Töökohaga rahul

Lihtsalt tore on töötada kohas, kus inimesed on nii mõistvad, hea huumorimeelega ja hindavad tiimitööd. Siin on ka miinuseid, kuid siiski olen ma rahul, et siia tulin. Pealegi kõige tähtsam on, et saab palju nalja.

Piero õpetab Luisat hüppama, öeldes, et ta ei tohi takistusi vaadata. Luisa meil natuke kardab hüppamist, seepärast Piero nii ütleb. C ja elli selle peale räägivad ka, et kui nad autokoolis käisid, siis õpetaja ütles, et ära vaata teed, kindlasti ära vaata, kuhu sa sõidad, vaata aknast välja...

Elio pole ikka raha toonud, eile käis tema isa hoopis tallis ja tahtis, et C hobuse välja viiks ning tema valvaks kõrval. No meie mädand logudikust hüppas Elio hobune jälle välja, sain ta kätte, viisin sisse ja siis oli Elio isal õige aeg koju minna. Elliga jäime rääkima, et väga raske oli tõesti see 25€ see kuu tuua või 50€ järgmine kord. Õhtuti välja sööma minnes kulutad selle 25€ samamoodi. Lisaks ei taha ta sepale maksta, kuigi hobune ei saa varsti käidudki. Boksiüüri maksmisega pidi ka viivitama... Iga kuu 10 päeva üle õigest tähtajast. elli jälle ütles selle peale, et see on normaalne. Ega kui tema poodi läheb, tahaks ka kõike võtta ja raha mitte anda. See pole ainult Elio probeem :D

Eile saabus talli uus hobune. Selle perekonna oma, kellel kaks friisikat on. Sain algul aru, et neil ainult kaks friisi ongi ja üks tuleb siia, aga neil on kolm hobust ja poni. Seega mingi tumekõrb 12-aastane mära tuli neile sõiduks siia. Hobune näeb välja veidi paksuke , tagajalad on vähe armilised (oli kuskile aia vahele kunagi kinni jäänud). Kui Matteo, Luisa ja Piero talli tulid, siis Ciccio tegi Matteole nalja, et ostis omale GP hobuse, läheb temaga 160 cm võistlema ja hobune maksis 40 000€ :) Matteo käis hobust vaatamas, ei öeld väga midagi, aga läks Luisale ka rääkima. Luisakesel oli juba enne veidi paha tuju, kui ta nägi Cicciot ja Nearcot hüppamas. Neil läks lihtsalt nii hästi tänane trenn, et Luisa muutus kurvaks. Pärast seda hobuse juttu ütles naine, et ta ei lähe üldse sõitma täna.

Selle eest tapeti Matildet terve päev. Matteo sõitis, Piero õpetas teda... Piero on üks igavene kuri õpetaja ja vigises seal iga asja kallal, mis Matteo tegi. Poiss oli niigi närvis juba ja kui Piero talle mitu korda hüüdis, et poiss galoppi kiiremini sõidaks, siis Matteo lajatas stekiga vähe tugevamini, Matilde lõi tagant üles ja Matteo kukkus alla. Poiss oli nii tige isa pihta, et tõusis püsti, ei püüdnud hobust kinni, võttis hoopis kaska peast, säärised jalast ja jalutas minema. Kuna me kõik istusime platsi väravas, kui Piero hobusega kohale jalutas, ei saanud ta midagi hullu vist öelda. Kuigi nägu oli küll selline peas, et oleks poisile ise peksa andnud.Tegi miskit nalja, läks ise selga ja hakkas oma hobust ise uhama. Siis veel Giorgia (see tüdruk, sugulane neil) käis ka seljas ja pärast Matteo uuesti.... ja nii kuni õhtuni välja.

Vahepeal mina sõitsin Elektraga. Üritasin eile paremini istuda, kuna piltide pealt nägin, milline kõverik ma olen. Ikka vajuvad õlad längu ja pööretel kallutan ennast liiga palju sissepoole. Teine asi on see, et mu säär vajub liiga ette. Milles asi on? Kas jalused on liiga lühikesed? Või on see sadul kuidagi ebaloomulikult? Sest ma tunnen end täitsa hästi sadulas, aga hiljem vaatan pilti, et misasja, nii pole võimalik ju olla.. Teine asi on see galopp. Täisistakus ma ei taha väga palju sõita, sest Elektra selg on niigi pinges tihtipeale. Seega tõuseks sadulasse püsti, aga mu jalad pole ilmselt nii tugevad, et ma seal ilusasti püsiks. Hakkan hüppama ja potsuma seal sadulas... Mis mulle ei meeldi üldse. Tunnen end väga ebakindlalt galopi ajal. Ja siis saan pildid kätte. C ütleb, et näed, kui hea Sa olid. Väga hästi sõitsid. Super... Ütlen, et tegelikult ei ole ju nii hea. C ütleb jälle Ellile: "Miks Maarja ütleb, et ta sõita ei oska?" Booh.

Muidu täitsa õige jutt on see, et kui Elektraga takistusele läheneda, siis tuleb ennast ilusasti sirgus hoida ja õlast taha lükata. Maru hästi kuulab ja saab aru, kui enda istakut korrigeerin. Proovisime traavis väikest ristikest, väikest lattaeda ja natuke suuremat okserit. Oli parem küll, kui rohkem oma istakule rõhku panin ja üritasin rahulikumalt sõita, ei kiskunud väga kõvasti takistusele peale sel korral.

Elli tegi video ka, ma üritan need jupikesed kuidagi kokku monteerida ja siis üles panna.

Pärast tööpäeva oli eile õhtul jälle perekonna õhtusöök, kuhu me ka jäime. Seekord oli pasta tuunikalaga ja ahjukana ning punane vein ja arbuus. Kui hea. Rääkisime igasugu jutte ja kultuurilisi  eripärasusi. Hetkel on teemas see, et mul kunagi rott oli, keda sai sülle võtta ja kes mu juuste sisse magama läks. Nende arvates see ikka päris normaalne pole. See selleks.

Võtsime siis hapukoore teema ka suures ringis üles. Brunella ja C ema teadsid öelda, et supermarketist leiab küll hapukoort. Ma siis mõtlesin, et kui seda müüakse, kas nad siis ikkagi kasutavad seda millegi jaoks? Elli küsis C emalt, ta vastas, et EI, kunagi pole kasutanud. Ciccio ütles, et nüüd lähme poodi hapukoort ikka otsima. 

Ai, veel üks nali. Teema on küll tõsine, kuid see, kuidas asjadest rääkida... Vot Andreina kukkus Tosca seljast ja hakkas koledasti nutma. Ütles, et ta ei nutagi seepärast, et valus oli, ta oli just kuulnud, et tema vanaonul on mingi kole haigus, mida ei saa ravida. C ütles, et väga kahju kuulda muidugi... et kui vana see vanaonu on? Andreina kõvasti nuttes: "Ma ei mäleta, kas 91 või 92". Must huumor.

Oeh..Niisugused lood siin. Täna on pühapäev, oleme Kiisuga jälle kodus, sest õues on nii palav, et kuhugile minna. Selles osas on ajad natuke kehvad, et eriti kusagil käia ei saa, ega midagi näha. Tänaseks lubas küll jahedamat ilma, 30 kraadi... aga ei tundu olevat. Homseks lubas üldse vihma natuke. See oleks super! Muidu on nii vastikult palav, et viisin eile prügi välja, mingi 400 m edasi tagasi... ja ma olin nii väsinud, sest kuumus võttis särgi märjaks ja tunne oli, nagu oleks maratoni jooksnud.

Olgu, hakkan nüüd koristama ja sööks ka midagi.. Õhtupoole lähen jalutan kusagil. Ciao.