Tere märtsikuu

Ja juba ongi märtsikuu... Mis tähendab aga seda, et kohe kohe hakkab päriselt ka kevad tulema. Täna näiteks oli jälle super ilus ilm selle tõestuseks.

Tallis.. Pole ka nagu midagi huvitavat toimunud. Reedel tegin Ciccio asemel boksid, ilm oli hommikul ilus, aga õhtuks keeras tuule üles ja läks väga jahedaks. ent talli minnes oli sõitmas Marlon, saabus ka Angelo. Panin Elektra valmis ja Walter sai trenni, siis aitasin Alessandral Luxi valmis panna (kellel endiselt põsk paistes on ja keegi vist veti ei kutsugi, sest sõita saab ju nii ka). Trenni tulid veel Andreina ja Andrea ja räägiti ka Manueli saabumisest. Seega oleks 4 inimest Elektrale selga saanud jälle üle pika aja. Manuel ei saanud paraku tulla ja nii piirdus trennitamine kolmega.

Õhtul käisime kalarestos ja sõin elus esimest korda merivähki. Ma ei teadnud, kuidas see itaalia keeles on, aga kuulsin, kuidas teenindaja rääkis, et toob enne söömist meile näha. Jah, tahtsin küll näha, mida ma sööma hakkan... Aga siis ta toodi kandiku peal lauda, sõrad (või kuidas iganes neid nimetatakse) kinni teibitud ja täitsa elas ju veel. Eh.. On ikka elu mõnel. Pärast maitses ta päris hästi spagettide kõrvale, ainult kahju, et pool söömata jäi, kuna restol polnud tange anda, et kesta purustada. Igatahes sai jälle midagi uut proovitud.

Laupäevaks olid kõik ilmajaamad kehva ilma lubanud ja sadu. Hommik oli küll ilus ja kui Ciccio mulle järgi tuli, hakkas sadama. Talli jõudes oli tuul ja läks külmaks ka. Väga inetu, siis polnud küll kevadest lõhnagi enam. Aga tegin jälle boksid ja siis pidin puhastama ka Macellani boksi. See ei ole normaalne, kui palju võib üks hobune urineerida. Angelo korjas tal ka nüüd vist minu näitel soola eest ja vaatame, kas muutub midagi. Kui veevahetus normaalseks läheb, hakkavad (vähemalt Corinto) soola saama iga päev mõne tunni ja ööseks korjame soola eest. Arvan, et Petuliaga peaks tegelikult sama tegema. Kas tõesti need hobused söövad igavusest soola? Kindlasti on millegi puudus veel, mida nad arvavad, et nad soola lakkudes võiks saada... Aga see pole normaalne, et niimoodi sool kaob ja nii palju vett tarbitakse. Vesi küll on hea, aga liigne sool.. Vaatame seda asja. Jälgime.

Igatahes kärutäied olid metsikult rasked sest seda paksu saepurukihti, mis totaalselt lirtsus jala all, oli üsna raske välja vedada. Kõike siiski ei viinud ka, sest ei teadnud täpselt, palju meil puhast puru alles on. tuli välja, et kraapisime kaks kärutäit kokku, ent see oli ainult puhas, mitte kuiv. Seega üsna... jah.

Tosca ja lamba boksist viskasime ka kaks kärutäit Ciccioga välja ja kuna saepuru lõplikult otsa sai, tõime põhku asemele. Muide, kui ma ütlesin, et see, mida nad nimetavad heinaks, on tegelikult meie põhk, siis nende põhk siin on see, mis heinahoidlasse alles jäänud, kui rullid ära söödetud. Suht kahtlane teema, aga seda jääki nad väga süüa ei tahtnud ja nii püsib see all.

Olime lõpetanud omadega umbes kella poole neljaks ja siis hakkas C heina jagama ja pärast seda said müsli. See tähendab, et kell 5 olid kõik oma müsliga juba lõpetanud ja krõbistasid rahulikult heinakest, mis veel alles jäänud. Ja järgmine söögikord oli alles pühapäeva hommikul kell 7. Kui ma ei eksi hommikuse söötmise ajaga. Aga neil oleks paras üks selline heina portsion veel nii umbes kell 9 või 10 õhtul saada. Nii need hobused lollusi välja mõtlevadki või soola üleliia lakuvad.

Olen bokse tehes täheldanud, et ilmselt Petulial ongi kalduvus midagi süüa/lakkuda, sest tal ei ole ühtegi heinakõrt boksis järgi lõunaks. Sama lugu Matildega, kellel veel igavusega probleeme on. Karutammuja vabal ajal. Kui vaba aega pole, siis näksib heinakõrsi, mis boksis on. Samas kui Ares, Nearco ja Mendieta on need, kellel hein lademetes järgi on. Aga lemmikud saavad ka üsna palju müslit, mille kogust ei vähendata väga ka neil päevil, kui hobused vaid boksis seisavad. Sellest müslist on nad ennast üsna jämedaks järanud. Seega ega neil nälga küll nüüd ei ole, et oluliselt midagi sööma peaks. Energiat ei kulu ka enese soojendamiseks, sest hobused on kahe talliteki sisse mässitud nagu väiksed nukud. Seega nad tulevad oma igavusega kuidagi teisiti toime. Ei kipu soola lakkuma ja üleliia vett tarbima. Seega üsna huvitavaid tähelepanekuid võib teha neid jälgides.

Pühapäev oli jälle ilus päiksepaisteline ja kevadine. Pärastlõunal läksin Metrosse, aga midagi väga tarka ma sealt ei leidnud. Muidugi üht looduspoodi külastasin. Seal pole kunagi palju inimesi, teades kui loodus-võõrad on itaalia inimesed, ei imesta ka selle üle. Aga ostsin prooviks ühe naturaalse šampooni, mis peaks ilma selle odava keemiata olema, mis mu juuksed ja peanaha alati tuksi keerab. Võib-olla siit ka vastus mu kunagisele küsimusele, et miks ei tohiks hobuseid inimeste šampooniga pesta. Sest inimesed isegi ei tohiks nende pesuvahenditega ennast pesta. Seega vaatame, kuidas mõju on. Järgmiseks tahaks vist lõhnaõli ka sealt poest osta, sest kõik need, mida ma nuusutasin, olid niisugused pehme ja maheda lõhnaga, mite mingid vänged ja keemilised. Pealegi sildilt võib lugeda, et Itaalia-maa kohalik toodang ka.

Õhtul mõtlesin kodu lähedalt kuskilt pitsat osta ja seda vaikselt kodus nosida. Sara (korterikaaslane, kes pole siin juba mingi 2 kuud olnud) aga mainis, et lähevad oma kaaslasega toitu ostma ja saan nendega mõnda pizzeriasse. Mõeldud-tehtud. Ainult, et nende plaan oli minna lõigepealt ühte kebabi kohta, Alessandro pidi sealt omale kaks kebabi võtma, Sara võttis ühe ja ma siis loobusin ka pitsa ideest ja proovisin sealset kebabirulli. Siis läksime vanasse hiinarestorani (sinna, kus Carmelo rääkis, et kasse süüakse) ja tellis Sara omale veel nuudlid krevettide ja kastmega ja nii proovisin minagi nuudleid. Lisaks proovisin sealt üht väga huvitavat asja, mida Sara soovitas. Tegu oli õlis küpsetatud jäätisepalliga. Õlis küpsetatud pall, mille sees oli päris jäätis. Vahva. Sõitsime koju sööma. Kõht sai täis (: Maailm on ikka imeline koht, et nii palju erinevaid asju võimalik süüa.