Tagasi koju ?

Täna oli küll selline tunne, et miks pagan ma siia tulin...

Alustuseks sain eile teada, et Mendietal on distaalse kabja sündroom, mis on siis süstikluu ja selle all oleva sünoviaalpauna ja süvapainutaja kõõluse haigestumine. Seepärast need ravirauad ja jalg peab olema asendis nagu hobune kannaks kontsakingi. Mäletan hästi, et tegin sel teemal koolis ettekande ja leidsin igast materjalist, et sellise hobusega ei ole mõistlik hüpata. Eriti 130 cm tasemel. Aga arst oli öelnud siin, et pane aga geeli peale, paremaks ei lähe, aga kord kuus võib võistlustel käia. No ma ei tea, kui kolm aastat tagasi see arst nii ütles, siis tänasel päeval võiks see arst midagi uuesti öelda. Aga C arvates ei ole probleem nii tõsine ja võib võistelda küll. Mis siis, et käiguvahe ilmselge on. Ja ma pidin hobust täna jälle šambooniga kordetama. Tunnen süümekaid, kui selliseid asju tegema pean.

Panin Petulia valmis, pingutasin sadulavöö sinna, kuhu Luisal vaja. Petulial on ilmselgelt valus ja ta juba närib mind boksis, kui seda vööd kisun. Täna .. oli lihtsalt see hetk, kus hobune vaatas mulle oma suurte tumedate paluvate silmadega otsa. Vastik.

Siis panin Elektra valmis, sest Nicole oli juba Mendieta kordetamise ajal saabunud ja ootas sõitu. Seega oli meil kiire kiire. C ise oli muidugi koos Rosita ja Angielo/Francescaga platsil, Elli pani Aresega ka minema ja jõudsin ainult enne Ellile mainida, et Elektra tagumise raua ühe poole viimane/üksik/ainuke nael on ka kõver. Raud oli tiba viltu all ja kilp soonis juba hobuse kabja sarvkesta sisse, kui too jala maha pani. Seega võtsin kõvera naela välja, aga ei teadnud, mis C edasi tahaks teha, kas võtaks teised naelad ka välja ja paneks raua uuesti korralikult alla? C ei tulnud talli juurde ka, jalutasin platsile ja siis tuli vastus, et kiire kiire on, Nicole ootab ja löödi, kõmm, sinna üks nael viltu alla, et raud kuidagi püsiks. Selge.

Mina pidin enne sõitma, ilmselt, et hobune siis pärast lapsega kordel rahulikum. Aga Elektra jalad on nagu on ja peab pikemalt sammu enne tegema, traavi ka vähe pikemalt enne galoppi. Ta on lihtsalt kange enne. Ja siis Elli tõlgib mulle, et C küsis, kas ma saaks juba galoppi teha, et Nicole sõita saaks. Siis kammis mul küll ära ja mõtlesin, et hüppan hobuse seljast alla, et loom C-le üle anda. Aga näed, pole nii suurt iselooma. Proovisin hobust galopile tõsta, aga no ei jaksa mina nii kõvasti teda pressida, et tõuseks. Tean, et ta tõuseb hästi, kui olen enne aktiivsemat traavi teinud (mis peakski normaalne olema?) Seega traavisin mossis näoga edasi, nõudsin hobuselt rohkem, võtsin sammu ja tegin mõlemast jalast galoppi. Siis natuke traavi, et hobust lõdvestada ja säh... Valmis ta on.

Mõtlesin, et marsin platsilt oma pesemist ootava Petuliaga minema, aga ei. C oli öelnud, et kui Rosita omanikud tahavad, et hobune õpiks säärt tunnistama, siis las ma proovin sõita, et ma viitsin selle ratsastuse osaga mässata. Ise C sõitis Rositaga üks päev ja tegi korralikku sääre eest astumist ja räägib, et hobune ei tea, mis säär on. No pekki, Rosita teab paremini, mis on säär, kui Petulia. Ma ei tea, mida ta vingub.

Läksin siis Rositale selga. Hell yeah, kui mugav sadul ja kui mugavad jalused jälle, istuks nagu pilve peal. Hobusele panid sääred õrnalt vastu, see hakkas liikuma. Siis aga ilmnes tegelik probleem. Hobune vehkis peaga, sapsis-rapsis ega tahtnud edasi minna. Sitta selle säärega, käed olid need, mis talle ei meeldinud seal ratsmete küljes. Hobuse suuga lihtsalt polnud võimalik kontakti võtta. Ellile ütlesin ka, et pole sel hobusel sääre vastu midagi, peas on midagi nihu. Lasku hambaid kontrollida. Oli ju näha Angielo ja Francesca käte erinevusest ka hobuse pea asendi muutust. No ma ei tea. Minu arvamus. Pärast tulin seljast maha ja pöörasin teda käe kõrval, kasutades sääre kohal steki tugevamat otsa ja hobune liikus sinna, kuhu vaja. Pööras tagumist otsa ja astus küljele. No.. 

Pärast katsusin selga ka, ei ole tal seal lihastes ka miskit ebameeldivust, kui Esti õpetuste järgi neid vähe mudisin ja pressisin. Hobune ei teinud teist nägugi. Pressid aga sääre kohale, hobune astub eest ära. Turi oli küll täna natuke jälle ära hõõrutud ja midagi peab seal välja vahetama, kui siis sadula...

Siis pesin selle Petulia ära, Luisa käskis külma veega pesta kogu hobune puhtaks. Fain. Turja jätsin harjaga nühkimata, seda üritas mulle seletada, et ma ikka ta hobuse katkiselt turjalt kõik koorikud maha kraabiks. Kurat. Ostke korralikud sadulad endale ja ärge toppige igasugu porolooni pudi sinna alla. Korralikust geelpadjast peaks piisama. Ega see geel, mis valtrapi all on, ei lõhu ju ometi seda turja veel enam.

Siis veel meenus hommikune uudis. Mulle leiti uus kodu. Korter pidi fantastiline olema, ilus uus, uues ehitises kus on uus lift jne... Olin juba õnnelik, kuni nad ütlesid, et jagan korterit kahe tüdrukuga. Möh. Nojah. Tore siis. Järgmised 10,5 kuud istun kahe italianaga lukskorteris, ilma igasuguse privaatsuseta. Ok, mul pidi oma tuba olema, aga põhimõte on nagu via Pasquale Rossis (kus praktika ajal elasime).

Point pidi selles olema, et esiteks ei taha siinsed korterite üürileandjad lepinguid teha ja n-ö ametlikult üürilisi võtta, kuna pidid selle pealt mingit maksu maksma. Ei kujuta ette, aga mul on lepingut vaja, et end registreerida. Teiseks, ei taha nad, et korterit üürib üks inimene. Tahetakse võtta mitu inimest korraga või üürida korter perele. Ka minu praegusesse majakesse pidid septembrist tulema kaks meest. Ma ei tea, isegi rohkem makstes ei meeldi inimestele, et üks inimene sees elab. Mingi järjekordne Lõuna-Itaalia kiiks.

Pean ootama mingi nädala veel, sest siis tuleb korteriomanik ise mere äärest tagasi ja saan ka korterit vaatama minna ja lepingu ära teha ja viimaks end siia hingekirja lisada... Aga täna oli küll tunne, et.. kas ma üldse seda tahangi. 

Tean jah, et elu lihtne pole ja kõik selle jama kompenseerib siin mulle üks tore inimene ja lootus, et ühel päeval selle päikeseriigi teisigi paiku näen... Kuid siiski. Ma ei ole itaallane ja mulle ei meeldi itaalia suured pered. Ma armastan oma privaatsust. Oma privaatsust. Oma. Will see...