12 juuni 2013

Keerukoht ...

... ei ole koht, kus midagi oluliselt muutuks, vaid koht, kus mõnuga keeratakse.

Reedel läksin talli, C ja Elli tulid järgi. Ei rääkinud me suurt midagi. Ei küsinud keegi, kuidas kellelgi läheb või mis toimund on vahepeal... Siga-palav oli. Luisa tuli talli. Näitas ühel vabal hetkel mulle oma vana litsentsi, jälle samad asjad, kirjastiil ja kleeps sama... Kõik klapib. Pärast andis Luisa mulle oma mälupulga, et ma talle tallis tehtud pilte annaksin. Kellelegi vist väga ei meeldinud, et ma Luisaga nii palju rääkisin...

Koju läksin Elliga ja Manueli viisime ka koju. Kuna Manuel mu lähedal elab, siis Elliga omavahel jäi meil vähe aega olla. Aga selleta suutis ilusasti tühja jutuga ära täita.

Laupäeval läksin talli, Elli tuli mulle järgi. Huvitaval kombel rääkis terve tee minuga üsna tühistest asjadest.

"Kas sa oled ikka selle forno tarallisid proovinud? Oi, ma näen seda särki täna juba 4. korda. Sara on ikka korteris? Kuidas Ariannal läheb? Issand, ma olen nii väsinud täna, niii palav on, ma ei saa kohe aru, miks ma pean kell 3 ratsutama hakkama, ma suren ära palavusse..."

Jõudsin siis vahele torgata lause, et tuletaks meelde, et C peab mulle veearve raha andma. Elli: "Oi, kui hea, et Sa ütlesid. C ei teagi sellest midagi, sest ma unustasin ju ära... Hiihiiii" Vot siis oli küll see koht, kus mu sarkasm oli levelil, mil ma ei saanud enam aru, kas ma teen nalja või... Ütlesin, et jah, eks muidugi pean meelde tuletama, sa ju unustad meil kõik asjad ära.... Ja me naersime. Aga erinevate asjade üle. Siis tuli tal oma arvuti jutt meelde jälle ja ütles, et peab C emale ikka midagi arvutist näitama... No, bitch please... ma nägin, et sul paar päeva tagasi rüperaal autos vedeles...

Palav oli küll tol päeval. Kõik istusid ja vedelesid varjus, ägisesid, et ei saa midagi teha... Mina tegin bokse.
Huvitav asi oli see, et C ei rääkinud minuga terve päev. Ütles minu kuuldes Ellile: "Ütle Maarjale, et ta...." Pärast käskis mul Arese valmis panna. Puhastasin hobuse ära, panin kaitsmeid peale ja siis tuli C boksi, ütles Ellile, et too ulataks valtrapi. "Nii saab kiiremini." Saab küll, aga see toon... Jube kurjad olid kõik millegipärast.

Pärast platsil läks jälle mingiks eputamis-hüppamiseks. Hobune läks igal korral takistustele liiga alla, siis tegi sellise kohapealt põrke ja kõik pidid hämmastusest külili kukkuma, kui kõrgele hobune ikka hüpata oskab. Oeh...

Muidu Elio hüppas ka Corintoga. Mingi maks 70 cm tegid. Tublid olid täitsa, Corinto ka ärkas enne takistust üles. Muidu magab koguaeg. Aga ma korra nägin ka seda tõmmekat värava poole, mismoodi ta mul koperdada võis. Ta lihtsalt teeb mingi äkilise tõmbe, astub jalgadega külje peale ja astus esimesed jalad risti, kabjad kokku. Ma ei tea, ei oska kirjeldad, kirusin, et ma digika maha jätsin. Aga ei ole hullu, Elio surus kannuse ribidesse ja sõit võis jätkuda. Jah, mees sõidab meil kannustega. Iga selline moment ma mõtlen: "Ma lähen minema.... Ei ole minu asi enam!"

Õhtul sain palju hästi ilusaid suuri ja magusaid kirsse ja pühapäeval käisime Carmeloga Pizzos jalutamas. Esimest korda käisin lühikeste pükstega õues :D (Sest siin käivad ju pooled ikka veel kasukatega, seega vaadati mind üsna kahtlaselt... Aga ilmselt avastasin põhjuse ka, lühkaritega ei tohi kirikusse siseneda...)

Ja siis algas uus töönädal. Mina rõõmust rõkkamas, et viimased 5 tööpäeva jäänud. (Sest aprilli lõpus küsisin edaspidiseks 2 vaba päeva nädalas, Ciccio sellele mõistele küll pihta ei saanud... aga vedas välja.)

Tegelikult nii rõõmus päev ei olnudki, sest kuulsin, et pühapäeval oli Ciccio onu ära surnud. Ciccios mingeid leina märke küll ei leidnud, ema tal oli see, kes venna kaotusesse rängalt suhtus. C ütles, et teda nagu surmad väga ei rõhu, kui sureb, siis sureb, ju pidi surema ja ongi kõik noh... Nojah. Keegi seega sõitma ei tulnud ja Elli oli ka ema abistamisega hõivatud. C enam pahane ka ei tundunud, hea seegi.

Elio tuli küll talli. Oli ratsariietes. C ei tahtnud mingit tööpäeva organiseerida, et matuse-päev. Oli sepale ka öeld, et ärgu ta tulgu. Aga mind palavaga bokse tegema oli ikka vaja vedada... Eliole ütles aga, et Corintol tuli tagumine raud boksis alt ära. Nüüd on ju kaks kuud rautamisest möödas.C ütles, et lõi raua alla tagasi, aga kui nüüd õue minna, siis see tuleb kindlasti alt ära, et peab ikka sepa kutsuma ja nii ratsutama minna küll ei saa. Kaval nipp küll, aga üsna valetamise alla klassifitseerus, sest puha vale jutt. Läksin bokse tegema ja oli näha, et ei ole seal raua kallal küll käidud... Elio muidu ütles, et jaa jaa, sepa peab kutuma jah, homne päev, aga raha ei jätnud, nagu alati...

Walter käis ka tallis, isa tal küsisi Ciccio käest, et ma siis varsti lähen ära jah... C vastas, et jah 16.-ni on siin. Ma siis mõtlen, et miks ta ei võiks öelda, et laupäev viimane päev on...

Teisipäeval lähen mina veel rõõmsamalt talli. Ilm on mõnus, parajalt soe, tuuline... Teen bokse, Angelo ja Francesca saabusid. Francesca jäi mulle veidi seltsiks, rääkisime juttu. Rosita on tiine. Mäletate veel nende esimest hobust Rositat? Tore hobune, jalad olid läbi ainult. Aga üliarmsa iseloomuga. Saab friisi täkust järglase. See oli see lugu, et täkk hüppas neil kodus üle aia ja tegi Rositale varsa. Aga noh, paras aeg, Francesca ise ka lapseootel. Ma ei teagi täpselt, milla Francesca pudenema peaks, aga Rosita peaks poegima detsembri lõpus või jaanuaris.

Angelo hobusel lõikasin lakka ka täna. Ütlesin Angelole, et ta peab ise selgeks õppima, ma ju lähen ära. Küsis, kas tagasi ka tulen... Ütlesin, et ei tea... Ei tahtnud vaesekesele öelda, et SINNA talli küll mitte kunagi enam.. Aga temaga ja tema perega kohtume ilmselt küll veel... siiski Marano elanikud...


Vahepeal olid kaks jänkut aiast välja saanud ja Rambo hammustas ühe teise ilma ning pisem jänks pääses pakku. Saime selle kätte ja läks aeda õnnelikult tagasi.

Saabus Sabina koos Alessandra ja Alessiaga. Aitasin neil hobuse valmis panna ja pesuboksis hakkas Alessandra selga minema. Ütlesin, et kui platsile läheb, peavad sadulavööd pingutama. Ei pingutanud väga, sest sel loomal ka mingi probleem ja eelmine kord hüppas pesuboksist (15 cm kõrgem põrand) välja. Alessandra ütles, et tema ei oska seljast pingutada ja oh ja ah. Ütlesin, et küll C pingutab siis. Sabina ütles, et võib ju siin ka ära pingutada siis. Ütlesin, et noh, võin ka pingutada siin, aga siis väljapool pesuboksi. Ei taha, et ta sealt väla lendab jälle. Sabina siis, ütles, et võib ju väljapool boksi selga ka minna. Ok, Alessandra läks selga, hobune tahtis juba minna, kui tüdruk hakkas hobust peatama. Mina võtsin ühe käega kergelt ratsmest, hobune tagurdas, ema hakkas karjuma kergelt, hobune tagurdas veel, ag taga oli Francesca ja Angelo auto, hobune oli kahe tagurpidi sammuga vastu autot ja ajas esimese otsa püsti. Siis ma jõudsin lahti lasta, muidu oleks vast kabjaga ka saanud. Naistekari kõik paanikas. Asi käis kähku, ega ei jõudnud ma öelda ju ka, et Alessandra ei pea ratsmest tirima ja kui tagurpidi hakkas ajama, oleks säärega edasi pidand ajama. Ok, minu süü ka, et ma lasin tüdruku enne selga juba, kui sadulavöö väljapool boksi ära pingutada. Francesca oli autos, tagaistmel oma pisikese pojaga, uks lahti. Hobune tagurdas esiukse juurde, kannaga vajutas Pandale peegli alla mõlgi sisse ja küljepeegli keeras ka kokku. Aga see vist viga ei saanud, painduski. Kõik lahenes rahulikult, keegi viga ei saanud, raha nõudma ei hakatud ja mina ka süüdi ei jäänud. Läks hästi. 

Pärast pidin c-le ka olukorda selgitama, ta ei näinud ju midagi. Aga tal oli naljakas. Hea seegi. Elio käis ka tallis. Käis küsimas, kas sepp käis. C ütles, et käis küll, aga Corintot ei teinud, kuna raha ju pold. Mees sõitis siis koju tagasi, läks raha tooma. Ja täiesti hämmastaval kombel ta tuli talli tagasi, tõigi sepa raha. Uskumatu. Walter ja Manuel ajasid Elio tuleku ajal kanu ühest hoovi servast teise :D Elio ju kardab neid. See oli küll üsna naljakas.

Nearcot kordetasin. Tagasi tulles lõikasin veel Alessandra hobusel tukka. Luisa hobusele lõikusime Manueliga porgandeid ja õunu ja olin niisama hea ja tore, sest mulle jõudis kohale, et ma varsti ei pea seal enam olema... Aga mingi kahtlane noot oli asjal siiski...

Koju minnes viisime Manueli jälle ära. C tegi terve kojusõidu Manuelile ajupesu, et ta peab omale ikka hobuse saama ja isaga hästi rääkima, et too hobuse ostaks jne. Ma ei tea, ma ei suuda seda kuulata. "Sa oled nii tubli, et kui sa edasi tahad õppida, siis pead oma hobuse ostma" jne... Ja siis, kui Manuel autost välja astus, küsisin, et kuidas selle viimase nädalaga siis teeme... ?
C: "Ütle, kuidas soovid?"
Mina: "Kas nagu eelmisega, et neljapäev ja pühapäev vabad.. ?"
C: "No kui sa neljapäeval tulla ei taha, siis jah... Noh, et pühapäeal pead kuskile minema jälle v?"
Mina: "Pühapäevaks on plaanid tehtud jah, kui ok, siis teeme nii."
C: "No ja kui neljapäeval ka midagi tegema pead, ok, kui sulle nii sobib, keljapäev ja pühapäev kodus, siis tuled esmaspäeval, jah?"
Mina - oi, mida **** !?
C jätkab: "..ise ütlesid ju, et 16.-ni. 16 on pühapäev, siis ei tule, et siis päevad täis saada..."
Mina: "oot, et kui ma kaks päeva ei tule, tules esmaspäeval? Ei ei, uus nädal ei mängi välja.. Et kui ma neljapäev tulen, siis on ok? Oleme laupäevaga lõpetanud? Et tulen kõik päevad nüüd kuni laupäevani ja siis pühapäev kodus ja siis kõik ?"
C: "Nojah, et kui sa neljapäev kuskile minema ei pea, siis mulle sobib nii jah"
Mina: "Ok, teeme siis laupäevani välja!"

Siis ma pidin küll roheliseks vihastama ennast. Sa k****i a*v, ei saa aru, et ma olen kaks vaba päeva omale küsinud, et puhata, kuna mu selg valutab. Õues on vahepeal nii palav, et sa peesitad päeva kuumemal ajal oma taksiga kusagil vaikses varjus samal ajal, kui ma su hobuste sitta roogin. "Oi, ei, sa oled tüdruk ja ei pea nii palavaga seda rasket tööd tegema. Parem teen hommikul jahedas ise boksid ära," oli eelmise aasta suvel jutt. Oi, küll mind ajab pahaseks selline asi. Eks 10 tööpäeva eest on kahju poole kuu raha maksta... Aga 11 päeva eest ei ole?

Osadele kindlasti võib tekkida küsimus, et mis see 1 päev siis enam on selle 11 kuu kõrval.... Ent see 11 kuud on sellise jama jaoks ikka palju. Asi oli põhimõttes. Ja muidugi minu suures ootuses sealt kiiremini minema pääseda. Ei ole lugu, lubab vihmast ilma ka ja ongi parem jahedas neid bokse puhastada. Aga see nädal tundub üks paganama pikk nädal olevat... Mis siis, et juba on kolmapäev. Ma pean veel 4 päeva vastu pidama. 

Ainult loodan tõesti, et raha, mis mulle antakse, ei ole kellegi koopiamasinast tulnud, nagu mu litsents... 

2 kommentaari:

  1. Appi, ma tean mis tunne on oodata kuskilt töölt juba pääsemist! Viimasel päeval loed juba tunde. :D Hull värk! :D Aga lähed kuskile edasi? St, kahju saab olema kui selline blogi "roosiliseks" muutub. :D Põnev ju lugeda kui ise hullumajas olema ei pea. :P

    VastaKustuta
  2. Edasi lähen ma puhkusele ja siis koju tagasi :D Selliste kogemuste põhjal olen mõistnud, et ega see hobumaailm ikka üks õige koht ei ole. Naudin kodus mõnda aega oma suksudega metsas kappamist ja siis... Siis vaatab, mis saab ;)

    Aga mul on veel kolm tööpäeva ja terve puhkuse aeg, seega ega see saaga siin veel lõppenud ei ole :D

    VastaKustuta