Lumine

Täna kirjutan teile Lõuna-Itaalia lumest. Aga natuke, sest mida on eestlastele lumest kirjutada, mida nad juba ei teaks...

Aga siin sadas eelmise aasta veebruaris ka päevake lörtsi ja enne seda umbes 10-15 aastat tagasi. Silas tuleb kasvõi päevaks iga aasta lumi korra maha, aga siin all mitte. Temperatuur siin öösel ka tavaliselt rohkem kui -3 ei ole kunagi. Viimastki juhtub harva.

Hommikul tegin veidi enne kümmet silmad lahti ja suunasin tavapäraselt pilgu õue. "Ja täna on.. lumi.  Oot, mida? LUMI!!? Siin?" Mäletan küll neid vestlusi, kui ilmateade on lund näidanud, aga kohalikud ütlevad, et seda siin all ei juhtu. Vot täna siis juhtus. Inimesed, need üksikud, kes tänaval olid, liikusid vihmavarjudega. Ühel hetkel oli nii kõva sadu, et kõrvalmajas olid inimesed kahel rõdul ja kahe akna peal. Ja lõuna aeg - täielik vaikus. Mõni üksik auto kuskil vaikselt vuramas. Ja noored kirjutasid Facebookis, et miks see lumi pidi just pühapäeval sadama, kui niikuinii kooli pole. Kui lumi sajaks homme ka, siis oleks kool kinni. Paljud poekesed samuti. Mõni ei pruugi oma suverehvidega ju mäe otsas asuvast kodust siia alla jõudagi. Need teed siin on kohati küll nii kitsad ja kurvilised. Ja kujutate te ette Ciccio pahameelt, sest mis meie savimülgas nüüd endast kujutab? See nõuab ikka vähemalt kuiva nädala nüüd, et korralikult jälle sõita saaks...

Kell 10.03

Kell 13.33

Ja seal kuskil on mäed...

Aga pärastlõunal käisime C-ga Camigliatellos. Üles sõites oli pool teest mattunud sügavale udu sisse ja nähtavus oli null. Mõned maantee ameti autod ees liikumas, sahaga ja teisel kast soola täis. Teehooldus siiski käis hoolega. Ent mitmetel autodel nägime rehvi peal kette, seega ei tea, kuidas see asfalt siin vastu peab. Tegelikult kattis suuremat osa teedest siiski lörts ja vesine segu. Samas teepinnast kõrgemal, nagu tunneli laes ja lampide küljes olid rippumas jääpurikad ja need nägid üsna ohtlikud välja. Ei tahaks ette kujutada, kuidas mõni sõidu ajal esiklaasi kukub.

Camigliatello keskus oli täna rahvast täis. Töötasid suveniiri ja riide poed, lihaletid ja baarid, kust kuuma šokolaadi või veini sai osta. Peatusime meiegi hetke ühes baaris. Maitsesin üht ülihead maiustust ja tellisime kuuma šokolaadi. Tegelikult on see meie mõistes täitsa tavaline kakaokisell, mis on tassi sisse pandud ja kaasa antud nii pagana väike lusikas, et lihtsalt pead seda jooma. Õnneks vahukoorega oli asi üsna talutav, kuid maitselt tõesti hea.

Siis läksime jalutama. Tegin C-le selgeks, et jalutamine tähendabki seda, et me jalutame kusagile, kuhu autoga ei saa ja kus ei liigu sada inimest külg külje kõrval. Aga tal vaesekesel oli seal -4 käes niigi liialt külm, et läksime peagi autoni tagasi. Need itaallased on ikka nii naljakad siin lume sees. Oma spetsiaalsete lumesaabaste (kõigil ühesugused) ja jutuga, kuidas ikka nii pagana külm on. Eh...

Ja tagasi alla Cosenzasse ja Rendesse jõudes nägime ikka siin ka veel lund. Arvan, et homseks hommikuks on see kadunud. No kuigi ööseks lubab isegi -1 kraadi, kuid siiski.

Kodu poole minnes teenisin itaallaseks olemises paar pluss-punkti. C küsis, kas tahan pitsat omale koju kaasa osta, aga ma keeldusin, öeldes, et pean koju kokkama minema. Nimelt olin kastme ja riisi juba valmis teinud, et siis proovida üht pirukat. Ahjuvormi laotasin pool lehttaignast, sinna sisse peitsin tomatikastme, riisi, praetud lihatükid, natuke juustu ja bešamelkastet. Teine pool taignast peale ja ahju. Kiire, lihtne ja üsnagi maitsev sai ka. Või on asi veinis.. ma veel ei tea :)

Tõestus riisipirukast