Kiisudest

Tänaõhtune kiisu-rünnak inspireeris mind kirjutama. Pildil pole isegi mitte pooled talli kiisud. Neil neljal on veel viies õde/vend ja teises pesakonnas on kaks poega. Siis kolm emakassi, kellest ühe pojad on veel kusagil peidus. Ja see pole veel kõik.. Kaks neist on uuesti poegi ootamas. Kui ka mitte kolmas. Seega tallis on kasse korralikult ja see on hea, sest nad püüavad hiiri, sisalike, ämblikuid ja muid rõvedadi elajaid. Samas on neile toidu varumine üsna kulukas ja räägitakse ju, et kass tühja kõhuga jahile ei lähe.

Täna koju tulles ootas minu Kiisu juba ka ukse taga ja avastasin, et sellel on ka tited kõhus. Minu Kiisul oli  väike sabarakk kaasas täna. Pisike, nälginud ja karjuv pojakene, keda ka enne olin siin tänaval näinud. Viisin talle toitu, aga tänava serva, sest olgugi, et mul temast kahju on, ei saa ma siin mingit kassihotelli pidada. Minu Kiisu on tore ja seltskondlik, kratsib oma kirbud siia maha, püüab ühe sisaliku ja läheb oma teed, muidugi pärast seda kui on kõikvõimalikud söögipalad mult välja pressinud. Ma ei taha muidugi teada, kuhu ta oma pojad toob. Kardan, et ma pole selleks ajaks siit korterist veel lahkunud ka, kui ta nendega maha saab..

Seega.. Itaalias on kiisu-uputus. Inimestele muidugi kassid meeldivad, kuna nagu juba varasemalt mainisin, nad hävitavad suuremaid kahjureid. Võib-olla (jah, kirjutan sidekriipsuga, minule see keeleuuendus kohale ei jõudnud) on kiisudel omal väiksemad kahjurid, kuid see ei paista kedagi häirivat. Ning arvamus, et Itaalias kasse süüakse, ei pea paika. Tegin sellealast uurimust siin. Kõik itaallased, kellelt olen kassi-ampsu kohta pärinud, vaatavad, et olen ikka päris sassis omadega. Nemad seda ei tee, ei usu ega õigeks pea.

Interneti uuringute kohaselt on kiisu-eine jutt tulnud ilmselt ühest telesaatest, kus mees kassi lihast rääkis ning sellega kerge skandaali tekitas. Kirjanduses on välja tulnud ka, et Toskaana turul müüdav jänese.. või küüliku liha on raskematel aegadel asendatud salaja kassiga. Anatoomiliselt üsna sarnane.. Ju siis ka maitselt, ei tea. Ei tahaks proovida ka. Aga eks niisuguseid vassijaid leidub igas maailma otsas. Mina julgen väita, et meie siin Lõunas vähemalt kurru-nurrusid ei söö. (:

Kui nüüd natuke tõsisemalt ka rääkida, siis eile hommikul käisin Elisaga poes, püüdsime Conadist hapukoort leida, aga saali-töötaja vaatas meid juhmi näoga. Mis siis ikka ostsin vähemalt pannkoogi materjali, lootuses pühapäeval pannkooke teha.

Talli minnes pidin Menditat kordetama külgratsmetega, mis olid talle ilmselgelt lühikesed. Üritasin mainida ka, aga C arvas, et kui üks auk järgi lasta, siis on liiga pikk. No ok, ma kõigest töötan siin. Teen, mis kästakse. Hobune polnud hea, kabjad on mega pikad, esiotsal käiguvahe. C räägib, et seppa on vaja. Sepp.. Oh, ma parem ei hakka.

Pärast sõitsin Elektraga, Elli üritas C-ga rääkida, mida talle olin öelnud hobuse selja kohta. Mul olevat pseudoprobleem.. Sest hobune hüppab ja hästi ning pole nii hull kui Luisa v Piero hobune. Ok, ma siis ootan, kuni asi hullemaks läheb, sest tuletagem meelde, et ma kõigest töötan siin. Ei, muidu meil tallis probleeme pole. Kõik muu on väga super.

Eile õhtul tulin koju, et omale makaroni keeta ja korralikult õhtust süüa, kuid läksin hoopis Paolasse, merevaatega restorani õhtustama (:

Niimoodi tuldi mulle ükspäev järgi

Täna öeldi mulle, et C oli helistanud ühele numbrile, kes korterit üürib. See pidi asuma Metropolise lähedal ja arvatavasti läheme seda esmaspäeval vaatama. Noh, see on arvatavasti, pole veel kindel.

Tänased tööülesanded - vaata Mendita sõitu, puhasta Nearco, korrasta boks, vaata Arese sõitu, tõsta takistusi, pese Ares, sõida Elektraga ja pärast pese. Tehtud.

Päeva heategu - päästsin Arese sisemistest vigastustest. Elli puhastas teda, boksiuks oli lahti, ainult kett ees. See on alati nii, kui puhastamine/saduldamine käsil. Tema boksi kõrval on suur söödatünn, mille kaanele on mugav asju asetada. Elli oli sinna pannud ukse kinnituse klambri. Üks kõver tugev traadijupp, mis uksekinnitus pulkast läbi käib. Ares muidugi otsis midagi head ja virutas selle klambri sealt ära. Nägime, kuidas see ta suhu kadus ja vastu hambaid vaid kolises. Hoidsin ta suud lahti, suunaga allapoole ja pärast mõnda mäluvat liigutust kukkus klamber välja. Ares elus ja terve, mina jälle tubli ja Elli,C õnnelikud. Ma ju räägin, et Ares on vahel natuke tropp.

Muidu on vist nii, et pühapäeval lähme siiski mere äärde. Peaks Costantinoga kokku saama (kui mäletate, ta oli Benase tööandja/praktikajuhendaja, kes käis meil lasanjet tegemas ja kellega Silat külastasime), aga tööajad ei klapi. Pühapäeval olen vaba, aga tema plaanis mere äärde minna, Elli ja C plaanisid ka, seega lähme kõik koos. Jei (: