Sain lõpuks teada, et see perekond, kes ratsutamas käib, ei olegi tegelikult päris perekond. See tüdruk pole nende tütar vaid on kummagi venna tütar. Pärast meenus, et nende pulma videot vaadates nägin ka tüdrukut, aga Itaalias ju lapsed enne abiellumist ei sünni, seega on ainult väike poiss nende oma.. Itaalia ja suured perekonnad.
Siin on see ka normaalne, kui 45-aastaselt on sul 87-aastane vanaema, kes suitsetab ja sõidab autoga. Ja mitte mingi Fiat Unoga vaid korraliku Toyota Yarisega...
Igaljuhul Rositaga trennide vaatamine on mind ära tüütanud, sest nad teevad AINULT traavi kogu aeg kordel. Midagi nagu ei muutu ka.. Las ta siis olla. Käskisin ühe pehmenduse sadula alt ära võtta, sest see pold enam normaalne, kui sadula ja hobuse vahel oli 20 cm pehmet massi. Laupäeval tuli Rosita trennist ja temale ostetud full-cheek suulistel olid peal ka kummid, kummide all ristkapsel ja see kumm oli hobusel suunurga katki hõõrunud. Milleks see kumm seal üldse olema pidi, ma ei tea. Tagumiste sõrgatsite peal olid ka jutid, hobune vajab hoopis tagumisi kaitsmeid, mitte nii väga esimesi. Aga noh, kõigest saadakse ju alles siis aru, kui see juba katki on.
Muidu.. on kõik nagu ikka olnud, mis ma sest siin topelt ümber kirjutan. Ainult see asi oli, et laupäeval hüppasin natike Elektraga, pisike harjutus, kus oli süsteemina väike rist, mingi 4 fuleed vahet ja lattaed. Pidin ristile minema traavis, edasi galopis, pekki, kus hobune läks käest ära lihtsalt. Pea laes, keksleb kohapeal. Tean, et tegelikult peaksin ilmselt tagant rohkem peale sõitma, aga noh. Tagantjärgi tarkus. Ainult et pärast hüppeid sõitsin ma Elektra esimest korda ratsmesse. Või noh, ma pole päris kindel, kas ma sõitsin ta sinna või sikutasin ta ratsmesse, sest eest pidi ikka maru kõva kontakt olema. Sisemise ratsmega üritasin mängida, lõdvestasin, võtsin jne.. Oleksin tahtnud kõrvalt näha, kuidas ta liikus, kaugele astus.. aga Elli sõitis minuga samal ajal, seega pilte ei saanud. Aga mugavam oli seal seljas küll olla. Ciccio käest sain kiita ka. Hüpped olid nagu olid ja läksid suht pekki, ma pole endaga rahul, aga traav oli mõnus. Pärast seda lasin vaba ratsmega ilusasti alla sirutada ja tänasin Elektrat meeldiva koostöö eest.
Tahaks nüüd mingi aega minna varustuse poodi ja osta Elektrale näiteks oma isiklik hari. Mingi pikemate ja pehmemate harjastega, sest ilmselt on ta nahk nii pagana hell, et kui teda kõva harjaga puhastada, siis ta on valmis sind maha lööma. Samas kui ma hästi pehme käega ja kergelt teda puhastan, on ta väga ok. Tahaks kaitsmed ka osta, et vähemalt minu all ei peaks ükski hobune mingite räbalatega ringi jooksma ja loomulikult see pehmendus sinna sadula alla. Sellest räbalast tahan ma esimesel võimalusel loobuda. Miks ma ei võtnud seda lambanahka kodunt kaasa? See oli mul korra mõttes, aga noh, mis seal siis ikka. Oleks kaasa võtnud, poleks vaja läinud. Uusi ratsapükse on ka vaja, ma vist olen kusagilt otsast natuke väiksemaks jäänud ja need püksid on niii kõrge värvliga, et pean nad kahe korra keerama.
Üldse kui rääkida asjadest, mida mul vaja on, siis kõige rohkem tahaks oma arvutist kuulata muusikat. Head muusikat, laadida alla uusi poppe lugusid, mida kõik kuulavad ja midagi head, mis ainult mulle meeldib. Tahaks paljusid filme ka vaadata, aga ei. Itaalia on ilmselt mingi andmekaitseseaduse aktiga liitunud ega luba kasutada mõningaid veebilehti, kus piraatkaupa oma arvutisse tirida saab. Ma ei hakka mingit itaaliakeelset filmi endale poest ostma ju, et oleks midagi vaadata, kui jälle pannkoogi taigent teen. Enda arvutist olen kõik filmid juba vähemalt 6 korda ära vaadanud.
Muidugi eilsete pannkookide kõrvale vaatasin "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta", "Mangia, prega, ama".. Kui inetult selle eesti- ja itaaliakeelsed pealkirjad kõlavad.) Vaatasin ikka uue ja uue pilguga seda osa filmist, mis tädi Roomas veedab. Hea oli see, et sain juba rohkematest itaaliakeelsetest lausetest filmis aru, teiseks mõistsin ka nende jutu mõtet paremini... Etteheide küll ameeriklastele, kes ei oska elust mõnu tunda ja töötavad üle ning siis veedavad nädalavahetuse pidžaamas ja teleka ees "puhates". Kuid eestlased on veel hullemad, nad ei puhka isegi nädalavahetustel mitte. Itaallane puhkab aga kogu aeg ja naudib elu, seepärast on neil pikad lõunad ja tehakse kõike väheke aeglasemalt, kuid samas ei jää ju midagi tegemata ka. Elu käib siingi. Vahel võiksime selle üle natuke tihemini mõelda...
Veelkord oma pannkooke mainides, siis need tulid väga head. Kaua tehtud, kaunikesed, sest taigna tegemisele kulus ikka hulk aega, kui omad ainult kahvlit. Lõpuks aga nautisin neid jäätise, nektariini ja viinamarjadega.
Õhtusöögiks tegin makaronivormi hakklihaga.. Tean ise ka, et tubli olen, aga avastasin, et mulle meeldib süüa teha, kui teen seda ainult endale. Puudub söögitegemise kohustus. Kui ära väsin vahepeal või välja ei tule, siis ei pea sööma :)
Ühesõnaga pühendasin oma eelmise pühapäeva söömisele... Ehk sel pühapäeval külastan kirikutki ja palvetan. Ja järgmine pühapäev... Vaatan, mis teen (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar