Söötmisest ... või söömisest?

Mu blogil on seni, või ütleme tavaliselt, olnud kerge huumorialatoon ja palju töökirjeldusi. Ehk selleks, et lugejatel vahel suunurki kergitada või selleks, et omale talumatut lihtsamal moel kirja panna. Ent mõningad sündmused ja jututeemad ajaendavad mind täna kirjutama millestki muust, kui kõõrdsilmsetest vanameestest, kel isegi meelde ei tule, et hobust omavad. Tahaks, et seekord miski ka teie sisse jõuaks.

Olen vihmaste ilmade tõttu netis ringi sobranud ja leidnud palju blogisid, kus siinsed eestlased kirjutavad elust Itaalias. Kellel milline lugu siis on. Kui keeruline on siin bürokraatia, kui hea on vein ning et riik polegi selline päikesemaa, nagu kõigile tunduda võib. Ometi on kirjutajad "Itaaliast lummatud", "inimestest võlutud" ning "kriisiaja raskusi trotsimas". Ütleme nii, et ma ei mõista seda veel. "Veel" pole isegi õige sõna. Oma 7 siin veedetud kuu jooksul peaksin ühtteist juba mõistma, ent... See kõik jääb mulle kaugeks. Vahest mul lihtsalt puudub huvi, või mu keeleoskus on liialt nõrk, et end valimiskampaaniate ja Berlusconi lubadustega kurssi viia või hoopis tunnen ma end turvalisena selles väikeses talliühiskonnas, kus üritan vaid neljajalgsete probleeme mõista.

Nagu mõnele juba öelnud olen, siis pole Calabria regioon end minu silmis maailma kõige elamiskõlbulikuma paigana tõestanud. Ilmselt seega terve riik mitte, kuid ei saa teiste paikade nimelt kõneleda. Minus puudub see vaimustus ja võiks öelda, et mind on üldse väga raske millegagi lummata. Ent kui elutingimused ise pole paremad ja töökohast olete lugenud seda kõige hullemat juba varasemates postitustes, siis võiks küsida, et mida ma siin üldse teen?  Vastaksin siis, et õpin nägema asju teise nurga alt ja mõtlema lihtsatele asjadele, millele vahel ei kujuta ettegi, et mõtleks. Ma õpin hindama midagi, millele igapäeva elutempos ei jõua tähelepanugi pöörata. Ilmselt õpin ma elama...

Üks niisugune lihtne asi on söömine. See, millest siinsed inimesed iga hetk või jututeema puudus räägivad. Kes mida õhtuks sööb, kes millega midagi süüa eelistab, kus on hea söögikoht, kuidas midagi valmistada jne. Mulle tundus see alguses ikka väga veider. Ma ei ela selleks, et süüa, vaid söön selleks, et elada. Miks see peab iga päev nii oluline olema, mida ma endale näost sisse ajan? Miks see üldse kedagi teist huvitab, mida ma lõunaks sõin? Tegin võiku ja sõin makarone ketšupiga. Ai... See on neile kui löök allapoole vööd siin.

Sattusin hiljuti lugema üht e-raamatu katkendit, mida pean ka teiega jagama.

"Millegipärast eksisteerib veendumus, nagu oleks asju, mis on niivõrd iseenesestmõistetavad, et neid ei tulegi õppida ega arendada. Näiteks söömine. Või armastamisoskus. Mõlemad on aga kunstid, milles (nagu igas kunstis) on tähtis lihtsus ja harmoonia ning emotsioon, mis peab jätma sügava jälje.

Sellepärast ei saagi kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone! Pasta on suhtlemisvahend ja tundeavaldus. Kui itaallane sinust hoolib, küsib ta tihti: „Hai mangiato?” / „Oled sa söönud?”

Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata „seadusi”, mis arvestavad konsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.

Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvid lõuendit joonistuse enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmetega, mis on „kopsakamad” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobivam suppide sisse. Meie „kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et need annaksid kõige nauditavama tulemuse.

Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii, et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina teistega kokku kõlab, ilma seejuures oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri väljaarenenud maitsemeelt rohkem kui originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia."

(katkend peatükist "Pasta" - "Iga teekond saab alguse südamest" /K.Kaaber)

Jah, kui ma seda lugesin, käis peast läbi mõte, et hakkab pihta, see pasta ülistamine ja inimeste pasta-usku keeramine. Kuni eilse õhtuni lasin sel lõigul oma peas keerelda kui hea sõnastuse ja võrdlustega kirjatükil.

Eile õhtul aga käisime C sünnipäeva puhul kalarestoranis söömas. Restoranis söömine on üldse üks omaette teema, ent kala suutis mind positiivselt üllatada ja sealne magustoidu portsjon pani asjale korraliku rasvase punkti. Ent rikkalik suupistelaud pani juba mu mõtte selle Itaalia köögi lihtsuse ümber keerlema. Lisaks päeval loetud Sirli blogi pitsa teema.

"Rääkides sõbraga, vero napoletano, sain aru, et polegi seal nii suurt kunsti. Proovin.

Pizza on pärit Napolist. Tõeliselt hea pizza saamiseks, ütles ta mulle, peab Napolisse minema. Samas. Peab teadma, kuhu pizzeriasse sisse astuda. Kõik ka head pizzat ei tee. Ja aidaku mind jumal, kui peaksin küsima pizzat ananassi ja kanaga. Mind visataks kohe välja. See olevat maitse ja pizza rikkumine. "

(Sirli blogi koos kohaliku pitsa retseptiga nüüd ka vasakul veerus olemas. Itaalia eestlase pilgu läbi )

Kõigist neist mõtetest lähtuvalt alustasin tagasihoidlikult juttu C-ga pitsa ja pasta teemal. Ja ma lihtsalt jäin teda kuulama. Millise hingega ta võis mulle pitsa olemusest ja algupärast rääkida. Kuidas on oluline, et taigen kätega sõtkutaks ja puuküttega ahjus küpsetatakse. Milline on tõeline pitsa-kattematerjal. Tomatikaste, mozzarella ja basiilikuleht. Roheline, valge ja punane... Nagu lipuvärvid. (Oot, mis enne oli, kas pizza margherita või riigilipp? ) Igatahes on oluline juba vesi, millega taigent tehakse. Eriti Napoli pitsal, kuna seal kõrval on Vesuuvi vulkaan ja vee koostis sellest tingituna erinev. See kõik... Kui palju väikseid asju, mis ühe pitsa kujunemist mõjutavad... Ja kui süvenenult võib sellest rääkida. C ütles ka, et mina võin ilmselt hobustest nii rääkida, kuna olen sellesse süvenenud ja seda õppinud... Tema on õppinud toidukunsti ja sellega seonduvat. Viimaks leidsime, et kõik võivad pitsat teha... Ameeriklased, Sakslased, Eestlased ja Erminio Mare Lunas teeb ka oma elektriahjus, aga see pole see tundega tehtud tõeline Pizza mis maailmas nii kuulus on.

Kui ta oma jutuga lõpetas ja ma mõtlikult lauda toodud pastarooga kala, tomaitkastme ja melansaaniga vaatasin, küsis ta, mis ma nüüd arvan sellest pitsast. Ma arvasin, et tal võib täiesti õigus olla, sest me paljud ei ole lihtsalt sellele asjale niimoodi mõelnud. minu jaoks oli pitsa pitsa ja ma sõin seda ananassi ja kanaga. Vähemalt sai C nüüd hästi naerda. Tal on vist vahel tunne, et ma olne üsna lootusetu põhjamaallane, kes ka pärast parimat pastarooga läheb koju ja sööb makarone ketšupiga.

Ketšupit nad vist jälestavad siin kõik. Ma ei ole selle tarbimist näinud mujal, kui friikartulite juurde pakutavana. Ent siis ka kohalikud keelduvad sellest. Aga milleks neile ketšup kui nende lõuendile kandmiseks on tomatikaste. See tõeline tomatikaste, mida jõudsin ka juba armastama õppida (Kirjutasin sellest Millised emotsioonid ! postitusest). Ja nii oli see eilne pastaroog kui tõeline kunstiteos mu ette lauale heidetud. Ja siis ütlesin C-le, et hakkan mõistma, mida see lõuendi metafoor endast tähendada võis. Kahju oli ainult sellest, et ma ei suutnud kuidagi seda lõpuni süüa, sest tegu oli tõeliselt suure portsioniga ja suupisted oli juba paras kõhutäis. Lisaks selles veel magustoit. Ja pudel veini oli meil kui õhku haihtunud...

Seekord ma võin öelda, et me ei käinud lihtsalt väljas söömas, vaid läbisin tõelise kunstiretke koos paljude mõtete ja naudingutega, mis pani minus vaid järgmisi mõtteid kasvama... Kas tõesti saab rahulolu tekkida nii väikesest asjast? Kui nii, siis miks me ei võiks seda kena hellistust omale lubada iga päev? "Me" kui eestlased... Või tegelikult, mis vahet sel on, mis rahvusest inimesed. Aga võtta hetk ja lasta oma meeltel midagi tõeliselt head tunda. Midagi lihtsat ja harmoonilist, mis laseks üheks hetkeks unustada kõik oma argimured. Selleks ei pea restorani minema ja nüüd pastat sööma hakkama, aga kõik see lihtne, mida me teeme päevast päeva, võiks saada mingi tähtsuse.

Ilmselt enesele märkamatult olen ma lasknud end elamise kunstist lummata. Ja siin on seda lihtsam teha, sest väikesed asjad on nii palju suuremad.