Camigliatello võistlused

Tervitused teile. Paar sõna sellest, et reedel sõitsin jälle Rositaga natuke. Mulle täitsa meeldib see hobune, sest kui alustasin ja ta vasakule poole pööretel oli mega kange ja õlaga kõvasti sisse vajus, siis varsti suutsin talle selgeks teha, et mingisugune paine võiks ikka sinnapoole olla, kuhu sõidame. Tubli hobune on. Jalad olid ka reedel paremad ja Angielo tõi mingisugust rahustavat geeli ka kõõlustele. Noh.. ega see paha ei tee. Muidu pärast oma sõitu läksin Petuliat pesema ja varsti saabud Angielo Rositaga. Ütles, et nad kukkusid. Kukkusid jah, mõlemal jala pealt karv maas ja üleni tolmused. Sammus oli hobune koperdanud ja nina maha pannud. Õigemini nad ei tee sammu, vaid kulgevad niisama pärast trenni mööda platsi. Aga kõik läks hästi.

Laupäeval umbes 11 hakkasime Silasse sõitma, et võitlusi vaadata. Oh... Teate, esimesed parkuurid oli nii hariv kogemus, et ma sain täitsa aru, miks Ciccio mulle kogu aeg ütleb, et ma hea ratsutaja olen. Hakkasin seal isegi seda uskuma. Mõni ratsanik paistis olevat takistussõidu platsile täitsa ära eksinud, näiteks vesterni väljakult. Mõni lihtsalt ei osanud üldsegi mitte hüppe ajal seljas istuda, mõni oli väga vana hobusega, mõni äärmiselt ebakorrektselt riides arvestades oma kehamassi. ega ikka ei ole ilus, kui rasv sadulas loksub ja hüppe peal terve publik paljanevat tagumenti vaatama peab.

Platsimeeskonda kuulus vist 5 meest, kellest üks oli võistluste ametlik sepp. Nad tegid mega uimast tööd ja kui kuulutati välja, et rada on võistlejatele vaatamiseks avatud, ei olnud kaks takistust veel üles ehitatudki. Latid olid vaid oma kohal ja takistuse nr. Aga milleks...

Eks huvitavat, teistsugust, negatiivset, arusaamatut oli palju, aga räägin parem teile ühest huvitavast võistlusest, mida peeti. Kohalikud rääkisid, et see on väga omapärane Sila võistlustele. Platsil on üleval 8 takistusega üsna tehniline rada. Kõik on üksikhüpped, st ilma süsteemita. Antud on normiaeg ja platsile tulevad kaks võistlejat. Eesmärgiks on sõita mõlemal võistlejal rada 1 kord puhtalt läbi ning takistuse puhtalt hüppamine annab punkte. Kui esimene võistleja ajab näiteks 4. takistuse maha, peab tema paariline rada edasi sõitma, hüpates 5. takistust. Kui paariline hüppab ülejäänud raja puhtalt, alustab ta jälle takistusega nr. 1. Siis on justkui tema kord oma rada läbi sõita. Kui tema ajab mõne takistuse maha, peab esimene sõitja jälle raja üle võtma ja hüppama järgmist takistust. Kui ratsanik tõrgub, peab paariline hüppama seda sama takistust, mille ees tõrguti, kui temagi tõrgub, läheb kord jälle esimesele sõitjale. Olgu.. nüüd ma jäin kahtlema selles tõrke osas tegelikult. Igaljuhul maha võib põhimõtteliselt ajada iga takistuse, lihtsalt järgmist takistust hüppab teine ratsanik ja niimoodi vahetada võib senikaua, kuni aeg läbi saab. Aja mõte on aga see, et kes kogub rohkem punkte ja läbib raja kiiremini, on võitja. See eeldab aga head tiimitööd, et teine võistleja oleks iga hetk valmis rada üle võtma, kui mõni latt kukkuma peaks. Paljud seda aga ei mõistnud või arvasid, et paariline teeb puhta sõidu. Tuleb valvas olla.

Laupäeval ostsin varustuse poest (sama onu käest, kellega juba eelmisel korral kohtusin) omale pika steki. Muidu sõidame Marloniga ühe sama stekiga, kui too jälle sõitma hakkab, siis pean ma mingi roika võtma. Leidsin parema. Minu omal polnud hinda peal, aga täpselt samal stekil, mis oli 10 cm pikem, oli hind 10 €. Ütlesin onule, et minu stekk peaks siis ju vähemalt 9 maksma, sest see on lühem. Kauplesime mõnda aega ja sain steki 8 euriga kätte. Hiljem onu ütles Ellile ja Cicciole, et kas nad on kindlad, et ma Eestist pärit olen, paistab nagu Napolist, kust igasugu kauplejad pärit.

Võistlustelt läksime talli, söötsime hobuseid ja pärast seda Silasse tagasi, aga veidi teise kohta. Angielo ja Francesca perega pitsat sööma. Jõudsime suht hilja tagasi ja öösel oli näha, kuidas üks väike mäepealne mets tervenisti põles. Päris hirmus vaatepilt oli. Terve Cosenza ja Rende olid vingu ja tossu täis. Seekord oli ikka päris suur tulekahi. Pühapäeva hommikul oli vine kadunud, kuid nii minu kui ka Ciccio kodus oli terve õu tuhka täis.

Pühapäeval taas Silasse sõites oli näha, et tuli oli kontrolli alla saadud. Vaatasime jälle võistlusi ja käisin hobusepoes kolamas. Proovisin 95 euriseid ratsapükse teksamaterjalist ja 43 euriseid olematust materjalist pükse. Teadsin, et ma neid niikuinii ei osta, aga tahtsin ikka oma kanni nii kallisse kohta pista. Õhtul läksin ikka uue hooga kaitsmeid vaatama, et ehk saab nende räbalate asemele mingid uued kaunad soetada. Näppisin niisama Chetaki nahast kalleid kaitsmeid, mille esimene paar maksab poes 59 € ja tagumine üle 30. Onu tuli aga ligi, ütles mulle, et need on head kaitsmed ja annab mulle 4 tk 40 € ära. Elli tegi suured silmad seda juttu kuuldes.Ma nagu jäin ka mõtlema, et kas ikka õigesti aru sain, aga viimaks otsustasin ära osta. Materjal on hea ja kvaliteet ka, seega need peaks mõnda aega ikka kestma.

Lugu on aga selles, et Cicciot polnud ja tema ei tea siiani, et need ostsin. Kuna need on minu kaitsmed võin nüüd ise otsustada, kellele need peale panen, kui hobuseid valmis panen. Neid musta värvi räbalaid mina enam ei torgi ja viskaks need parima meelega prügikasti. Tean aga, et Ciccio ilmselt väga õnnelik pole, et oma raha kulutan varustusele, aga novembrini ma ka ei jaksa oodata, kuni ta ükskord Verona messilt suvatseb kaitsmed osta. Ehk mu liigutus saadab teda nüüd vähe kiiremini poodi kaitsmete järele. Kui ei, ei ole mul selle vastu midagi, et neid kaitsmeid peale Elektra ka teistel hobustel kasutan.

Täna plaanisime Elliga, et kui Elektraga sõitma lähen, panen kaitsmed peale ja teeme nalja, et mu Carmelo (mu salapärane C siis) tõi need mulle kingituseks Sitsiiliast. Teada värk, et Ciccio uskuma ei jää, aga nalja ikka teeme. Siis tuli välja, et mina täna Elektraga ei sõida, sõidavad Serena ja Francesca. Elli arvas, et Serenale küll ei ole hea mõte uute kaitsmetega hobust valmis panna. Mina jälle arvan vastupidi.  Ostsin kaitsmed hobuse heaolu pärast, mitte selleks, et kui mina ratsutan, on varustus ilus. Äkki paneb see Serenat ka mõtlema, et mida tema oma isiklikule Nearcole ostnud on... Või Mendietale, kellega sõitis ? Või mida tema on teinud, et mõnel ta hobusel siin hea oleks ?  Aga ilmselt ta ei tule selle peale, vaid tunneb rõõmu, et ta hobune hea välja näeb...

Muidu .. oma ratsutamise kaardist pidin ka teile rääkima. Et siis siin tuleb võistluslitsentsi hakata taotlema 6 kuud enne esimest võistlust ja selle kaardiga saab esimene aasta võistelda vaid 60 ja 80 cm. Selle kaardi eest pidi maksma 55 € aastas ja kui aasta aega on möödunud, siis saab vahetada selle kaardi vastu, mis lubab võistelda 90-115? Ja siis on juba vaja osaleda teatud arv võistlustel ja need puhtalt läbida, et järgmist taset saada jne.. Nagu järgusüsteem. Mõtlesin ainult, et pidime ju augustis mu kaarti ka taotlema, aga Elli rääkis, et C oli sellega juba juulis tegelenud ja kui ta nüüd ei eksinud, siis 13 juuli maksis selle eest raha. See tähendab, et täpselt 6 kuud hiljem ehk alates 13. jaanuarist saan ka mina osaleda võistlustel tasemega kuni 80 cm. Nüüd tuleb veel vaid hobune selleks leida. Stardimaksudest kirjutan ma teile teine kord.. See on mingi eriline süsteem siin. Igaljuhul, olgem õnnelikud süsteemi üle, mis meil Eestis tegelikult kehtiv.

Nii.. siis Marlon tuli ka eile talli, tal võeti kips ära, nüüd tuli meelde, et tal hobune ka on. Hobune pole 30 päeva boksist välja saanud. Päris lahe. Ma ei tea, eile sai igasugu juttu räägitud talle, äkki hakkab tal mõstus kuskilt otsast sisse voolama. Kahtlen. Igatahes võttis ta oma sadula ja läks seda koju rasvatama. Millalgi näeme teda ehk jälle. Ahjaa, Marlon tuletas mulle meelde, et õpetasin kohalikele järgmise eestikeelse sõna. Siiani oskavad nad öelda "Tere". Kui juttu tuli Marlonist ja Eliost, palus Ciccio õpetada mõne inetu sõna ka. Nüüd nad oskavad siin öelda "Tere, sitapea"...

Olgu, praegu lõpetan, pean paari minut pärast talli kobima, seega pilte teile hetkel lisama ei hakka. Teen selleks eraldi postituse. Ciao ciao.