Natuke hüppamisest

Et mul siiski on nett, see läks pärast selle limiidi täitumist küll kõvasti aeglasemaks ja Elli ei tea ka väga, mis limiit see pidi olema, aga vähemalt olen välismaailmaga ühenduses.

Eile käisime Elliga poes ja pärast seda läksime talli. Ciccio oli käinud järgmist korterit vaatamas, tles, et see oli vähe parem olnud, aga ta tahaks ikkagi veel mõnda vaadata. Elli tahaks, et me saaks ikka koos vaatama minna midagi, aga neil on hommikul muud tööd ja tegemised, seega on see üsna keeruline.

Tallis kordetasin Rositat. Lahe hobune, paksuke on, aga liikumine on mõnus. Ciccio samal ajal kastis mingi mürgipritsi-moodi asjaga platsi, mis traktori taga käis. Mingi jura läks katki sellel asjal, millega muidu kastab. Aga saime hakkama. Kuiva peal on sellest hea, et kabja alla ei kogune seda liiva ja pesemine läheb kiiremini (:

Pärast Rositat panin Elektra valmis, samal ajal kogunes talli jälle igasuguseid inimesi. Luisad-Pierod, Matteo, Giorgia, veel mingi sõber nendega, Elio, kes eile ise oma hobuse õue tõi ja veel vahelduvalt mingit rahvast.. Minu soojenduse ajal tegid Luisa ja Piero oma dramaatilisi hüppeid, kus Luisa silmad jälle enne takistust hiigelsuureks läksid ja Piero teda takistuse ees julgustas. Mingi hetk, kui ma juba galoppi tegin, kuulsin Luisa oigamist. Ma ei tea, paar päeva tagasi ta olevat mingi hüppe juures (ilmselt tõrkudes) hobuse peaga piki rinda saanud nii, et ei saa hingata ja kannab südame kohal jääkotti... Ärge küsige. Eile tal tuli vist meelde jälle, et ta ju vigastas ennast ja kui ta minu harjutust nägi, mida tegema hakkasin, siis kukkus puha oigama ja kobis oma hobuse seljast alla. Ma olin ka juba mures, ei tahtnud, et teine mu takistuse ette ära sureks. Aga Elli nägu oli ületamatu: "Ah, Maarja, ära muretse, ta jääb ellu."

Aga minu harjutus.. Oli kolmene süsteem. Maalatt, max 50 cm lattaed, maalatt, rist (et hobust takistusele keskele peale viiksin), maalatt ja kõrgem lattaed. Harjutus vaheldus, kus takistustest said väike lattaed, kõrgem lattaed ja okser või kõik lattaiad, mille ees maalatt. Tore harjutus, aga päev varem rääkisin Cicciole, et ma ei oska oma käsi hoida harjutuste ajal. C arvas, et oleks parm, kui ma ka ilma stekita prooviks, et oma käed paika saaks. Eile siis proovisin. Sõitsin ilma stekita, ilma kannusteta ja tavaliste full-cheek suulistega. Elli arvates olen ma nüüd prof valmis, kuna tema sõitis umbes aasta Eektraga ja hüpates pandi Elektale mingid imeleiutised peale, et teda eest pidama saaks. Alati sõitis Elli ka kannustega.

Minu suureks plussiks Ciccio arvates oli siis mu ratsastus, et suutsin Elektra rahulikult takistusele peale juhtida igal korral. Tavaliselt esimesel korral Elektra magab, teisel korral tuleb normaalses tempos ja kolmanda korraga läheb juba põlema, kuid mina seda küll ei täheldanud. Hobune sai aru, et ma suht relvitu ta pihta olin, kogu meie harjutuste tegemise vältel ta jooksis ühe korra takistusest mööda, see-eest järgmisel korral kasutasin tugevamat säärt ja ta sai aru küll, et minuga nalja ei ole.

Muidu oli kõik tore, aga Ellil palusin ka videot teha, et ennast näeksin ka. Tundsin juba sadulas, et ma ei oska ikka hüpete ajal istuda. Küll ma ronin hobusest ette, siis tõstan käed kusagile kõrgele ega lase hobusel kaela sirutada. Hüppe teisest poolest, ehk n-ö maandumisest ma parem ei räägigi. Ma ei oska hobusega maa peale tagasi tulla. Mu selg läheb kõveraks, kuna arvan, et peaksin ise sadulas juba sirgelt olema, kuid käed tahan välja sirutada, et hobusele ratset järgi anda. Tasakaalust olen väljas, kuna paremale poole sõites läheb hobune vasakust jalast galoppi ja vastupidi. Seda mitte iga kord, aga üsna sageli. Sääred jäävad mul.. ma ei tea, liiga taha? Kukun kanniga sadulasse ja .. bääh. Väiksematel hüpetel pole probleemi, siis hobune ei muuda oma asendit nii palju, aga eile tõusis minu süsteemi kolmas takistus 90-100 cm okseriks ja 105-110 cm lattaiaks.

Järgmisel korral hüpates üritan salgukese lakka pihku haarata, et mu käed vähemalt paigal ja all püsiksid ning tunnetaksin hobuse liikumist paremini. Seda just ka madalatel hüpetel.

Lisaks PEAN oma pöidlad üles pöörama ja rusikad KINNI suruma, sest muidu painutan oma käe igast võimalikust liigesest kõveraks, ega saagi aru, mida ma teen.

Veel nõuandeid ? Seda tean isegi, et ma ei peaks nii kõrgeid takistusi hüppama veel, aga treener on meil natuke kärsitu ega suuda oma vaimustust kuidagi tagasi hoida.

Ma ei tea, videot ma veel küll ei julge üles panna, natuke häbenen :p

Lõpetuseks pesin Elektra puhtaks, koristasin talli ja tunnetasin kullipilke oma kuklas, kui tiim-Luisad-Pierod talli vahele langesid.

Mis siis veel uudist. Päikeseunetusest olen tänaseks lahti saanud. Kõik kohad on ilusad ja pruunid, mis päikest nägid. Näo pealt koorub pruun nahk maha, loodan, et muude kohtadega seda jama ei tule. Juuksed... on kas blondimaks pleekinud selle päikesega või tunduvad lihtsalt heledamad, kuna ise nii pruun olen. Ma ikka pean seda rõhutama jah, et ma ilus pruun olen (:

Kolme nädalaga on mu käsivarre ümbermõõt vähenenud 1 cm võrra, paraku muude kohtadega seda lootust vist ei ole, kuna ostsin 500g jäätise oma sügavkülma ja see on kirsimoosiga nii hea, et täitsa lõpp kohe. Muidu šokolaadi sõin ma viimati Roomas rongiga sõites, st 3 nädalat tagasi. Ei igatse ka, kuna palavaga ei saa šoksi süüa. Jääätist aga iga kell.. :)