saime suht viimasel minutil, ostsime pileti automaadist ja siis tuli leida rongis veel mõni vaba koht. See oli juba üsna raske ülesanne. Õnneks oli ühe noormehe vastas kaks vaba istekohta. Sobis.

Vaade rongiaknast Kati silmade(kaamera) läbi

Pärast nelja tundi ja 20 minutit olime Rende peatuses Castiglione Cosentino ja otsustasime tagasi jalutada. Pääsesime suuremast vihmast õnneks. Puhkasime natuke jalgu, läksime teatasime C-le, et oleme elusalt tagasi ja siis käisime kebabi söömas.

Neljapäeval oli plaan talli minna, aga sain Ellilt smsi, et Ciccio on Pugliasse läinud. Seega saime puhata. Jalutasime jõuluturule ja sõime suhkruvatti (:

Reedel sadas hullu moodi vihma, seega midagi tarka ei teinudki.

Laupäeval pidime talli minema. Pügasin Elektrat. Kaua läks aega ja vahepeal läks masina juhe pekki. Seega pea jäi pügamata.

Koju tulles käisime veel Metropolisest läbi, tegime süüa ja mõtesime, et küll on kiiresti see nädal läinud... Ootasime Cicciot ja Elisat, kellega koos pidime Cosenza bussijaama minema, et Kati ilusasti teele saata. Muidugi jäid nad hiljaks ja jõudsime väga täpselt kohale. Igasugused küsimused said lahendatud, seoses bussireisiga ja nii Kati minema sõitiski.

Seega teistele sõpradele, tuttavatele, kes peaksid tahtma külla/turismireisile tulla - nädal on vähe!