25 september 2012

Aitab Rositast

Tahaks blogi kirjutada ilusamates nootides. Juba varasemalt lubasin seda. Kahjuks on mu roosad prillid kusagile kadunud ja ma ei näe asju enam nii ilusalt. Tegelikult näen ka, aga need asjad ei toimu tallis..

Laupäeval ei olnud uus hobune veel saabunud. Öeldi, et tuleb teisipäeval. Ei tea ka homse kohta öelda. Aga kuulsin, et Serena oli Corintoga esimese ratsasõidu teinud.

Tahaks kohe sellest preilist teile natuke rohkem kirjutada. Serena, üks ilusamaid tütarlapsi Itaalias, keda näinud olen. Vihjates just mõningatele arvamustele, et siin riigis ilusaid neidusi pole. On küll. Igaljuhul preili saab meil 17 kohe ja on ratsutamisega tegelenud... Ma tahaks loota, et mitte alates 5 aastasest vaid kokku 5 aastat. See jäi natuke arusaamatuks, aga vaadates tema tegemisi, tundub hoopis, et 5 kuud. Olgu, aga tema on meil käinud võistlustel, kui ma ei eksi, siis 100-110 cm max. Preili ei tea, kuidas hobust valmis panna, kuidas hobust lahti võtta või kuidas varustustki käes hoida. Rääkimata ratsutamisest. Platsil teeb ta sammu ühes ringis. Kui C ütleb, et tehku traavi, siis teeb. Kui C ütleb, et vahetagu suunda, siis vahetab. Kui C ütleb, et täna me ei hüppa, siis preili küsib: "Miks?" Oluline on vaid hüppamine, mis siis, et ta sadulas istub nagu kukuks sealt kohe maha. Kõigele lisaks istub ta kõveralt ka veel ja siis kasutab loomulikult kannuseid, sest ega preili jaad pole ju nii tugevad, et hobust mõjutada.

Küsisin, kuidas siis esimene tund neil koos läks. C oli öelnud, et nad ei saanud väga hästi hakkama, kuna Serena ei kasuta oma jalgu õigesti. Hobune on niigi laisa võitu, pole kaua sõitnud ja esimene trenn oli. C oli öeld, et teevad vaid sammu ja traavi. Serena oli kaubelnud, et tahab galoppi ka teha. C oli öeld, et pole mõtet, järgmine kord, harjume enne jne. Serena oli ikka kaubelnud, et tahab vaid proovida. C siis oli lubanud ja neiu ei saanud galopitõstega hakkama. Vot siis.

Laupäeval puhastasin Lady boksi, tõin uut saepuru ka asemele. Seletasin siis Ellile ka, et panin puhta puru ette otsa ja vanema sinna, kust pidevalt koristan. Ta arvas, et se on täitsa hea idee. Well... 

Rohkem ma väga ei mäletagi, mis tegin.. Aa, Elektraga sõitsin üle pika aja. Uskumatu, milline vahe võib ikka olla. See hakkas mulle kohe platsil seletama, et väravas jääme seisma või läheme üldse välja, platsi nurkadest võiks ka uttu tõmmata ja hoopis rohtu süüa. Paaril esimesel ringil (kannuseta) säär vastu ja veidi steki tuge ja hobune teeb sügava ohke. Siis järgmiseks laseb kõrvad lonti ja hakkab seda kõigi poolt sissekulutatud rada marssima. Ja kui ma pööran hobusega väiksele voldile või teen peatuse kusagil keset platsi, lähevad hobusel jälle kõrvad kikki (või vähemalt üks, sest ta on sellest platsist tüdinenud niikuinii) ja hakkab ootama, et mida ma järgmiseks küll nõuan. Natuke traavi pikemas sammus, natuke lühemas, suunamuutus, volt, natuke sammu vaba ratsmega lõdvestuseks ja hobune on hoopis teine mis alustades. Töötada tuleb.. Ok, ma ei ütleks, et ma mingi eriline ratsutaja/ratsastaja olen, aga hobusel on tõepoolest kõrvade vahel natuke rohkem tegevust, kui midagi koguaeg nõuda. Miks ma seda üldse siia kirjutan, teie ju teate seda... Nemad siin tambivad ühte ringi samas tempos platsi peal. Iga päev kavalette ka, mis on ühes ja samas kohas. Ma arvan, et kui need sealt ära võtta ja hobusega samast kohast läbi sõita, siis ta tõstab ilma lattideta ka need kolm sammu jalgu kõrgemale. See on lihtsalt nii mällu taotud.

See asi oli ka laupäeval, et C pani Rositale pelham suulised peale. Leidsin täpsustuseks pildi ka. Sest ega ma ka ei tea, kuidas keegi asju nimetab ja kas mul õigus on. 



Noh, mitte sinised ja mitte nii jämedad, aga siiski. Rõngad olid ühendatud ja seal küljes ratse. Vähemalt ei andnud C Angielole kaht paari ratsmeid kätte. Aga ega seal väga vahet polegi, millega A sõidab, sest ratsmekontakt puudub tal niikuinii. C läks ka selga. Enne galoppi väänas oma käsi jälle risti traavis. Ma ei tea, miks ta seda tegema peab. Siis galopp. Päris mitu ringi ja oli näha, et tempo oli hobusel parem. Tasakaal aga puudus endiselt ja hobune oli igatpidi esiotsal. No ega üleöö see enese kandmine tagumisel otsal ei tulegi, aga C ütles lõpetades, et paar-kolm korda tuleb nüüd nende suulistega galoppi teha ja siis on hobune super. Daahh.

Ega ei ole vahet, et hobune rapsis peaga rohkem, kui muidu galopi ajal. Pole vahet, et pärast galoppi tahavad nad kohe sammu jääda ja seisma, et kellelegi midagi kommenteerida ja jumala eest üleminek sujuvam poleks ja hobune veelkord igasugu tasakaalu kaotaks. Siis mõtlesin mina, et aitab küll.

Mu mõttele pani punkti ka tänane päev. Niisiis alustuseks panin Rosita valmis ja ootasime Angielot ja Francescat. France läks Elektraga, A Rositaga ja C neile trenni andma. Mina panin Corinto valmis, et teda enne Serena tulekut ette kordetada. Preili tuli ju üle kahe päeva sõitma, loom seisnud, vaja enne hobune kahjutuks teha, kui printsess selga läheb. Mis muide edaspidi on täiesti ebavajalik, kuna esiteks ei ole sel hobusel nii palju viitsimist, et pärast kaht päeva kordel  tagant üles peksta ning teiseks ei viitsi mina ka temaga tõtt vahtida selle korderingi peal.

Kui mina aga Corintoga platsile jõudsin, nägin, et lisaks oskamatule Francescale hüppas täna ka Angielo Rositaga. Miski 60 cm latt oli üles seatud ja C muudkui käskis tulla. Traavis ilusasti. Elektra jälle hüppaks siis ka, kui seal latti poleks, aga Rositale paistis see küll raskusi valmistavat. Ta ei korja väga oma tagajalgu, kuna ma rääkisin teile juba, et need on armilised ja ilmselt seetõttu on raskusi ka enda kandmisega. Aga mis siis, hüppame hobusega, kes selleks valmis pole, rasanikuga, kes pole varem vist üldse hüpanud ja suulistega, mida see ratsanik kasutada ei oska. Milleks ma siis vaeva üldse nägin, et neile soovitusi anda, mida teha, mida mitte. Aitab küll, kui nemad tahavad niimoodi töötada, lasku käia, nende hobune. Aga mina selles kaasa ei löö.

Elli arvas ka, et ma ei peaks enam neid aitama. Ciccio ka. Aga nende põhjendus oli, et nad ei maksa mulle piisavalt raha. Andsid mulle ühe kuu eest 20 euri, kuigi panin hobust valmis, vahel sõitsin, avaldasin arvamust katkise turja kohta ja tohterdasin seda, kordetasin ja pesin pärast treeningut. Nemad ütlesid tookord, et annavad teise poole rahast mulle oma puhkuselt tagasi tulles. Tagasi tulid nad ammu, raha ega midagi muud toredat pole ma aga siiani näinud. Elli ikka koguaeg mainis seda teemat ja neile oli see väga tähtis. Sest nende arusaam on siin see, et mina töötan kui C abiline. Kui C tahab kiirema töö tegemiseks, et ma neile hobust valmis paneks jne, siis ok. Aga kui see juba enesest mõistetavaks on kujunenud neile, et ma aitan ja teen, siis peavad nad ise mulle tasuma. Ütlesin küll, et ma hobusest raha pärast ei huvitu ja võiks seda maksmata ka teha. aga nüüd ei taha ma ka raha selles jamas kaasalömise eest. Võin parem samal ajal mõnda meie hobust kordetada või valmis seada.

Teine päeva pärl oli jälle see Adreina ja Tosca trenn. Mul on väga häbi kirjutada, aga ma alles nüüd avastasin, et selle vana sadula, mida kasutama peame, kui Elektra sadul sõidus on, ühe poole raam on pooleks. Täna pani Elli hobuse mulle valmis, kuna Corintoga platsil olin. Seega Elli unustas pehmenduse ka sadula ja valtrapi vahele panna. Mh. Ja Andreinale ma näitasin ise ette, kuidas ta istub ja kuidas ta istuma peaks. Ta vaatas mind, ütles, et sai aru ega muutnud mitte midagi oma istakus. *Tahtsin peaga vastu palmi joosta* C vähemalt ütles, et Andreina sõidab veidi paremini kui alguses. Aga oleks nagu aeg ka, kui ma talle iga trenn ühtesid ja samu asju korrutan.

Andreina ütles, et ta hakkab autojuhi lube tegema. C küsis,  kus piirkonnas ta sõitma hakkab, et teaks siis seda kanti vältida. Aga tõsiselt, kui ta autokoolis sama teeb.. Siis ma juba hakkan seda Itaalia liiklust mõistma.

Päevale pani positiivse punkti ainult Ares. Kordetasin teda ja ta oli täna nii tubli. Ta nagu teaks juba, mida ma temalt kordel ootan. Teeb nüüd alati kannatlikult sammu alustades, traavib juba rahulikumalt ja täna tegi oma klassikalist 4-jalga-korraga-maast-lahti-hüpet ainult ühe korra. Pärast tõusis ilusasti galopile ja teises suunas tegi galoppi vabatahtlikult ning mõnusas tempos lõdvestunult. Nii hea oli vaadata. Üldse ta on nii armas ja emotsionaalne.

Ning seda võin teile ka mainida, et pühapäeva ma veetsin ühe ebameeldiva haiguse tõttu kodus. Käisin korra tiiru väljas selle tarbeks jõhvikaid otsimas. Aga ei leidnud, mis siis, et üks suurimaid kaubanduskeskusi. Külmutatud spinatit, seeni ja tiramisut oli, aga marju mitte. Ostsin siis üle kilo viinamarju ja kaks sidrunit. Loodan tervemaks saada, aga tundub, et vajan meditsiinilist sekkumist. Böh.

PS. Seda lihtsalt pean mainima, et pühapäev ja esmaspäev olid megasoojad ilmad. Esmaspäeva õhtul kell kuus kordetasin Arest, omal maika seljas ja tundsin, et on palav. Kõik, kes talli tulid, rääkisid, et auto temperatuur näitas 38 ja 36 kraadi (: Ilusat sügise algust teilegi !

2 kommentaari:

  1. Beljaama on eesti keeles selle suulise nimi :)

    Kui sind vähegi lohutab, siis käib Eestis samasugune kordetamine nagu seal - hobune kihutab kordel ennast väsinuks ja viiakse talli tagasi. Pidevalt näen vaeva, et saaks mõne sammu sammu käidud, see on ületamatu suurus...

    Ja Sõerumäe tallis toimusid iga päev hüppetreeningud, takistused olid koguaeg üleval ja samade kohtade peal, hobustele väänati järjest kõvemaid suulisi suhu, sadulad ei sobinud ja osad lonkasid - ei peagi Itaaliasse minema selle kõige nägemiseks ;) Kuigi jah, siin polnud võimalik pead vastu palmi taguda. A.

    VastaKustuta
  2. Olgu, vähemalt eesti keeles tean. Mul siin kerge segadus veel inglise ja itaalia keele vahel :P

    Tõsi ta on. Aga mäletan, et mulle isegi meeldis Sõerumäel omal ajal käia - sest ma ei teadnud mitte muffigi asjast tol ajal. Siin ka inimestele meeldib käia, sest nad ei saa aru, mis siin valesti peaks olema. Inimestel lihtsalt puuduvad teadmised, just elementaarsed.

    Aga naudin siin selle jama kõrval kõiki muid asju. Eriti siis palme :D Ja sooja ilma. Ning räägin neile ilusaid lugusid sellest, kuidas normaalsed inimesed Eestis töötavad ja ratsutavad :)

    VastaKustuta