15 august 2012

Tubli palgatööline

Olgu, kuskile ma veel ei lähe siit. Vahel lihtsalt tahan kirjutada välja kõik emotsioonid, mis siin tekivad. Ehk kellelgi on abi, kui kunagi ka plaanib välismaale minna ja kujutab ette, et see lust ja lillepidu on. Ei ole. Tuleb ise elu ilusaks teha (: Või hakata irooniat armastama...

Täna tulid Ciccio ja Elli mulle järgi ja C-l polnud häält. Müstika, kuidas on võimalik, et itaallane jääb keset augusti kuud haigeks ? Lihtne - liiga palju konditsioneere ja ventilaatoreid igal pool.

Harjutasin end siis "vaikiva-töölise" rolliga täna. Tuleb natuke välja küll, kui vaja. Alustuseks panin Petulia valmis, rääkisin talle, et mina pole süüdi, et tal tropp omanik on ja pingutasin sadulavööd end plaksuvate hammaste eest kaitstes. Tuli vaid rõõmu tunda väikestest asjadest, näiteks, et panin hobuse kiiremini valmis kui Kõiketeadja-Piero. Järgmiseks panin Mendietale sadula selga. Rääkisin talle ka ühtteist. Vaevalt, et hobused siin eesti keelest aru saavad, aga vähemalt ise tean, et olen talle südant puistanud. Olgu, tegelikult olen ma veel mõistuse juures, lihtsalt.. Kuidagi peab tuju parandama.

Platsil, kus oli peksa-hobust-edasi-ja-sae-suust-kuis-võimalik-Piero, olen-ilus-aga-mu-selg-on-nii-valus-Luisa ja ... tahan-hüpata-hobusega-kelle-jalad-on-haiged-Ciccio, vaatasime olukorda paar minutit Elliga vaikides... Siis sulgesin silmad ja pöörasin näo päikese poole. Lõunamaa õhtune päike on nii mõnus. Angielo ja Francesca olid ka seal, natukese aja pärast küsisid Ellilt, et kas ma olen väsinud.. Elli vaatas mind, teadis küll, miks ma hobuseid ei vahi ja vastas, et ma võtan päikest :)

Päikest ei saanud kaua nautida, kuna peagi tuli asuda töökohustusi täitma. Mina kui kuulekas palgaline krapsasin pingilt püsti ja asusin Mendietale takistusi ette seadma. Sain oma tööga päris hästi hakkama, kuna takistasin Mendieta hüppamist korralikult. Aa.. See vist ei käigi nii... Noh, igaljuhul oli näha, kuidas pärast mikro-pööret meetrisele takistusele lähenemine ebaõnnestus ja Mendieta end püsti viskas. Täheldasin asjaolu, et Mendieta hoiab keksides ühte jalga rohkem üleval just nagu lonkamisel. Kui muidu end püsti ajavad hobused armastavad ka tõugata esimeste jalgadega end kõrgele, siis Mendieta puhul oli näha, mismoodi ta oma jalga hoidis ja pärast keksimist traavis sama tegi. Aga seda kõike mõtlesin mina oma pisikeses blondis peas ja tõstsin aga järgmise okseri ette.. Millegipärast oli Ciccio kole närvis, kui ma hobuse takistamisega jälle hästi hakkama sain... Saa siis aru. :)

Trenni lõpus ütles C aga sellise lause, et ta proovib ühe korra veel Mendietaga hüpata mingi imevidinaga.. Ma ei tea, õmbleb tiivad hobusele äkki... aga kui see imevidin ei tööta, siis lõpetab Mendietaga töötamise. Rumal mina suutsin ainult seda mõtet toetada ja tagant kiita. Ma ei tea, mida ta järgmisel korral katsetada tahab, aga ma olen enam kui kindel, et hobune tõrgub jälle. Ehk mitte esimesel treeningul, aga järgmisel kindlasti. Aga mida mina ka tean..

Järgmiseks panin Rosita omanikele valmis. Täna nad tõid hobusele putukatõrje vahendit, kuna Rosita eelmine kord meeletult sahmis. Ma ei suutnud jälle oma suud kinni hoida ja ütlesin, et mul on hea meel näha, et vähemalt keegi tahab midagi muuta. Elli vähemalt mõistis mind. Mõtlesime, mis selle sadulaga ka teha, et turi katki poleks. Võtsin sadula ilma igasugu pehmendusteta ja viskasin hobusele selga. Turja ja sadulakaare vahele ei mahtunud minu kaks näppu korralikult ära. Muidu istus sadul isegi täitsa hästi võrreldes siin mõndadega.. Ütlesin, et võime katsetada teist pehmendust, millel on turja kohal tühi ruum, et äkki tõstab sadulat natuke, aga ma ei usu. Teades, et neil kodus on veel sadulaid, soovitasin järgmine kord mõne kaasa võtta, et proovida. Sest neile tuli ju üllatusena, et kui sadulakaare vahele ei mahu kaks näppu ja kui ise selga istud, siis sadul vajub VEELGI allapoole... Päriselt ka. Katsetage. ;) 

C pani mulle Elektra valmis.. Mina muidugi julgesin vaadata, kas hobuse tagumised kabjad on korda tehtud, nagu eile lubati. Ei olnud. Viltune nael ilutses ikka kabja sees, aga peamine et raud ju küljes püsib. Nii ta on, seega alustasin vaikiva ratsanikuna hobuse tänast piina-protsessi. Sammu ja traavi. Veel traavi ja galoppi. Galopp oli päris mõnus täna. Siis pidas Ciccio targaks minu takistamist. Tal see väga hästi välja ei tulnud, sest mina suutsin oma katkise hobusega kõikidest takistustest üle hüpata. Nii palju, kui ma muidugi suutsin hobust takistustele peale vedada.

Elektra lihtsalt läks täna nii põlema, kui takistusi nägi. Kui ma ta traavis toimima sain, siis galopis ma seda ei oska. suutsin ta galopis ilusti ratsmesse sõita, kuid niimoodi takistusele peale minna küll polnud võimalik, sest siis tahtis see pea sealt ilusast asendist välja tulla, selg nõgusaks minna ja jalad kiiresti kiiresti all ringi käia. Mõtlesin, et tulen uuesti ja lasen hobusel siis oma tempo valida ja lihtsalt hoian teda sääre ja ratsme vahel korralikult, et minema ei pane. Mamma mia, kus siis tegi lennu, aga isegi mina kui kogemusteta hüppaja sain aru, et see oli nii koba peale minek, et anna olla. Siis mõtlesin uuesti minna, aga vot ei saanud enam Elektrat galopile. Ei saa ja kõik. Traavile ka ei saanud. Aitas talle. C ikka kisas, et sõitku ma galoppi ja tulgu uuesti, aga mina ei osand Elektraga enam midagi teha. Lasin aga ratsme järgi ja võtsin kerge traavi nagu hakkaks lõpetama. Ega hobune loll loom ole (Seda ei tohi siin kõva häälega öelda, Luisa ja Piero maailm kukub kokku muidu). Elektra sai ilusasti aru, mida ma tahan ja paari traavisammu järel blokkis jälle. Jalutasin ja võtsin uuesti traavi, et takistusest lihtsalt mööda traavida. Pekki see mõte noh, siis arvas tark hobune, et ma ikka tahan hüpata. Polegi nii tark loom nagu arvasin. Kiskus pea jälle üles ja kiirendas sammu. Aga ausalt öeldes saaksin ma hobusega palju paremini hakkama, kui mul oleks rahulik treener, kes ütleks, et ma oma käsi kõrgele ei tõstaks, et ma rahulikult istuks ja hobust edasi ei pressiks nii palju, et oma jalad paigal hoiaks ja sääremarju krampi ei kisuks... Rumal palgatööline võib ikka ju unistada vahel. Aga märkamatult olin ma jälle 110 cm ületanud.

Pärast andsin Elektra Cicciole, ta jalutas seal Nicole isa paar minutit sammus, võtsin Petulia ja hakkasin teda siis jälle külma veega üleni pesema. Täna pidin siis kõva harjaga tema katkist turja ka nühkima. Nühkisin, natuke raske on, kui hobune paigal ei püsi, pead lakke viskab ja korduvalt voolikule seetõttu peale astub. Aga hobused ongi ju ühed rumalad loomad... Eksole.

Elliga tuli midagi teemaks pärast.. Luisa ja Piero ilmselt.. Ahjaa, see, et mida nad hobustele sisse söödavad. Toidunõus on kaks kilo müslit, sinna lisaks pannakse kaks pakki pärmi, mitte nagu meie see väike pakk vaid suurem sellest. Siis õunu, porgandeid, saiakuivikuid korralikult ja peaaegu pool pudelit õli. Kõigele lisaks oli juurde vaja ka piimapulbrit, aga Elli ütles, et seda nad praegu ei kasuta. Minuarust on hobuse seedimine üsna tundlik ega ole kui leivaküpsetusahi... Ma ei tea, mul ei ole olnud vajadust ühelegi hobusele pärmi, õli ja piimapulbrit sisse sööta. Kas kellelgi on kogemusi ?

Ahjaa, tahtsingi sinna jõuda jälle, et ega ma ju ka tark ole.. Elli arvas aga, et mina olen tallis oluline, sest tean palju teooriat ja olen asja õppinud, mis siis, et noor olen. Jah, Särevere teadmised tõepoolest on siin midagi, sest neil siin pole sedagi... Ciccio on aga aastakümneid praktiseerinud ja oleks oluline kogemusi vahetada ja üksteise arvamust küsida. Ütlesin Ellile salaja välja, et mul ei teki tunnet siin enam arvamust avaldada, kui sest niikuinii kasu pole. Tean küll, et pean oma usalduse kuidagi ära teenima, aga ütlesin, et see pole lihtne ja parem hoian oma suu kinni ja teenin siin vaikides raha. Elli seda jälle õigeks ei pidanud.. Eks tegelikult uleb leida kuldne kesktee... Aga ma vähemalt püüan.. Miks ma mudu siin olen.

Igatahes 15. august Itaalias on püha. Mitte suur, aga piisav, et poed kinni panna ja jälle koos perega ühiselt pasta-taldriku taha istuda. Võetakse mindki ühisele söömingule Brunella majja kaasa. Brunella oli siis Ciccio venna pruut. Tore naine. Rääkis eile õhtul, et tema suitsetas 33 aastat ja jättis 2007. aastal maha. Vaadates talle otsa, tekkis küsimus, et kui vana see naine siis on.. Tuli tagasihoidlik vastus, et tema on juba 51-aastane. Teate, mul jäi sõna otseses mõttes karp lahti. Ma poleks eluski öelnud, et ta 51 on. Arvasin, et 37 maksimum. Aga pole hullu, ma siin ei oskagi inimestele vanust pakkuda, tegin ühe 45-aastase ju ka nooremaks (: 

Sellised lood seekord. Mina lähen pärast seda kirjutist oma kiisusid õue üle lugema ja siis tudule. Kirjutamiseni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar