Mina ka netipuhkuselt tagasi. Reedel, pärast sõbrapäeva, puhastasin Lady boksi. See on täitsa omadega segi kamminud seal boksis. Varem oli nii tore rahulik hobune, kellega andis suhelda, kui boksi puhastasin, nüüd on agressiinve, kraabib jalaga õhku, võpatab iga liigutuse peale, sügamisele apaatne. Aga mida tahta, kui paistes jalg ravi ei saanud, 24/7 boksis peab istuma ja nüüd ei tulda isegi sõitma mitte... Ok, plats ei kannatagi sõita, aga Marlon käis ka minuarust vanasti hobust lihtsalt nööri otsas jalutamas ja söötmas.
Laupäeval tegin Mendieta ja Luxi bokse. Corinto sai korra õue rohtu näksima. Luxi omanikud tulid ja märkasid, et hobusel on pale paistes. Mina ka ei teadnud enne, kui öeldi, sest tegin alles Mendieta boksi ja taga ma tavaliselt ei käi. Katsusin järgi, pale kuum ja täiesti kõva, selline mulje nagu luu oleks üles paistetanud. Samuti ühe poole lümfid suured, katsudes paistis ka valus olevat. Suu limaskestad aga värvuselt normis ja hobune ise lõbus, sõi ka. Mina tuletasin juba varasemat arvamust meelde, et selle kogu söömaprobleemi taga siiski peavad hambad olema... Ilmselgelt nüüd siis mingi hammas seal põletikku ka on tekitanud. Ütlesin, et kutsugu ikka vet. Nad siin ootavad, kuni see hea vet Sitsiiliasse suundub, et peaks vähem maksma transpodi tasu. Aga kes teab, millal see ükskord minema peab... Seega Paolo jäi üsna nõutu näoga.. Õhtul, kui hobustele söögi viisin, nägin, et mälus ka naljakalt, justkui ei tahtnud seda valusat poolt kasutada.
Mina oma loogika kohaselt arvasin, et ilmselt on tegu kõige viimase hambaga, et paistetus sellises kohas. Ciccio muide ütles algul, et tema ei usu, et see hammas on, et hobusel pole seal kohas hambaid... Well... Peab vist ühe pildi välja printima ja talli seinale riputama.
Paar paha telefoniga tehtud pilti on.
Esmaspäeval tegin Macellani, Elektra ja Corinto boksid. Ja talli minnes avastasin, et pesuboksi põrand on punaseks värvitud. Mõtlesin, et Ciccio on selle vihmaga ka täitsa ära pööranud ja paremat pole teha. Tegelikult ütles ta, et tegu on mingi kaitsevärviga, mis peaks tsementi tugevdama ja tekitama libisemiskindla pinna. Hommikul oli esimese kihi peale pannud ja pärast tõmbas teise kihi ka. Keegi oli seda proovimiseks toonud ja pesuboksile üsna asjalik lahendus.
Teisipäeval oli aga ilm ilus ja kuna eelmine päev ka ei sadanud, saatis C mind kordetama. Olgu, kordetan, aga kus me peseme, sest pesuboksi põrand paistis alles niiske olevat. Kui see mingi tugevdav ja kaitsev vahend, siis vast peaks kaua kuivama ka? Ei.. C ütles, et see on täitsa ok ja võib peal hobuseid pesta küll. Selge.
Oh neid ilusaid ja imelisi päevi, kui hobused jälle päikese valgust nägema hakkavad ja kabjad sitale vahelduseks mudasse suruda saab. Platsil oli ainult üks kuiv nurk kordetamiseks, väravaesine, kust C oma takistusi jälle koomale tõmbas. Pinnas oli talutav, aga Nearco oleks mu käe kihutamisega otsast rebinud. Esimesed 3 minutit galoppi ainult kahel jalal, sest teised 2 pidevalt millegi pihta virutada üritasid, järgmised 5 minutit lihtsalt arutut kihutamist ja siis hakkas tasapisi mind ka korde otsas märkama. Pool tunnikest kordel ja siis läksime pessu. Pügatud kasuka tõttu olid meil vaid jalad puhastada vaja.. Nearco astus pesuboksi, keeras end ümber, panin nööridega hobuse kinni ja kui kummardusin jalgade juurde, märkasin, et põrandalt on juba värv maas. Oh.. No ma ju ütlesin.
Igatahes kordetasin veel Arese, keda ma pole nii segasena varem kordel näinud. Lihtsalt pukitas mul tervelt 10 minutit (jah, kusjuures, ma vaatan kella). Ciccio vaatas kõrvalt ja lahkus, kui Angelo saabus. See kordetas Macellani ja mina pesin Arese puhtaks. Siis tegime platsil jälle vahetuse ja sain Corintot ka kiusama minna.
Corinto tavaliselt jookseb mul tondinos, aga seekord talle piiratud ala ehitama ei hakanud, sest mõtlesin tal korde otsas lihtsalt lasta liikuda, et ta boksis kopitama ei peaks. Ja võta näpust, minu alati nunnu ja rahulik Corintokene tegi sellise triki, et kui mind kordet järgi laskmas nägi, hüppas nelja jalaga õhku, siis keeras kanni minu poole ja pani joostes minema. Päris jaksasin kordet kinni hoida. nii ta siis rõõmsalt jooksiski mööda platsi, kusjuures kahes kohas on aed katki, lisaks värav ja ta ei lasknud platsilt jalga. Mul süda puperdas küll, et kui nüüd tee peale ajama paneb, siis on pekkis. Mõtlesin juba Cicciot hüüda. Lõpuks õnnestus ta kinni püüda, kuna korde jäi kergelt esimese jala ümber ja see talle ei meeldinud. Mugis suu rohtu täis ja seisis siis õnnetu näoga. Muidugi karvik üleni mudane ja korde läbimärg, aga mis teha.
Marssisime ilusti kordeplatsile tagasi ja üritasin ta ringile suunata. No olgu mainitud, et kahest küljest olime takistustega päris tihedalt ümbritsetud, mitte päri lagedal maal. Muidugi kohe üritas mu käest uuesti lahti tõmmata, aga üllatus oli suur, kui kinni hoidsin. Kui üritasime vasakule alustada, nagu tavaliselt, siis ta keeras mul hoopis suunaga paremale ja hakkas täitsa rahulikult jooksma. Veidi ebamugav paistis olevat, kuna korde oli üle kukla. Kuna paistis nii pidi rahulikult jooksvat, siis vahetasin korde ümber ja avastasingi, et paremale poole pold tal mingit probleemi joosta. Ilmselt siis varasemalt on teda nii pidi kordetatud rohkem või seda pidi alustatudki. Kaua ei teinud, sai ta juba platsil oma lihaseid sirutatud ka. Lõpetuseks vahetasin ikka suuna vasakule ja küsisin rahulikult sammu. Piits oli koguaeg suunavas asendis ja ise pidin ka hobust igal sammul pingsalt jälgima. Nii kui oma pilgu ära pöörad või keha keelega teda edasi ei aja, keerab hobune ümber. Seega samm õnnestus ilusasti, võtsin ta ise märguandega seisma ja jalutasime kenasti pessu.
Päeva lõpuks, kui pestud oli 4 hobust, nägi pesuboksi põrand välja selline...
Kolmapäeval tegin Mendietale kordet. Ciccio saatis meid teise platsinurka, sest ise sõitis Aresega. Tore oli jälle Mendietat sopa sees kordetada. Ta on endiselt heledakarvaline...
Pärast pesin veel Arese ka puhtaks, sest C läks Angelole trenni andma. Siis panin Nearco sadulasse, suulisi ei näinud, mis C talle kokku aretas jälle. Sest ega meil ju hambatohtrit pole käinud vahepeal, siis on ikka parem mingi kange raud suhu väänata ja ära sõita. Sõitu ma ka ei näinud. Enne, kui C hobusega platsile jõudis, läksin ma juba valmis pandud Elektraga platsile.
Elektra ju samuti boksis seisnud, kes teab, mis ajast. Täna pidi aga Andrea trenni tulema. Seega 15 minutit enne pidin hobust kordetama. Boksist välja minnes oli tal tagumine jalg pöialt veidi verine. Ma ei tea, kuidas, aga mingi vana arm oli veidi lahti tulnud. Ei olnud midagi hullu, pisike marrastus. Aga sellega tuli mulle meelde, et ega Ciccio ju vihmapäevadel hobusel pindesid maha ei kerinud. Seisavad jalad koguaeg pindeeritult. Macellanil nüüd samamoodi.
Seppa pole see hobune ka juba teab mis ajast näinud. Esimesed kabjad on täiesti üle kasvanud, neid ma enne alt ei vaadanud, sest C oli need ise puhastanud. Platsile jõudes on lugu niisugune, et kui tavalisest n-ö jalutamisasendist kordeasendisse üle minna, siis näeb end elu-kiire liigutusega hobusest eemaldama ja end pisikeseks kössi tõmbama, et mitte Elektra tagumiste jalgadega saada. Või siis esimestega pähe, sest see hobune näeb kordel välja nagu tõeline rodeoratsu. Ma ei tee nalja. Pärast 10 minutit üht pidi jooksu on ta juba täitsa päris hobuse moodi. Kui hiljem suunda muuta, siis tuleb sealt veel pukke... Aga meie kordega väga pikalt aega ei kulutanud, sest ühe niisuguse hüppe käigus lendas alt vasak esimene raud ja Francesca viis selle talli. Mina lasin aga hobusel edasi joosta, sest ta 10-minutiline pukifaas ei olnud veel läbi ja lasin tal lihtsalt natuke energiat kulutada. Kui ta seismiseks juba piisavalt rahunenud oli, vaatasin kabja ka üle ja lasin veidi traavida. Nägin, et 2 naela olid järjekordselt pooleks läinud, alt midagi ei paistnud. Elli tuli ütlema, et talli läheksime, trenn ilmselgelt jääb ära. Pärast kapjade mudast puhastamist tõmbasin need kaks poolikut naela ka kabja seest välja ja siiamaani ei saa pihta, et mis papist naelad need niisugused on, mis kabja sees pooleks lähevad... Hobune boksi ära ja Corintoga tegelemisest ei tuld midagi välja, sest C isa juba jagas heina. Pühkisin talli ja ootasin, kuni C ja Nearco sõidust tulevad. Pesin viimaseks Nearco ja kui talli vahel kuivatasin, käisid mingid tegelased tallis, kellest üks tahab trenni tulla.
Ciccio nii enesekindlalt rääkis, et jaa, siin meil on üks tore hobune, super trennide jaoks, Elektra on ta nimi ja isegi homme, kui ei saja, võib tulla... Kui Nearcoga lõpetasin, siis rääkisin Ellile ühest oma ideest. Kuna tean, et C võõraste hobuste sepa eest ei maksa ja pigem teeb ise kiiresti midagi korda, olin nõus oma palgast selle ühe korra sepa raha loovutama. Ütlesin, et mina niisuguste kapjadega hobusel trenne ei anna ja kui tahavad seda üldse teha, siis tulgu sepp ja tehku jalad korda. Omanik ju ei tea oma hobusest üldse midagi ja ei huvita teda ka. Seega.. ?
Elli ohkas, ütles, et teab küll, et kabjad korrast ära ja seppa on vaja, aga kõik on omaniku taga kinni. No, aga kui omanik ei tea, kuidas asjad käivad ja palub ise oma hobust tundides kasutada, sest hobune päris tegevuseta ka ei tohiks olla... Siis minu meelest, kui kasutada üht hobust omale raha teenimiseks, siis peaks selle raha eest ka hobuse eest hoolitsema. Või ei... Elli ohkas jälle ja ütles, et nad on varem omanikule helistanud, et kapju on vaja teha, kas andku raha sepale või teeb Ciccio ise. Omanik ütlevat, et oodake natuke, ma tulen ise talli ja vaatan, kuidas need kabjad on ja siis ei ole temast tegu ega nägu. C helistab uuesti ja ütleb, et kui raha ei taha anda sepale, siis teeb ise seekord kabjad ära, omanik jälle vastu, et no ära muretse, ma varsti tulen ja siis vaatame, mis teeme... Aga terve selle ootusaja vältel on vaja Cicciol raha saamiseks trenni anda ja kui kõik neli rauda vähegi all on, siis ratsanik selga ja minekut. Kui ei, siis tuleb neljas raud ise alla kopsida nii kauaks kui peab ja saab ikka trenni anda. Elli ütles veel, et kõige hullem on siis, kui sepp tuleb ja teeb Elektrat ja samal ajal peaks hobuse omanik ka talli tulema, siis ta võib vihaseks saada, et tema hobusele midagi head tehakse... Vot siis.
Muidu eile sadas vihma jälle ja täna käisin Petulia ja Corinto bokse koristamas.
Ps. Linda (mu kass) on õnnetu, sest masinast sai Milka otsa ja automaadi-onu uut ka ei pannud. Kass on iga krõbina peale platsis ja vaatab mulle väga küsiva näoga otsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar