28 september 2012

Elamisest üldiselt

Teisipäeval ja kolmapäeval ma ka tallis ei käinud. Haigused pole toredad asjad. Veetsin kaks päeva kodus ja kui parem oli, käisin õues jalutamas. Tegelikult on üsna huvitav siinset elu jälgida. Inimesed ärkavad vara. Kui ühel hommikul miskipärast oma silmad kell 5.30 avasin ja aknast välja vaatasin, nägin vastasmaja uksest üht pensionäripaari välja astumas. Automürinast rääkimata, mis sel kellaajal juba kuulda oli. Kõik peavad minema kusagile. Elu algab varavalges, siis kui mina veel magusat und naudin. Mulle tegelikult meeldib vara ärgata ja näha seda, mida ma igal hommikul ei näe, kuid ma lihtsalt armastan magamist.

Sel ajal kui mina ärkan ja oma hommikuste tegemistega ühele poole saan, hakkab lähenema vaikselt lõuna aeg. Lõuna algab siin umbes kella 12 ajal. Enne seda on mu maja kõrval minimarketis tihe sagimine, kuna inimesed ostavad koha peal valmistatud paninisid omale lõunaks, valivad puuvilju ja ostavad miskit juua. Kell 12 sulgeb oma uksed pagaripood siin lähedal ja kõikide teiste pisemate poodide töötajad sõidavad koju lõunale. Kui kella 13 ja 14 vahel tänaval jalutada või rõdul seista ilusa ilmaga, ei kuule enam väga palju autosid. Rõdude uksed on avatud ning sealt kostub tänavale inimeste juttu ja taldrikute klirinat. Kõik on perega ühise laua taga einestamas.

Tavaliselt ma seda aega ei näe, kui poed jälle avatakse, kuna siis olen ma tallis. Igaljuhul 15.30 ei ole minimarket oma uksi veel lahti teinud. Tõenäoliselt avavad kell 16.00, mis teeb 4 tundi lõunat. Poe uksed sulguvad jälle õhtul kell 20.00. Ja see pole mitte ainult meie pisikese marketikesega nii, naid ka suuremad poed suurematel tänavatel. Jah, avatud on mõni suurem Conadi keti pood, millega ühes majas on kohvikud, kus inimesed lõuna ajal viibivad. Avatud on terve lõuna ka Metropolis. Ent suur kaubanduskeskus avatakse esmaspäeviti kell 14.00. Suletakse igal õhtul kell 20.00. Ning inimesed ei kurda.

Ei kurdeta selle üle, et kella kümneni ei saa alkoholi osta. Kodudes on alati mõni õlu külmkapis ja veinipudelid oma tagavarast võtta. Kes juua tahab, läheb baari, mis tavaliselt varahommikuni avatud on. Inimesed varuvad toitu oma koju ning Metropolises ostlemas käies võib näha, millistes kogustes toidukaupa ostetakse. Olgu, siin on ka suured pered ja toitu kulubki rohkem, kuid siiski. Lihtne näide, et ka minu korterikaaslasel seisab "sahvris" mitu plokki vett ja eile tõi uue ploki seda aegumatut piima. Sest iga piimapaki või veepudeli järel pole ju vaja poodi joosta. Ning pealegi tagavara veest olen ma teile juba rääkinud ;)

Üldiselt, ma küll imestan iga päev mingisuguste huvitavate tegude üle, millest Elli mulle jälle räägib, aga ma olen nüüd sellel tasandil, kus itaallased tunduvad mulle isegi inimestena. Varasemalt tundsin end kui mõnes subtiitriteta filmis, vaatasin silmad pärani ja imetlesin kõike, mis mu ümber toimus. Nüüd ma neid erinevusi nii väga tähele ei pane. Jah, siiski on võõras vaadata, kui ülikondadega mehed rolleriga tänaval sõidavad või hilisõhtul pime parklanurk "kõikuvaid" autosid täis on pargitud.

Olgu, tegelikult endiselt imestan ma inimeste üle, kes ostavad Roomast 1000 € eest taksikutsika ja siis sellest tüdinevad, kuna too närib jalanõusid. Koer jäetakse kinnisesse autosse päikse alla ja öeldakse tuttavale, et näh, võta palun omale, mul on siiber. Või imestan, kui räägitakse veterinaarist, kes kiipi valelt poolt otsib, hobuselt musi küsib ja üteb, et kõik on korras, kirjutab vaba käega antibiootikume ning et sama veti töö tagajärjel suri hobune operatsioonil. Küsisin, mis opiga tegu oli. Kastratsioon. Pikali, boksis, mida pole koristatud. Ma isegi ei osanud tuua näidet, millal oli viimane kord, mil mõni normaalne hobune oleks Eestis surnud kastratsiooni tagajärjel?
Imestan, kuidas hobuseomaniku pruut võib olla armukade ega lase seetõttu kellelgi teisel oma peiu hobusega tegeleda. Elli arvas, et ilmselt seetõttu, kuna naise vennal olid ka hobused, kuid vend hukkus autoavariis. Hobused jäid pere hoolde, kuid keegi ei teadnud neist muffigi. Seega naine otsustas hobused mägedesse lahti lasta, nii pole vaja sööta-joota ega veti-seppa kutsuda. Ja kui hobused vahel linna satuvad, siis inimesed kardavad. Ei tea, küll, miks...
Ning ma endiselt imestan n-ö meie talli maine hoidmise üle, kus preili-Serena isa helistas Cicciole ja palus teda, et tema tütar hüpata saaks. Vahet pole, mis hobusega, vahet pole, mis kõrgust, vahet pole, mis istakus, peaasi, et hüppaks. Muidu tütar tuleb koju ja räägib halbu asju talli kohta ning isa ei viitsi seda kuulata. Ikka imestan, mismoodi Ciccio suust kõlavad algajatele trennilistele sõnad  bravissima ja perfetto, kui tegelikult pole C selgitanud, kuidas õigesti sadulas istuda ja iga liigutust tuleb tagant kiita, et inimene tahaks järgmisesse trenni tulla.

Lihtsalt... Nad on ka inimesed, ainult neil on väärtushinnangud vähe valed. Elli ja Ciccio on isiksustena väga toredad, lahked ja abivalmis. Ciccio küll üsna huvitava karakteriga ja äärmiselt omapärane, kuid siiski. Ja pealegi tean ma mõningaid inimesi, kes on äärmiselt heasüdamlikud ning saavad ka aru, et kogu see mentaliteet siin riigis on vähe jama. Aga neid hoiab siin omavaheline suhtumine. Lõuna-itaallane, kes 5 aastat Milanos on elanud, tuli tagasi ja ütles, et siinsed inimesed on soojad, naeratavad ja lahked. Põhjas ei öelda "tere", kui baari/poodi/kuhu iganes sisse astutakse. Põhjas ei naeratata võõrastele inimestele. Inimesed on külmad ega lase endale ligidale. Kas kõlab kuidagi tuttavalt? Itaallane jääb Itaaliasse, oma koju, teiste itaallaste pärast; eestlased lähevad Eestist teiste eestlast pärast ära, sest me otsime midagi paremat. (Ning nüüd ka Eesti Energia pärast, nagu kodustest uudistest lugenud olen.) Seda kõike muidugi üldises pildis, aga nii see paistab olevat. Tean muidugi, et ega see Lõuna-Itaalia elugi lilleline ole, aga sellest võin teile järgmistel kordadel kirjutada.


Vabandan, et tekstist nii mitmeid kordi sõna "inimene" leiate :) Sõnakordused olid ka gümnaasiumis mu probleemiks.

2 kommentaari:

  1. Eks neid ikka sureb eestis ka ruunamise tagajärjel igal aastal.

    VastaKustuta
  2. Eks võib surra küll, kuid selle kõrvale vast ei käi jutt, et "no me seal samas boksis, kus kuu aega sitta pole välja viidud, panime ta pikali ja lõikasime ära" Ok, juhuseid on igasuguseid ja kõik sõltub edasisest hooldusest ja omaniku/hooldaja hoolikusest. Antud hetkel imestan mina konkreetse veterinaari töö üle, kelle ebaõnnestumisest keegi iga päev mõne loo teab pajatada.

    VastaKustuta