Koolisõit ja muudest tegemistest

Pilte Cosenzas jalutamisest. Oli jälle üks palav päev. Esmaspäev, 15. aprill, kui ma ei pidanud talli minema, sest Ciccio&Elli ja kogu kompanii käisid Puglias. Alessandrale otsiti uus hobune valmis. La Luxi asemel.

Väiksed "kõrkjad"

Cosenza vanalinn

Pargis

Fiat

Vanalinna elu

Teisipäeval tallis. Õhtul sain autoga sõita. Sõitsin Ciccio lähedalt Montalto poole ja sealt kiirteele ning ringiga Rendesse tagasi. Nii naljakas. Õhtul hea sõita, pole palju autosid, aga nüüd juba üsna harjunud ka siinse liiklusega. Ja mul polegi meelest läinud mis järjekorras need pedaalid autol on :D

Kolmapäeval talli. Andsin Andreale ja Manuelile La Luxiga trenni. Enne oli juba tund aega Alessandra sõitnud.

Neljapäeval ärkasin varem. Käisin Carmelo juures baaris hommikueinel ja pärast talli. Kuulsin, et üks tore tädi, kes meiega Ciccio juures alati pühade puhul einestanud on, suri homikul ära. Täitsa nagu ilma põhjuseta. 51. aastat vana. Kahju.

Elio käis tallis. Jättis Corinto sepa raha, ainult 50€, et sepp paneks samad rauad alla. Siis laulis kõva häälega, et tema hakkab nüüd sõitma ja homme kohe tuleb ja laseb hobuse kopli või teeb kordet ja siis tuleb ning teeb laupäeval kordet ja pühapäeval sõitma. Muide, ma ei tea, mis jama on või mida minust talle kokku räägitud on, aga see mees ei räägi enam minuga. Ei ütle tere ega head aega ka mitte.

Reedel tallis. Corintol käis pärast kolme kuud sepp viimaks ometi. Aga vanad rauad olid nii kulunud, et neid enam alla ei kannatanud panna. Kuna Elio seda 10 euri ju rohkem ei jätnud, otsis C ise oma vanadest raudadest midagi paremat kokku... Mina hobust ei liigutanud, sest omanik ju ütles, et tuleb ise. Ei tulnud ta aga kuskile.

Veel andsin puhanud Luxga Andreale ja Manuelile trenni. Kõik olid ülitublid ja hobune ei saanud ka mingit hullu koormust. Toredam päev kohe.

Õhtul käisime ühes baaris Carmelo ja sõpradega Paulaneri õlle peol. Huvitav kogemus. Kõige pealt pead seisma pea tund aega õlle järjekorras, siis jõuad maha istuda, jood ja seisad siis pooleks tunniks vetsu järjekorda. :D

Laupäeval tallis. Elio tuli, ei teretanud mind, aga küsis Cicciolt, et kas ma Corintole kordet teeksin. C ütles, et ma olen üsna hõivatud täna ja tehku ise oma hobusele kordet või siis tulgu ise minu käest küsima. Elio vastas oma uimase "aa... " ja siism õtiskles edasi: "No aga homme ma ei saa niikuinii tulla ratsutama, seega mis ma tast siis täna kordetan, tulen parem esmaspäeval uuesti." Haige inimene.

Õhtul kui ma Ipanemasse jalutasin, nägin kuidas üks Toyota sõiduauto end ühe värava ette parkis ja kuidas igast ilmakaarest selle auto poole kassid kokku jooksid. Jah, ma näen pidevalt, et kiisudel on plasttaldrikutele seal väravanurgas toitu pandud, konservi. Ükskord nägin, kuidas see tädi taldrikuid puhastas ja uue toidu pani. Tal oli kolm konservipurki näppus. Nüüd nägin, et kassid tunnevad ta auto ära ja jooksevad kohale. Impressionante. 

Pühapäeva hommikul oli ilm üsna kahtlane. Lubas sadu muide, aga meeletult soe oli olla. Läksime Carmeloga Paglialongasse, Boscarelli talli, kus toimusid koolisõiduvõistlused. Läksin esimest korda siis koolisõitu vaatama. Inimesega, kes elus esimest korda nägi koolisõitu. 

Hobuseid oli kohal kokku võib-olla 15. Rohkem kindlasti mitte. Nägime kolme erinevat skeemi. Tase oli seinast lakke. Lapsed, ponid, hobused, onud, tädid ja siis ratsutajad ka. Igatahes alustuseks vaadates ma üritasin Carmelole nii palju seletada kui ma selleks suuteline olin.

Mingi hetk läksime sööma, resto süsteemist oli saanud üsna koolisöökla süsteem ja veidi jama värk oli. Teenindus ei olnud ka just kõige asjalikum, aga saime pihta, miks... Igatahes meie lauda jõudsid veel teisedki 4 inimest sööma. Üks sõitja, keda sõitmas nägime, tema nais-treener, selle mees ja seltskonna groom, tundus olevat india poiss. Või filipiin. Mina neil vahet ei tee. Naine - treener ei olnud kindlasti mitte itaallane, aga kuna teda väga palju rääkimas ka ei kuulnud, ei saanud aru.

Pärast lõunat kiirustas ta aga riideid vahetama ja nägime meiegi teda juba soendusväljakul, kui restost väljusime. Ma ei tea, mis klassiga tegu oli, sest siin ei ole nende nimetus sama nagu Eestis. Ja ma tean üldse koolisõidust jube vähe, seega andke andeks. Küll aga oli näha kangvaljastus, frakk ja silinder.

Ja pärast soendust asus võistlusväljakule Elena Trius. Seda paari oli juba soendusväljakul lihtsalt lust vaadata. Olin enne just Carmelo tähelepanu kannustele juhtinud.. Seda põhjusega, et nägin koolisõidus ketaskannuseid. (Hiljem lisatud - ERLi koolisõidumäärustikku uurisin. Oli kirjas, et võb kettaid kasutada. Jälle targem.)
Tädil ketaskannused polnud, aga tema kannused olid ikka korraliku pikkusega... Ent nende kasutamist oli vaevu näha. Hobune polnud rulli tõmmatud ja kogu paar mõjus nii rahulikult ja arusaadavalt... Ja mitte ainult meile, vaid kõik olid neist huvitatud ja neid jälgimas. Meie pärast uurisime, kust nad pärit on. Tegutsevad Baris oma hobustega. Samuti Puglias. Olime siiski ühes lauas lõunat söönud, seega oli meil täitsa õigus kõnetada :) Kui tädi kuulis, et ma Eestist olen, naeratas ja küsis kohe, kas ma vene keelt ka räägin.. Kahjuks ei mäleta ma enam mitte mõhkugi...

Lisaks ketaskannustele sõideti seda viimast kõrgemat klassi ka pika stekiga. Üsna hea oli vaadata ka üht Sitsiilia onu sõitmas. Tema ketaskannused mind häirisidki (kuigi neid oli ka madalamates klassides). Veidi naljakas oli vaadata tema massi selle fraki sees, aga sellega harjus lõpuks ära, kuna hobune liikus ikka ilusti võrreldes ennelõunat nähtuga.

Kõhukas sitsiillane

Selles arvestuses oli veel kolm ratsanikku, üks neist Elena õpilane ja üks äärmiselt ninakas preili, kes oma hobusega kuidagi hakkama ei saanud ja soendusväljakul oma treenerilt kõvasti pragada sai, et hobust väntsutas. Treener tegi paar ringi hobusega, istus rahulikult, ei kangutanud ega surkinud hobust kannustega ja varsti lasi ratsmed lõdvaks ning hobune oli hoopis teine, liikus ja tegi kõike palutut.

Läksime Paglialongast ära, sõin jäätist, kolasime ühtedes mahajäätud majades ja pärast sõitsime mere äärde üheks jalutuskäiguks.

Esmaspäeval oli ilm rõvedalt külm ja vihmane. Ei tea, mis juhtus. Käisin tallis. Tegin boksid, valvasin platsil pool tundi koera. Pärast  olid kõik platsil Angelot vaatamas, mina istusin tallis, kuna see tuul oli nii rõve ja mul pold just tuju seal külmetada ja lolli juttu kuulata. Kui kella seitsmeks lõpetanud olime, hakkasime kell kaheksa umbes koju sõitma, sest neil oli vaja 40 minutit Luisat ja Pierot taga kiruda. Ma läksin vahepeal jänkusid vaatama ja jalutasin niisama ringi.. Sest mulle ei paku selline asi pinget.

Õhtul tunnistas Carmelo mulle üles, et talle meeldis koolisõitu sel pühapäeval rohkem vaadata, kui üle-eelmisel nädalal takistussõitu. Just viimased paarid tõestasid, et koolisõidus on palju rohkem elegantsi ja harmooniat ning asi nõuab paremat koostööd hobusega. Takistussõit siin tasemel jätab mulje, et vajad vaid head hobust ja siis võib ka 75-aastane raja läbi uhada. Ma olin positiivselt üllatunud ja ei saa seda mainimata jätta lihtsalt :D 

Teisipäeval olin kodus.