Nädal on olnud suht tegus ja väsitav. Internetiga on endiselt keerulised lood, seega kirjutan täna kodus olles.
Teisipäeva hommikul ja õhtul tallis. Kolmapäev oli jõulupeo-päev. Esmalt koolis. Maneežis pidi iga kursus omalt poolt midagi esitama. Eriti äge oli jõulunäidend, kus olid kuused, punamütsike, pillimees, põder, Grinch ja ratsapolitsei (Kadi ja Fakiir). Nalja ja tagaajamist oli palju. Järgmisena tutvusid põllukas ja autokas hobusega (Maris ja Lanzeria). Asjalikud küsimused ja võrdlused. Siis oli meie kord.
Pakkusime omalt poolt võistluse, kus olid juppideks jaotatud varustus koos hobusega, mis tuli kõik aja peale kokku panna :) Nalja nabani. Ka autokad ja põllukad osalesid võistlusel. Aega polnudki tarvis kalendriga mõõta, sest Kati L oli neile veidi abiks. See, kuidas poisid pindesid peale panid, oli enneolematu. Mina ei oska vist siiamaani nii hästi siduda. Ei oska veel mõned, kes hobumajandust õpivad.
Ise osalesime ka võislusel. Saime üldarvestuses kolmanda koha ja olime päris tublid. Seejärel läksime talli klassi teed jooma ja piparkooke sööma. Siis tegime tallile oma kursuse poolt ka väikese kingituse. Paistis, et neile meeldis. Hiljem läksime veel maneeži mänge mängima ja niisama nalja tegema. Jällegi oli meie kursuse rahvas viimane, kes ürituselt lahkus.
Pärast tallipraktikat läksime Mirja-Mai juurde. Sõime, jutustasime ja jagasime kinke. Kingijagamine oli nagu ikka - tore. Armas on vaadata, kui sinu tehtud kingitus teisele rõõmu valmistab. No ja mina nõudsin oma kingi välja legendaarselt Contra "Suitsiidiklubiga".
Neljapäev oli selline teistsugune päev. Psühhos läksime saaniga sõitma ja nelja hobust saanisahinaga harjutama. Mul polnud just parim päev. Tänapäevaselt öeldes feilisin täiega. Ma ei tea. Kuna see blogi peaks olema kasuliku jutuga, siis peaksin selle vast lähemalt lahti kirjutama. Samas on tunne, et ei taha seda üldse teha. Kokkuvõtteks läks kõik hästi ja lõbusalt.
Aga mis siis juhtus, jah? Anti võimalus Lance'ga sõita. Kati oli Safiriga, Marii Big Beniga ja Marilin Robuskiga. Panin Lance'i valmis, läksime maneeži kõik, läksin selga, pidime saani taga ootama, aga tema ei tahtnud kuidagi paigal seista. Tahtis minna, korra vehkis peaga, taandas, ei jäänud seisma. Ja mida mina tegin? Teadsin, et maha ma sealt tulen. Kati veel seisis Safiga mu kõrval ja ütles, et ma rahulikult istuksin ja krampi ei läheks, aga mina ei saanud istuda seal. Oli korra mingi moment, kus ma ei kuulnud ega näinud mitte midagi. See vist ongi see koht, kus silme eest mustaks läheb ja asi ära keerab. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas ma võimalikult kiiresti sealt alla saaksin. Siis kuulsin, et Kati hüüdis Katit, et Maarja ei taha Lance'ga sõita. Jess. Kõik passisid. Kati tuli, võttis oma hobuse, jalutasime parklasse saani tagant ära ja siis küsis, kas tahan hobust vahetada. Nii saingi omale Robuski ja Lance käitus täiesti normaalselt. Mitte küll terve tee, talle ei meeldinud seismised. Robuskiga oli hoopis teine asi, muidugi ebamugav oli seljas istuga, kuna mul olid teksad, ja tema sadul oli hästi lai, kuid siiski teine asi. Tagasi maneeži tulles ehmatasid hobused suure ukse kinnipanemisel, Robusk tõmbas ka jooksma, kuid ma jäin ilusasti selga. Ka see oli kuidagi nii teistsugune. Tundsin, kui pingesse ma läksin. Ma ehmatan kõiksugu asjade peale rohkem kui hobused. Ma ei ole enam seljas vaba, ei naudi seda. Ma olen krampis, istun seal justkui sunniviisiliselt, kuigi ma tahaks seal olla. Tahaks, kui ma ei kardaks.
Pärast panin Lance'i boksi, tema asjad korda ja tallist tulles tuli Kati tee peal vastu. Vaatas mulle küsivalt otsa, ning mul tekkis niisugune süüdlase tunne. Tean, põhjuseta, aga mul on nii halb tunne pärast selliseid kogemusi. Tean ju, et Lance ei ole mingi kuri või probleemne sõiduhobune, kõigest noor alles. Keegi ei ole mind sinna ka sundinud. Miks ma üldse siis nõustusin? Võib-olla olin viimastest trennidest veel nii enesekindel, et uskusin endasse. Miks ma siis selga ei jäänud? Teadsin ju, milles asi on. Nii palju küsimusi on peas. Mis edasi saab?
Nagu öeldud, ei olnud neljapäev mu parim päev. Nii polnud ka täna. Terve päeva keerlesid kõiksugu mõtted ja küsimused peas. Olen sellistes olukordades päris vastik. Seega, kui keegi loeb seda blogi, kellega neljapäev või reede vastik olin, siis vabandan :) Aga igaljuhul oli hea tulla koju ja sulguda oma pisikesse maailma. Viisin hobused õue, tegin rahulikult bokse ja suhtlesin oma kolme pallikujulise kassiga, sõbrunesin kitsega ja uurisin isegi kanasid. Lihtsalt nii turvaline keskkond minu jaoks, aga huvitav ikkagi. Siis mängisin pool tundi koeraga ja tulin inimeste sekka tagasi.
Päeva aitas korda saata üks eriline inimene. Ilma temata oleks mu õhtu täiesti sisutu olnud. Tuleb hoida seda, mis sul veel vähegi säilinud on. Kõike ei saa kaotada. Aga palju olen ma juba kaotanud, mis arvatavasti enam tagasi ei tule...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar